X. X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 07.11.2024 otsuse nr 2-15/774 tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X, volitatud esindaja vandeadvokaadi abi Märt Mürk
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
1) Tagastada X. X kaebus. 2) Avaldatavas kohtumääruses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1). Kaebaja peab saatma kinnituse menetlusdokumendi kättesaamise kohta kohtule viivitamata. Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat (sh menetlusdokumentide vastuvõtmisega viivitavat) või kirjalikus avalduses end sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult väljendanud menetlusosalist või esindajat võib kohus trahvida (HKMS § 28 lg 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X (kaebaja) esitas 15.10.2024 Eesti Advokatuuri aukohtule taotluse vandeadvokaadi M. M suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks. Kaebaja on menetlusosaliseks tsiviilvaidluses, mis puudutab tema 5-aastase lapse suhtluskorra kindlaks määramist ja vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist (tsiviilasi nr 2-23-12832). Lapsele on riigi õigusabi korras määratud esindajaks vandeadvokaat M. M, kes on kaebaja hinnangul avaldanud tsiviilkohtumenetluses mitmeid vastandlikke arvamusi. Advokaat ei ole selgitanud välja lapse seisukohti erinevates episoodides. Advokaat kohtus lapsega vaid tema isa juures, mitte ema juures. Advokaat ei teinud koostööd Pärnu Linnavalitsuse lastekaitseametnikuga, ei esitanud küsimusi Saku Vallavalitsuse lastekaitse spetsialistile. Advokaat on erapoolik ja pahatahtlik.
Tsiviilkohtumenetluses 14.11.2023 ja 06.08.2024 ärakuulamisel suhtus advokaat kaebajasse negatiivselt.
2.Eesti Advokatuuri (advokatuur) aukohus jättis 07.11.2024 otsusega nr 2-15/774 advokaadi tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu aukohtumenetluse algatamata. Põhjendused:
2.1.Kaebaja etteheiteid saaks pidada Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvide kaitse), § 14 lg 2 (asjatundlik ja hoolas õigusteenuse osutamine), § 22 lg 1 (menetlusosalistega viisakalt käitumine) ning koostoimes Eesti Advokatuuri juhatuse 07.02.2003 kinnitatud juhendi „Juhend riigi õigusabi osutavatele advokaatidele seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (juhend) § 3 lg 1 (lapse soovi välja selgitamine), § 3 lg 4 (kohaliku omavalitsusga koostöö tegemine), § 3 lg 5 (lapsega kohtumine), § 3 lg 8 (vanemate suunamine kokkuleppele), § 3 lg 9 (kohustus olla erapooletu) võimalikeks rikkumisteks.
2.2.Kuna 14.11.2023 ärakuulamine toimus taotluse esitamisest enam kui 6 kuud varem, ei hinnata sellega seonduvaid võimalikke rikkumisi (advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 ls 2).
2.3.Advokaat külastas last ema elukohas ja kohtus lapsega isa elukohas. Mõlema kodukülastuse käigus selgitas advokaat välja lapse arvamuse ja tutvus tema elamistingimustega. Advokaadi menetlusdokumentide ja kohtus toimunud ärakuulamiste sõnavõttude põhjal oli advokaat menetluses põhjalik ja osavõtlik, juhindudes eesmärgist lahendada vaidlus lapse huvidest lähtuvalt, sh esialgse õiguskaitse menetluses.
2.4.Aukohtule esitatud materjalide põhjal on advokaadi seisukohtade kujunemine jälgitav ja põhjendatud ning lähtunud lapse vaatevinklist. Advokaadi poolt kaebajal lapsele helistamise keelamine lapse isa juures viibimise ajal, sest advokaadi hinnangul võis lapsele hommikul ja õhtul helistamine muuta lapse ärevaks, ei ole kutse-eetiliselt taunitav. Küsimuste esitamine kohaliku omavalitsuse lastekaitseametnikule ei ole menetluslikult põhjendamatu ja tegemist ei ole ründava käitumisega. Olukorras, kus advokaadile on selge menetlusosalise positsioon, on põhjendamatu talle ette heita täiendavate küsimuste esitamata jätmist. Lapse esindaja ja lastekaitsetöötajate seisukohad ei pea kattuma. Lisaks oli lapsega vestelnud ka kohtunik ning kuulanud ära lapse vanemad. Menetluses esitasid arvamused kohalikud omavalitsused. Advokaadi väljendatud seisukohad peegeldavad vaid üht menetluslikku positsiooni. Lasteasju menetledes on kohtul ulatuslik selgitamis- ja uurimiskohustus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 477) ning lõpliku otsuse lapse suhtluskorrast langetab kohus. Aukohtumenetluse eesmärgiks ega ka pädevuses ei ole lahendada tsiviilõiguslikke vaidlusi.
3.Kaebaja esitas 29.01.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse advokatuuri 07.11.2024 otsuse nr 2-15/774 tühistamiseks ja kohustamiseks kaaluma uuesti aukohtumenetluse algatamist. Põhjendused:
3.1.Aukohus ei andnud kaebajale võimalust arvamuse esitamiseks. Advokaadi vastusele tulnuks küsida kaebajalt arvamust. Kaebaja arvamust advokaadi vastusele vaidlustatud 07.11.2024 otsuses ei refereerita. Rikkumine on oluline, sest kaebaja esitanuks täiendavad tõendid, mis võimaldanuks teha tõenäoliselt teise otsuse.
3.2.Aukohus ei uurinud kaebaja väidete tõelevastavust. Uurimispõhimõte haldusmenetluses on suures osas tuletatud halduskohtumenetluses kehtivast uurimisprintsiibist. Kohus ei tohi jätta asja lahendamisel tähtsust omavat küsimuse arutamist kõrvale üksnes põhjendusel, et kogutud tõendid on ebapiisavad. Aukohtu otsuse viimasel lehel on märgitud, et aukohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et advokaat oleks väljaspool
2(5)
3-25-232
kutsetegevust käitunud viisil, mis kahjustab advokaadi kutset või advokatuuri mainet. Seega viitas aukohus nn tõendi puudulikkuse situatsioonile. Aukohus ei saanud uurimiskohustust täita, kui ta ei andnud kaebajale isegi võimalust advokaadi vastuse osas arvamust avaldada. Uurimiskohustuse täitmisel on tõenäoline, et aukohus oleks asjas teinud teistsuguse lahendi.
3.3.Aukohus rikkus põhjendamiskohustust. Tulnuks tuvastada, miks ei olnud advokaadil võimalik isa juures kohtuda lapsega ilma isa juuresolekuta ja miks ei osalenud kohtumisel lastekaitsetöötaja ning mõlemad vanemad. Väär on advokaadi väide, et lapse ema kodus ei olnud võimalik lapsega omaette rääkida, sest ema ei soovinud lapsest eralduda. Tegelikult ei õnnestunud advokaadil hoopis rääkida lapse emaga nelja silma all.
3.4.Advokaat suhtub kaebajasse erapoolikult ja pahatahtlikult. Prioriteediks tuli seada lapse huvid, mitte lapse isa mugavus lapsega suhtlemisel. Advokaat oli 06.08.2024 ärakuulamisel pahatahtlik, kui soovis kaebajalt teada saada, kui kõrge palavik oli lapsel. Haigelt lapselt ei saa nõuda isa juurde minekut. Advokaat jättis tähelepanuta, et Saku Vallavalitsuse lastekaitsetöötaja ei ole lapse ema elukohta külastanud ja seega oli advokaat erapoolik. Samal ärakuulamisel keelas advokaat kaebajal lapsele helistada, ehkki ei tsiviilkohtu- ega aukohtumenetluses ei esitatud ühtegi tõendit, et kaebaja helistamine oleks last häirinud või muutnud ärevaks. Vastupidi – laps ootab, et ema talle helistaks. Advokaadi tegevus vanematevahelise kokkuleppe saavutamiseks oli pigem puudulik. Kaebaja saatis advokaadile 21.10.2024 kompromissettepaneku, millele vastust ei saanud.
3.5.Advokaat ei teinud koostööd kohaliku omavalitsusega, mida kinnitab Pärnu Linnavalitsuse lastekaitsespetsialisti küsitlemine 06.08.2024 istungil. Advokaat püüdis portreteerida Pärnu lastekaitsespetsialisti võimalikult ebakompetentsena, et õigustada temaga koostöö tegemata jätmist. Näiteks märkis advokaat, et kuna lastekaitsespetsialist oli alles äsja ametisse asunud ja pole lapse isa elukohta Sakus külastanud, on tema kohtus antud ütlused ebausaldusväärsed.
3.6.Advokaadi esitatud küsimustest 06.08.2024 ärakuulamisel nähtub, et ta polnud tutvunud kõikide kohtumaterjalidega.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
5.HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaselt võib kaebuse tagastada selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.Huvitatud isikul on AdvS § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt korduvalt selgitanud, et tulenevalt AdvS § 16 lgst 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt 17.12.2024 määrus asjas nr 3-24-2779 p 8; 26.04.2024 määrus asjas nr 3-232780 p 9). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest
3(5)
3-25-232
kaugemale. Aukohtul on kaalutlusõigus, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha. Kaalutlusõiguse teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud). Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebaja subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Seetõttu tuleb kaebus kaebajale tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
7.Isegi, kui jaatada kaebajal kaebeõiguse olemasolu ja pidada võimalikuks halduskohtus advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamist, siis tuleks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel.
8.Kohtule ei nähtu, et aukohus oleks rikkunud kaebaja taotluse läbivaatamisel pädevus-, menetlus- või vorminõudeid viisil, mis tooks kaasa kaebusega kaitstavate õiguste intensiivse riive. Kaebaja vaidlustab eelkõige aukohtu hinnangut kaebaja subjektiivsete õiguste piiramisele. Erinevalt kaebaja hinnangust leiab kohus, et kaebaja ei ole kaebuses esile toonud selliseid menetluslikke rikkumisi aukohtu tegevuses, mis annaksid aluse arvata, et aukohus on jõudnud oma hinnangus sisuliselt ebaõigele seisukohale. Vaidlustatud otsusest ei nähtu menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada asja lahendust või rikkuda kaebaja õigusi. Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5).
9.Kaebaja hinnangul jättis aukohus täitmata uurimiskohustuse, kuna ei andnud kaebajale võimalust esitada seisukohta advokaadi vastusele. Kaebaja osundab sellele, et enne aukohtu 07.11.2024 otsuse tegemist ei olnud kaebajale tagatud ärakuulamise õigus. AdvS § 17 lg 7 ls 2 alusel kohaldatakse aukohtumenetluses haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatut. HMS § 40 lg 3 p 3 järgi võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks. Aukohus saab aukohtumenetluse algatamise taotluse puhul algatada menetluse või jätta see algatamata. Kaebajal kui huvitatud isikul on õigus saada sisuline vastus taotlusele, mitte ilmtingimata nõuda, et aukohtumenetlus algatataks. Praeguses vaidluses andis aukohus 07.11.2024 otsusega kaebaja taotlusele sisulise vastuse, hinnates nii kaebaja väiteid kui ka advokaadi vastuväiteid. Tallinna Ringkonnakohus osundas 05.05.2022 otsuses nr 3-20-430 (p 19), et aukohtul tuleks tagada huvitatud isikule võimalus esitada oma vastuväiteid näiteks juhul, kui isiku taotlus kavatsetakse jätta läbi vaatamata. Isegi kui aukohus ei algata aukohtumenetlust, ei ole alust väita, et asi oleks otsustatud huvitatud isiku ehk kaebaja kahjuks. Kuna kaebaja taotlus vaadati sisuliselt läbi, siis ei pidanud aukohus andma kaebajale võimalust esitada vastuväiteid advokaadi vastusele.
10.Kohus märgib, et kaebuses avaldatud väited on kohati ebaselged ja vastuolulised. Kaebaja väidab, et „Aukohtu otsuse viimasel lehel on märgitud, et aukohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et advokaat oleks väljaspool kutsetegevust käitunud viisil, mis kahjustab advokaadi kutset või advokatuuri mainet.“ (kaebuse p 20, dtl 6). Kaebaja viidatut ei ole vaidlustatud 07.11.2024 otsusest üldse näha.
11.Kaebaja arvates rikkus aukohus põhjendamiskohustust ja lisaks kordab kaebuses osaliselt samu väiteid, mis ta esitas aukohtule. Kohus leiab, et aukohus on hinnanud menetlusosaliste seisukohti ja faktilisi asjaolusid ning tuvastanud, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmselge puudumise tõttu ei pidanud aukohus aukohtumenetlust algatama. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse võtmata väited või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Advokaadi selgitustega nõustumine ei viita vältimatult aukohtu erapoolikusele. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et 07.11.2024 otsuses on rikutud põhjendamiskohustust. Halduskohtul ei ole võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas (st kas aukohus on põhjendatult
4(5)
3-25-232
järeldanud, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused). Kohtu hinnangul saab kaebaja esitada vastuväited advokaadi tegevusele ka tsiviilkohtumenetluses ja need on võimalik lahendada selle raames.
12.Aukohtu otsus ei riku kuidagi kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Aukohtumenetluse läbiviimine ei ole ette nähtud huvitatud isiku (kaebaja) subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on kutseühingu sisemise kontrolliga oma liikmete tegevuse üle (Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432). Halduskohtu võimalused sellesse kontrolli sekkuda on piiratud (Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018 määrus asjas nr 3-18-1203). Aukohtu menetluse eesmärgiks ei ole kaebaja subjektiivsete õiguste kaitsmine, vaid advokaadi tegevuses eetikakoodeksi rikkumiste tuvastamine ja seejärel võimalike rikkumiste hindamine.
13.Kokkuvõttes tagastab kohus kaebuse kaebajale HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Ka juhul, kui kaebeõiguse olemasolu oleks võimalik jaatada, tuleks kaebus kaebajale tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebaja õiguste riivet poleks võimalik pidada intensiivseks ja kaebuse rahuldamist tõenäoliseks.
14.Kaebuse tagastamine ei võta kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
15.HKMS § 104 lg 5 p 2 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 alusel, jääb riigilõiv kaebajale tagastamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Mait Laaring kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.