KMP ́i hagi G Osaühingu vastu HJH ́ile kuulunud võrkturunduse ettevõtte (positsioon võrkturundusorganisatsioonis G) hagejale kuuluvuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.10.2016.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KMP ́i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): KMP (sündinud XX.XX.XXXX.a, elukoht XXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Janek Valdma Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): G Osaühing (registrikood XXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Margus Mugu
Kohtuistungi toimumise aeg
13.01.2017.a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Janek Valdma, hageja nõustaja JO, kostja tehinguline esindaja Margus Mugu
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 31.10.2016.a otsus jätta muutmata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja, KMP ́i kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses
1(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417 Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.21.10.2014.a esitatud hagiavalduse ja 05.12.2014.a täienduse kohaselt palus hageja tuvastada H-JH-le kuulunud võrkturunduse ettevõtte (positsioon võrkturundusorganisatsioonis G, ID nr XXXXXX) hagejale kuuluvus. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja H-JH pärandvara pankrotihalduriga 01.04.2014.a võrkturundusettevõtte võõrandamise asjaõiguslepingu, millega hageja omandas H-JH kõik õigused positsioonile G võrkturundusorganisatsioonis, sh G võrkturundusorganisatsiooni liikmepositsiooni omandiõiguse. Võrkturunduse müügiettevõtte loojaks oli AH, kes andis selle üle oma isale H-JH-le. Pärast võrkturunduse müügiettevõtte võõrandamist jagati see kaheks eraldi ettevõtteks: üks jäi abikaasale (ID XX-XXXXXX), mis kattis territooriumi Soome Vabariigis ja teine jäi H-JH-le (ID XXXXXX). 15.11.2002.a tegi H-JH avalduse oma tegevuse ülekandmiseks OÜ-le S. Alates avalduse esitamisest kuni H-JH surmani toimusid G võrkturundusettevõtte tegevusest tulenevad arveldused, müügitasude väljamaksed. Kogu müügiettevõtte rahaline käive moodustab OÜ S rahalise käibe, mille järgi saab hinnata turundusettevõtte tulupotentsiaali. Edasimüüjasuhtega oli seotud suur hulk alledasimüüjaid. 21.02.2012.a suri H-JH. Pärijad on poeg AH, abikaasa EIH ja tütar (hageja). Hageja ja EIH on praktiseerivad G võrkturundajad. H-JH viimane soov, mis avaldus testamendis, oli võrkturundusettevõtte jäämine hagejale. Pärandvara inventuuri nimekirja on kantud jrk 13 all G otsemüügi ja võrkturundusorganisatsiooni liikmepositsioonist tulenevad õigused. Pärandvara suhtes algatati pankrotimenetlus. 14.10.2013.a saatis OÜ S G-le e-kirja, viidates koostööpraktikale ja H 15.11.2002.a avaldusele seisukohaga võrkturundusettevõtte positsiooni, liikmelisuse ja sellega seotud õiguste kuulumise kohta OÜ-le S. 18.12.2014.a G vastas, et positsioon saab kuuluda ainult füüsilisele isikule. Seega tõlgendasid pooled H-JH avaldust kui soovi anda võrkturunduse müügiettevõtte tulud üle OÜ-le S (mitte ettevõtte omandit). OÜ S sellega nõustus. Hageja on OÜ S ainuosanik. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et EH ja H. H ei loetud ühte edasimüüjasuhte alla kuuluvaks. EIH võrkturundusettevõte G andmebaasi numbriga XX-XXXXXX ja H-JH võrkturundusettevõte G andmebaasi numbriga XX-XXXXXX tekkis AH-lt ostumüügilepinguga soetatud müügiettevõtte G andmebaasi numbriga 239.663 jagunemise teel. Müügiettevõtte ostu-müügi leping tõendab, et võrkturunduse müügiettevõte on juba olnud omandi üleandmise asjaõigus- ja müügilepingu objekt ning kostja on seda tunnistanud. H-JH võrkturunduse ettevõte turundusvõrgus oli reaalne iseseisvalt rahavoogu tootev äriettevõte. Võrkturunduse ettevõtte tegelik suurus oli üle 10 tuhande liikme ning müügiboonuseid on OÜle S kantud paljudest eri riikidest. 28.05.2012.a sõlmiti H-J. H pärijate, AH, abikaasa EH ja hageja vahel leping võrkturundusettevõtte kohta, milles lepiti kokku, et: „Meie allakirjutanud, HJH pärandvara pärijad oleme käesolevaga teinud järgmise kokkuleppe: G ID numbrist XXXXXXXX tulevalt tehtavate väljamaksete sooritamisel järgitakse varem kehtinud korda tervikuna. See kehtib ka veel väljamaksmata sooritustele“. Dokument tõendab, et pärijad on pidanud H-JH võrkturundusettevõtet pärandvaraks ning pärijate vahel puudub vaidlus, et
2(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417 võrkturundusettevõttele makstavad müügiboonused tuleb maksta endises korras st. OÜ-le S, mille ainuosanikuks on hageja. Dokument lükkab ümber ka kostja väite, et H-J. H võrkturundusete on üle läinud EH-le või et selline üleminek vastaks EH tahtele. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavaldusest ei selgu, millisel seadusest või tehingust tuleneval alusel hageja väidab ja nõuab H-JH-le kuulunud G edasimüüjasuhet. G edasimüüjatele kehtivate eeskirjade § 2 ja § 13 alusel läks H-JH edasimüüjasuhe üle tema abikaasale EIH-le, kes ettenähtud 60 päeva jooksul võttis kasutusele meetmed äriga tegelemiseks. Viimast on hageja hagiavalduses kinnitanud. Hageja ise ei ole äriga tegelema hakanud. Seega on EIH-le üle läinud edasimüüjasuhe G põhitingimuste kohaselt. Hageja ei saanud omandada edasimüügisuhet H-JH pärandvara pankrotihaldurilt. Edasimüügisuhe ei kuulunud jaotatava pärandvara hulka. Hageja väide H-JH viimase soovi kohta on tõendamata. Edasimüüjasuhe on oma olemuselt lahutamatult pärandaja isikuga seotud õigus. Edasimüüjasuhe on lepingu alusel tekkinud õigus, mis saab üle minna ainult lepingus sätestatud alusel (lepingu teine pool on kostja), st G eeskirjade alusel. Edasimüüjasuhte üleminek ja selle staatuse säilimine on seotud edasimüüja isiklikust tegevusest (panusest) ning suhte staatus ei säili, kui edasimüüjasuhte omandaja ei täida vastava taseme edasimüüja nõudeid. EH on vastava taseme säilitanud ja arendanud juba kolm aastat. Hageja tegevus G edasimüüjana ei ole sellisele kõrgele tasemele kunagi jõudnud. Edasimüüjasuhte hagejale üleandmine EH ja kostja tahte vastaselt ei oleks seaduslik ega õiglane ning oleks vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Ekslik on hageja väide, et EH ja H-JH ei kuulunud abikaasadena ühe edasimüüjasuhte alla, kuna ühel oli edasimüüja suhe Soomes ja teisel Eestis. G eeskirjade kohaselt on abikaasad ühe edasimüüjasuhte alla kuuluvad, abikaasade tegutsemine eraldi riikides ei välista seda. Mõlema edasimüüjasuhted olid registreeritud ja kuuluvad neile mõlemale. EH-le üle läinud edasimüüjasuhet ei saanud tema nõusolekuta võõrandada. Pankrotihaldur ei kuulu G eeskirjade kohaselt pärijate ringi. Õigust ei ole võimalik omandada isikult, kellele see ei kuulunud. Seega on asjaõigusleping tühine. Ekslik on hageja seisukoht, et H-JH võrkturundusettevõte võis eksisteerida ka väljaspool lepingulist suhet kostjaga. Menetluse edasine käik
3.Harju Maakohus tegi 03.07.2015.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 31.07.2015.a esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus eelnimetatud otsuse tühistada. 30.10.2015.a otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.07.2015.a otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. 27.11.2015.a esitas kostja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, mille menetlusse võtmisest Riigikohus 18.01.2016.a määrusega keeldus.
4.02.05.2016.a esitas hageja hagiavalduse täienduse, milles palus tuvastada H-JH-le kuulunud võrkturunduse ettevõte kuuluvus hagejale, sh, et hagejale kuuluva võrkturunduse ettevõtte koosseisu kuuluvad järgmised õigused: õigus saada kostjalt tasu (müügiboonuseid) HJH-le kuulunud (ID XXXXXX) võrkturundusorganisatsiooni madalama astme edasimüüjate, samuti klientide ja madalama astme edasimüüjate klientide ostu/müügi käivetelt, õigus saada võrkturundusorganisatsiooni madalama astme edasimüüjate, samuti klientide ja madalama astme edasimüüjate klientide ostu/müügi käivetelt tasu (müügiboonuste) arvestamise teenust, õigus saada võrkturundusorganisatsiooni värvatud liikmete (edasimüüjate ja klientide) virtuaalse andmebaasi hoidmise ja haldamise teenust sh saada ligipääs võrkturundusorganisatsiooni andmebaasile, õigus kasutada võrkturundusorganisatsiooniga kaasnevat käibepõhist kostja võrkturunduses kasutatavat taset ning tasemega kaasnevaid hüvesid, õigus saada kostjalt kauba müümiseks ja võrkturunduse ettevõtte laiendamiseks
3(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417 vajalikke oskusteabematerjale ning tasemele vastavaid koolitusi, samuti õigus kasutada kostja kaubamärki ning õigus saada kostja poolt kauba tarnimist (müüki). Vaidlustatud esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus tegi 31.10.2016.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt nõustus kohus hagejaga, et kostja ja H-JH vahel oli segatüüpi leping. G sisesed võrkturunduse ettevõtte toimimist kirjeldavad dokumente „Sammud mis viivad edule. Sinu edu plaan.”, G avaldatud müügiettevõtte organisatsiooni graafilist seletust, dokumenti „Töö uue edasimüüjaga” ja dokumenti „Edutsükkel“ võib mõista kui kostja avaldust lepingu sõlmimisel ja sellisena omavad need tähendust lepingu tõlgendamisel. Samas ei anna dokumendid õiguslikult ühemõttelisi vastuseid edasimüüjasuhte sisu kohta. Dokumentidest nähtub kokkuvõtvalt, et edasimüüjasuhte sisu on võimalus saada enda või oma alledasimüüjate ostetavatelt G toodetelt (kodukeemia, toidulisandid) müügiboonust. Dokumentides on kasutatud läbivalt mõisteid „äri“ ja „ettevõte“, nt tsitaat „Sinu äri on finantsvara, millele sa loota võid – nii praegu kui ka tulevikus!“. Dokumendid sisaldavad graafilisi selgitusi, soovitusi tegevuse korraldamiseks ja tööks alledasimüüjatega ning promomaterjale nagu edulood ja motivatsioonitekstid. Hageja on esitanud ekraanipildid G veebikeskkonnast. Kostja ei ole ka eitanud, et G pakub veebiplatvormi, mille abil saab hallata ja jälgida nii enda kui alledasimüüjate tegevust ja käivet. Kostja tüüptingimuste § 3 kohaselt on edasimüüja iseseisev ettevõtja ning „Ta ei ole ei G ”agent”, ”töötaja”, ”asjaajaja”, ”esindaja” ega muu sarnane. Ka edasimüüja ja tema organisatsiooni edasimüüjate vahel ei eksisteeri töösuhet“. See ei tähenda siiski, et pooled ei ole sõlminud lepingut ja et poolte vahel ei oleks lepingulist suhet. Edasimüüjasuhte sisu avavatest dokumentidest saab järeldada, et edasimüüjasuhe on ühelt poolt suunatud sellele, et turustada G tooteid otse ostjatele ning teenida hinnavahelt vaheltkasu ja müügiboonust. Teisest küljest on edasimüüjasuhe suunatud sellele, et värvata alledasimüüjaid ning saada müügiboonust alledasimüüjate müüdud toodetelt. Sellisena on lepingulisel suhtel müügilepingu ja müügilepingu raamlepingu tunnused. Arvestades, et iga edasimüüja värbamisega suureneb G-l nii kauba, kui ka ettevõtlusplatvormi teenuse müük, samuti arvestades tasusaamise õigust sõlmitud lepingutelt, on G ja võrkturundaja suhtel ka agendilepingu tunnused. Samas ei ole tegemist tavapärase agendilepinguga, kuivõrd edasimüüja ei saa agenditasu lepingutelt, vaid tasu on pidevalt makstavad müügiboonused. Mitmed G materjalid soovitavad edasimüüjal oma alledasimüüjatega pidevalt tegeleda, pakkudes neile koolitust ja teadmiste tuge. Sellisena sisaldab õigussuhe teatud määral ka käsunduslepingu tunnuseid. Samas ei ole koolituskohustus otseselt sätestatud. Veel pakub G võrkturundajale teenusena võrkturundusorganisatsiooni kaudu (alama astme edasimüüjatele ja nende klientidele) müüdud kaupade arvestuse teenust ning müüdud kaupade käivetelt nn müügiboonuste arvestamise teenust. Selles osas on lepingul töövõtulepingu tunnused. G pakub võrkturundajale teenusena võrkturunduse ettevõtte organisatsiooni värvatud liikmete virtuaalse andmebaasi hoidmise ja haldamise teenust. G poolt kauba müümiseks ja võrkturunduse ettevõtte laiendamiseks vajaliku oskusteabematerjalidega varustamine ning vastavate koolituste pakkumine, samuti õigus kasutada piiratud ulatuses G kaubamärki. See vastab frantsiisilepingu tunnustele. Kokkuvõttes leidis kohus, et poolte vahel on segatüüpi leping, mis vastab müügilepingu, agendilepingu, käsunduslepingu ja frantsiisilepingu tunnustele. Millised imperatiivsed võlaõigusseaduse (VÕS) sätted kohalduvad, sõltub igakordselt vaidlusalusest küsimusest ja valdkonnast. Ettevõttena ei saa käsitada mitte igasugust õigussuhet, sest kui iga lepingut võiks samaaegselt mõista kui ettevõtet, kaotaks lepingu ülemineku regulatsioon mõtte. Üks miinimumnõue
4(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417 ettevõtte ja tavalise lepingulise suhte eristamisel võiks olla see, et ettevõte sisaldab õigussuhteid mitmete isikutega. Vaidlust ei ole selles, et H-J.H-l oli hulgaliselt alledasimüüjaid. Hageja tõenditest nähtub ka, et OÜ-le S maksti märkimisväärseid boonuseid nii Eestis kui ka teistes riikides toimunud müügi eest. Nimetatud väiteid kostja sisuliselt eitanud ei ole. See aga ei tähenda kohtu arvates, et alledasimüüjate võrgustik moodustaks edasimüüja jaoks tema ettevõtte VÕS § 180 tähenduses. Kuigi edasimüüja ja tema käsivarte vahel on õiguslik side õiguslike tagajärgedega, on edasimüüja lepingulises suhtes vaid G-ga. Õigussuhe tekib ja toimib G kehtestatud tüüptingimuste alusel, sealhulgas kohalduvad tüüptingimused ka edasimüüja ja tema käsivarte sidemetele. Edasimüüja ja käsivarte vahel ei ole otsest lepingulist suhet, vaid „käsivarreks“ saamine käib selliselt, et isik asub G edasimüüjaks ning deklareerib, kes on teda värvanud sponsor. Asjaolu, et tüüptingimused ja tutvustavad brošüürid kasutavad läbivalt mõistet „äri“, „äriettevõte“ ja „ettevõte“, ei ole kohtule siduv VÕS § 180 kohaldamisel. Tüüptingimuses on väga palju punkte, mis selgelt viitavad, et VÕS § 180 jj ettevõtte ülemineku regulatsioon ei kohaldu, näiteks võõrandamisel ostueesõigus ja G nõusoleku nõue. Seega tuleb järeldada, et tüüptingimused kasutavad mõisteid „ettevõte“ teises tähenduses kui VÕS § 180. Eelneva alusel järeldas kohus, et lepinguline suhe G-ga ei ole kohtu arvates ettevõte VÕS § 180 tähenduses, vaid õigussuhe, mille üleandmisele kohaldub VÕS 179. Kohus arutas ühe õigusliku kvalifikatsioonina kohtuistungil pooltega võimalust, et edasimüüjasuhe on õigus, mille üleandmisele kohaldub VÕS § 174 koos asjaõigusseaduse (AÕS) §-ga 92 lg 1. Kohus leidis aga, et selline kvalifikatsioon ei ole põhjendatud. Tüüptingimustest ja tutvustavatest materjalidest ilmneb, et edasimüüjasuhtes esinevad kahepoolsed huvid: G ootab, et edasimüüja arendaks võrgustikku ning järgiks G turundus- ja muid reegleid ning edasimüüja huvi on saada boonuseid ja motiveerivaid soodustusi nagu vastuvõtud ja reisid. Seega ei vasta edasimüüjasuhe loovutatava nõude tunnustele. Lisaks ei ole seaduses ettenähtud, et kõnealusele õigusele tuleb kohaldada vallasomandi sätteid (AÕS § 94). Kohus leidis, et hageja väide, et tüüptingimuste regulatsioon edasimüüjasuhte võõrandamise ja pärimise kohta riivab omandipõhiõigust Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 32 järgi ning õigust oma omandit vabalt võõrandada, on põhjendamatu. Kui tüüptingimused ei näeks ette edasimüüjasuhte võõrandamist ja pärimist, oleks seda võimalik üle anda vaid VÕS § 179 järgi kostja nõusolekul. Seega ei piira tüüptingimused üleandmist, vaid laiendavad seda ning täpsustavad, mis tingimustel kostja nõusoleku üleandmiseks annab. Seejuures ei saa väita, et üleandmise täielikult vaba võimaldamata jätmine oleks majanduslikult ebaloogiline või hea usu põhimõtte vastane – kostjal on huvi, et edasimüüjasuhe toimiks ning seega on tal huvi määrata ka isik, kes võib edasimüüjasuhte üle võtta ning on suuteline edasimüüjasuhet arendama. Samuti leidis kohus, et on põhjendamatu hageja väide, et G kvalifitseerub turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjana konkurentsiseaduse (KonkS) § 13 mõttes ning olulist vahendit omava ettevõtjana KonkS § 15 mõttes. Muuhulgas ei ole põhjendatud hageja käsitlus turgu valitsevast ettevõttest ega virtuaalkeskkonnast kui infrastruktuurist. Kõnealuse turuna ei saa käsitada G toodete turgu ning virtuaalkeskkond on sisuliselt G ettevõtte kliendihaldustarkvara ja ka sellisena mõeldud vaid ettevõtte ja tema koostööpartneritele kasutamiseks. G tüüptingimuste § 12 sätestab, et G jätab endale õiguse otsustada, kas lubada edasimüüjasuhte ja sellega seonduvate õiguste müüki või mitte. Edasimüüjasuhte müüki puudutav leping tuleb koostada ja saata G-le vähemalt 30 päeva enne müügi toimumist. Kõne all oleva edasimüüjasuhte eelised võib üle kanda alles peale G nõusoleku saamist. G tüüptingimuste § 12 punktid b ja c sätestavad ostueesõiguse: „esimesena pakutakse ostuvõimalust sponsorile /--/ Pakkumine peab olema lõplik ning sisaldama määratud tingimusi. /---/ Teine pakkumine /--/ tuleb esitada müüja poolt tema isiklikult sponsoreeritud kehtiva registratsiooniga edasimüüjatele. Kohus mõistab tüüptingimuste § 12 selliselt, et võõrandamise tingimuste
5(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417 täitmine on edasimüüjasuhte ülemineku eeldus ning võõrandamise tingimuste täitmata jätmisel edasimüüjasuhte üleminekut ei toimu“. Vaidlust ei ole selles, et 26.03.2014.a H-JH pärandvara pankrotihalduri ja hageja vahel sõlmitud asjaõiguslepingule ei eelnenud G teavitamist ega ostupakkumiste tegemist H-JH sponsorile (§ 12 p b) ega tema edasimüüjatele (§ 12 p c). Samuti on ilmne, et edasimüüjasuhte võõrandamiseks hagejale puudus kostja eelnev ja järgnev heakskiit. Sellega on täitmata edasimüüjasuhte ülemineku eeldused ja seetõttu ei saanud edasimüüjasuhe üle minna hagejale. Hageja esitas tõendina võrkturunduse müügiettevõtte ostumüügilepingu H-J. H ja AH vahel, kuid see ei viita, et „müügiettevõtet“ oleks müüdud teisiti kui kostja tüüptingimuste kohaselt, sh ei nähtu, et ettevõte oleks müüdud ilma kostja nõusolekuta. Selle üle, et kostja tüüptingimustega sätestatud korras saab ja on saanud positsiooni müüa, vaidlust ei ole. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja ei saanud õigusi ja kohustusi omandada üleandmise teel, ei olnud kohtul põhjust hinnata, kas edasimüüjasuhtest tulenevad õigused ja kohustused kuulusid pärandvara hulka, sh hinnata hageja väiteid ja tõendeid, mis on esitatud hageja kohtuvaidluse teeside p-des 7 ,8 , 9, 10 ja 11. Apellatsioonkaebus
6.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Kogu kostja pakkumise sõnum on oma ettevõtte loomise võimaluse ja ettevalmistatud infrastruktuuril käitamise võimaluse pakkumine. Pakkumise dokumendid pakuvad, et võrkturundaja poolt loodav turundusvõrk on nagu ükskõik milline muugi äriettevõte. Iga võrkturunduse kaudu tegutseva korporatsiooni alus on loodava turunduse võrgu käsitlemine seda võrku loova ja arendava edasimüüja omandina ehk ettevõttena. Kostjal on turunduslik huvi ühendada EH ja H-JH võrkturundusettevõtted, kuna kostja kasutab oma võrkturunduse platvormile uute liikmete värbamiseks tarbijatele suunatud turundusvõtteid, luues kujutelma kiire rikastumise võimalusest. Selleks, et eelviidatud turundusvõtteid rakendada, peavad eksisteerima valdkonna raha teenimise n-ö staarid. Kostjale on turunduslikult oluline näidata, et keegi on jõudnud kõrgema järguni. Liites EH ja H-JH ettevõtte, tekib kõrgema järgu staar. Kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta võrkturundaja vaatenurk. Kohus on piiranud lepinguvabadust, leides et loodud võrkturunduse turundusvõrk on kostja kliendibaas ning mitte võrkturundaja võrkturundusettevõtte vara, et võrkturundusettevõtte virtuaalne haldusplatvorm on kostja kliendihaldustarkvara, et võrkturundusettevõte on leping, mille lõpetamine ja üleandmine sõltub korporatsiooni suvast. Võrkturundusettevõte on ettevõte VÕS § 180 tähenduses, mis on vabalt võõrandatav. Võrkturunduse turundusvõrk (suurim väärtus ja elutöö tulemus) kuulub ettevõttena võrkturundajale, mitte kostjale. See eristab korporatsiooni suhet töösuhetest ja agendisuhtest. Kostja ei saa võrkturundusettevõtte võõrandamisele tüüptingimustega seada piiranguid või kui, siis ainult mõistlikke piiranguid, kuid ei saa võõrandamist suvaliselt keelata. Käesoleval juhul toimus võrkturundusettevõtte üleandmine kehtivalt ja vastavuses nii seadusega kui ka kostja tüüptingimustega. Kõik suhte osalised (kostja, võrkturundaja, tema all-turundajad) on kokku leppinud, et loodavat turundusvõrku käsitatakse ettevõttena. Ei ole õige, et edasimüüja on lepingulises suhtes vaid kostjaga. Kogu loodud turundusvõrk moodustab lepingute süsteemi, mis toimib vastastikuses seoses süsteemina iseseisvalt ning millel on iseseisev rahakäibe võime. Kohtu põhjendused on vastuolulised, leides ühelt poolt, et edasimüüja ja tema käsivarte vahel on õiguslik side õiguslike tagajärgedega ning teiselt poolt, et edasimüüja ja käsivarte vahel ei ole otsest lepingulist suhet. Õigussuhe saab aga olla vaid lepinguline. Hageja ei nõustunud, et edasimüüja ja käsivarte vahel ei ole lepingulist suhet. Liitudes võrguga, saab võrgu liige pakkumise nn sponsorilt ehk oma võrku loovalt turundajalt. Kokkulepe vormistatakse mõlema
6(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417 osapoole poolt allkirjastatud kirjaliku lepinguga G registreerimise vormil. Võrgu liige teab, kes on temast võrgu hierarhias üleval pool (nn sponsor) ning ta nõustub sellega, et tema poolt sooritatud ostudelt ja müükidelt maksab korporatsioon nn sponsorile ning sponsorist süsteemis ülevalpool olevatele turundajatele provisjoni (boonust). Sama õigus motiveerib edasimüüjat looma endast allpool olevat turundusvõrku. Kusjuures värvatud edasimüüja tegutseb ka agendina teda värvanud nn sponsorile uute võrgu liikmete värbamisel, luues selliselt lepingute ahela. Tegemist on selgelt vastastikuste tahteavalduste ja sooritustega: nn sponsori sooritus alledasimüüja suhtes on ettevõtte loomise võimaluse pakkumine, tutvustamine ja oskusteabe jagamine ning liituva turundaja vastusooritus on nõusolek, et tema tehingutelt teenib sponsor provisjoni. Seega võib nn käsivarre-sponsori leping kvalifitseeruda VÕS § 658 lg 1 järgi maaklerilepinguna. Sponsor pakub ja tutvustab võimalust luua oma ettevõte G poolt pakutavale infrastruktuurile (virtuaalne halduskeskkond, kaubamärgi kasutamise õigus, kauba tarned, oskusteave, raamatupidamisteenus, võrkturunduse turundusvõrgu seoste haldus ja kauba käibe arvestus ning kauba käibelt saadavate boonuste arvestus). Selline hierarhiline lepingute süsteem, hõlmates õigussuhteid mitmete isikutega, evib turunduskanalina võimet iseseisvaks rahavooks, ilma et süsteemi üksikliige peaks konkreetse laekumise eest tegema mingi konkreetse soorituse mõnele konkreetsele isikule. Seega omab see majanduslikku sisu. Kohus on õigesti muuhulgas viidanud OÜ S konto väljavõtetele, millest nähtub, et vaidlusalune turundusettevõte saab müügi vahendustasu müügiorganisatsiooni liikmete müükidelt nii Baltikumist kui ka üle kogu maailma. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et kohtule ei ole siduv VÕS § 180 tõlgendamisel, et tüüptingimused ja tutvustavad brošüürid kasutavad läbivalt mõistet „äri“, „äriettevõte“ ja „ettevõte“. Poolte tegelik tahe on reguleerida suhteid selliselt, et turundusvõrk moodustaks käibekõlbliku lepingute süsteemi ettevõtte tähenduses, mitte pelgalt ühe poole suvast sõltuva tähtajatu lepingu. Lepingu tõlgendamisel on kohtule siduv poolte tahe. Seda kinnitavad ka oferdi dokumendid ja tüüptingimused. Võrkturundaja sai mõista ja kostja pidi aru saama, et loodavat turundusvõrku tuleb käsitleda ettevõttena, mis omandiõiguse alusel kuulub võrkturundajale ning mille võõrandamise õigust ei saa ebamõistlikult piirata. Kui kuulutati välja H-JH pankrot, ei käsitletud võrkturundusettevõtet lepinguna, vaid see anti ettevõttena ning pankrotivarana EH hoiule ning EH nõudis pankrotivaraks oleva võrkturundusettevõtte hoidmise ja juhtimisega seonduvalt rahalist hüvitust pesast. See tõendab, et H-JH võrkturunduse ettevõte kui positsioon turundusvõrgus kuulus pankrotivara hulka. E-kirjas kinnitas kostja sõnaselgelt, et pankrotivaraks oleva ettevõtte käigus hoidmiseks on tehtud kulusid ning kostja toetab nende väljamaksmist pankrotivarast. Kostja esindaja, GN e-kiri on pealkirjastatud „HH’s estate“, mis tõlkes on H. H vara. E-kirjas GN ütleb selgelt, et EH on de facto hoidnud käigus edasimüügiäri perioodil veebruarist novembrini 2012.a st pankrotimenetluse ajal. Sellega on kostja üheselt tunnistanud võrkturunduse ettevõte kuulumist pankrotivara hulka. Kui kohus järeldab, et tüüptingimused kasutavad mõisteid „ettevõte“ teises tähenduses kui VÕS § 180, siis ei ole kohus põhjendanud, kuidas või millisel viisil saab turundaja kostjaga lepingut sõlmides aru saada mõistest „ettevõte” teisiti kui pakkumise dokumendid seda seletavad. Sõnal „ettevõte” on olemas legaaldefinitsioon ning puudub alus arvata, et pooled said lepingut sõlmides mõista sõna „ettevõte” mingis muus tähenduses. Tüüptingimused ei viita, et VÕS § 180 jj ettevõte ülemineku regulatsioon ei kohaldu. Väär on kohtu käsitlus ostueesõigusest kui võõrandamise piirangust. Dokumendid koos tüüptingimustega edastavad ühemõtteliselt, et loodav turundusvõrk moodustab lepingute süsteemina ettevõtte, mis kuulub võrkturundajale ja on tsiviilkäibe objekt. Ostueesõigus oma olemuselt ei saa piirata ettevõtte võõrandamist ning ei ole instituudina sellisena mõeldud. Käesolevas asjas on ostueesõigus välistatud VÕS § 251
7(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417 alusel. Kui tüüptingimused seavad võõrandamisele piiranguid, mis on põhjendamatud, ebavajalikud, ebamõistlikud ja taotlevad õigustamatut kontrolli, on vastuolus VÕS § 180 lg-ga 2, oferdi, aktsepti ja tüüptingimuste mõttega, tuleb need tüüptinguste sätted lugeda tühiseks. Kostja on hageja võrkturundusettevõtte omandamist eitanud. Kostja on H-JH võrkturundusettevõtte virtuaalse halduskeskkonna ligipääsu hagejale keelanud ning väitnud, et H-JH ettevõte ühendati EH ettevõttega, sh vastuolus EH sooviga. Kuna kogu info H-JH võrkturunduse organisatsiooni kohta on hagejale ligipääsmatu, ei ole ka soovi korral olnud hagejal võimalik kellelegi võõrandamisest teatada. Kui käsitleda teavitamist kui tingimust, on kostja hea usu põhimõtte vastaselt takistanud tingimuse täitmist (TsÜS § 104 lg 1). Õige on kohtu tähelepanek, et tüüptingimustes on sätted, mis on vastuolus poolte kokkuleppega käsitleda loodavat turundusvõrku võrkturundajale kuuluva ettevõttena. Selles osas on tüüptingimused eksitavad. Kohus ei saa väita, et üleandmise täielikult vaba võimaldamata jätmine oleks majanduslikult ebaloogiline või hea usu põhimõtte vastane. Kostjal on huvi, et edasimüüjasuhe toimiks ning seega on tal huvi määrata ka isik, kes võib edasimüüjasuhte üle võtta ning on suuteline edasimüüjasuhet arendama. Kuna võrkturundaja poolt loodud turundusvõrk toimib suhteliselt autonoomselt, sõltumata selle loonud turundajast, puudub arvestatav majanduslik huvi võimaldada korporatsioonil meelevaldselt sekkuda loodud turundusvõrgu ettevõttena võõrandamisse. Majanduslikus mõttes suhestab kostja end rohkem loodud turundusvõrguga kui konkreetselt selle võrgu loonud turundajaga. Hageja ei nõustunud, et VÕS § 174 ja AÕS § 92 lg 1 ei kohaldu. Võrkturundaja esmane ja peamine huvi on turundusvõrgu ettevõttena kapitaliseerimine ning tsiviilkäibeobjektina väärtuse kasvatamine. Vastuvõtud, reisid ja muu on teisejärguline. Kui on loodud suhe alama astme edasimüüjaga, tekib tehingutelt boonuse nõude õigus, ilma et võrkturundaja peaks boonuse saamiseks vastastikuse täitmise eeldusena mingi omapoolse soorituse tegema. Sellisena kvalifitseerub boonuse saamise õigus nõudeõigusena ja on võõrandatav ka VÕS § 174 mõtte järgi. Sama kehtib ka muude nõudeõiguste kohta. Kohtu järeldus, et edasimüüja huvi on saada boonuseid ja motiveerivaid soodustusi ei põhine oferdi dokumentidel ega tüüptingimustel. Hageja ei nõustunud ka sellega, et tüüptingimustes sätestatud võrkturundusettevõtte müüki ja pärimist reguleerivaid sätteid tuleks tõlgendada, kui õigusi laiendavat mööndust VÕS §-st 179 korporatsiooni ainuõigusest lubada või mitte lubada lepingu üleandmist. Üldtingimuste kohaselt on selge ning tõlgendamise ruumi ei ole, et loodav turundusvõrk on nagu ükskõik milline muugi äriettevõte. Õige on tõlgendada müüki ja pärimist reguleerivaid sätteid selliselt, et hindama peab, kas nõusoleku andmise piirang on mõistlik ja kehtiv, kui see on vastuolus poolte kokkuleppega käsitleda turundusvõrku ettevõttena. Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega osas, milles kohus leidis, et ei ole põhjendatud hageja käsitlus turgu valitsevast ettevõttest ega virtuaalkeskkonnast kui infrastruktuurist. Hageja käsitlus ei puuduta kostja tooteid vaid pakutavat ettevõtte ärimudeli ja virtuaalse halduskeskkonna teenust. Kohus leidis vastuoluliselt, et iga edasimüüja värbamisega suureneb kostjal nii kauba, kui ka ettevõtlusplatvormi teenuse müük. Võrkturundajad ostavad kostjalt oma turundusvõrgu haldamise teenust. Kui on teenus siis on ka turg ja turuosalised. Kostja on turundaja suhtes monopoolses seisundis. Kostjal on võimalik serveri kinnikeeramisega kogu ettevõte/turundusvõrk üle võtta. Konkreetsel juhul on kokkuleppe objektiga mitteseotud lisakohustus konkurentsiseaduse mõttes ettevõtte üleandmisel nõusoleku küsimine ja kokkulepe objektiga mitteseotud lisakohustus keeld turustada loodud turundusvõrgu kaudu muid kaupu kui kostja kaupu. Wikipedia kohaselt tähendab infrastruktuur ehk taristu „põhilisi organisatsioonilisi struktuure, mis on vajalikud ettevõtte tööks“. Virtuaalne keskkond, milles toimub võrkturunduse turundusvõrgu seoste haldus ja arvestus ja visuaalne kujutamine on taristu, mis on vajalik turundusvõrgu tööks ettevõttena. Loodud turundusvõrk võimaldab mistahes kauba või teenuse turustamist ning ei eelda oma funktsioneerimiseks kostjale
8(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417 spetsiifilist sooritust. Kostja pakub loodud süsteemi virtuaalset haldust (turundusvõrgu vastastikuste hierarhiliste seoste virtuaalset presentatsiooni ja arvestust). Kostja pakub võimalust luua oma võrkturunduse ettevõte, sh nõudeõigust saada jooksvalt provisjone nende kaupade ostjate/edasimüüjate käivetelt, kelle edasimüüja on kostjaga lepingusse viinud, kohustudes andma jooksvalt informatsiooni ja pidama arvestust edasimüüjate käivete ja sellelt arvestatavate provisjonide kohta ning provisjone välja maksma. Selline nõudeõigus koos kaasnevate õigustega (ligipääs kauba/käibe arvestuse virtuaalsele andmebaasile jms) on võõrandatav VÕS § 164 ja § 174 alusel ilma kostja nõusolekuta. Turundusvõrk on ettevõte, kuna on hierarhiline lepingute süsteem (õiguse objektide kogum), hõlmates õigussuhteid mitmete isikutega ja evides turunduskanalina võimet iseseisvaks rahavooks ehk omab majanduslikku sisu. Ettevõtte võõrandamiseks pole vaja nõusolekut vastavalt poolte kokkuleppele ja ka seadusele. Sellega vastuolus olevad tüüptingimuste sätted tuleb jätta kohaldamata nii vastuolu tõttu poolte tegeliku tahtega, heade kommetega, kui ka seadusesätetega. Vastustaja seisukoht
7.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud seisukohtadega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba oma seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist.
9.See, et kostja infomaterjalides ja tingimustes kasutatakse mõistet ettevõte, ei tähenda, et kostja ja kostja lepingupartneri vaheline õigussuhe moodustaks ettevõtte kehtiva õiguse tähenduses. Tegemist on teises õiguskeskkonnas välja töötatud ja võõrkeelest eesti keelde tõlgitud tekstiga. Õigussuhete hindamisel ei ole ainumäärav mitte see, milliseid sõnu kasutatakse, ega ka mitte see, kas õigussuhte pooled soovisid nendevahelist õigussuhet ettevõttena käsitleda, vaid see, millised õigused ja kohustused õigussuhtest pooltele tulenevad. Kehtivas õiguses sätestatud ettevõtte regulatsioon saab kohalduda üksnes siis, kui varakogum vastab kehtivas õiguses sätestatud ettevõtte tunnustele, mitte siis, kui pooled või üks õigussuhte pooltest ettevõtte regulatsiooni kohaldumist soovib. Maakohus kvalifitseeris kostja ja kostja lepingupartneri vahelise õigussuhte õigesti lepinguliseks suhteks. Vastavast lepingulisest suhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi on võimalik üle anda, kuid selleks peab olema lepingu teise poole- kostja nõusolek. Kostja on määratlenud tingimused, mille esinemise korral ta on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisega nõus, seda ka olukorras, kus lepingu vastaspool peaks surema. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ja tema lepingupartneri vaheline suhe kätkeb endas mõlema poole jaoks õigusi ja kohustusi. Kostja huvi on suunatud sellele, et lepingupartner lepingu täitmisesse isiklikult panustaks. Maakohus viitas selle järelduse tegemisel õigesti sellele, et kostja lepingu vastaspool saab olla üksnes füüsiline isik, kes tegeleb vastava võrkturundusega ning kes peab peale lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmist asuma teatud lühikese aja jooksul isiklikult lepingut täitma.
9(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417
10.See, et hageja apellatsioonkaebuses viitas üksikutele reklaamlausetele kostja infomaterjalidest, ei tähenda, et kostja ja kostja lepingupartneri vahelist õigussuhet tuleks kvalifitseerida üksnes hageja poolt välja valitud reklaamlausete alusel. Lepingulist suhet tuleb hinnata eelkõige lepingu jaoks välja töötatud tingimuste alusel. Ka see hageja väide, et kostja tutvustas oma lepingutingimusi kui finantsvara, millele lepingupartner võib loota, ei tähenda, et kostja lepingupartner peaks saama lepingust tulenevad õigused ja kohustused igal juhul ilma kostja nõusolekuta kolmandale isikule võõrandada. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et kostja ja kostja lepingupartnerite vaheliste lepingute kehtivus sõltub kostja suvast. See, et juhul, kui kostja lepingupartner ei saa surma tõttu oma lepingulisi kohustusi kostja ees enam isiklikult täita ja kostja on selleks puhuks kehtestanud tingimused, mille täitmise korral ta on nõus lepingulist suhet jätkama, ei tähenda, et kostja lepingupartneritel ei oleks mingit kindlust ja lepingute kehtivus sõltuks kostja suvast. Iseenesest võib teenuse osutamise leping olla isiklikku laadi leping, mis võib lõppeda ühe lepingupoolse surmaga või selle edasikehtivus võib sõltuda lepingu vastaspoole nõusolekust.
11.Maakohus ei eksinud vaidlusaluse õigussuhte kvalifitseerimisel. Materjalidest nähtuvalt soovis hageja pankrotivara hulgast omandada mitte konkreetsete perioodide eest pärandajal saada olevaid rahalisi nõudeõigusi, vaid kõiki õigusi ja kohustusi, mis pärandajal õigussuhtest kostjaga lasusid.
12.Maakohus asus õigesti seisukohale, et vastuolu konkurentsiõigusega puudub. Kostja ei paku mingit virtuaalset halduskeskkonna teenust eraldiseisvalt, vaid see on osa kostja ja kostja lepingupartnerite vaheliste õigussuhete raames osutatavatest õigustest ja kohustustest.
13.Maakohus ei eksinud õigussuhete kvalifitseerimisel, kui leidis, et vaidlusaluse õigussuhte pooled on just kostja ja kostja lepingupartner (HJH või isik, kellele nimetatud isikule kuulunud lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle läksid). See, et ka nendel isikutel, keda HJH värbas, tekib õigussuhe kostjaga ja nimetatud isikud ja HJH olid nõus sellega, et HJH hakkab saama nö boonuseid kostja toodete müügikäibelt, mida HJH poolt värvatud isikud tekitavad, ei anna alust teistsuguseks õigussuhte kvalifitseerimiseks. Käesoleva tsiviilasja materjalide pinnalt tuleb asuda seisukohale, et hageja soovib omada neid õigussuhteid, mis olid kostja ja HJH vahel ja millest tulenevalt kohustus kostja tasuma HJH-le boonuseid. Need õigused ja kohustused jäävad selgesti kostja ja HJH vahelise õigussuhte raamidesse. See kas ja milliseid tahteavaldusi anti konkreetse pärandvara pankrotimenetluse raames, ei ole kostja ja kostja lepingupartnerite vahelise õigussuhte kvalifitseerimisel ainumäärav. Määrav on siiski see, millised õigused ja kohustused pooltele lepingust tulenevad. Just selle alusel tuleb pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida.
14.Maakohus leidis õigesti, et kuigi kostja ja kostja lepingupartneri vahelise õigussuhte puhul ei ole tegemist ettevõttega, eeldab ettevõtte üleandmine seda, et ettevõttesse kuuluv vara, või vähemalt ettevõttesse kuuluv tuumikvara antakse ettevõtte omandajale üle vastavate varaesemete käsutamise suhtes kehtestatud norme järgides. Käesoleval juhul kuulus HJH-le üks konkreetne leping kostjaga ja vastava lepingu üleandmisel ei täidetud ühte olulist lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmise nõuet- üleandmiseks puudus kostja nõusolek. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
10(11)
Tsiviilasi nr 2-14-59417
15.Seoses sellega, et hagi ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1). Menetluskulud määrab pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus.
Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.