Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
8. juuni 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-4554
Haldusasi
U.C.C, A.L.V, H.U.B OÜ ja A.C.N. (pankrotis) kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 17. oktoobri 2025. a otsuse nr 2-15/25/658 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 10. novembri 2025. a otsusega) tühistamiseks ja kohustamiseks vaadata nende kaebus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2025. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – U.C.C, A.L.V H.U.B OÜ ja A.C.N. (pankrotis) Vastustaja – Eesti Advokatuur
Menetluse alus ringkonnakohtus
U.C.C, A.L.V H.U.B
määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
OÜ ja A.C.N. (pankrotis)
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse U.C.C, A.L.V H.U.B OÜ ja A.C.N. (pankrotis) määruskaebus Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2025. a määruse peale haldusasjas nr 3-254554.
Jätta U.C.C, A.L.V, H.U.B OÜ ja A.C.N. (pankrotis) määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-4554 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebajate ja advokaadi nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.U.C.C, A.L.V H.U.B OÜ ja A.C.N. (pankrotis) esitasid Eesti Advokatuuri aukohtule 15.08.2025 kaebuse vandeadvokaat X:Xe tegevuse peale. Pärnu Maakohtu 07.07.2022 määrusega nr 2-21-14663 määrati X:X U.C.C, K.Z.F ja A.C.N. (varasem ärinimi Y.Y. töökojad) juhatuse asendusliikmeks kuni uute juhatuse liikmete valimiseni, kuna äriühingutel puudusid kehtivate volitustega juhatuse liikmed. U.C.C juhatuse liikmena määras X:X ennast ka H.U.B juhatuse liikmeks. X:X kustutati kaebajate registrikaartidelt juhatuse liikmena 2025. a mais ning uued juhatuse liikmed esitasid X:Xle 20.06.2025 taotlused anda üle äriühingute raamatupidamisdokumendid. Advokaat valetas, et raamatupidamisdokumendid on juba varasemalt üle antud ja asuvad kaebajate tegevuskohtades. Kaebajad koondasid raamatupidamisdokumendid kuni 2022. a lõpuni paberkandjal kaustadesse ning advokaat viis nende raamatupidamise 2022. a lõpus üle Merit programmi, kuid kaebajatel on hulgaliselt dokumente puudu, sh puuduvad täielikult kõik paberkandjal olevad dokumendid. Sellega on X:X rikkunud äriseadustiku (ÄS) norme ja advokaadi kutse-eetika nõudeid.
2.Eesti Advokatuuri aukohus ei algatanud 17.10.2025 otsusega nr 2-15/25/658 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 10.11.2025) X:X suhtes aukohtumenetlust seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Kaebajad heidavad advokaadile ette juhatuse asendusliikme kohustuste (sh raamatupidamise korraldamise ja säilitamise kohustus) rikkumist ning raamatupidamisdokumentide üle andmata jätmist ja selle kohta valetamist. Neid minetusi saaks käsitleda advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 2 (koosmõjus ÄS §-ga 183 ja § 187 lg-ga 1) rikkumisena. Advokaat ei osutanud kaebajatele õigusteenust, vaid oli määratud nende juhatuse asendusliikmeks kohtumääruse alusel. Samas on oluline, et maakohus arvestas, et X:X on mh lepitajana tegutsev advokaat. Igal juhul tuleb advokaadil käituda ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Kutseeetikaga kooskõlas olevaks käitumiseks tuleb pidada seadusega kooskõlas olevat käitumist. Seega olukorras, kus advokaat tegutses äriühingutes juhatuse asendusliikmena, pidi ta enda tegevuse puhul järgima ÄS-s sätestatut. Tõenditest ei nähtu, et advokaat oleks kaebajaid ignoreerinud või põhjendamatult keeldunud dokumentide väljastamisest. Advokaat on kaebajatele 23.04.2025 kohtumisel ja 25.04.2025– 15.07.2025 kirjavahetuses selgitanud, et tema valduses ei olnud kassaraha, raamatupidamise dokumendid on üle antud ja raamatupidamisprogrammile ei ole tal juurdepääsu. Äriühingute raamatupidamisdokumendid (sh paberkandjal) asusid raamatupidamisteenuse osutaja ARF OÜ juures ja ka kaebajate tegevuskohas. Advokaadil nendele ligipääsu ei olnud. Aukohtu hinnangul on advokaat ammendavalt ja usutavalt põhjendanud, et on andnud üle kõik tema valduses olevad raamatupidamise jm dokumendid. Kaebajad ei ole tõendanud, et nõutud dokumendid on advokaadi käes ja advokaat valetab. Aukohtu pädevuses ei ole selgitada välja, kus või kelle käes kaebajate dokumendid asuvad. Aukohtule ei nähtu, et advokaat üritaks varjata juhatuse asendusliikmena toime pandud rikkumisi või advokaadi tegevus(etus)e tõttu olnuks kaebajate tegevus häiritud. Kaebajad ei ole mh põhistanud, millised advokaadi toimingud ja/või tehingud ning kuidas kahjustasid äriühingute huve või tekitasid kahju, milles seisnes huvide konfliktis tegutsemine jm. Kuivõrd aukohtus toimuv distsiplinaarmenetlus on olemuselt karistusmenetlus, siis tuleb vähemalt mõistlikke kahtlusi tõlgendada advokaadi kasuks. Asjakohased meetmed kaebuses kirjeldatud olukorra lahendamiseks oleks dokumentide väljanõudmine kohtu kaudu või advokaadi suhtes kahju hüvitamise nõude esitamine.
3.U.C.C, A.L.V H.U.B OÜ ja A.C.N. (pankrotis) esitasid Tallinna Halduskohtule 10.12.2025 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 17.10.2025 otsuse nr 2-15/25/658 (täiendatud 10.11.2025 otsusega) tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks vaadata nende 15.08.2025 kaebus uuesti läbi. Aukohus on rikkunud oluliselt põhjendamiskohustust, sest 2(6)
3-25-4554 advokaadi selgitused olid vastuolulised. Aukohtu viidatud tõendid ei kinnita dokumentide kaebajatele üleandmist. Kui aukohus ei pea vajalikuks kontrollida dokumentide tegelikku olemasolu ja üleandmist, siis ei saa aukohus samaaegselt järeldada, et dokumendid on üle antud ja advokaat on täitnud juhatuse asendusliikme ülesandeid nõuetekohaselt. Aukohus rikkus ka ärakuulamiskohustust ja uurimispõhimõtet, sest kaebajatele ei tutvustatud advokaadi seisukohta ja tõendeid ega võimaldanud neile vastata. Kaebajad oleks saanud aukohtule esitada 23.04.2025 koosoleku helisalvestise ja stenogrammi ning advokaadi 22.04.2025 ekirja, mis tõendavad, et advokaat on esitanud aukohtule ebaõigeid andmeid. Kuna advokaat ei ole raamatupidamisdokumente kaebajatele üle andnud, siis on ta rikkunud ÄS-i ja advokaadi kutse-eetika nõudeid ning pannud toime distsiplinaarsüüteo. Advokaadi rikkumiste tõttu ei saa kaebajate uued juhatuse liikmed täita oma seadustest tulenevaid kohustusi, sest neil puuduvad deklaratsioonide ja aruannete koostamiseks vajalikud andmed ning puudub võimalus kontrollida advokaadi poolt juhatuse asendusliikmena tehtud tehingute sisu ja põhjendatust.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 11.12.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole huvitatud isikutel (s.o kaebajatel) advokatuuriseadus (AdvS) § 18 lg-st 1 ja HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt kaebeõigust aukohtu otsuse sisu vaidlustamiseks. Huvitud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Praegusel juhul küsis aukohus kaebuse kohta advokaadi seisukohta ja arutas kaebust 02.10.2025 istungil. Seega ei nähtu, et advokatuur oleks rikkunud kaebaja õigust menetlusreeglite järgimisele. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus saada lisaandmeid, siis ei ole sisulist vajadust võimaldada esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2). AdvS ei nõua, et aukohtul tuli anda kaebajale täiendav võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485, p 9). Huvitatud isiku kaebuse sisulise lahendamisena tuleb käsitleda ka olukordi, kus aukohtu motiveeritud otsusega lõpetatakse aukohtumenetlus või jäetakse aukohtumenetlus algatamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määrus nr 3-25-232, p 10). Aukohus on vastanud kaebajate väidetele raamatupidamisdokumentide üle andmata jätmise ja selle kohta valetamise kohta, leides, et advokaat on vastanud kaebajate päringutele ja andnud üle tema valduses olevad dokumendid. Aukohus on otsust piisavalt põhjendanud. Ka kaebajate esitatud tõendite põhjal on advokaat järjekindlalt kinnitanud tema valduses olnud dokumentide neile üleandmist ning asjaolu, et raamatupidamine oli paberivaba (vt 22.04.2025, 30.06.2025, 03.07.2025, 11.07.2025 ja 15.07.2025 e-kirjad; 23.04.2025 koosoleku stenogramm). See on kooskõlas aukohtu järeldusega, et kaebajate raamatupidamisdokumendid (sh paberkandjal) olid varasema raamatupidamisteenuse osutaja juures ja ühingute tegevuskohas, millele advokaadil ei olnud ligipääsu. Kaebajad ei ole väitnud, et advokaat oleks juhatuse asendusliikmena jätnud välja nõudmata kolmandate isikute valduses olnud dokumendid või juurdepääsuks vajalikud võtmed vms. Kaebajate menetluslike õiguste rikkumist ei saa järeldada sellest, et kaebajad ja aukohus on eri meelt küsimuses, kas advokaadi suhtes aukohtumenetluse alustamiseks esines alus või mitte (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2025 määrus nr 3-25-232, p 11). Kaebeõigust ei tulene sellest, et aukohus ei ole kaebajaga nõustunud või tema soovitud viisil ja rangusega advokaadi käitumisele hinnangut andnud või advokaadi käitumist hukka mõistnud. Seejuures ei ole aukohtumenetluse algatamata jätmise otsus haldusakt, millele kohalduksid HMS §-s 56 ettenähtud ranged põhjendamise nõuded (vt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 11). Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist ega tema distsiplinaarsüüteo tuvastamist. Aukohus on ka selgitanud, millised õiguskaitsevahendeid 3(6)
3-25-4554 oleksid asjakohasemad. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole sedalaadi vaidluste kohtueelne või -väline lahendamine, vaid advokaatide üle järelevalve teostamine. Kohtumenetluse algatamine ei eelda aukohtumenetluse läbimist ja aukohtu otsus ei oleks sellises menetluses ka kohustuslik või ainuvõimalik tõend.
5.U.C.C, A.L.V H.U.B OÜ ja A.C.N. (pankrotis) paluvad 29.12.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata kaebus halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, kuna kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge. AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda aukohtu otsusega mittenõustumise korral halduskohtusse. Kaebajad nõustuvad, et vaidluse esemeks ei ole sellisel juhul advokaadi tegevus, vaid aukohtu tegevus kaebuse läbivaatamisel. Kaebajad ongi tuginenud aukohtu poolsetele põhjendamis- ja ärakuulamiskohustuse ning uurimispõhimõtte rikkumisele, mis tõi kaasa õigusvastase otsuse. Halduskohtul tuli eeldada kaebajate väidete õigsust, kuid halduskohus pidas tõendatuks hoopis X:X väiteid. Seega hindas halduskohus kaebuse väiteid sisuliselt, kuid HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamisel ei ole see lubatud. Kaebeõigust ei saa siduda hinnanguga, kas kohus lõppastmes menetlusnormide rikkumise tuvastab või mitte. Halduskohus leidis ekslikult, et kuna aukohus küsis advokaadilt selgitust ja arutas asja istungil ning vastas otsuses kaebajate väidetele, siis ei ole kaebajate menetlusõigusi rikutud. Aukohtumenetluse reeglite järgimist ei ole halduskohus sisuliselt üldse hinnanud, vaid leidis põhimõtteliselt, et kui advokaat rikkumisi eitab ja aukohus jätab sellest lähtudes aukohtumenetluse algatamata, siis ongi menetlus olnud nõuetekohane. See ei saa olla õiguspärane. Kuigi menetlusse võtmise staadiumis ei saa kohus kaebust ja advokaadi tegevust sisuliselt hinnata, leidis halduskohus siiski, et X:X on andnud üle tema valduses olevad raamatupidamisdokumendid ja ei ole selle kohta valetanud. Kaebajad sellega ei nõustu. Kaebajate raamatupidamine ei olnud täiesti paberivaba ja puudu on olulises mahus paberdokumente, sh on puudu X:X ametiajal (2022–2025) tekkinud dokumendid, mis ei saa olla kuskil mujal kui advokaadi valduses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
7.Huvitatud isiku õigus taotleda aukohtumenetluse algatamist (AdvS § 16 lg 1) ning õigus esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse (sh aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse) peale (AdvS § 18 lg 1) ei ole nähtud ette tema materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr 3-24-146, p 8; 06.02.2025 otsus nr 3-22-2476, p 12; 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda nt selles, et aukohus jätab huvitatud isiku väited täielikult või osaliselt käsitlemata, aukohtu otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata jms (nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2024 määrus nr 3-23-2780, p-d 9–10). Halduskohus kontrollib seda, kas huvitatud isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele läbi vaadanud. Huvitatud isik ei saa nõuda advokaadi karistamist. Sisuliselt saab aukohtu otsust vaidlustada üksnes advokaat, kelle tegevust on aukohus hinnanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 13).
4(6)
3-25-4554
8.Eeltoodust tuleneb, et aukohtu 17.10.2025 otsus nr 2-15/25/658 (täiendatud 10.11.2025) ei riiva kaebajate materiaalseid subjektiivseid õigusi. Seetõttu ei pea kohus hindama aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust (nt kas väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud on tuvastatud õigesti või kas aukohtumenetluse algatamata jätmisel on tehtud kaalutlusvigu), vaid piirdub pädevus-, menetlus- ja vorminõuete järgimise kontrolliga.
9.Määruskaebuses on õigesti leitud, et osas, milles kaebajad on tuginenud aukohtu otsuse vaidlustamisel enda menetluslike õiguste rikkumisele, ei saanud halduskohus kaebust tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Hinnang sellele, kas aukohus on kaebajate 15.08.2025 kaebuse läbivaatamisel rikkunud menetlusnorme, ei puuduta kaebeõigust, vaid kaebuse põhjendatust. Kaebeõigus ei seondu kaebuse rahuldamise võimalikkusega, vaid kaebaja õiguste rikkumise võimalikkusega. Kaebajate (menetluslike) õiguste rikkumine nende 15.08.2025 kaebuse läbivaatamisel on kahtlemata võimalik. Eeltoodule vaatamata ei ole alust halduskohtu määrust tühistada, sest täidetud on HKMS § 121 lg 2 p-s 21 ettenähtud kaebuse tagastamise tingimused. Nimetatud sätte alusel kaebuse tagastamiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu 08.10.2025 määrus nr 3-24-2091, p 17; 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).
10.Kuna aukohtusse pöördumise võimalus ei ole põhiseaduslikult nõutav õiguskaitsevahend, vaid selle eesmärgiks on saada teavet advokatuuri liikmete üle distsiplinaarvõimu efektiivseks teostamiseks (nt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10), ning aukohus on kaebajate 15.08.2025 pöördumise sisuliselt läbi vaadanud ja sellele vastanud, ei saa kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada intensiivseks. Kaebuse rahuldamine ei oleks ka tõenäoline, sest ei nähtu, et aukohus oleks rikkunud kaebajate õigust korrakohasele menetlusele. Kaebajad on väitnud uurimispõhimõtte rikkumist, kuid ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis oli aukohtule esitatud ja mille aukohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolude ja tõendite uurimise kohustuse rikkumist ei saa järeldada sellest, et kaebajad on halduskohtusse pöördudes leidnud, et neil olnuks võimalik esitada aukohtule veel tõendeid (vt kaebuse lisad 30–32, dtl 343–353). Kui kaebajad soovisid neile tõenditele tugineda juba aukohtumenetluse algatamist taotledes, tulnuks need esitada koos 15.08.2025 kaebusega aukohtule. Ringkonnakohus märgib siiski, et kohtule esitatud täiendavad tõendid ei oleks ilmselt saanud aukohtu hinnangut ka sisuliselt muuta, sest need on kooskõlas aukohtu otsusest nähtuvate advokaadi selgitustega nii 23.04.2025 kohtumise sisu kohta kui ka advokaadi järjekindla väitega, et tema valduses ei ole kaebajate raamatupidamis- jm dokumente ega muud vara.
11.Aukohus ei pidanud andma kaebajatele võimalust esitada oma seisukoht aukohtu otsuse projekti või kavandatavate põhiseisukohtade kohta (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2026 määrus nr 3-25-4320, p 14; 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485, p 9). Kuigi aukohtumenetluse algatamist taotlenud isik on HMS § 11 lg 1 p 1 tähenduses menetlusosaline, kohalduvad tema ärakuulamisele HMS § 40 lg-s 3 sätestatud erandid. Arvestades aukohtumenetluse eesmärke ja seda, et aukohus on hinnanud kaebajate väiteid ja tõendeid sisuliselt ning teinud kaebuse kohta motiveeritud otsuse, ei ole alust väita, et aukohus oleks otsustanud asja kaebaja kahjuks (HMS § 49 lg 3 p 3). Vaidlusalune otsus on ka piisavalt põhjendatud, arvestades, et advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamata jätmine ei ole ühegi isiku jaoks koormava iseloomuga, mistõttu ei kohaldu sellele ranged põhjendamisnõuded (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2026 määrus nr 3-25-4320, p 15). Aukohus on otsuses analüüsinud kaebajate väiteid ja advokaadi selgitusi ning asus tõendeid hinnates seisukohale, et kaebuses toodud etteheited ei ole põhjendanud. See, kas aukohus järeldas õigesti, et advokaadi tegevuses ei ilmnenud
5(6)
3-25-4554 distsiplinaarsüüteo tunnuseid, ei ole menetluslik küsimus, vaid seondub otsuse sisulise õiguspärasusega, mis jääb väljapoole kaebajate kaebeõiguse ulatust.
12.Eelneva põhjal jääb U.C.C, A.L.V H.U.B OÜ ja A.C.N. (pankrotis) määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.12.2025 määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
13.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebajate ja advokaadi nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.