OÜ TÄP Varahaldus ja Tänavapuhastuse Aktsiaseltsi kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni 18. veebruari 2025. a otsuse nr 28-25/290334 osaliselt tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad (vaidlustajad) OÜ TÄP Varahaldus ja Tänavapuhastuse Aktsiaselts, esindaja vandeadvokaat Diana Minumets Vastustaja (hankija) Väike-Maarja vald, esindajad vallavanem Indrek Kesküla ja Peeter Rahnik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ TÄP Varahaldus ja Tänavapuhastuse Aktsiaseltsi kaebus. Tühistada riigihangete vaidlustuskomisjoni 18. veebruari 2025. a otsus vaidlustusasjas nr 28-25/290334 menetluskulude jaotust puudutavas osas (välja arvatud riigilõiv).
2.Mõista Väike-Maarja vallalt OÜ TÄP Varahaldus ja Tänavapuhastuse Aktsiaseltsi kasuks välja vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulud 416 eurot 25 senti.
3.Mõista Väike-Maarja vallalt OÜ TÄP Varahaldus ja Tänavapuhastuse Aktsiaseltsi kasuks välja kohtumenetluses kantud menetluskulu 2755 eurot. Jätta ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. aprillil 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 278 lg 1 ja § 67 lg 4). Hankeasjas ei saa esitada vastuapellatsioonkaebust (HKMS § 278 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Väike-Maarja Vallavalitsus (hankija) saatis 3. veebruaril 2025 riigihangete registrile hanketeate riigihanke „Väike-Maarja valla kruusateede tolmutõrje teostamine 2025-2027“ läbiviimiseks avatud hankemenetlusena (viitenumber 290334). Pakkumuste esitamise tähtajaks oli 20. veebruar 2025 ning hankelepingu eeldatavaks alguskuupäevaks oli 1. aprill 2025. Hanketeade avaldati riigihangete registris 4. veebruaril 2025.
2.OÜ TÄP Varahaldus ja Tänavapuhastuse Aktsiaselts esitasid 12. veebruaril 2025 riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustuse riigihanke hankemenetluse peatamiseks ja Väike-Maarja Vallavalitsuse kohustamiseks viia riigihanke alusdokumendid õigusaktidega kooskõlla osas, milles need ei luba kasutada kruusateede tolmutõrje teostamiseks kaltsiumkloriidi asemel ka ligniinil põhinevaid tolmusidumisaineid. Ühtlasi palusid nad vaidlustusmenetluses kantavad menetluskulud Väike-Maarja Vallavalitsuselt välja mõista.
3.Riigihangete vaidlustuskomisjon saatis 13. veebruaril 2025 hankijale vaidlustuse esitamise kohta teate ning palus hankijal esitada seisukoht hankemenetluse peatamise taotluse kohta hiljemalt 14. veebruaril 2025 ning vastus vaidlustusele hiljemalt 18. veebruaril 2025.
4.Hankija teatas 14. veebruaril 2025 riigihangete vaidlustuskomisjonile, et Väike-Maarja Vallavalitsuse 14. veebruari 2025. a korraldusega nr 48 tunnistati hankemenetlus riigihankes „Väike-Maarja valla kruusateede tolmutõrje teostamine 2025-2027“ kehtetuks. Korralduse kohaselt oli hankega seotud rahalise kohustuse võtmine kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 8 kohaselt volikogu ainupädevuses.
5.Riigihangete vaidlustuskomisjon jättis 18. veebruari 2025. a otsusega vaidlustusasjas nr 28-25/290334 OÜ TÄP Varahaldus ja Tänavapuhastuse Aktsiaseltsi vaidlustuse riigihanke menetluse kehtetuks tunnistamise tõttu riigihangete seaduse (RHS) § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. Vaidlustajate lepingulise esindaja kulude osas leidis vaidlustuskomisjon, et nende väljamõistmiseks hankijalt puudub RHS § 198 lg 5 1 kohaselt alus, sest hankija esitatud põhjendustest lähtuvalt ei olnud hankemenetluse kehtetuks tunnistamine tingitud vaidlustuse esitamisest.
6.OÜ TÄP Varahaldus ja Tänavapuhastuse Aktsiaselts esitasid 28. veebruaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles paluvad tühistada riigihangete vaidlustuskomisjoni 18. veebruari 2025. a otsuse nr 28-25/290334 osas, milles vaidlustuskomisjon leidis, et kaebajate lepingulise esindaja kulude Väike-Maarja Vallavalitsuselt väljamõistmiseks puudub alus, ning teha uus otsus, millega jätta vaidlustusmenetluse kulud Väike-Maarja Vallavalitsuse kanda ja mõista Väike-Maarja Vallavalitsuselt kaebajate kasuks välja lepingulise esindaja kulud summas 1316,25 eurot (käibemaksuta). Alternatiivselt palusid kaebajad kohustada riigihangete vaidlustuskomisjoni tegema menetluskulude jaotamise kohta uut otsust.
7.Kohus võttis 3. märtsi 2025. a määrusega kaebuse menetlusse riigihangete vaidlustuskomisjoni 18. veebruari 2025. a otsuse nr 28-25/290334 osaliselt tühistamiseks (vaidlustusmenetluses kantud esindajakulude väljamõistmiseks).
8.Vastustaja esitas 10. märtsil 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
2(8)
3-25-502
9.Kohus otsustas 11. märtsi 2025. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses. Ühtlasi määras kohus menetlusosalistele tähtajad täiendavate taotluste ja menetlusdokumentide esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
10.Kaebajad esitasid 18. märtsil 2025 täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja.
11.Vastustaja esitas 24. märtsil 2025 täiendava seisukoha ja vastuväite kaebajate menetluskulude väljamõistmise taotlusele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.Kaebajate väited on kokkuvõtvalt järgmised.
12.1.Riigihangete vaidlustuskomisjon oleks pidanud hankemenetluse lõpetamisel kaebajate menetluskulud hankijalt RHS § 198 lg 5 1 alusel kaebajate kasuks välja mõistma. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamise põhjus oli ilmselgelt otsitud ja sisuliselt väär, sest riigihangete korraldamine pole vallavolikogu pädevuses. KOKS § 30 lg 1 p-de 3 ja 4 ning Väike-Maarja Vallavolikogu 24. augusti 2023. a määrusega nr 26 kehtestatud „Väike-Maarja valla hankekorra“ § 1 lg 1 kohaselt on riigihangete korraldamine vallavalitsuse pädevuses ning tavapärase majandamisega seotud kohustuste võtmiseks polnud vallavolikogu nõusolekut vaja. Igal juhul oleks hankija saanud vallavolikogult nõusolekut küsida ning keelduva vastuse korral oleks saanud lühendada hankelepingu tähtaega kolmelt aastalt ühele aastale. Riigihangete registri andmetel ei ole Väike-Maarja Vallavolikogu kunagi ühtegi riigihanget korraldanud. Küll aga on Väike-Maarja Vallavalitsus viinud läbi mitmeid hankemenetlusi, mille eesmärk on olnud sõlmida hankelepinguid mitmeks aastaks. Ka kaebuse esitamise ajal toimusid mitmed hankemenetlused, millega võetakse mitmeks aastaks kohustused, kuid neid ei tunnistatud pädevuse puudumise tõttu kehtetuks. Arvestades, et hankija tunnistas hankemenetluse kehtetuks järgmisel päeval pärast vaidlustusest teadasaamist, on ilmne, et seda tehti vaidlustuse esitamise tõttu ja menetluskulude kandmise kohustuse vältimiseks.
12.2.Kaebajate menetluskulud oleks tulnud nende kasuks välja mõista ka juhul, kui vastustaja hankemenetluse kehtetuks tunnistamise põhjendus oleks tõene. Sarnaselt HKMS § 108 lg-le 6 on RHS § 198 lg 51 eesmärk hüvitada kaebajatele vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu tekkinud menetluskulud. Olukorras, kus menetluskulude tekkimise põhjustas hankija hooletus või viga riigihanke korraldamisel, oleks vaidlustusmenetluse menetluskulude vaidlustajate kanda jätmine ebaõiglane.
13.Vastustaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
13.1.Hankemenetlus tunnistati kehtetuks põhjusel, et hankijal oli finantskriisist tingitult keeruline täita olemasolevaid ja võtta juurde uusi pikaajalisi rahalisi kohustusi, mille võtmiseks peab olema volikogu nõusolek. Vallavalitsus pidas finantskriisi tõttu vajalikuks pikaajalisi rahalisi kohustusi vähendada ning otsustas vaidlusaluse hankemenetluse kehtetuks tunnistada, sest pikaajaliste kohustuste võtmiseks polnud volikogu nõusolekut.
13.2.Ajal, mil vastustaja alustas hankemenetluse, ei olnud veel valla 2025. a eelarvet vastu võetud ega hankeplaani kinnitatud. Eelarve koostamise käigus arutati kulude vähendamise vajadust ja tõstatus küsimus eelarveaastat ületavate pikaajaliste kohustuste võtmise osas. 3(8)
3-25-502 Vaidlustuse laekumine valla eelarve ja hankeplaani eelnõude ettevalmistamise ajal on kokkusattumus.
13.3.Ka vallavalitsuse 5. märtsi 2025. a korraldusega kinnitatud Väike-Maarja valla 2025. a hankeplaanis pole tolmutõrje hanget ette nähtud. Hankeplaani eelnõus kavandatud ja ühte eelarveaastat ületavate hangete osas otsustati enne hankemenetlustega alustamist arutada neid küsimusi volikogus ja taotleda volikogult nõusolekut hangete läbiviimiseks ja hankelepingute sõlmimiseks. See on kooskõlas KOKS § 22 lg 1 p-ga 8, mille kohaselt on muude tulevikus raha väljamaksmist nõudvate pikaajaliste kohustuste võtmine vallavolikogu ainupädevuses. Vastustaja ei pidanud korralduses nr 48 silmas, et hankemenetluse peaks läbi viima vallavolikogu. Hangetega „Väike-Maarja valla kruusateede greiderdamine 2025-2027“ ja „Väike-Maarja valla mustkattega teede ja tänavate löökaukude ja pragude remont 2025-2027“ otsustati erandkorras jätkata, sest neid töid ei ole võimalik jätta teostamata. Nende hangete osas otsustati sõlmida töövõtjatega lepingud pärast volikogult nõusoleku saamist. Tolmutõrje osas on võimalik jätta hange üks aasta vahele ilma teedele olulisi kahjustusi tekitamata. Kaebajate väide, et vallavalitsusel olnuks vallavolikogult nõusoleku saamiseks mitu kuud aega, on põhjendamatu. Teehooldus on ajakriitiline töö ning hankelepingu sõlmimine alates 1. aprillist 2025 oli hankija jaoks väga oluline kriteerium.
13.4.Kaebajate väide, et RHS § 198 lg 51 ja HKMS § 108 lg 6 kohaselt tulnuks vaidlustajate lepingulise esindaja kulud igal juhul välja mõista, ei ole RHS § 198 lg-ga 51 kooskõlas, sest nimetatud sätte eelnõu seletuskirja kohaselt ei pea hankija kandma vaidlustusmenetluse kulusid, kui otsust ei tunnistatud kehtetuks vaidlustuse omaksvõtu tõttu. Vaidlustusmenetluse kulud ei tekkinud kaebajatele vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel. Valla keskkonna- ja hankespetsialist alustas teehoolduse hangetega aegsasti (s.o enne vallaeelarve kehtestamist ja hankeplaani kinnitamist), sest tegemist on ajakriitilise tööga. Olukorras, kus vastustaja kasutas põhjendatult RHS § 73 lg 3 p-s 6 sätestatud õigust tunnistada hankemenetlus kehtetuks, oleks ebaõiglane jätta vaidlustajate kulud hankija kanda. Kuna vastustaja ei tegutse tavapärases stabiilses majandus- ja finantskeskkonnas, ei ole põhjendatud süüdistada teda hooletuses ja vigades hangete planeerimisel ja läbiviimisel. Kohaliku omavalitsuse pädevuses olevad küsimused on nende ulatusliku diskretsioonilisuse tõttu vaid piiratud ulatuses kohtulikult kontrollitavad.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14.Kaebajad ei vaidlusta riigihangete vaidlustuskomisjoni 18. veebruari 2025. a otsust nr 28-25/290334 osas, milles vaidlustuskomisjon jättis kaebajate vaidlustuse RHS § 192 lg 3 p 5 ja § 197 lg 1 p 8 alusel läbi vaatamata. Asjas on vaidluse all kaebajate, s.o riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustuse esitanud riigihankemenetluses osalemisest huvitatud ettevõtjate, menetluskulude jaotus vaidlustusmenetluses. Tegemist on hankeasjaga, sest vaidlus on tekkinud riigihanke korraldamisest ning kaebuses on esitatud tühistamiskaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni otsuse peale (HKMS § 266 lg-d 1 ja 2, § 267 lg 1 ja § 268 lg 2).
15.Riigihangete vaidlustuskomisjon asus 18. veebruari 2025. a otsuses seisukohale, et vaidlustajate lepingulise esindaja kulude hankijalt väljamõistmine polnud RHS § 198 lg 51 alusel põhjendatud. Kuigi riigihangete vaidlustuskomisjon ei lahendanud vaidlustajate menetluskulude taotlust otsuse resolutsioonis ega lahendanud seda selgesõnaliselt ka otsuse põhjendavas osas, nähtub siiski otsusest, et vaidlustuskomisjon jättis vaidlustajate menetluskulude taotluse nende lepingulise esindaja kulusid puudutavas osas rahuldamata. 4(8)
3-25-502 RHS § 198 lg 51 sätestab asjassepuutuvas osas jätmist: kui vaidlustusmenetlus lõpeb RHS § 197 lg 1 p 8 alusel põhjusel, et hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke menetluse kehtetuks, mõistab vaidlustuskomisjon oma otsusega hankijalt vaidlustaja kasuks välja vaidlustaja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, välja arvatud juhul, kui vaidlustatud riigihanke menetluse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud vaidlustuse esitamisest. Vaidlus puudub selles, et hankija tunnistas riigihanke menetluse pärast vaidlustuse esitamist kehtetuks. Asja lahendamiseks on vaja võtta seisukoht, kas hankemenetluse kehtetuks tunnistamine oli tingitud vaidlustuse esitamisest. Seda tehes ei kontrolli kohus, kas hankija tunnistas hankemenetluse kehtetuks õiguspäraselt.
15.1.Riigihangete vaidlustuskomisjon asus 18. veebruari 2025. a otsuses seisukohale, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamise korralduses esitatud põhjendustest lähtuvalt ei olnud hankemenetluse kehtetuks tunnistamine tingitud vaidlustuse esitamisest. Väike-Maarja Vallavalitsus põhjendas korralduses nr 48 hankemenetluse kehtetuks tunnistamist järgmiselt: „[k]una kruusateede tolmutõrje teostamine on planeeritud kolmeks aastaks, siis on käesoleva hanke osas rahalise kohustuse võtmine volikogu ainupädevuses kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 punktist 8 tulenevalt, sest kohustusi võetakse tähtajaga üle ühe eelarveaasta. Eelnevat arvestades ei ole võimalik jätkata hankemenetlust riigihanke alusdokumentides ettenähtud tingimustel, sest vallavalitsuse pädevuses on valla kruusateede hanke korraldamine ja sellega seotud rahaliste kohustuste võtmine üheks eelarveaastaks.“ (dtl 11–12) Kohtu hinnangul ei nähtu eeltoodud põhjendusest ilmselgelt, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamine polnud tingitud vaidlustuse esitamisest. Seepärast oleks riigihangete vaidlustuskomisjon pidanud otsuses selgitama, kuidas vaidlustuskomisjon jõudis korralduses nr 48 esitatud põhjenduste põhjal otsuses esitatud järeldusele.
15.2.RHS § 198 lg 51 sõnastusest nähtuvalt peab üldjuhul, kui vaidlustusmenetlus lõpeb riigihanke menetluse kehtetuks tunnistamise tõttu, kandma vaidlustaja lepingulise esindaja kulud hankija. Erandina pole hankijal seda kohustust juhul, kui riigihanke menetluse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud vaidlustuse esitamisest. Erandi kohaldamiseks lasub põhistamiskohustus hankijal. Järeldust, et vaidlustuse mõju puudumist riigihanke menetluse kehtetuks tunnistamisele peab põhistama hankija, toetavad ka sätte väljatöötamise käigus esitatud seisukohad. RHS § 198 lg 51 kehtib alates 1. juunist 2022, mil jõustus Riigikogus 13. aprillil 2022 vastu võetud riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Seaduse eelnõu (491 SE) teise lugemise juurde esitatud muudatusettepanekute loetelu kohaselt on sätte eesmärk vältida hankija vabanemist vastaspoole esindajakulude kandmise kohustusest, kui ta tunnistab riigihankemenetluse kehtetuks ilma, et ta selgesõnaliselt tunnistaks vaidlustuse põhjendatust, kuid oma käitumisega sisuliselt möönab seda.1 Sama eelnõu esimese lugemise juurde esitatud seletuskirjas on rõhutatud, et hankija peab kulude hüvitamisest vabanemiseks näitama, et otsuse kehtetuks tunnistamine ei ole põhjustatud vaidlustusest.2 1
www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b533be92-b5d8-47fc-a71d-fee84a786aa0/riigihangete-seadusemuutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus, 491 SE II. Muudatusettepanekute loetelu riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks, lk 6 (p 8.2).
5(8)
3-25-502
16.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja esitanud veenvaid põhjendusi, mis kinnitaksid tema väidet, et riigihanke menetluse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud vaidlustuse esitamisest. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
16.1.Vastustaja tunnistas vaidlusaluse hankemenetluse kehtetuks RHS § 73 lg 3 p 6 alusel. Nimetatud sätte võib hankija hankemenetluse omal algatusel põhjendatud vajaduse korral kehtetuks tunnistada. Hankijal on hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Põhjendatud vajadus võib olla tingitud näiteks hankija eksimusest hankemenetluse korraldamisel, hankija vajaduse või võimaluste muutumisest, vähesest konkurentsist, objektiivse olukorra muutumisest vms. Siiski tuleb hankijal tuua hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuses esile faktilised asjaolud, millest tuleneb hankija hinnangul põhjendatud vajadus hankemenetluse lõpetamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2024. a otsus haldusasjas nr 3-24-2008, p-d 13 ja 14).
16.2.Praeguses asjas ei ole vastustaja olnud hankemenetluse kehtetuks tunnistamise põhjuste selgitamisel järjekindel. Vastustaja leidis korralduses nr 48, et vallavalitsus oli kohustatud hankemenetluse kehtetuks tunnistama, sest olukorras, kus vald võtab hankega rahalisi kohustusi kolmeks aastaks, on rahalise kohustuse võtmine KOKS § 22 lg 1 p 8 alusel vallavolikogu ainupädevuses. Seevastu kohtumenetluses väitis vastustaja, et hankemenetlus tunnistati kehtetuks põhjusel, et hankijal on finantskriisist tingituna keeruline täita olemasolevaid ja võtta juurde uusi pikaajalisi kohustusi, mille võtmiseks peab olema volikogu nõusolek. Vastustaja lisas, et kõrge inflatsioon, kõrged intressimäärad ja ebakindlus majanduses mõjutavad oluliselt ka VäikeMaarja valda, mistõttu ei olnud võimalik hankemenetlust riigihanke alusdokumentides ettenähtud tingimustel jätkata (vastus kaebusele, p 2.2; vt ka p 2.10; dtl 152–154). Kohus ei sea kahtluse alla vastustaja kui hankija õigust vallale võetavaid pikaajalisi rahalisi kohustusi vähendada. Küll aga kahandab asjaolu, et vastustaja pole olnud hankemenetluse kehtetuks tunnistamise põhjendustes järjekindel, korralduses nr 48 esitatud põhjenduse usutavust.
16.3.Vastustaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et vallavalitsus oli kohustatud hankemenetluse KOKS § 22 lg 1 p 8 eiramise tõttu kehtetuks tunnistama. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et hankemenetlus tunnistati kehtetuks volikogu nõusoleku puudumise tõttu. Vastustaja selgitas, et hankeplaani eelnõus kavandatud ja ühte eelarveaastat ületavate hangete osas otsustati enne hankemenetlustega alustamist taotleda volikogult nõusolekut hangete läbiviimiseks ja hankelepingute sõlmimiseks. Samas nentis vastustaja, et kahe sarnase hankemenetlusega, kus vald sõlmiks hankelepingu kaheks aastaks („Väike-Maarja valla kruusateede greiderdamine 2025-2027“ ja „Väike-Maarja valla mustkattega teede ja tänavate löökaukude ja pragude remont 2025-2027“), otsustas vald hankemenetlustega erandkorras jätkata ning küsida volikogu nõusolekut enne hankelepingute sõlmimist. Tolmutõrje osas pidas aga vastustaja võimalikuks jätta hanke ühel aastal vahele, sest tolmutõrje ärajätmine ei põhjusta teedele olulisi kahjustusi (vastus kaebusele, p-d 2.4 ja 2.5; dtl 153). Eeltoodu osutab, et vastustaja siiski ei pidanud vaidlusaluse hankemenetlusega jätkamist KOKS § 22 lg 1 p 8 alusel õiguslikult lubamatuks.
16.4.Vastustaja esitas vaidlusaluse riigihanke hanketeate riigihangete registrile 3. veebruaril 2025 ning tunnistas hankemenetluse kehtetuks 11 päeva hiljem, 14. veebruaril 2025. 2
Samas. Seletuskiri riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde, lk 56.
6(8)
3-25-502 Vastustaja ei ole väitnud, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamise aluseks olevad asjaolud oleksid saanud vastustajale teatavaks pärast riigihanke teate esitamist. Kohus peab praeguses asjas kaalukaks ka asjaolu, et vastustaja tunnistas hankemenetluse kehtetuks päev pärast kaebajate vaidlustuse kättesaamist. Sellises olukorras pidanuks vastustaja esitama kohtule kaalukamad põhjendused ja tõendid, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebajate vaidlustuse esitamisest (nt dokumendid, millest nähtuks, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks tehti ettevalmistusi juba enne vaidlustuse esitamist).
17.Kohtu hinnangul on eeltoodu põhjal alust arvata, et vaidlusaluse hankemenetluse kehtetuks tunnistamine oli tingitud vaidlustuse esitamisest. Seega jättis riigihangete vaidlustuskomisjon 18. veebruari 2025. a otsusega vaidlustajate menetluskulude taotluse RHS § 198 lg 51 alusel õigusvastaselt rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ja tühistab riigihangete vaidlustuskomisjoni 18. veebruari 2025. a otsuse menetluskulude jaotust puudutavas osas (välja arvatud riigilõiv).
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
18.1.Hankeasja lahendamisel kohtus tuleb kaebuse rahuldamise korral kaebaja vaidlustusmenetluses kantud kulud hankijalt välja mõista (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-718/28, p 19). Kaebajad ei taotle vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu hankijalt väljamõistmist. Riigihangete vaidlustuskomisjon märkis 18. veebruari 2025. a otsuses, et vaidlustajatel on õigus nõuda vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist (p 5.1). Vaidlustusasja toimikust nähtuvalt esitasid kaebajad vastava taotluse riigihangete vaidlustuskomisjonile 20. veebruaril 2025 (dtl 144). Kaebajad taotlevad vaidlustusmenetluses vaidlustajate lepingulise esindaja kulude hankijalt väljamõistmist. Kaebajad esitasid kohtule Advokaadibüroo WIDEN OÜ 27. veebruari 2025. a arve nr 202500376. Arve spetsifikatsiooni kohaselt osutasid kaebajatele õigusteenust kaks advokaati: Diana Minumets ja Vanessa Kricere (dtl 16 ja 17). Kaebajate 12. veebruari 2025. a vaidlustusest nähtuvalt esindas neid vaidlustusmenetluses üks esindaja: vandeadvokaat Diana Minumets. Eesti Advokatuuri veebilehe andmetel ei ole Vanessa Kricere advokaat. Advokaadibüroo WIDEN veebilehelt nähtuvalt töötab Vanessa Kricere advokaadibüroos juristina. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 3 kohaselt ei või isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed, advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada. Kuna V. Kricere ei esindanud kaebajaid vaidlustusmenetluses enda nimel kaebajate volikirja alusel ning ta ei võinud AdvS § 40 lg 3 kohaselt kaebajatele vaidlustusmenetluses advokaadibüroo kaudu õigusteenust osutada, ei kvalifitseeru ta vaidlustajate lepinguliseks esindajaks RHS § 198 lg 5 1 tähenduses ning seetõttu ei pea kohus kaebajate vaidlustusmenetluses kantud kulude väljamõistmist lubatavaks (s.o 900 euro ulatuses). Vastustaja väitel on kaebajate vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud (s.o 1316,25 eurot) ebamõistlikult suured (24. märtsi 2025. a menetlusdokumendi p 2.5; dtl 185). Kohus peab vandeadvokaat D. Minumetsa kulusid põhjendatuks ja vajalikuks. Ajakulu (kokku 1,85 tundi) on asja mahu ja keerukusega vastavuses. Õigusteenuse tunnihind (225 eurot ilma käibemaksuta) on küll tavapärasest tunnihinnast mõnevõrra kõrgem, kuid võttes arvesse, et hankeasjades on vandeadvokaatide tasud turutingimuste tõttu tavapärasest kõrgemad, esindaja tunnitasu ei ole ilmselgelt ülemäärane ning kulude kogusuurus on aktsepteeritavas suurusjärgus, ei pea kohus ainuüksi tunnitasu suuruse tõttu esindajakulu vähendamist põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt mõistab 7(8)
3-25-502 kohus vastustajalt kaebajate vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulude eest RHS § 198 lg 51 alusel kaebajate kasuks välja 416,25 eurot (1,85×225; käibemaksuta).
18.2.Kaebajad väljamõistmist.
taotlevad
ka
kohtumenetluses
kantud
menetluskulude
vastustajalt
HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebajate menetluskuluks halduskohtus on kaebuselt tasutud riigilõiv 640 eurot (dtl 18) ja õigusabikulud 2677,50 eurot (kokku 3317,5 eurot). Kohtule on esitatud Advokaadibüroo WIDEN OÜ 28. veebruari 2025. a arve nr 202500465 ja 18. märtsi 2025. a arve nr 202500680 (dtl 179–182). Arve nr 202500465 spetsifikatsioonist nähtuvalt osutasid kaebajatele õigusteenust D. Minumets ja V. Kricere. Kaebajad on ka 18. märtsi 2025. a menetlusdokumendis märkinud, et V. Kricere osales õigusabi osutamisel (dtl 177 ja 178). HKMS § 101 lg 1 ja § 103 lg 1 p 1 kohaselt kuuluvad menetluskulude hulka menetlusosaliste esindajate kulud. Kaebajaid on halduskohtus esindanud üksnes vandeadvokaat D. Minumets. Riigikohtu halduskolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa menetlusdokumendi koostamisel esindajale abi osutanud isikute kulusid välja mõista (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-771/103, p 60 ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-2099/20, p 32 koos viidetega varasemale praktikale). Seepärast ei saa V. Kricere tegevuse eest arvestatud tasu (s.o 562,50 eurot) pidada halduskohtumenetluse seadustiku alusel hüvitatavaks õigusabikuluks. Kaebajate lepingulise esindaja õigusabikulud on 9,4 tunni eest kokku 2115 eurot (tunnihind 225 eurot; käibemaksuta). Vastustaja väitel on kaebajate menetluskulud (s.o 3317,5 eurot) ebamõistlikult suured ning ei ole vastavuses kohtuasja keerukuse, tööde mahu ja õigusteenuse keskmise turuhinnaga (24. märtsi 2025. a menetlusdokumendi p 2.5; dtl 185). Kohtu hinnangul on kaebaja õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Õigusteenus hõlmas kaebuse koostamist (21. ja 27. veebruaril 2025; kokku 6,15 tundi), kaebusele esitatud vastustaja vastuse ja selle lisade analüüsi ning kaebajatele ülevaate koostamist (11. märtsil 2025; 0,75 tundi) ning kaebuse vastuse kohta seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamist, samuti suhtlust kliendiga (17. märtsil 2025; 2,5 tundi). Arvestades, et kaebuse sisu ei kattunud olulises osas vaidlustuse sisuga ning vastustaja esitas 10. märtsi 2025. a menetlusdokumendis hulgaliselt uusi seisukohti, ei saa kaebajate lepingulise esindaja ajakulu pidada ülemääraseks. Kohus ei pea praeguses asjas kaebajate lepingulise esindaja tunnitasu suuruse tõttu õigusabikulude vähendamist otsuse p-s 18.1 esitatud kaalutlustel põhjendatuks. Seepärast mõistab kohus vastustajalt kaebajate halduskohtumenetluses kantud õigusabikulude katteks välja 2115 eurot (9,4×225) ning riigilõivu 640 eurot, kokku 2755 eurot (käibemaksuta).
18.3.Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.