Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.06.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-963
Haldusasi
Y.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.04.2023 otsuse nr 15.2-9/23-1 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks andma kaebajale Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus või vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Y.G , esindaja Jevgeni Krištaforitš Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.04.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Y.G apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Y.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.04.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-963 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21.07.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-963 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y.G esitas 02.02.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse. Taotluse kohaselt opteerisid taotleja vanavanaisa Y (sünd 01.08.1898) ja vanavanaema C (C) Eesti kodakondsuse Tartu rahulepingu alusel. Neil sündis 03.04.1926 Venemaal tütar Q (pärast abiellumist Q), kes on Y.G ema W (enne abiellumist W) ema.
2.PPA keeldus 03.04.2023 otsusega nr 15.2-9/23-1 Y.G-le Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Rahvusarhiivi 02.12.2022 arhiiviteatise nr 7-3/22/5526 andmete kohaselt ei leitud Rahvusarhiivi isikuandmete kartoteegist ja infosüsteemist AIS andmeid, et Y ja tema naine C (neiupõlves C) oleksid elanud Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920‒1940. Y ja F koos tütar Cga ei tulnud Eestisse ega viinud opteerimist lõpule ega realiseerinud oma õigust Eesti kodakondsusele. Seega ei omandanud Y ja F koos tütre Cga Eesti kodakondsust ja ka nende järeltulijad ei ole Eesti kodanikud. Y.G vanaema Q, kelle vanemad on Y ja Z, taotles Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras ning allkirjastas vandetõotuse 13.04.1994. Seega oli ta Eesti kodanik alates 13.04.1994. Eelnev tõendab, et Q ei olnud oma tütre W, kes on Y.G ema, sündimise ajal 1951. a-l Eesti kodanik. Kuna Y.G ema ei olnud tema sündimise ajal 19.09.1972 Eesti kodanik, ei saanud Y.G omandada Eesti kodakondsust sünniga oma ema kaudu.
3.Y.G esitas 03.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 03.04.2023 otsuse nr 15.29/23-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks andma kaebajale Eesti kodaniku pass ja isikutunnistus või vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kaebaja vanavanaisa Y oli Eesti Vabariigi kodanik alates 06.08.1920, kui ta võeti Eesti kodakondsusesse ja väljastati kodakondsuse tunnistus. Asjaolu, et puudub info selle kohta, kas ta asus elama Eestisse, ei oma tähtsust. Ka need optandid, kes Eestisse ei asunud, on Eesti kodanikud kodakondsusesse võtmise hetkest alates. Seega ka nende järeltulijad on sünnijärgsed Eesti kodanikud kodakondsuse seaduse (KodS) § 5 lg 1 järgi. Vastustaja on optantide järeltulijate kodanikena tunnustamise halduspraktikat korduvalt muutnud. Perioodil 2002‒2015 tunnustas PPA kodanikena ka neid isikuid, kelle esivanemad ei lahkunud pärast Eesti kodakondsuse valimist Venemaalt. 2015. a-l asus vastustaja seisukohale, et neid isikuid, keda on juba tunnustatud optantide järeltulijatena, tuleb õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenevalt käsitada sünnijärgsete kodanikena ja väljastada neile Eesti kodaniku isikut tõendavad dokumendid. Järelikult on tekkinud põhiseaduse §-ga 12 vastuolus olev halduspraktika, millega isikuid, kellele riik varem ühel või teisel põhjusel ei väljastanud Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente, diskrimineeritakse ainuüksi selle alusel, mis hetkel nad vastava taotluse esitasid. Sarnastes asjades peab halduspraktika olema ühetaoline. Diskrimineerimine on keelatud. Kui haldusorgan asub seisukohale, et varasem ekslik praktika annab alust järgmisi dokumentide väljastamise taotlusi lahendada positiivselt, näiteks lähtudes õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest, siis tuleb samalaadselt käsitleda kõiki taotlejaid, kes on sellest praktikast teadlikud ja kellel tekkis seetõttu õiguspärane ootus oma taotluse positiivsele lahendamisele. 2(4)
3-23-963
4.PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Eesti kodakondsuse saamise protsess ei lõppenud tunnistuse väljaandmisega, vaid täita tuli ka teine tingimus, s.o saabuda Eestisse. Eestisse saabumata jätmise tagajärjeks (sanktsiooniks) ei olnud kodakondsuse kaotamine, vaid isik ei täitnud kodakondsuse saamise tingimust ega saanudki kunagi Eesti Vabariigi kodanikuks. Seega ei saanud Eesti Vabariigi kodanikuks ka tema järeltulijad, sh kaebaja. Halduspraktika muutumine ei anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda varasema halduspraktika jätkamist kaebaja osas, sh seetõttu, et kaebaja ei ole kunagi Eesti kodanikuks saanud. Kuigi PPA on Tartu rahulepingu artiklit IV varem mõistnud teisiti, ei saa kaebaja nõuda enda suhtes väära tõlgenduse kohaldamist.
5.Tallinna Halduskohus jättis 12.04.2024 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
PPA 03.04.2023 otsus nr 15.2-9/23-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kohus nõustus otsuse põhjendustega, pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Tartu rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine) (vt Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810, p 12). Kuna kaebaja esivanemad ei lahkunud sätestatud tähtaja jooksul Venemaalt, ei saanud nad Tartu rahulepingu artikli IV alusel Eesti kodanikeks. Seega ei omandanud kaebaja kodakondsust sünniga KodS § 5 lg 1 p 1 alusel. Kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik, puudub seaduslik alus talle Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks (vt isikut tõendavate dokumentide seaduse § 19 p 1 ja § 21). Seega puudub alus ka kohustamisnõudel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Y.G palub 13.05.2025 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.04.2025 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja vanavanaisa Y oli Eesti Vabariigi kodanik alates 06.08.1920, kui ta võeti Eesti kodakondsusesse ja väljastati kodakondsuse tunnistus. Asjaolu, et puudub info selle kohta, kas ta Eestisse elama asus, ei oma tähtsust. Kohtupraktikat tuleb optantide küsimuses muuta. Isegi kui kohus asub seisukohale, et kaebaja esivanemad ei saanud Tartu rahulepingu artikli IV alusel Eesti kodanikeks, tuleb taotlus rahuldada, sest vastasel juhul oleks tegu kaebaja diskrimineerimisega. Halduskohus on jätnud vastava kaebaja väite tähelepanuta. Vastustaja on optantide järeltulijate kodanikena tunnistamise halduspraktikat korduvalt muutnud. Tekkinud on põhiseaduse §-ga 12 vastuolus olev halduspraktika, millega isikuid, kellele riik varem ühel või teisel põhjusel ei väljastanud Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente, diskrimineeritakse ainuüksi tulenevalt sellest, mis hetkel nad taotluse esitasid. Kaebaja on elanud teadmisega, et ta on Eesti Vabariigi kodanik. Vastustaja peab lahendama kaebaja taotluse sarnaselt teiste optantide järeltulijate taotlustega.
7.PPA palub 12.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vaidlusalust teemat on kohtutes korduvalt arutatud ning sünnijärgse kodakondsuse omandamise aluste ja seisukohtade muutmiseks ei ole põhjust. Halduspraktika muutumine ja võrdse kohtlemise põhimõttele toetumine ei anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda varasema ebaõige halduspraktika jätkamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(4)
3-23-963
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust.
9.Praeguses asjas on tõendatud, et kaebaja vanavanaisa Y ja vanavanaema C opteerisid Eesti kodakondsuse Tartu rahulepingu alusel (arhiividokumendid dtl 74‒75). Samas on asjas tõendamata, et kodakondsuse omandamine viidi lõpule, st, et isikud saabusid pärast kodakondsustunnistuste saamist elama Eestisse. Et Y ja C tütar (kaebaja vanaema) Q sündis 03.04.1926 Venemaal (dtl 76), kinnitab, et isikud jäid elama Venemaale. Kaebaja vanaema Q saabus Eestisse elama alles 1968. a-l (dtl 75). Opteerumise lõpuni viimata jätmist kinnitab ka asjaolu, et kaebaja vanaema sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras (dtl 80), millisel alusel kodakondsuse andmiseks ei oleks olnud alust, kui ta olnuks Eesti kodanik sünnilt.
10.Halduskohtu otsus on kooskõlas pikaaegse kohtupraktikaga. Riigikohus selgitas 02.03.2018 otsuses nr 3-16-1810, et Tartu rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Seega tuleb opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Opteerujatele välja antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus andis isikutele kindluse, et pärast seda, kui ta on saabunud Eestisse, loetakse ta Eesti kodanikuks (p 12). Eesti riik ei teinud teadaolevalt takistusi opteerumise lõpuleviimiseks. See nõudis aga selget isikute tahet määratleda end ainult Eesti kodanikena, kes elavad Eestis (p 13). Kui kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusele märgitud isikud ei viinud kodakondsuse omandamist lõpule, ei omandanud nende lapsed sünniga Eesti kodakondsust. Samuti ei saanud ega saa nende järeltulijad ise kodakondsuse omandamist lõpule viia (p 17). Need seisukohad on jätkuvalt asjakohased ja kaebaja ei ole toonud välja põhjendusi, mis annaks alust viidatud kohtupraktikat ümber vaadata.
11.Riigikohus on viidatud otsuse p-s 18 võtnud arvesse ka seda, et aastatel 2003–2015 loeti isikut tõendavate dokumentide väljaandmise halduspraktikas Eesti kodanikeks ka isikud, kellele väljastati opteerimise käigus kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus, kuid kes vastupidi Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatule Eestisse ei tulnud. Niisuguse eksliku praktika tulemusel tekkis kodakondsuse juba saanud isikutel õiguspärane ootus kodakondsuse säilimisele. Kaebajal ei ole aga sellist õiguspärast ootust tekkinud. Keegi ei saa nõuda õigusevastase halduspraktika kohaldamist pelgalt põhjusel, et sellist praktikat on eelnevalt kohaldatud mõne teise isiku suhtes. Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 06.05.2004 otsus nr 3-3-1-19-04, 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06 ja 27.11.2006 otsus nr 3-31-59-06).
12.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.