Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene, Maili Lokk 30.05.2025, Tartu 3-24-781 X.X.-i kaebus Tartu linna tegevusega varjupaigateenuse pakkumisel tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 3 X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
2.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.
3.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse resolutsiooni p 3 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 14.03.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu linna vastu. Kaebaja selgitas, et oli alates 05.05.2023 Tartu linna asutuses Varjupaik, kus tal ei lubatud isiklikke asju tuppa võtta. Tema jalgratas väärtusega 277,99 eurot varastati. Kaebaja oli seisukohal, et selle eest vastutab Tartu Linnavalitsus. Lisaks osutas kaebaja, et sotsiaaltöötajad panid ta tahtlikult ühte tuppa kriminaaltaustaga isikuga, kes oli kogu aeg agressiivne, purjus ja narkojoobes. Kaebajaga ühes toas olnud alkoholijoobes isik ründas teda. Sellega seoses pidi ta tasuma Tartu Ülikooli Kliinikumis (TÜK) visiiditasu 5 eurot ning rohtude (antibiootikumid 15 eurot, valuvaigistid 3,28 eurot) eest. Tervisekahjustuse tekitamises oli süüdi Tartu Linnavalitsus, kuna sotsiaaltöötaja paigutas ta teda rünnanud isikuga kokku. Kaebaja taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot seoses väärikuse alandamisega.
2.Tartu Halduskohus jättis kaebuse käiguta. Kaebajal tuli hüvitamisnõuet täpsustada ning teatada kohtule, millal konkreetselt kaebajale mittevaralist kahju tekitati. Samuti tuli kaebajal teatada, kas ta soovis esitada lisaks mittevaralise kahju hüvitamise nõudele ka varalise kahju hüvitamise nõude. Sellisel juhul tuli kaebajal selgelt välja tuua, milles varaline kahju seisneb, millal kahju tekkis ning kes kahju tekitas. Ühtlasi tuli kaebajal kohtule esitada varalise kahju tekkimist kinnitavad tõendid.
3.Kaebaja esitas kaebuse täienduse, milles osutas, et taotleb mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist. Kaebaja selgitas, et temaga ühte tuppa paigutatud ebastabiilne, psüühikahäirega isik ründas teda 16.09.2023 ja ähvardas öösel noaga tappa. Kaebaja tundis hirmu, mistõttu oli öö läbi õues. 17.09.2023 käis ta EMO-s, kus tuvastati külmetuse tagajärjel põletik. Kaebaja ostis määratud rohud ning perearst andis haiguslehe. Kaebaja on seisukohal, et ta jäi haigeks Tartu Linnavalitsuse tegevuse tõttu, kuna sotsiaaltöötajad panid tahtlikult ta ühte tuppa kirjeldatud isikuga ning keeldusid neid ümber paigutamast. Kaebaja tundis, et tema väärikust alandati. Kaebaja nägemuse järgi on mittevaraline kahju 3500 eurot, samas oli kaebaja nõus sellega, et kohus määrab mittevaralise kahju eest hüvitise kohtu äranägemise järgi. Varaline kahju kokku oli 964,26 eurot – jalgratas 277,99 eurot, valuvaigistid 3,28 eurot, antibiootikumid ca 15 eurot, TÜK EMO visiiditasu 5 eurot, saamata jäänud töötasu 650 eurot, veekann 12,99 eurot.
4.Halduskohus jättis kaebuse teistkordselt käiguta. Kaebajal tuli kohtule teatada, kas ta soovib esitada seoses kaebuse täienduses kirjeldatud väidetava haigestumisega (EMO-s tuvastatud põletik) ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kui kaebaja soovib taotleda mittevaralise kahju hüvitamist seoses tervise kahjustamisega, siis tuleb tal selgitada, kuidas talle tekkinud tervisekahju on Tartu linna õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses ning esitada tervisekahju kinnitavad tõendid. Kaebajal tuli täpsustada ka varalise kahju hüvitamise nõuet.
5.Kaebaja esitas kohtule kaebuse täpsustused. Kaebaja osutas, et ta paigutati ebastabiilse isikuga ühte tuppa juunis 2023. Kaebaja teavitas varjupaiga sotsiaaltöötajat, et isik on koguaeg alkoholi- ja narkojoobes ning agressiivne, kuid sotsiaaltöötaja üksnes vastas, et teenus on vabatahtlik. Kaebaja tuppa kolis alates 12.09.2023 teine ebastabiilne isik, kellel oli toas külmrelv (nuga). Isik toodi teisest toast ekstra temaga ühte tuppa, et teda kiusata. Sotsiaaltöötajad oli teadlikud, et tegemist on ebastabiilse isikuga, kes keeldub ravimeid võtmast ja sellest tingituna võib olla agressiivne ning ohtlik iseendale kui ka teistele. Vastustaja tegevus tekitas ebameeldivusi, stressi ja kannatusi, kuna kaebaja oli hirmul ja sellega alandati tema inimväärikust. Mittevaralist kahju tekitati kaebajale alates juunist 2023. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist ka seoses tervisekahju tekitamisega summas 3500 eurot. Kaebaja selgitas, et kahju tekitas Tartu Linnavalitsus, kui pani tahtlikult ta ebastabiilse isikuga ühte tuppa ning keeldus neid üksteisest eraldamast peale tema ründamist. Kuna ebastabiilne isik lubas öösel teda noaga pussitada, siis oli kaebaja sunnitud enda turvalisuse tagamiseks olema öösel väljas. Selle tulemusena jäi ta 16.09.2023. a ööl vastu 17.09.2023 haigeks. EMO-s fikseeriti külmetusega seotud põletik ja kirjutati välja antibiootikumid. Kaebaja veekannu lõhkus 16.09.2023. a õhtul ebastabiiline isik, kes võttis selle laualt ning viskas maha. Kaebaja jalgratas läks kaduma 2023. a mais varjupaiga maja ees olevast rattahoidlast (lukustatud jalgratas). Saamata jäänud töötasu nõudest kaebaja loobus.
6.Vastuseks kohtunõudele teatas Tartu linn, et kaebaja viibis Tartu linna asutuses Varjupaik perioodil 05.05.2023 kuni 27.09.2023. Varjupaigas viibimise aluseks oli Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjoni 04.05.2023 otsus nr 745 X.X.-ile sotsiaalmajutusteenuse osutamise kohta. Sotsiaalmajutusteenusele asumisel allkirjastas X.X.
2
lepingu, milles tehti temale teatavaks teenuse kasutamise kohustuslikud tingimused, mis olid sätestatud ka sotsiaalmajutusteenuse kasutamise ajal kehtinud kodukorras ehk sisekorrareeglites. Lepingu allkirjastamisega kinnitas X.X., et on sotsiaalmajutusteenuse osutamise tingimustest teadlik ning nõustub neid täitma.
7.Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 24.05.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1) ja jättis rahuldamata taotluse riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 3). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.
7.1.Kaebaja esitas hüvitamiskaebuse, taotledes Tartu linna tegevusega varjupaigateenuse pakkumisel tekitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist (HKMS § 37 lg 2 p 4). Kaebuse ning selle täpsustuste põhjendustest lähtudes mõistab kohus, et kaebaja nõuab Tartu linnalt mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et ta paigutati varjupaigas alates juunist 2023 ühte tuppa ebastabiilsete, ohtlike isikutega. Sotsiaaltöötaja tegevus kaebaja paigutamisel oli tahtlik ning kiusav. Kaebajaga ühte tuppa 12.09.2023 paigutatud ebastabiilne isik ründas ning ähvardas kaebajat 16.09.2023. Kaebaja tundis hirmu, mistõttu veetis öö vastu 17.09.2023 väljaspool varjupaika, mille tagajärjel ta väidetavalt haigestus. Kaebaja tugineb kahjunõude esitamisel väärikuse alandamisele ja tervise kahjustamisele riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Varalise kahju hüvitamist taotleb kaebaja järgmiste asjaolude eest: tema jalgratas väärtusega 277,99 eurot varastati mais 2023 varjupaiga rattahoidlast; 16.09.2023 lõhuti varjupaigas tema veekann väärtusega 12,99 eurot; 17.09.2023. a ööl ta haigestus ja sellega kaasnesid kulutused (visiiditasu 5 eurot, ravimid 18,28 eurot). Arvestades kaebaja 23.04.2025. a kaebuse täpsustuses toodut, mõistab kohus, et kaebaja enam saamata jäänud töötasu hüvitamist ei taotle.
7.2.Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud. Kohus põhjendab esmalt oma seisukohta mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ning seejärel varalise kahju hüvitamise nõude osas. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtu hinnangul ei saa Tartu linnale etteheidetavaid tegevusi (s.o varjupaigateenuse pakkumisel kaebaja paigutamine ühte tuppa kaebaja väitel ebastabiilse isikuga) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust valida endale varjupaigateenusel olles meelepäraseid toakaaslaseid. Otsustus, millisesse ruumi ja kellega koos varjupaigateenust saav isik paigutatakse, on teenuse osutaja pädevuses. Võimaliku ebastabiilse isikuga ühes ruumis viibimine võis kaebajale põhjustada teatud määral ebakindlust ja stressi, kuid sellega ei saanud kaasneda selliseid kannatusi, mida võiks pidada tema inimväärikuse alandamiseks. Tartu linna pakutav varjupaigateenus on vabatahtlik. Kuigi kaebaja ja varjupaiga vahel 05.05.2023 sõlmitud sotsiaalmajutusleping nr 23-1642 kehtis 30.11.2023, oli kaebajal võimalik avaldada soovi lepingu lõpetamiseks ning varjupaigateenuselt lahkuda. Kaebaja on osutanud ka tervisekahjule. Kohus selgitab, et tervisekahju puhul tuleb kaebaja õiguse riive intensiivsuse hindamisel lähtuda kaebajale reaalselt saabunud negatiivsetest tagajärgedest. Kaebaja on kaebuses väitnud, et temaga 12.09.2023 ühte tuppa paigutatud ebastabiiline isik ähvardas teda 16.09.2023 terariistaga, mistõttu otsustas ta ööl vastu 17.09.2023 viibida väljaspool varjupaika. Selle tagajärjel kaebaja enda sõnul haigestus, mida kinnitab tema väitel 17.09.2023. a külastus TÜK-i EMO-
3
sse, kus tal tuvastati külmetuse tagajärjel põletik. Kaebaja palus oma väidete kinnitamiseks küsida tervishoiuteenuse osutajalt välja tema kohta koostatud haiguslugu. Vastuseks kohtunõudele edastas TÜK kohtule kaebaja epikriisi väljatrüki haigusjuhust nr 20230916387684. Edastatud epikriisi väljavõttest nähtub, et kaebaja pöördus 16.09.2023. a päeval EMO-sse. Tema kaebusteks olid öösel alanud nohu ja köha, palaviku ja nõrkuse tunne. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud 16.09.2023. a epikriisi väljavõte haigusjuhust nr 20230916387684 ei tõenda kaebaja väidet, et tal tekkis 17.09.2023. a öösel tervisekahjustus. Kaebajal ei tuvastatud EMO-s 17.09.2023 põletikku, nagu kaebaja on kaebuses väitnud. Kaebajal olid külmetusele iseloomulikud kaebused juba 16.09.2023. a päeval, mil ta EMO-sse pöördus. Külmetusele iseloomulikke sümptomeid ei saa pidada raskeks tervisekahjustuseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linna tegevus kaebaja paigutamisel varjupaigateenusel olles ei saanud kaebaja õigusi intensiivselt riivata. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka RKHK 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohus on tulenevalt kaebuse asjaoludest seisukohal, et kaebuse rahuldamine mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on ebatõenäoline. Kohtu hinnangul ei saa jaatada kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist seoses väärikuse alandamisega. Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. See, et kaebaja väitel paigutati ta varjupaigateenusel olles tahtlikult ühte tuppa ebastabiilse isikuga, võis põhjustada kaebajale küll teatavat ebamugavust, kuid ei kujuta asjaoludest lähtuvalt endast sedavõrd intensiivset riivet, et tegemist saaks olla väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebuse asjaolusid arvestades ei ole ka kahju hüvitamise nõude edulootused tervise kahjustamise osas suured. Olukorras, kus kaebaja väidab, et tal tekkis 17.09.2023. a ööl tervisekahjustus, kuna ta viibis temaga ühte ruumi paigutatud ebastabiilse isiku tegevuse tõttu öösel väljas, kuid kohtule esitatud tõendid seda ei kinnita, on tegemist üksnes kaebaja kinnitamata väitega. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja oli juba 16.09.2023 külmetushaiguse nähtudega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal 17.09.2023. a ööl tervisekahju Tartu linna tegevuse tõttu tekkis. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks saanud Tartu linnale etteheidetava tegevusega kaasneda mõne muu õigushüve rikkumine RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linn ei ole oma tegevusega kaebaja inimväärikust alandanud ja tervist kahjustanud ning sellest tulenevalt on mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse edulootused vähesed.
4
7.3.Kaebaja taotleb ka Tartu linnalt varalise kahju hüvitamist summas 314,26 eurot. Kohtupraktikas on HKMS § 121 lg 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Selle sätte kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd kaebaja taotletav varalise kahju hüvitis 314,26 eurot on sellest piirist väiksem, siis saab juba nõutava hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada kaebaja õiguste riivet väheintensiivseks. RVastS § 8 lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt kuulub kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul välistada, et kaebaja jalgratas varastati varjupaiga rattahoidlast ning tema veekann läks katki ajal, mil ta viibis varjupaigateenusel. Samas ei saa ainuüksi neist asjaoludest järeldada, et Tartu linn on varjupaigateenuse pakkumisel käitunud õigusvastaselt. Kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud sotsiaalmajutuslepingust ja sotsiaalmajutusteenuse kodukorrast ei ilmne, et teenuse osutaja vastutaks teenuse saaja isiklike asjade eest. Kohus selgitab, et kaebaja kirjeldatud tagajärgede puhul on tegemist kolmandate isikute tegevusega tekitatud varalise kahjuga ning vastutust selle eest kannavad vastavalt jalgratta varastanud isik ning veekannu lõhkunud isik. Kohus selgitab, et hüvitamisele kuuluv varaline kahju peab olema avaliku võimu kandja õigusvastase teoga põhjuslikus seoses. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kaebaja oleks 17.09.2023 üldse TÜK EMO-sse pöördunud. Kaebaja pöördus nohu, köha ja palaviku kaebustega EMO-sse päev varem, s.o 16.09.2023, ning selgitas, et temaga samas toas sotsiaalmajas on veel üks inimene haige. Eeltoodust nähtub, et kaebaja oli haige juba enne seda, kui ta pidi väidetavalt Tartu linna tegevuse tõttu öö õues veetma, ning haigestumine võis olla tingitud sellest, et ta viibis varjupaigas haige inimesega ühes toas. Seega ei saa kaebaja tasutud visiiditasu ja ravimitele tehtud kulutused olla Tartu linnale etteheidetud tegevusega põhjuslikus seoses. Eelnevat arvestades on kaebajale varalise kahju hüvitise väljamõistmine ebatõenäoline. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.
7.4.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse majanduslikel põhjustel. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja
5
advokaadi abi. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 ja 5 alusel rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.X.X. esitas 28.05.2025 Tartu Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks ja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale. Kaebaja märkis taotluses, et talle tuleb anda riigi kulul esindaja, kuna selleks on olemas tungiv avalik huvi, mis seisneb selles, et kaebajal on arvuti kasutamine keelatud ja arvutisse saab ta ainult siis, kui on vaja vastu võtta mõni dokument. Seega on tal enda esindamine võimatu, kuna õigusaktide ja kohtupraktikaga tutvuda ei saa. Määruskaebuses leiab kaebaja samuti, et talle tuleks määrata advokaat, kes koostab kaebaja eest määruskaebuse. Kaebaja ei saa määruskaebust ise teha, kuna arvutit ei saa piisavalt kasutada. Halduskohus on jõudnud 24.05.2025. a määruses valele arusaamale. Jalgratas läks kaduma varjupaiga tõttu, kuna ratast ei tohtinud tuppa tuua ja veekann läks katki ebastabiilse isiku tõttu, kes tahtlikult selle puruks viskas. Kohus on jõudnud valele arvamusele, et ma olen õelnud, et toakaaslane oli haige. Ma ei ole seda öelnud ja EMO-sse läksin siis, kui olin öösel õues külmetanud, kuna toas lubati mind ära tappa. Ma eksisin kuupäevaga, see võis 15.09.2023 öösel ka olla. Mul oli põletik ja pereast kirjutas antibiootikumid välja. Põletik tekkis külmetusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks eesmärgiga esitada Tartu Ringkonnakohtule määruskaebus Tartu Halduskohtu 24.05.2025. a määruse peale tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei suudaks ilmselt ise tasuda õigusteenuse osutamise eest nõutavat turuhinda, kuid tema majanduslikust seisust hoolimata ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine käesolevas asjas põhjendatud. RÕS § 7 lg 1 p-i 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud ise kaebuse halduskohtule. Samuti on kaebaja esitanud ise halduskohtule käesoleva asja raames avaldusi ja taotlusi. Kohtute infosüsteemist nähtub ka see, et kaebaja ei puutu kohtumenetlusega kokku esmakordselt, vaid ta on kohtutele ise esitanud palju kaebusi ja edasikaebusi, sh määruskaebusi esimese astme kohtu määruste peale. Lisaks eelnevale on X.X. sisuliselt määruskaebuse ise esitanud ja teinud seda elektrooniliselt, so vanglas tahvelarvutit kasutades. Kaebaja väide, et talle tuleb riigi kulul anda esindaja, kuna selleks on olemas tungiv avalik huvi, mis seisneb selles, et tal on arvuti kasutamine keelatud ja arvutisse saab ta ainult siis, kui on vaja vastu võtta mõni dokument, on asjakohatu.
10.Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 24.05.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse
6
määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 24.05.2025. a määruse kõigi põhjendustega kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale.
10.1.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 24.05.2025. a määruse põhjendustega ka osas, mille järgi jäeti kaebajale andmata riigi kulul advokaat. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse lisaks HKMS § 187 lg-s 3 sätestatule määrusega tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Seejuures võib ringkonnakohus HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu sellesisulise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole aga edasi kaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.