Rahvastik › Isikut tõendavad dokumendid

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust. 10.04.1920 allkirjastati Eesti ja Venemaa poolt protokoll rahulepingu IV artikli läbiviimise korra kohta (Rahvusarhiivi säilik ERA.33.l.2) ja protokolli 5. punktis sätestati, et kui Eesti valitsuselt on saadud teatis nöusolekust anda ühele vöi teisele isikule Eesti kodakondsus ja pärast seda, kui Vene vöimudele on teada andmed, mis vastavalt rahulepingu artiklile IV annavad öiguse opteerimisele Eesti kasuks, väljastatakse avalduse esitajale elamisluba tähtajaga üks aasta väljaandmise päevast arvates. Elamisloal pidi olema viide Eesti valitsuse poolt antud Eesti kodakondsusesse vastuvötmise tunnistuse numbrile ja kuupäevale. Protokolli 8. punkti kohaselt tuli kahtlused vöi erimeelsused, mis tekivad ühes vöi teises riigis seoses rahulepingu IV artikli rakendamisega, esitada lahendamiseks Vene-Eesti segakomisjonile. Seega andis rahulepingu IV artikkel võimaluse Venemaal elavatele Eesti soost isikutele Eesti kodakondsust opteerida, milleks isik pidi Eesti ja Vene poolele vastavad teadaanded (sooviavaldused) esitama. Kui Eesti Vabariigi välisministeeriumi Kontroll-opteerimise komisjoni osakond oli andnud nõusoleku isik Eesti kodakondsusesse vastu võtta, saadeti selle kohta teatis Vene poolele, kes pidi samuti andma nõusoleku isik Eesti kodanikuks tunnistada ja andis välja elamisloa. Seejärel pidi opteerija Venemaalt lahkuma. Järelikult üksnes see asjaolu, et isiku kohta oli Eesti Vabariigi välisministeeriumi Kontroll-opteerimise komisjoni poolt vormistatud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus, ei tõenda, et isik viis opteerimise löpule ja oli Eesti kodanik. Selleks, et Y.G kuulumine Eesti kodakondsusesse oleks töendatud, oli vaja välja selgitada, kas Y.G sündimise ajal oli tema ema N. V. t S. Eesti kodanik. Selleks, et N. V. t S. kuulumine Eesti kodakondsusesse oleks tõendatud, oli aga vaja välja selgitada, kas Y.G emaema A. P. vanemad M. H. p T. ja A. A. t T. viisid opteerimise lõpule ja kas nad tulid Eesti Vabariiki. Rahvusarhiivi 02.12.2022 arhiiviteatise nr 7-3/22/5526 andmetest nähtub, et Rahvusarhiivi isikuandmete kartoteegist ja infosüsteemist AIS ei leitud andmeid, et M. T. ja tema naine A. (neiupõlves K.) oleksid elanud Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920-1940. Eeltoodust nähtub, et M. T. ja A. K. koos tütar A. ei tulnud Eestisse ning seega ei viinud nad opteerimist lõpule ega realiseerinud oma õigust Eesti kodakondsusele. Sellest tulenevalt ei omandanud M. H. p T. ja A. V. p K. koos tütre A. Eesti kodakondsust ja seega ei ole ka nende järeltulijad Eesti kodanikud. Tulenevalt eeltoodust ei omandanud Y.G vanaema A. P. Eesti kodakondsus oma vanemate kaudu, Y.G ema ei omandanud Eesti kodakondsust oma ema kaudu ega Y.G oma ema kaudu, sest kodakondsuse seaduse (KodS) 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab Eesti kodakondsuse sünniga laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. Y.G-d teavitati eeltoodust PPA 10.02.2023 kirjaga nr 15.2-10/44-1. PPA selgitas, et tema kuulumine Eesti kodakondsusesse ei leidnud kinnitust ning PPA keeldub pärast 10.03.2023 Y.G-le Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. PPA selgitas Y.G-le, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 8 kohaselt on tal õigus oma taotlus tagasi võtta, esitades sooviavalduse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse menetlemise lõpetamiseks ning tagasi saada tasutud riigilõiv. Kui Y.G ei soovi taotlust tagasi võtta,

keeldub PPA pärast 10.03.2023 talle Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Y.G-le anti vöimalus esitada könealuses asjas arvamus ja vastuväited 03.03.2023 saatis Y.G PPA 10.02.2023 kirjale vastuse, millele Iisas hulgaliselt faile erinevate dokumentide ja fotodega. Ta märkis, et paljud tema sugulased elavad ja töötavad käesoleval ajal Eestis. Y.G palus tema poolt 02.02.2023 esitatud taotluse alusel välja anda Eesti kodaniku dokumendid. Edastatud dokumentide seas oli ka Y.G emale N. S. 2014 välja antud tähtajalise elamisloa ning Y.G vanaemale A. P. 1994. aastal välja antud Eesti kodaniku passi koopia. 08.03.2023 saatis PPA Y.G-le vastuse, milles märkis, et edastatud dokumendid ei töenda Y.G kuulumist Eesti kodakondsusesse. PPA selgitas Y.G-le , et on tuvastanud, et A. P. on Eesti kodakondsuse saanud naturalisatsiooni korras kodakondsuse seaduse 7 p 1 alusel kui eesti rahvusest isik. Tema kodakondsuse tunnistuselt nähtub, et vandetõotuse andis ta 13.04.1994 ning sellest hetkest alates oli ta Eesti kodanik. Seega A. P. ei olnud oma tütre N. S. (P.), kes on Y.G ema, sündimise ajal 1951 Eesti kodanik. Eelnevast tulenevalt ei saanud Y.G omandada Eesti kodakondsust sünniga oma ema kaudu, kuna Y.G ema ei olnud tema sündimise ajal 19.09.1972 Eesti kodanik. 12.03.2023 PPA-le saadetud vastuses viitas Y.G Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2018 kohtuasjas nr 3-16-1810 tehtud otsuses kohtu seisukohale (PPA teavitas nimetatud kohtulahendist Y.G-d 10.02.2023 saadetud kirjaga), et kodakondsuse tunnistuse saamise järel pidi optant aasta jooksul saabuma Eestisse. Ta märkis, et okupeeritud Eestisse saabudes ei saanudki optant omandada Eesti kodakondsust. Oma vastuses viitas Y.G KodS § 32 p-le 1 ja p-le 4 ning ta palus temale välja anda Eesti kodaniku isikut tõendavad dokumendid. 21.03.2023 PPA kirjas selgitati Y.G-le , et üksikuid optante saabus Eestisse ka hiljem, kui kodakondsuse tunnistuse kättesaamisest oli möödunud rohkem kui aasta. Kuigi Y.G vanaema nii isapoolne kui ka emapoolne esivanem sai kodakondsuse tunnistuse kätte 1920, ei saabunud keegi neist Eesti Vabariiki kuni 1940. PPA märkis, et Y.G vanaema A. P. tuli Eesti NSV-sse 1983. Kuna ta ei olnud sünnijärgne Eesti kodanik, oli Y.G vanaemal kuni 01.04.1995 kehtinud KodS alusel võimalus saada Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras. 1994 kehtinud KodSs oli sätestatud asjaolu, et naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isik on Eesti kodanik hetkest, kui ta allkirjastab vandetöotuse. Y.G vanaema taotles Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras ning vandetöotuse allkirjastas 13.04.1994. Seega oli ta Eesti kodanik alates 13.04.1994. PPA selgitas Y.G-le , et tema vanaema A. P. on saanud Eesti kodakondsuse öigel alusel ning sellest tulenevalt puudub alus kohaldada tema suhtes KodS § 32 p 1 ning Y.G suhtes KodS § 32 p 4. PPA märkis, et jääb oma seisukoha juurde, et Y.G ei ole Eesti kodanik ning keeldub temale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. 23.03.2023 edastas Y.G oma vanaema A. P. korduva sünnitunnistuse (välja antud 23.03.2023), kuna algselt ei olnud ta vanaema sünnitunnistust taotlusele lisanud. 27.03.2023 vastuses märkis PPA, et Y.G poolt edastatud vanaema sünnitunnistuse koopialt nähtub, et A. T. (P.) sündis yy.yy.yyyy Tšerepovetsis, mis kinnitab omakorda asjaolu, et Y.G vanaema isa ja ema ei tulnud Eestisse ning seega ei viinud nad opteerimist lõpule ega realiseerinud oma õigust Eesti kodakondsusele. PPA märkis veelkord, et Y.G Eesti kodakondsusesse kuulumine ei leidnud kinnitust ning PPA keeldub temale Eesti kodaniku dokumentide väljaandmisest.

1.2 KodS 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab Eesti kodakondsuse sünniga laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. Y.G soovis tõendada, et tema vanavanaisa M. H. p T. (sünd yy.yy.yyyy) ja vanavanaema A. A. t T. (K.) opteerisid Eesti kodakondsuse Tartu rahulepingu alusel. Neil sündis yy.yy.yyyy Venemaal tütar A. T. (pärast abiellumist P.), kes on Y.G ema N. S. (enne abiellumist P.) ema. 02.02.1920 Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud ning 13.02.1920 ratifitseeritud rahulepingu artiklis IV sätestati, et Eesti territooriumil elavatel mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on öigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduste peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust. Selleks, et Y.G kuulumine Eesti kodakondsusesse oleks tõendatud, oli vaja välja selgitada, kas Y.G sündimise ajal oli tema ema N. V. t S Eesti kodanik. Selleks, et N. V. t S kuulumine Eesti kodakondsusesse oleks töendatud, oli aga vaja välja selgitada, kas Y.G emaema A. P. vanemad M. H. p T. ja A. A. t T. viisid opteerimise löpule ja kas nad tulid Eesti Vabariiki. Rahvusarhiivi 02.12.2022 arhiiviteatise nr 7-3/22/5526 andmetest nähtub, et Rahvusarhiivi isikuandmete kartoteegist ja infosüsteemist AIS ei leitud andmeid, et M. T. ja tema naine A. (neiupõlves K.) oleksid elanud Eesti Vabariigis ajavahemikul 1920-1940. Eeltoodust nähtub, et M. T. ja A. K. koos tütar A. ei tulnud Eestisse ning seega ei viinud nad opteerimist lõpule ega realiseerinud oma õigust Eesti kodakondsusele. Sellest tulenevalt ei omandanud M. H. p T. ja A. V. p K. koos tütre A. Eesti kodakondsust ja seega ei ole ka nende järeltulijad Eesti kodanikud. Lisaks tuvastas PPA, et Y.G vanaema A. P., kelle vanemad on M. (M.) T. ja M. (A.) T., taotles Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras ning vandetõotuse allkirjastas 13.04.1994. Seega oli ta Eesti kodanik alates 13.04.1994. Eelnev tõendab, A. P. ei olnud oma tütre N. S (P.), kes on Y.G ema, sündimise ajal 1951. aastal Eesti kodanik. Seega ei saanud Y.G omandada Eesti kodakondsust sünniga oma ema kaudu, kuna Y.G ema ei olnud tema sündimise ajal yy.yy.yyyy Eesti kodanik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Asjaolu, et puudub info selle kohta, kas tema on Eestisse elama asunud, ei oma tähtsust. Ka need optandid, kes Eestisse ei asunud, olid Eesti kodanikud kodakondsusesse võtmise hetkest alates. Seega ka nende järeltulijad on sünnijärgsed Eesti kodanikud KodS § 5 lg 1 järgi. 4.2 Keelatud on diskrimineerimine. Seega, kui haldusorgan asub seisukohale, et varasem – tema meelest ekslik – praktika annab alust järgmisi dokumentide väljastamise taotlusi lahendada positiivselt, näiteks lähtudes õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest, siis tuleb samalaadselt käsitleda kõiki taotlejaid, kes on sellest praktikast teadlikud ja kellel tekkis seetõttu õiguspärane ootus oma taotluse positiivsele lahendamisele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

/allkirjastanud digitaalselt/

Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.