Rahvastik › Välismaalased

3-22-2413 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(7)

3-22-2413 esivanemad soovinud taotlejale eesti keelt kui kõige olulisemat tegurit eesti rahvuse määratlemisel edasi anda, s.t taotleja vanemad ja vanavanemad ei ole taotlejat kasvatanud eestluse vaimus. Taotleja ei õppinud koolis eesti keelt ega ole seda õppinud ka hiljem enne taotluse esitamist. Taotleja on selgitanud, et praegu õpib ta eesti keelt iseseisvalt, aga ta ei ole esitanud selle kohta mingeid tõendeid, ehkki nende esitamise vajalikkust on talle korduvalt selgitatud. Taotluse vastu võtnud konsul on märkinud, et taotleja ei oska eesti keelt. Ei saa jaatada taotleja eesti rahvusesse kuulumist tema keeleoskuse kaudu, sest taotleja ei ole iseseisev keelekasutaja ning suhtleb vene või mõnes muus keeles. Taotleja selgitas, et nende perekond hoidis kodustel pidustustel alati alles traditsiooni, mälestusi ja kodumaa soojust. See selgitus on väga üldine ja selle võiks esitada ükskõik millise rahvuse esindaja. Lisaks selgitas taotleja, et nende peres tähistati alati Eesti tähtpäevi – jõule ja jaanipäeva. Neid tähtpäevi tähistatakse väga paljudes maades ja nende kohta leiab internetist väga palju infot. Taotleja ei ole täpsustanud, kuidas nende perekond tähtpäevi tähistas. Seega on taotleja selgitused paljasõnalised. Taotleja on selgitanud, et külastas Eestit esimest korda 2016. a-l ja pärast seda tekkis tal huvi Eesti vastu. Lisaks on taotleja selgitanud, et ta on kogu aeg tundnud ennast natuke erilisemana kui teised inimesed Venemaal. Taotleja on sündinud, kasvanud ja käinud koolis Venemaal. Taotleja selgitus oleks mõistetav, kui ta täiskasvanuks saades ei oleks end jätkuvalt sidunud Venemaaga. Taotleja on viimati töökohta vahetanud 2021. a-l, millest võib järeldada, et ta on oma elukorraldusega rahul. Kuigi taotleja on viibinud Eestis, on ta kasutanud Eestit n-ö transiitmaana. Ta on otsinud Eesti kaudu odavamaid reisimisvõimalusi, lahkunud Eesti kaudu Euroopa Liitu või üksikutel päevadel teistest riikidest naastes tutvunud ka Eestiga. Taotleja on Eestis viibides kasutanud võõrastemaju, ta ei ole otsinud Eestis elu- ja töökohta. Taotlejal on puudunud eriline seos Eestiga, sh ei ole tal siin sugulasi. On võimalik, et taotleja soovib taotleda tähtajalist elamisluba tegelikult mingil muul põhjusel, mida ta ei ole PPA-le avaldanud.

3-22-2413 Eesti rahvusest taotleja, kes soovib enda suhtes sisserände piirarvu kohaldamata jätmist, esitab lisaks muudele tähtajalise elamisloa taotlemisel nõutud dokumentidele enda eesti rahvusesse kuulumist tõendava dokumendi (määruse nr 7 § 25 lg 1). Dokument peab sisaldama andmeid taotleja või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta (määruse nr 7 § 25 lg 2). Kui taotleja esitab dokumendi oma vanema või vanavanema eesti rahvusesse kuulumise kohta, lisab ta dokumendi, mis tõendab taotleja põlvnemist nimetatud eesti rahvusest isikust (määruse nr 7 § 25 lg 3). Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik (dtl 86). Ta esitas PPA-le enda korduva sünnitunnistuse koopia, kuhu oli tema ema rahvuseks märgitud eestlane ja isa rahvuseks ukrainlane (dtl 87). Lisaks esitas kaebaja originaaldokumentidena oma ema korduva sünnitunnistuse, kuhu kaebaja vanaema rahvuseks oli märgitud eestlane ja vanaisa rahvuseks ukrainlane (dtl 88). Esitatud on ka kaebaja vanaema abielutunnistus, kus kaebaja vanaisa rahvuseks oli märgitud ukrainlane ja vanaema rahvuseks eestlane (dtl 90). Nende tõendite alusel võib kaebaja (ja ka tema ema) olla nii eestlane kui ka ukrainlane. Kaebaja leiab, et tema kui eestlase õigus asuda Eestisse elama tuleneb PS § 36 lg-st 3. Kohtupraktika kohaselt tuleb eristada kodakondsust ja rahvust. PS § 36 lg-s 3 sätestatud põhiõigus on seotud just eestlaseks olemise (nn eestlaseõiguse), mitte kodakondsusega. Samas ei ole õigusaktides täpsustatud, keda määratleda eestlasena ja keda mitte. Rahvuskuuluvuse määratlemisel ei piisa sellest, et isik ise määratleb end eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid, nt eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest ja eesti juurte olemasolu, samuti kodakondsus ja kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr 3-19-184). Siinses haldusasjas selgitas Tallinna Ringkonnakohus 08.12.2022 määruse p-s 12 järgmist: „/.../isiku rahvuskuuluvuse määratlemisel tuleb hinnata rahvuskuuluvuse objektiivseid tunnuseid kogumis ning kuigi määruse nr 7 § 25 näeb ette erandi HMS §-s 38 sätestatud tõendamiskoormusest, kehtib haldusmenetluses jätkuvalt uurimispõhimõte ja haldusorganil on kohustus koguda muid tõendeid. Määruse nr 7 §-i 25 tuleb seega tõlgendada selliselt, et see nõuab lähtumist isiku päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest, kuid PPA-l tuleb täiendavalt hinnata muid objektiivseid asjaolusid, paludes vajadusel esitada muid asjakohaseid tõendeid (Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus nr 3-19-492, p-d 8–10; 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p-d 11–12). Viimati nimetatud lahendis leidis ringkonnakohus, et kui taotleja vanavanem on määratlenud end eestlasena, ei tähenda see, et ka taotlejat tuleb pidada automaatselt eestlaseks. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka muud objektiivsed kriteeriumid peale eestlasest põlvnemise. Seaduse mõtteks ei ole anda elamisluba sisserände piirarvu arvestamata neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Eestlaseks olemist kinnitavad tihe emotsionaalne, kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side Eestiga (Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p 15).“ Eelneva põhjal ei saa nõustuda kaebajaga, et kuna ta on esitanud määruse nr 7 §-s 25 nimetatud dokumendid, ei võinud PPA keelduda elamisloa andmisest ega arvestada otsuse tegemisel muid asjaolusid. PPA tugines vaidlustatud otsuses õigesti prof. Martin Ehala rahvusidentiteedi määratlemise võimalikele viisidele, sest need on võetud aluseks ka varasemates kohtuasjades (nt haldusasjad nr 3-19-184 ja nr 3-19-492). Arvestades kaebaja esitatud tõendeid, oli kaebaja vanematel võimalus märkida tema rahvuseks eestlane või ukrainlane. Kaebaja selgitas 07.03.2022 PPA-le vene keeles, et tal puuduvad dokumendid, mis kinnitavad tema eesti keele õppimist, kuid ta on õppinud iseseisvalt eesti keelt ning oskab eesti keelt algtasemel. Eesti keelt rääkis üksnes kaebaja vanaema. Kaebaja ema saab eesti keelest aru, kuid ei räägi seda. Kaebaja ema soovis 1990. aastatel asuda Eestisse elama, kuid Eestis ei olnud sugulasi ning puudus raha kolimiseks või reisimiseks. Kolimisplaani katkestas kaebaja isa surm. Kaebaja ei ole oma vanematega Eestis elanud. Kaebaja selgitas, et tema vanaema ja vanavanaema 4(7)

3-22-2413 perekonnas tähistati Eesti pühasid, kuid hiljem mitte. Kaebaja tõi välja, et tema emakeel on vene keel, kuid see oli sugulaste valik. Kaebaja ei tunne end venelasena ning kannatab selle tõttu, mis Venemaal praegu toimub. Pärast kaebaja vanaema surma kadus side Eestis elavate kaugemate sugulastega. Kaebaja on viibinud Eestis lühiajaliselt palju kordi. Kaebaja ei ole Eestis aktiivselt tööd otsinud (dtl 109–111, tõlge PPA otsuses). Need selgitused kinnitavad vastustaja seisukohta, et kaebaja ei ole tõendanud oma eestlust ning teda ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast. Eestlaseks võiks pidada mh Eestist lahkunud isiku järeltulijaid, kelle vanavanemad ja vanemad või üks vanematest on eestlane ning keda on kasvatatud viisil, et isik vaatamata oma kodumaale tunneks, et ta on rahvuselt eestlane. Asja materjalidest ja kaebaja selgitustest võib pigem järeldada, et kaebaja esivanemad on soovinud end siduda Venemaa ja vene rahvusega. Samuti ei nähtu, et kaebaja või tema perekond oleks soovinud määratleda end kui ukrainlasi. Asjaolust, et kaebaja vanaema ning vanaema ema tähistasid kaebaja kinnitusel Eesti kommete kohaselt pühasid, ei saa järeldada eestluse edasikandmist, sh kaebajale. Pigem nähtub kaebaja seisukohtadest, et kaebaja ema ei tähistanud Eesti pühi ning ei kandnud eestlust edasi. Vastustaja leidis õigesti ka seda, et jõule ja jaanipäeva tähistatakse paljudes kultuurides ning sellest ei saa järeldada eestluse edasikandmist. Kaebaja selgitas PPA-le, et ta on kogu aeg tundnud ennast natuke erilisemana kui teised inimesed Venemaal. Sellest ei saa välja lugeda, et kaebaja erilisus tuleneb justnimelt asjaolust, et tema esiemad olid eestlased. Kaebaja on sündinud, kasvanud ja koolis käinud Venemaal ning ka tema töökoht on Venemaal. Sellest saab järeldada, et kaebaja on määratlenud end venelasena ning eelistanud elada Venemaal. Kaebaja on viibinud Eestis üksnes lühiajaliselt reisimise vahepeatusena. Kaebaja soovimatust siduda end Eestiga püsivamalt näitab ka asjaolu, et ta ei ole otsinud Eestis elu- ega töökohta. Kaebaja väited oma erilise seose kohta Eestiga ei ole seega veenvad ega tõendatud. Kaebaja seisukohtadest saab järeldada, et tema elamisloa taotluse eesmärgiks on eelkõige vältida võimalikku mobiliseerimist, kuna ta ei toeta Venemaa agressiooni Ukrainas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-22-2413 Kokkuvõttes jääb mulje, et kaebajat ei saa pidada „õigeks eestlaseks“ pelgalt oma sünnikoha ja kodakondsuse tõttu. Neid asjaolusid ei saanud kaebaja ise mõjutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamiku põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

Tähtajalise elamisloa taotlemise menetluses PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et taotleja ise määratleb end eestlasena, ega sellest, et mõned tema eellastest on end määratlenud eestlastena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed asjaolud, mida tuleb hinnata kogumis. Taotleja eestlasena määratlemise seisukohast on kõige olulisemad tema üleskasvamise ja edasise elukeskkonnaga seotud asjaolud, esmajoones eesti keele ja kultuuri tähtsus taotleja kujunemisel, samuti emotsionaalsed ja sotsiaalsed sidemed Eestiga (vt põhjalikumalt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2024 otsus nr 3-23-429, p 10; 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p-d 10, 11 ja 15; 30.08.2019 otsus nr 3-19-492, p-d 8 ja 9).

Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kujunemisel ei ole neil asjaoludel olnud erilist rolli. Kaebaja on sündinud, kasvanud, saanud hariduse ja töötanud Venemaal. Tema emakeel on vene keel. Kaebaja ei ole omandanud eesti keelt üheltki oma eellaselt. Kuigi kaebaja väitel alustas ta enne tähtajalise elamisloa taotlemist iseseisvalt eesti keele õpinguid, on tema eesti keele oskus väidetavalt algtasemel. Kaebaja taotluse vastu võtnud konsuli 16.11.2021 kaaskirja kohaselt ei osanud kaebaja eesti keelt. Kaebaja ei ole esitanud ka mingeid tõendeid oma keeleõpingute kohta. Kaebaja on külastanud Eestit üksnes täiskasvanuna ja lühiajaliselt (muude reiside vahepeatusena) alates 2016. a-st, tal ei ole Eestis lähedasi sugulasi ja kaugemate sugulastega on tema perekonna sidemed ammu katkenud. Kaebaja ütlused selle kohta, kuidas tema vanaema peres tähistati Eesti rahvuspühi nagu jaanipäev või jõulud, on jäänud üldsõnaliseks. Kaebaja 6(7)

3-22-2413 ei ole ka väitnud, et tema enda vanemad oleksid tähistanud neid pühi Eesti tavade kohaselt. Ka kaebaja taotluse vastu võtnud konsul on märkinud, et kaebaja ei osanud Eesti kommetest midagi rääkida. Asja materjalidest saab seega järeldada, et kaebajat ei ole kasvatatud kui eestlast ja ta ei ole ka ise täiskasvanuna püüdnud luua Eesti või eestlastega tihedaid kultuurilisi või emotsionaalseid sidemeid. Kuigi kaebajal on õigus, et praegu takistavad tal Eesti külastamist ja siia tööle või elama asumist mh Venemaa Föderatsiooni kodanikele kehtestatud sanktsioonid (vt Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus nr 42), ei püüdnud kaebaja luua Eesti ja eestlastega lähemaid sidemeid ka aastatel 2016–2021, kui ta külastas Eestis lühiajaliselt. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et kaebaja ei kanna eesti rahvuslikku identiteeti ja tema rahvuslik enesemääratlus on deklaratiivne. Seega ei saa lugeda kaebajat eestlaseks, kellel on õigus asuda Eestisse, tuginedes PS § 36 lg-le 3. Kaebaja sünnikoht või kodakondsus ei ole selle järelduse tegemisel määravad.

Määruse nr 7 § 25 ei määratle, keda saab lugeda eestlaseks. Selles sättes reguleeritakse, milliseid tõendeid tuleb tähtajalist elamisluba taotledes esitada, kuid see ei piira kuidagi PPA uurimiskohustust ega PS § 36 lg 3 tõlgendamise võimalusi (vt põhjalikumalt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2024 otsus nr 3-23-429, p 12; 30.08.2019 otsus nr 3-19492, p-d 9–11). Seega ei ole siinse asja lahendamisel määravat tähtsust, et kaebaja on esitanud oma väidete tõendamiseks mitmeid dokumente, mille järgi kaebaja ning tema ema ja vanaema rahvuseks on märgitud eestlane. Rahvuskuuluvuse deklareerimine ja eestlasest põlvnemine on lähtekoht selle tuvastamisel, kas inimene on eestlane või mitte, kuid üksnes neist asjaoludest ei piisa eestluse jaatamiseks, kui seda ei kinnita eespool otsuse p-s 11 nimetatud objektiivsed asjaolud.

PPA avaldas vaidlustatud haldusaktis kahtlust, et kaebajal võis tegelikult olla tähtajalise elamisloa taotlemiseks mingi teine, varjatud põhjus, kuid ei ole seda teemat pikemalt avanud. Halduskohus oletas, et kaebaja soovis tähtajalise elamisloa taotlemisega vältida mobilisatsiooni seoses Venemaa alustatud täiemahulise sõjaga Ukrainas. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et see halduskohtu seisukoht ei saa olla asjakohane, arvestades kaebaja taotluse esitamise aega (16.11.2021) ja täiemahulise sõja algust (24.02.2022). See ei saanud siiski mõjutada halduskohtu otsuse lõppjäreldust, et kaebajal ei ole õigust saada tähtajalist elamisluba tema taotletud alusel, s.o rahvuselt eestlasena.

Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada tema nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.