X.E kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 07.11.2024 otsuse nr 2-15/774 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X.E, esindaja v.adv Severinas Jakubauskas Vastustaja – Eesti Advokatuur
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X.E määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X.E määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 määruse peale.
2.Jätta X.E määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.E (kaebaja) esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 15.10.2024 kaebuse vandeadvokaat Y kutsetegevuse peale. Kaebaja on menetlusosaline tsiviilvaidluses, mis puudutab tema 5aastase lapse suhtluskorra kindlaksmääramist ja vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist. Lapsele määrati riigi õigusabi korras esindajaks Y, kes on tegutsenud tsiviilkohtumenetluses vastuoluliselt. Advokaat ei esitanud lapse seisukohta esialgse õiguskaitse määruse muutmiseks ega avaldanud arvamust lapse isa 08.08.2024 taotluse kohta, kuigi see olnuks vajalik õige ja õiglase ajutise suhtluskorra määramiseks. Advokaat kohtus lapsega vaid tema isa juuresolekul. Ei ole teada, et advokaadi ja lapse kohtumiste juures oleks viibinud lastekaitsetöötaja. Advokaat ei teinud lastekaitseametnikega koostööd, ta on erapoolik ja
3-25-232 pahatahtlik. Tsiviilasjas 14.11.2023 ja 06.08.2024 toimunud ärakuulamisel suhtus advokaat kaebajasse negatiivselt.
2.Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 07.11.2024 otsusega nr 2-15/774 mitte algatada aukohtumenetlust vandeadvokaadi tegevuse suhtes. Kaebaja etteheiteid saaks pidada Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvide kaitse), § 14 lg 2 (asjatundlik ja hoolas õigusteenuse osutamine) ja § 22 lg 1 (menetlusosalistega viisakalt käitumine) võimalikeks rikkumisteks (koostoimes Eesti Advokatuuri juhatuse 07.02.2003 kinnitatud juhendiga riigi õigusabi osutavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses). Kuna 14.11.2023 ärakuulamine toimus taotluse esitamisest enam kui 6 kuud varem, ei hinnata sellega seonduvaid võimalikke rikkumisi (advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 ls 2). Asja materjalide põhjal külastas advokaat last ema elukohas ja kohtus lapsega isa elukohas. Mõlema kodukülastuse käigus selgitas advokaat välja lapse arvamuse ja tutvus tema elamistingimustega. Advokaadi koostatud menetlusdokumentide ja kohtus toimunud ärakuulamise sõnavõttude põhjal oli advokaat menetluses põhjalik ja osavõtlik, juhindudes eesmärgist lahendada vaidlus lapse huvidest lähtuvalt, sh esialgse õiguskaitse menetluses. Kaebaja väitis, et advokaat ei esitanud seisukohta esialgse õiguskaitse määruse muutmise kohta, mida arutati 06.08.2024 ärakuulamisel. Advokaat märkis oma selgitustes, et esitas seisukoha juba eelmiseks kohtuistungiks. 06.08.2024 ärakuulamisel osales advokaat aktiivselt menetluses ning jäi kokkuvõttes seisukohale, et esialgse õiguskaitse määrust peaks muutma ja suhtluskorra läbi vaatama. Eelnevast tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et advokaat on jätnud esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorra muutmise kohta lapse seisukoha välja selgitamata ja kohtule arvamuse esitamata. 06.08.2024 kohtus toimunud ärakuulamise protokollist ja helisalvestisest ning muudest advokaadi koostatud seisukohtadest ei ilmne advokaadi erapoolikust kummagi vanema suhtes. Asja materjalide pinnalt saab järeldada, et lapsele määratud advokaat ei toeta täiel määral kaebaja positsiooni, kuid arvestades, et advokaat peab esindama lapse huve, ei ole see talle etteheidetav. Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Menetlusdokumentidest nähtub, et advokaat on kogu menetluse vältel pidanud oluliseks lapse ja isa suhtluse taastamist ning vanemate kokkuleppele jõudmist. Aukohtu hinnangul ei viita advokaadi 06.08.2024 ärakuulamisel kõlanud sõnavõtud advokaadi erapoolikusele, halvustavale suhtumisele, advokaadi asjatundmatusele või sellele, et advokaat ei ole kohtuasja materjalidega kursis. Pigem ilmneb ärakuulamise helisalvestisest, et advokaat (nagu ka kohtunik) üritas aru saada, millistest kasvatuslikest põhimõtetest ema juhindub, kuidas ta näeb lapse päevakava, millised on ema etteheited isale ja mis on ema menetlusliku positsiooni tagamaad. Küsimuste esitamine kohaliku omavalitsuse lastekaitseametnikule ei ole menetluslikult põhjendamatu ja tegemist ei ole ründava käitumisega. Olukorras, kus advokaadile on menetlusosalise positsioon selge, on põhjendamatu heita talle ette täiendavate küsimuste esitamata jätmist. Lapse esindaja ja lastekaitsetöötajate seisukohad ei pea kattuma. Lisaks oli kohtunik vestelnud lapsega ja kuulanud ära lapse vanemad. Menetluses esitasid arvamused vanemate elukohajärgsed kohalikud omavalitsused. Advokaadi väljendatud seisukohad peegeldavad vaid ühte menetluslikku positsiooni. Lastega seotud asju menetledes on kohtul ulatuslik selgitamis- ja uurimiskohustus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 477) ning lõpliku otsuse lapse suhtluskorra kohta langetab kohus. Aukohtumenetluse pädevuses ei ole lahendada tsiviilõiguslikke vaidlusi. Advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ja seega ei ole alust algatada advokaadi tegevuse suhtes aukohtumenetlust. 2(6)
3-25-232
3.X.E esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse aukohtu 07.11.2024 otsuse tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks kaaluma uuesti aukohtumenetluse algatamist vandeadvokaat Y tegevuse suhtes. Aukohus rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud, sest ei andnud kaebajale võimalust esitada oma arvamust advokaadi vastuse kohta. Rikkumine on oluline, sest kaebaja saanuks esitada täiendavaid tõendeid. Aukohus ei uurinud kaebaja väidete tõelevastavust. Aukohtu otsuses on märgitud, et aukohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et advokaat oleks väljaspool kutsetegevust käitunud viisil, mis kahjustab advokaadi kutset või advokatuuri mainet. Uurimiskohustuse täitmisel oleks aukohus tõenäoliselt teinud teistsuguse lahendi. Aukohus on rikkunud ka põhjendamiskohustust. Tulnuks tuvastada, miks ei olnud advokaadil võimalik kohtuda lapsega isa juuresolekuta ning miks ei osalenud kohtumisel lastekaitsetöötaja. Advokaat suhtub kaebajasse erapoolikult ja pahatahtlikult. Prioriteediks tuli seada lapse huvid, mitte lapse isa mugavus lapsega suhtlemisel. Advokaat oli 06.08.2024 ärakuulamisel pahatahtlik, kui soovis kaebajalt teada saada, kui kõrge palavik oli lapsel 2023. a sügisel. Haigelt lapselt ei saa nõuda isa juurde minekut. Samuti jättis advokaat tähelepanuta, et kaebaja elukohajärgne lastekaitsetöötaja ei ole külastanud lapse ema elukohta. Advokaat ei küsinud 06.08.2024 ärakuulamisel kordagi lastekaitsetöötajalt, miks ta ei ole lapse ema elukohta külastanud. Seega oli advokaat erapoolik. Samal ärakuulamisel keelas advokaat kaebajal lapsele helistada, ehkki puudusid tõendid, et helistamine oleks last häirinud või muutnud ta ärevaks. Vastupidi – laps ootab, et ema talle helistaks. Advokaadi tegevus vanemate vahelise kokkuleppe saavutamiseks oli pigem puudulik. Advokaat ei teinud koostööd lapse isa elukohajärgse kohaliku omavalitsusega. Advokaadi esitatud küsimustest 06.08.2024 ärakuulamisel nähtub, et ta polnud kõigi materjalidega tutvunud.
4.Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 14.02.2025 määrusega. Huvitatud isikul on AdvS § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks. AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Neist sätetest tulenevalt võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab aga kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2024 määrus nr 3-24-2779, p 8; 26.04.2024 määrus nr 3-23-2780, p 9). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ja see on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Aukohtul on kaalutlusõigus, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha. Kaalutlusõiguse teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud). Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebaja subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Seetõttu tuleb kaebus kaebajale tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kui jaatada kaebajal kaebeõiguse olemasolu, tuleks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et aukohus oleks kaebaja avalduse läbivaatamisel rikkunud pädevus-, menetlus- või vorminõudeid viisil, mis tooks kaasa kaebusega kaitstavate õiguste intensiivse riive. Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5).
3(6)
3-25-232 Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Nõustuda ei saa kaebaja hinnanguga, et aukohus jättis täitmata uurimiskohustuse, kuna ei andnud kaebajale võimalust esitada seisukohta advokaadi vastusele. AdvS § 17 lg 7 ls 2 alusel kohaldatakse aukohtumenetluses haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatut. HMS § 40 lg 3 p 3 järgi võib jätta menetlusosalise arvamuse ja vastuväited ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks. Aukohus saab taotluse alusel aukohtumenetluse algatada või jätta selle algatamata. Kaebajal kui huvitatud isikul on õigus saada sisuline vastus taotlusele, mitte nõuda, et aukohtumenetlus algatatakse. Praeguses vaidluses andis aukohus 07.11.2024 otsusega kaebaja taotlusele sisulise vastuse, hinnates nii kaebaja väiteid kui ka advokaadi vastuväiteid. Kuna kaebaja taotlus vaadati sisuliselt läbi, siis ei pidanud aukohus andma kaebajale võimalust esitada vastuväiteid advokaadi vastusele. Isegi kui aukohus ei algata aukohtumenetlust, ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud kaebaja kahjuks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2022 otsus nr 3-20430, p 19). Aukohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Aukohus hindas menetlusosaliste seisukohti ja faktilisi asjaolusid ning tuvastas, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmselge puudumise tõttu ei pidanud aukohtumenetlust algatama. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse võtmata väited või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Advokaadi selgitustega nõustumine ei viita vältimatult aukohtu erapoolikusele. Kaebaja saab esitada vastuväited advokaadi tegevusele tsiviilkohtumenetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X.E palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.02.2025 määrus ja saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel seetõttu, et õigusaktidest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist, kuid kaebaja ei olegi nõudnud advokaadi karistamist. Kaebaja palus, et halduskohus kohustaks vastutajat uuesti kaaluma aukohtumenetluse algatamist vandeadvokaat Y tegevuse suhtes. Aukohtumenetlus ei olnud nõuetekohane, sest aukohus leidis, et kaebaja väidete ja tõendite pinnalt ei oleks saanud advokaadi osas aukohtumenetlust algatada. Kaebus ei ole perspektiivitu. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebus keskendus eeskätt materiaalsetele, mitte formaalsetele rikkumistele. Halduskohus hindas kaebaja väited pealiskaudselt ning jõudis seetõttu väärale järeldusele, et kaebusega kaitstava õigushüve riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kaebaja on põhjalikult selgitanud, milles seisneb advokaadi poolne eetikakoodeksi normide rikkumine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
7.Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 14.02.2025 määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Advokatuuri aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või 4(6)
3-25-232 piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). AdvS § 16 lg 1 näeb huvitatud isikule ette võimaluse pöörduda aukohtumenetluse algatamise taotlusega advokatuuri aukohtu poole. Aukohus algatab aukohtumenetluse, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused (AdvS § 16 lg 2). AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist ning aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärk on advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks vajaliku teabe saamine. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr 3-24-146, p 8). Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 13 ja seal viidatud varasem praktika).
9.Eeltoodut arvestades on õige halduskohtu seisukoht, et vaidlusalune aukohtu otsus ei riiva kaebaja materiaalseid subjektiivseid õigusi. Riivatud on kaebaja menetluslikke õigusi, sest kaebaja väitel ei hinnanud aukohus kõiki tema väiteid piisava põhjalikkusega ning jättis ta aukohtumenetluses ära kuulamata. Halduskohus jõudis ka selles osas õigele järeldusele, et kaebaja menetluslike õiguste riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamise tõenäosus on väike.
10.AdvS § 16 lg 1 tähenduses huvitatud isiku ärakuulamisele ja selle võimalikele vigadele ei ole põhjust omistada sama olulist tähendust kui aukohtumenetlusele allutatud advokaadi ärakuulamisõiguse tagamisele. Kuigi aukohtumenetluse algatamist taotlenud isikut tuleb HMS § 11 lg 1 p 1 järgi käsitada menetlusosalisena, kohaldub tema ärakuulamise puhul HMS § 40 lg 3 p-s 3 toodud erand, kui asja ei otsustata tema kahjuks. Kuna huvitatud isiku õigused aukohtumenetluses on üksnes menetluslikku laadi, siis tuleks aukohtul tagada huvitatud isikule võimalus esitada oma vastuväited näiteks juhul, kui aukohus kavatseb jätta tema taotluse sisuliselt läbi vaatamata. Kui aga aukohus lahendab huvitatud isiku taotluse sisuliselt (st isik saab esitatud taotlusele põhjendatud vastuse), siis isegi juhul, kui aukohus lõpetab aukohtumenetluse, ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku kahjuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 15). Siinses asjas ei jätnud aukohus kaebaja avaldust läbi vaatamata, vaid tegi aukohtu algatamata jätmise kohta motiveeritud otsuse. Kuna aukohtu vaidlusalust otsust ei saa lugeda tehtuks kaebaja kahjuks, siis ei pidanud aukohus HMS § 40 lg 3 p-dest 2 ja 3 tulenevalt andma kaebajale võimalust täiendava seisukoha esitamiseks, sh advokaadi vastuväidetele vastamiseks, vaid võis piirduda kaebaja 15.10.2024 avalduses toodud asjaolude hindamisega.
11.Aukohus ei rikkunud ka uurimis- ja põhjendamiskohustust. Aukohus hindas kaebaja väiteid sisuliselt ja piisava põhjalikkusega. Aukohtu otsusest nähtuvalt on võetud otsuse tegemisel lisaks menetlusosaliste seisukohtadele arvesse muid asjakohaseid materjale, nt tsiviilasjas 06.08.2024 toimunud ärakuulamise protokoll ja helisalvestis, advokaadi koostatud seisukohad ja tema tasutaotlused (vt advokatuuri aukohtu 07.11.2024 otsuse p-d 8, 9 ja 9.1). Kaebaja selgitas kaebuses, et ta heitis aukohtule esitatud avalduses advokaadile ette eeskätt järgmist: advokaat on lapsega kohtunud üksnes isa elukohas ning seal ei olnud tagatud lapsega kohtumine isa juuresolekuta; advokaat on lapse esindamisel olnud erapoolik, eelistades isa arvamust; advokaat suhtus 14.11.2023 ja 06.08.2024 kohtus toimunud ärakuulamisel kaebajasse negatiivselt, esitas pahatahtlikke küsimusi; advokaat ei ole teinud koostööd kohaliku omavalitsuse lastekaitseametnikega; advokaat ei ole kursis kõikide kohtumaterjalidega; advokaat ei ole välja selgitanud lapse arvamust. Aukohus ei jätnud neid kaebaja väiteid sisuliselt hindamata, v.a 14.11.2023 ärakuulamisega seonduvad väidetavad 5(6)
3-25-232 rikkumised, mis olid esitatud hilinemisega ja mida aukohus ei pidanudki hindama (AdvS § 16 lg 1 ls 2). Asjaolust, et kaebaja ja aukohus on eri meelt küsimuses, kas aukohtumenetluse alustamiseks advokaat Y suhtes oli alust, ei saa järeldada kaebaja menetluslike õiguste rikkumist.
12.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 14.02.2025 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.