X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.09.2022 otsuse nr 15.3-3.2/807-1 tühistamiseks, Politseija Piirivalveameti kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus ning väljastada kaebajale elamisluba
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja LB Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja RÕ
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11.11.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde määruskaebuse lisa (mobilisatsioonikutse).
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.11.2022 määruse resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-22-2413 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, § 235 lg 1).
Venemaa Föderatsiooni kodanik X esitas 16.11.2021 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel. 07.03.2022 vormistati taotlus ümber tähtajalise elamisloa taotluseks välislepingu alusel rahvuselt eestlasena.
2.PPA keeldus 06.09.2022 otsusega nr 15.3-3.2/807-1 X-le tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 alusel, s.t põhjusel, et välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Taotleja esitas enda korduva sünnitunnistuse koopia, kuhu oli taotleja ema rahvuseks märgitud eestlane ja taotleja isa rahvuseks ukrainlane. Lisaks on taotleja esitanud
3-22-2413 originaaldokumentidena taotleja ema korduva sünnitunnistuse, kuhu taotleja vanaema rahvuseks oli märgitud eestlane ja vanaisa rahvuseks ukrainlane; taotleja vanaema abielutunnistuse, kus taotleja vanaisa rahvuseks oli märgitud ukrainlane ja taotleja vanaema rahvuseks eestlane ning taotleja vanaema reisidokumendi originaali, kus tema rahvuseks on märgitud eestlane. Taotleja korduva sünnitunnistuse põhjal võib taotleja olla nii eestlane kui ka ukrainlane, aga kuna tegemist on korduva sünnitunnistusega, mille andmeid on võimalus korduva dokumendi taotlemisel muuta, siis ei saa nimetatud dokumendil olevaid rahvusi tõsikindlalt õigeteks lugeda. Taotleja ema võib samuti korduva sünnitunnistuse põhjal olla nii eestlane kui ka ukrainlane. Taotleja vanaema sünnitunnistust taotlusele lisatud ei ole, aga esitatud on taotleja vanaema abielutunnistus, mille kohaselt abielludes oli taotleja vanaema rahvus eestlane ja vanaisa rahvus ukrainlane. Taotleja on taotluses selgitanud, et pidi 2013. a-l esitama sõjaväeteenistusse astumiseks oma sünnitunnistuse, s.t 2013. a-l oli taotlejal sünnitunnistuse originaal olemas. Korduva sünnitunnistuse taotles taotleja 2021. a-l. Kuna esitatud on korduva sünnitunnistuse koopia, ei saa välistada asjaolu, et taotleja originaalsünnitunnistusel võisid taotleja vanemate kohta olla andmed, mida PPA-le esitada ei soovitud. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et esitatud dokumentide põhjal on taotleja rahvus eestlane, sest taotleja võib olla esitatud dokumentide kohaselt rahvuselt nii eestlane kui ka ukrainlane. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end tähtajalist elamisluba taotledes välislepingu alusel rahvuselt eestlasena. Rahvuselt eestlaseks olemist peavad kinnitama teatud objektiivsed kriteeriumid. Kõne alla võivad tulla eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti juurte olemasolu, kodakondsus ja kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus. Eesti rahvusesse kuulumine tuleb taotlejal endal ära tõendada. Eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt, s.t ühiskond on rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt. PPA on arvamusel, et põhiliselt just keele kaudu antakse edasi rahvuse tunnetus ja keele kandjaks ning edasiandjaks on reeglina perekonnas ema. Kuna taotleja ema on sündinud Venemaal, elanud ja töötanud kogu elu Venemaal, abielus olnud vene rahvusest isikuga ja ukraina rahvusest isikuga, kasvatanud Venemaal üles neli last ja viibinud kogu oma elu venekeelses keskkonnas, võib taotleja ema oma emakeeleks vene keelt nimetada. Kuna taotleja on emakeeleks märkinud vene keele, siis ei ole taotleja esivanemad soovinud taotlejale eesti keelt kui kõige olulisemat tegurit eesti rahvuse määratlemisel edasi anda, s.t taotleja vanemad ja vanavanemad ei ole taotlejat kasvatanud eestluse vaimus. Taotleja ei õppinud koolis eesti keelt ega ole seda kuni praeguse taotluse esitamiseni õppinud. Taotleja on selgitanud, et praegu õpib ta eesti keelt iseseisvalt, aga dokumente ta eesti keele õppimise kohta esitanud ei ole, ehkki nende esitamise vajalikkust on talle korduvalt selgitatud. Konsul on taotlust vastu võttes selgitanud, et taotleja ei oska eesti keelt. Ei saa jaatada taotleja eesti rahvusesse kuulumist taotleja keeleoskuse kaudu, sest taotleja ei ole iseseisev keelekasutaja ning suhtleb igapäevaselt vene või mõnes muus keeles. Taotleja selgitas, et nende perekond hoidis alati alles traditsiooni, mälestusi, kodumaa soojust kodustel pidustustel. Esitatud selgitus on väga üldine. Sellise selgituse võib esitada ükskõik millise rahvuse esindaja. Lisaks selgitas taotleja, et nende peres tähistati alati Eesti tähtpäevi, jõule, jaanipäeva. Jõulud ja jaanipäev on ainult kaks tähtpäeva, mida tähistatakse väga paljudes maades ja nende kahe tähtpäeva kohta leiab väga palju infot internetist. Taotleja ei ole täpsustanud, kuidas nende perekond tähtpäevi tähistas. Seega on taotleja selgitused on paljasõnalised. Taotleja on selgitanud, et külastas Eestit esimest korda 2016. a-l ja pärast seda tekkis tal huvi Eesti vastu. Lisaks on taotleja selgitanud, et ta on kogu aeg tundnud ennast natuke erilisemana kui teised inimesed Venemaal. Taotleja on sündinud, kasvanud, koolis käinud mitmetes 2(6)
3-22-2413 koolides Venemaal. Taotleja selgitus oleks mõistetav, kui taotleja oleks täiskasvanuks saades lahkunud elama ükskõik millisesse teise riiki, mitte ei oleks end jätkuvalt sidunud Venemaaga. Taotleja on viimati töökohta vahetanud 2021. a-l, millest võib järeldada, et taotleja on oma elukorraldusega rahul. Kuigi taotleja on Eestis viibinud, on ta kasutanud Eestit n-ö transiitmaana. Ta on otsinud Eesti kaudu odavamaid reisimisvõimalusi, lahkunud Eesti kaudu Euroopa Liitu või üksikutel päevadel teistest riikidest naastes tutvunud ka Eestiga. Taotleja on Eestis viibides kasutanud vöörastemaju. Taotleja ei ole Eestis elu- ja töökohta otsinud, s.t ta ei ole pidanud seda eluliselt vajalikuks. Taotlejal on kuni praeguseni puudunud eriline seos Eestiga. Taotlejal puuduvad Eestis sugulased. PPA on arvamusel, et tegelikult soovib taotleja valitud alusel taotleda tähtajalist elamisluba mingil muul põhjusel, mida taotleja ei ole PPA-le avaldanud.
3.X esitas 20.10.2022 PPA 06.09.2022 otsuse nr 15.3-3.2/807-1 peale vaide, mille PPA jättis 31.10.2022 vaideotsusega nr 15.3-3.6/151 rahuldamata.
4.X esitas 10.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 06.09.2022 otsuse nr 15.33.2/807-1 tühistamiseks, PPA kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus ning väljastada kaebajale elamisluba. Kaebaja esitas taotluse elamisloa saamiseks selle alusel, et ta on eestlane. Kaebaja esitas ka tõendid, et tema vanaema ja ema on eestlased. Lisaks kirjeldas kaebaja ka peres eestlastele omaste traditsioonide alalhoidmist jms. Sellest hoolimata on PPA keeldunud elamisloa andmisest. Õigus asuda Eestisse on kaebaja põhiseaduslik õigus (vt PS § 36 lg 3). VMS ei reguleeri üksikasjalikult eestlastele elamisloa väljastamist, seega pole asjakohane etteheide, et kaebaja taotles alguses elamisluba muul alusel. Samas on kaebaja esitanud tõendid vastavalt siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (määrus nr 7) §-s 25 sätestatule. Kaebaja on seejuures esitanud ka Eesti Vabariigi otsuse tema vanaemale eestlasena Eesti kodakondsuse andmise kohta. PPA on seadnud kaebaja eesti rahvusesse kuulumise sellegipoolest kahtluse alla, esitades vastuolulisi ja arusaamatuid selgitusi. Nt seab PPA ootamatult eestlaseks olemise eeldusteks eesti keele valdamise ja Eestis elamise. On lubamatu, et kaebaja taotluse lahendamisel asub PPA tõendama seda, miks kaebaja ei saa end eestlasena määratleda. Vaidlustatud otsus on vastuolus PS-ga. Kuna otsus riivab kaebaja põhiõiguseid, on PPA-l suurem selgitamiskohus. Samuti puudub PPA-l taotluse lahendamisel diskretsiooniõigus, veel vähem saab PPA tugineda menetleja subjektiivsele arvamusele.
5.Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohustada PPA-d väljastamata kaebajale elamisluba kuni käimasoleva kohtumenetluse lõppemiseni. Kaebaja eesmärk on asuda elama Eestisse, mis on tema põhiõigus. Kaebaja esitatud elamisloa taotlus on praegu ainsaks võimaluseks Eestit külastada ning Eestisse elama asumiseks. Kuivõrd kaebaja on Venemaa kodanik, on Eesti valitsus välistanud kaebajale võimaluse taotleda Eesti viisat ja elamisluba. Kaebaja viibib Eestis Hispaania Kuningriigi väljastatud Schengeni viisa alusel. Tegemist on turistiviisaga, mis kehtib kuni 2022. a detsembrini. Alates 2022. a detsembrist puudub kaebajal Eestisse sisenemiseks seaduslik alus. Vaidlustatud otsusega on riivatud kaebaja põhiseaduslikku õigust, mille kõrvaldamine on võimalik üksnes nii, et kohus kohustab PPA-d väljastama kaebajale elamisloa, mis kehtib kuni kohtumenetluse lõpuni.
6.Tallinna Halduskohus jättis 11.11.2022 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja võttis kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 2). Kaebuse läbivaatamine eeldab kogutud tõendite põhjalikku hindamist ja enne tõenditega tutvumist ei ole seetõttu alust pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu on ka lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.06.2017 määrus 3(6)
3-22-2413 nr 3-3-1-19-17). Kaebaja ei ole aga esile toonud, mis on need pöördumatud tagajärjed, mis talle esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaasnevad. Kaebaja on vaid märkinud, et tal puudub võimalus Eestisse saabumiseks ning Eestis viibimiseks. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt on kaebaja vallaline ning töötab Venemaal. Kaebaja külastas esmakordselt Eestit 2016. a-l ja pärast seda tekkis tal Eesti vastu huvi. Kaebaja on Eestis viibides ööbinud hotellides ega ole otsinud siin püsivat elamis- või töökohta. Seega puuduvad tagajärjed, mida ei ole võimalik kõrvaldada pärast asjas tehtava kohtulahendi jõustumist. Esitatud kaebusest ega tõenditest ei nähtu, et pärast 2022. a detsembrit on kaebaja Eestis viibimine vältimatult vajalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X esitas 28.11.2022 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks, millega rahuldatakse tema esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus leidis, et kaebus on perspektiivikas. Seega järeldab kaebaja, et halduskohtu hinnangul võib vaidlustatud otsusega olla riivatud kaebaja põhiõiguseid (PS § 36). Kaebaja ei soovi Venemaa Föderatsiooni naasta, sest tõenäoliselt on selle tulemuseks vabaduse kaotus. Nimelt on kaebajale edastatud mobilisatsioonikutse ja ta on isik, kes hoiab teadlikult ja tahtlikult mobilisatsioonist kõrvale. Kuna kaebaja ei toeta Venemaa Föderatsiooni agressiooni Ukrainas, ei pea ta võimalikuks alluda mobilisatsioonile. See aga tähendab, et kaebajat ähvardab Venemaale naastes reaalne ja aastatepikkune vanglakaristus. Sel juhul ei oleks praegusel kohtumenetluse tulemusel kaebaja jaoks enam mingit tähtsust. Kaebaja väljasaatmine Venemaa Föderatsiooni ei oleks lubatud juba väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 171 alusel. Kaebaja esitab koopia mobilisatsioonikutsest ringkonnakohtule. Kaebaja ei esitanud seda tõendit halduskohtule, sest leidis, et tema põhiõiguste riive võimalikkus on piisav alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Esialgse õiguskaitse taotlus on kaebajale ainsaks võimaluseks enda siinviibimise seadustamiseks. Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrusest nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ tulenevalt on kaebajal faktiliselt võimatu taotleda Eesti Vabariigilt viisat, rääkimata elamisloast.
8.PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata. PPA nõustub halduskohtu seisukohaga, et puuduvad tagajärjed, mida ei ole pärast asjas tehtava kohtulahendi jõustumist võimalik kõrvaldada. Kaebaja subjektiivne soov Eestis viibida ei ole piisav, et jaatada esialgse õiguskaitse vajadust. Esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks ei ole ka kaebajale väljastatud mobilisatsioonikutse ja kaebaja teadlik mobilisatsioonist kõrvalehoidmine. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning seetõttu on tal Venemaa Föderatsiooniga õiguslik side koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Selle, milliseid kohustusi kodakondsusjärgne riik oma kodanikele paneb, otsustab riik suveräänselt, mistõttu ei saa see olla määravaks esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamisel. Kokkuvõttes ei too esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine kaebajale kaasa raskeid ja kõrvaldamatuid tagajärgi ning kaebajal puudub ülekaalukas vajadus olla kohtuvaidluse ajal Eestis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja on esitanud määruskaebuse lisana talle edastatud mobilisatsioonikutse. Kaebaja soovib selle tõendiga näidata, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel ohustab kaebajat raske ja pöördumatu tagajärg. Kuivõrd kaebaja esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu on vaidluse all ka määruskaebemenetluses, võtab ringkonnakohus esitatud tõendi HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg-te 2 ja 3 alusel asja materjalide juurde. Kuigi tegemist on venekeelse dokumendiga, 4(6)
3-22-2413 ei pea ringkonnakohus asja kiireloomulisust arvestades vajalikuks selle tõlke esitamist. Vastustaja ei ole kaebaja esitatud tõendi asja juurde võtmisele vastuväiteid esitanud.
10.Kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).
11.Kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse korras PPA kohustamist väljastada kaebajale elamisluba kuni käimasoleva kohtumenetluse lõppemiseni. Riigikohus on selgitanud, et kohus ei saa esialgse õiguskaitse korras anda elamisluba ega ühtegi muud haldusakti, vaid elamisloa kui haldusakti annab PPA. Kohus saab aga esialgse õiguskaitse korras teha HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel PPA-le ettekirjutuse tähtajalise elamisloa andmiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 20). Esialgse õiguskaitse korras haldusorgani kohustamine kindla sisuga haldusakti andmiseks juhul, kui haldusakti andmisel on haldusorganil kaalutlusruum, võib õigustatud olla siis, kui puudub muu tõhus abinõu kaebaja õiguste kaitseks ning kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus (samas, p 24). Kuna esialgse õiguskaitse korras elamisloa andmisega saavutaks kaebaja kaebuse eesmärgi vähemalt osaliselt juba kohtumenetluse ajaks, peavad selle abinõu rakendamiseks olema kaebusel ühtlasi väga head eduväljavaated. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul need eeldused täidetud.
12.Kuigi ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebust ei saa praeguses menetlusstaadiumis ilmselgelt perspektiivituks pidada, ei saa selle eduväljavaateid ka väga headeks pidada. Ringkonnakohus on varasemas kohtupraktikas selgitanud, et isiku rahvuskuuluvuse määratlemisel tuleb hinnata rahvuskuuluvuse objektiivseid tunnuseid kogumis ning kuigi määruse nr 7 § 25 näeb ette erandi HMS §-s 38 sätestatud tõendamiskoormusest, kehtib haldusmenetluses jätkuvalt uurimispõhimõte ja haldusorganil on kohustus koguda muid tõendeid. Määruse nr 7 § 25 tuleb seega tõlgendada selliselt, et see nõuab lähtumist isiku päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest, kuid PPA-l tuleb täiendavalt hinnata muid objektiivseid asjaolusid, paludes vajadusel esitada taotlejal muid asjakohaseid tõendeid (Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus nr 3-19-492, p-d 8–10; 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p-d 11–12). Viimati nimetatud lahendis leidis ringkonnakohus, et kui taotleja vanavanem on määratlenud end eestlasena, ei tähenda see, et ka taotlejat tuleb pidada automaatselt eestlaseks. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka muud objektiivsed kriteeriumid peale eestlasest põlvnemise. Seaduse mõtteks ei ole anda elamisluba sisserände piirarvu arvestamata neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Eestlaseks olemist kinnitavad tihe emotsionaalne, kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side Eestiga (Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p 15). Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda kaebajaga, et kuivõrd ta on esitanud määruse nr 7 §-s 25 nimetatud dokumendid, ei saanud PPA elamisloa andmisest keelduda ega arvestada otsuse tegemisel ka muid asjaolusid, nt kaebaja keeleoskust, kultuurilist, emotsionaalset ja sotsiaalset sidet Eestiga. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ei saa asuda seisukohale, et PPA oleks kaebajale ilmselgelt põhjendamatult taotletud elamisloa andmata jätnud.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et asjaoludest nähtuvalt ei ole kaebajal ülekaalukat vajadust viibida Eestis juba kohtumenetluse ajal. Kaebajal ei ela Eestis lähedasi isikuid, samuti ei ole tal siin töökohta ega püsivat elukohta. Vaidlustatud otsusest selgub, et kaebaja on varem kasutanud Eestit eeskätt selleks, et siit teistesse riikidesse reisida; ta on Eestis viibinud lühiajaliselt ja ööbinud hotellides, aga ei ole otsinud siin endale elu- ja töökohta. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks annab 5(6)
3-22-2413 ainuüksi aluse see, et PPA on riivanud kaebaja põhiseaduslikku õigust Eestisse elama asuda. Selle tõsikindlaks väitmiseks ei ole praeguses menetlusstaadiumis alust. Kaebaja õiguste riive kohta annab kohus hinnangu asja läbivaatamise käigus.
14.Määruskaebuse kohaselt on pöördumatu tagajärg, mille vältimiseks kaebaja esialgset õiguskaitset taotleb, Venemaa Föderatsioonis mobilisatsioonist kõrvalehoidmise eest ähvardav vanglakaristus. Kaebaja väitel ei toeta ta Venemaa Föderatsiooni agressiooni Ukrainas, mistõttu ei pea ta ka võimalikuks alluda mobilisatsioonile. Kaebaja nimetatud tagajärg, s.t võimalus, et kaebajat ähvardab oma kodakondsusjärgsesse riiki, Venemaa Föderatsiooni naastes pikaaegne karistus Ukraina-vastases sõjategevuses osalemisest keeldumise pärast, ei ole aga põhjus, mille tõttu kaebaja on elamisluba taotlenud ja mille alusel on PPA selle andmisest keeldunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu kaebaja taotletav esialgne õiguskaitse ka kaebuse eesmärgiga kooskõlas ja väljub selle piiridest. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kaebaja nimetatud pöördumatu tagajärje ärahoidmiseks võib olla kohasem rahvusvahelise kaitse taotlemine.
15.Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 11.11.2022 määruse resolutsiooni p 1 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.