H.X-i (H.X) kaebus Viru Vangla kohustamiseks tagastada tema vanglasiseselt isikuarvelt isikliku televiisori kasutamisel elektri eest maha arvatud 26,77 eurot ning mitte võtta enam isikliku televiisori kasutamise eest tasu
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Jätta H.X-i taotlus kaebuste liitmiseks rahuldamata. Tagastada H.X-i kaebus. Jätta H.X-i riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Jätta H.X-i taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
ASJAOLUD
1.Tartu Halduskohtusse saabus 6. juunil 2024 Tartu Vanglas kinni peetava isiku H.X-i kaebus vangla tegevuse peale. Kaebaja osutab, et vangla on müünud talle vale teleri ning võtnud tema arvelt elektri eest raha, kuigi vanglal ei ole õigust talle elektrit müüa. Kaebaja nõuab raha tagastamist, sest Tartu Maakohus on korduvalt pakkunud kompromissi võtta temalt elektri eest vähem raha ehk 0,63 eurot kuus, mitte 2,23 eurot kuus, kuid vangla jättis selle tähelepanuta ning ignoreeris. Kaebaja leiab, et aasta eest makstud 26,77 eurot (2,23 eurot × 12 kuud) tuleb tagastada. Kaebaja palub kohustada vanglat tagastama elektri eest raha ning mitte võtma enam elektri eest maksu. Kaebaja palub vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ning anda talle advokaat. Kaebaja viitab 5. märtsi 2024. a kahjunõudele nr 1-13/24/182-1 ja 25. mai 2024. a pöördumisele nr 2-3/24/1514-1.
2.Kaebaja esitas 16. detsembril 2024 kohtule taotluse, et kohus lisaks praegusele kaebusele kaebaja asjas nr 3-24-3235 esitatud kaebuse.
3.Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 8. aprillil 2025 kohtule kaebuse asjaoludega seonduvad kohtueelse menetluse dokumendid.
3-24-1709
KOHTU SEISUKOHT
4.Kaebaja on 16. detsembril 2024 kohtule esitanud taotluse, et kohus lisaks praegusele kaebusele kaebaja asjas nr 3-24-3235 esitatud kaebuse, sest seal on andmed ja lisad, mida ta pole teisest asjast saatnud. Kohus mõistab seda kaebuste liitmise taotlusena ja jätab selle rahuldamata, sest haldusasjas nr 3-24-3235 on menetlus lõppenud. Kaebusi saab liita siis, kui kohtumenetlused on pooleli (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 48 lõige 1).
5.HKMS § 120 lõike 1 punktide 1, 2 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ja pooled ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
6.Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kohus mõistab kaebust selliselt, et kaebaja taotleb aasta jooksul tema vanglasiseselt isikuarvelt isikliku elektriseadme (s.o televiisori) kasutamisel elektri eest maha võetud 26,77 euro tagastamist ning vangla kohustamist mitte võtta edaspidi isikliku televiisori kasutamise eest tasu. Tulenevalt HKMS § 2 lõike 4 teisest lausest ning HKMS § 44 lõikest 1 tõlgendab kohus kohustamisnõuet selliselt, et see on suunatud üksnes kaebaja, mitte abstraktselt kõigi isikute õiguste kaitseks.
7.Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 59 3 lõike 2 kohaselt arvab isikliku elektriseadme kasutamisest tekkinud kulusid kasutaja isikuarvelt maha Viru Vangla haldusosakond. Justiitsministri 13. juuni 2006. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt on Viru Vangla üheks osakonnaks vanglateenistuse haldusosakond. Kuivõrd kaebaja taotleb tema isikuarvelt isikliku elektriseadme kasutamisel elektri eest maha võetud 26,77 euro tagastamist ning edaspidi isikliku elektriseadme kasutamisel elektri eest tasu mittevõtmist, siis on praeguses asjas vastustajaks Viru Vangla (HKMS § 17 lõige 1 ja § 18 lõige 1). I
8.Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul mõlema nõude puhul täidetud. Kohus põhjendab oma seisukohta mõlema kohustamisnõude osas korraga, kuivõrd nõuded on omavahel lahutamatult seotud, niisamuti ka kohtu põhjendused.
9.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati nimetatud sätte kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Praegusel juhul on kaebusel selge varaline eesmärk: kaebaja soovib isikliku elektriseadme kasutamisega 2
3-24-1709 kaasnenud tasu tagastamist ning edaspidi tasu mittevõtmist. On selge, et käesoleval juhul ei ületa varaliselt hinnatav hüve ehk kaebaja vanglasiseselt isikuarvelt aasta jooksul isikliku elektriseadme kasutamisel elektri eest maha arvatud 26,77 eurot ning kaebajalt edaspidi nõutav elektriseadme kasutamise kulu 1000 eurot. Seega on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne. Samuti leiab kohus, et kaebaja vanglasiseselt arvelt aasta jooksul isikliku televiisori kasutamisega seoses tasu võtmine kogusummas 26,77 eurot ei saanud ning edaspidi isikliku televiisori kasutamisel tasu võtmine ei saa põhjustada kaebajale taolisi tagajärgi, et see õigustaks kohtumenetluse täiemahulist läbiviimist ja kohtuotsuse tegemist. Kohus osutab, et mõlema kohustamisnõude puhul seondub kaebaja subjektiivne õigus ennekõike vangistusseaduse (VangS) § 31 lõikest 1 tuleneva võimalusega jälgida vanglas televisioonisaateid ja saada informatsiooni. Kohtule teadaolevalt ei piirata kaebajal televisioonisaateid jälgida ka vangla üldkasutatavates ruumides. Isikliku televiisori omamine ja kasutamine on kaebaja valik. Kaebaja ei ole väitnud, et tal on tulnud valida vältimatult vajalike ostude ja televiisori kasutamise vahel või tal jäi midagi vältimatult vajalikku soetamata, sest ta pidi tasuma teleri kasutamise eest.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lõikest 1 tulenevalt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Isik ei saa nõuda avalikult võimult sooritusi, milleks seadus talle õigust ei anna.
11.Isikliku televiisori kasutamise puhul on tegemist VangS § 31 lõikes 2 nimetatud elektriseadmega. VangS § 31 lõike 3 kohaselt peab kinnipeetav katma isikliku televiisori kasutamise kulud. Elektriseadme kasutamise kulude arvestusperioodi pikkuseks on üks kuu ning kulude arvestamise aluseks on elektriseadme võimsus. VSkE § 591 lõige 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud vastavalt järgmistele normidele: 1) 10-30 W seadme eest kuus 0,63 eurot; 2) 31-100 W seadme eest kuus 2,23 eurot; 3) üle 100 W seadme eest kuus 2,87 eurot. Tulenevalt VSkE § 59 3 lõigetest 1 ja 2 koos elektriseadmete kasutamise loa taotlusega teeb kinnipeetav vanglale taotluse, et elektriseadmete kasutamise kulud arvataks tema isikuarvelt maha. Kinnipeetava poolt isiklike elektriseadmete kasutamisest tekkinud kulu arvab Viru Vangla haldusosakond kinnipeetava isikuarvelt vangla kasuks maha arvestuskuule eelneva kuu 15. kuupäevaks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et kaebaja on vanglas kasutanud isiklikku televiisorit ning selle kasutamise kulud on tema isikuarvelt vastavalt VangS § 31 lõikele 3 ning VSkE § 59 1 lõikele 1 maha arvatud. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et ta isiklikku televiisorit ei kasutanud või et televiisori võimsus oleks olnud väiksem kui 31 W. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vanglal puudub õigus elektri eest raha võtta. Viru Vangla haldusosakonnal on seadusest tulenev kohustus arvestada kaebaja isiklike elektriseadmete kasutamise kulusid ning pidada elektriseadme kasutamisega seotud kulud kinni tema isikuarvelt. Vanglal ei ole võimalik VSkE § 591 lõikes 1 sätestatud hinnakirjast kõrvale kalduda. Seda ka sõltumata Tartu Maakohtu ettepanekust asjas nr 2-22-2434 võimaldada kaebajal tasuda elektri eest väiksema tariifi järgi. Seega on vangla kaebajalt õiguspäraselt nõudnud elektriseadme kasutamise kulu hüvitamist vastavalt VSkE § 591 lõike 1 punktile 2 igakuiselt summas 2,23 eurot, mis teeb aastas kokku 26,76 eurot.
12.Kuna vanglale etteheidetav tegevus on õiguspärane, siis ei saa kohus kohustada vanglat tagastama kaebaja vanglasiseselt isikuarvelt isikliku elektriseadme kasutamisel elektri eest maha arvatud raha. Kohus rõhutab, et kaebajal on õigusnormidest tulenev sõnaselge kohustus tasuda VSkE § 591 lõikes 1 ettenähtud tasu isikliku televiisori kasutamise eest. Seega ei saa kohus vanglale teha ka ettekirjutust mitte võtta kaebajalt isikliku elektriseadme (antud juhul 3
3-24-1709 televiisori) kasutamisel elektri eest tasu. RVastS § 6 lõikes 1 sätestatud kohustamisnõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Eespool toodud asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine tervikuna ebatõenäoline.
13.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kohustamiskaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada. II
14.Kuna kohus tagastab käesoleva määrusega kaebuse, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
15.Kaebaja on kaebuses avaldanud soovi saada advokaat. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata.
16.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 aga sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esineb RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta.
17.Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kohtute infosüsteemi kohaselt on kaebaja korduvalt pöördunud kaebuste ja muude avaldustega iseseisvalt kohtusse. See kinnitab kohtu hinnangul tema võimekust ise oma õigusi kaitsta. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil.
18.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.