Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

3-24-3419 temale uue lahkumisettekirjutuse nr 1052233262 (sundtäidetav alates 01.09.2020) ja kohaldas sissesõidukeeldu 3 aastaks. Harju Maakohtu 02.09.2021 otsusega kriminaalasjas nr X-XXXXXX mõisteti X.W süüdi ja määrati karistuseks 7-aastane vangistus (karistusaeg 11.11.2020– 11.11.2027) ning lisakaristuseks Eestist väljasaatmine koos 7-aastase sissesõidukeeluga. Harju Maakohus vabastas 03.12.2024 määrusega nr X-XX-XXXX isiku kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 416 lg 1 p 1 ja § 4241 lg 1 alusel vangistuse edasisest kandmisest. X.W vabanes vanglast 19.12.2024 ning PPA pidas isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel kinni tema Venemaale väljasaatmise korraldamiseks.

2(6)

3-24-3419 kinnipidamise võimalikul pikendamisel. Vangistuses viibimise ajaga võrreldes on olukord muutunud ja PPA võib lahkumisettekirjutuse VSS § 72 lg 2 p-de 4 ja 7 alusel sundtäita. VSS § 10 lg 2 ei näe järelevalvemeetmena ette ka võimalust kohaldada elektroonilist järelevalvet. Seadusandja ei ole isiku KPK-s kinnipidamisel näinud ette ka arvestamist kinnipidamise maksumusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Puudutatud isikul ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, sest tema pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati PPA 25.07.2019 otsusega nr 15.3-3.4/550-3 kehtetuks ja X.W 3(6)

3-24-3419 kaebus haldusasjas nr 3-19-1514 on jäetud Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2020 otsusega rahuldamata (otsus jõustus 19.01.2021). PPA kohustas 01.09.2020 ettekirjutusega nr 1052233262 X.W Eestist lahkuma (sundtäidetav alates 01.09.2020) ja kohaldas talle Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. X.W ei ole lahkumiskohustust täitnud ning tema väljasaatmine ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik. Ehkki X.W taotles 2020. a-l Venemaa saatkonnast passi, ei saanud ta seda kätte, sest sattus uuesti vanglasse. Harju Maakohtu 03.12.2024 määruse nr X-XX-XXXX alusel vabanes isik viimasest vangistusest 19.12.2024, kuid tema Eestist väljasaatmine ei ole olnud võimalik, sest isikul puudub jätkuvalt kehtiv reisidokument, kusjuures ta oli 13.02.2024 kooselulepingu sõlmimisega koos muutnud ka oma nime. Kuivõrd isik ei ole senini Eestist lahkunud, siis on PPA 01.09.2020 ettekirjutus jätkuvalt kehtiv ja selle täitmise tagamiseks on isiku KPK-s kinnipidamine VSS § 23 lg-te 1 ja 11 kohaselt võimalik, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed ei oleks selle eesmärgi saavutamiseks piisavalt tõhusad ning kinnipidamine ei riku ka proportsionaalsuse põhimõtet.

VSS § 23 lg 1 järgi on kinnipidamine eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). PPA tugines 19.12.2024 taotluses VSS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning seostas põgenemise ohtu VSS § 68 p-s 4 märgitud asjaoludega. VSS § 68 p-st 4 tulenevalt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Halduskohus käsitles PPA taotluse rahuldamisel üksnes X.W põgenemise ohtu, nõustudes selles osas PPA järeldustega. Halduskohus ei ole VSS § 23 lg 1 p-ga 3 seonduvat käsitlenud, kuid ringkonnakohus märgib siiski, et nimetatud alus ei olnud KPK-sse paigutamisel praegusel juhul asjassepuutuv, sest puuduvad tõendid, et isik oleks olnud juba sõna või teoga keeldunud väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisest, kusjuures vaidlust ei ole, et varasemalt (2020. a septembris) on isik samasisulist kohustust täitnud. Kinnipidamise seisukohalt ei oma tähtsust, mis põhjusel isikul kehtiv reisidokument vangistusest vabastamise hetkel puudus, vaid oluline on isiku käitumine praeguses väljasaatmismenetluses. Samuti ei olnud põhjust arvata, et dokumentide hankimine viibiks kaebajast sõltumatute asjaolude tõttu. Eeltoodud järeldust ei muuda see, et PPA 10.02.2025 taotlusest isiku KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nähtuvalt on selgunud, et kuna puudutatud isik muutis oma perekonnanime, siis tuleb tal enne passi taotlemist läbida veel kodakondsuse tõendamise menetlus, mis kahtlemata muudab tema väljasaatmise protsessi mõnevõrra pikemaks.

Ringkonnakohus jagab seisukohta, et VSS § 23 lg 1 p-s 1 ja § 6 8 p-s 4 märgitud asjaolude esinemine põhjendab puudutatud isiku KPK-s kinnipidamist. X.W põgenemise ohtu ei ole järeldatud ainuüksi viimase kuriteo toimepanemisest, vaid nagu ka halduskohus viitas, on isikut karistatud korduvalt, kusjuures tema toimepandud kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Harju Maakohtu 03.12.2024 määruses nr X-XXXXXX on välja toodud, et isikul on hetkel viis kehtivat kriminaalkaristust. Sama kinnitab PPA taotlusele lisatud karistusregistri 19.12.2024 väljavõte. Isik on viibinud mitmel korral vangistuses, varasemalt on teda karistatud eeskätt süstemaatiliste varguste eest, kuid viimati mõisteti X.W süüdi alla 18-aastase isiku vägistamise eest ning karistati pikaajalise vangistusega koos Eestist väljasaatmisega. Isegi kui X.W käitumine viimases vangistuses oli eeskujulik, tuleb arvestada, et mida rohkem on varasemaid karistusi ja mida raskemaid kuritegusid on isik toime pannud, seda suurema kaaluga on 4(6)

3-24-3419 paratamatult ka tema karistusandmed. Tuleb silmas pidada, et X.W vabastati Harju Maakohtu 03.12.2024 määrusega nr X-XX-XXXX vangistuse edasisest kandmisest üksnes tema Venemaale väljasaatmise võimaldamiseks, kuid näiteks X.W tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist ei ole Harju Maakohus 11.06.2024 määruses ega ka Tallinna Ringkonnakohus 27.08.2024 määruses pidanud põhjendatuks. Isiku varasemast käitumismustrist lähtudes esineb tema puhul arvestatav uute kuritegude toimepanemise oht, mille korral pöörataks isiku ärakandmata jäänud karistus täitmisele (KrMS § 4241 lg 4) ning see välistaks tema väljasaatmise. Järelikult on väljasaatmise tulemuslikkuse tagamiseks isiku kinnipidamine põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul on selgelt otsitud ja asjakohatud puudutatud isiku väited, et tema KPK-sse paigutamise on põhjustanud esmajoones Tallinna Vangla tegevusetus. Puuduvad andmed, et isik oleks üldse püüdnud koos KrMS § 416 lg 1 p 1 alusel vabastamise taotlemiseks soovi avaldamisega või enne tema vabastamist taotleda Venemaa saatkonnalt väljasaatmiseks vajalikku dokumenti, kuid vangla poleks seda võimaldanud. Pole arusaadav, miks peaks vangla seisukohti kinnipeetaval vangistuse ajal kehtiva reisidokumendi vajaduse või selle puudumise kohta laiendama ka olukorrale, kus kinnipeetav soovib taotleda dokumenti, mis on vajalik tema võimaliku vabastamise eesmärgi saavutamiseks (st väljasaatmise täideviimiseks).

Kuna X.W kuritegude toimepanemist kajastavad andmed viitavad juba piisavalt tema puhul esinevale põgenemisohule, siis ei oma isiku kinnipidamise seisukohalt määravat tähtsust, kui usaldusväärseteks saab pidada isiku väiteid selle kohta, et ta on nõus lahkuma Venemaale ja teeb PPA-ga väljasaatmismenetluses koostööd (sh vaatamata asjaolule, et ta on elanud Eestis kogu oma elu ja siin elavad tema lähedased ning väljasaatmisega kaasneb ühtlasi 7-aastane sissesõidukeeld Schengeni alale) ning Venemaa seaduste järgi ei ähvarda teda mobiliseerimine ja Ukrainasse sõdima saatmine. Oluline on silmas pidada, et VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu tuleb mõista tavatähendusest laiemalt, sh mitte üksnes pakku minemise ohuna (vt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p-d 18.4 ja 18.6).

Puudutatud isiku kinnipidamist ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks. Tegemist on isiku esmakordse KPK-sse paigutamisega maksimaalselt kaheks kuuks ja pole põhjust eeldada, et Venemaale lahkumiseks vajalike dokumentide kättesaamine viibib ebamõistlikult. PPA on varasemalt 01.09.2020 otsusega nr 1052233262 kohaldanud puudutatud isiku suhtes VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid, kuid see ei osutunud piisavaks, et hoida ära uue kuriteo toimepanemist, mille tagajärjel sattus isik uuesti vanglasse ja lahkumisettekirjutus jäi täitmata. Neid asjaolusid arvestades ei pruugiks VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed ka siinsel juhul piisavalt tagada isiku kättesaadavust lahkumiskohustuse sundtäitmiseks. Isiku väited tema perekonnaelu ülemäärasest riivest ei anna alust keelduda tema kinnipidamiseks loa andmisest. Kinnipidamiskeskusesse paigutatud välismaalasele tagatakse üldjuhul mh võimalus suhelda ja kohtuda ka lähedastega (vt VSS § 23 lg 5 p 6 ning § 26 10 lg-d 2 ja 8). Määruskaebuses ei ole esitatud mingeid andmeid selle kohta, et puudutatud isik on avaldanud siseministri 16.10.2014 määruse nr 44 „Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ § 18 kohaselt KPK-s kinnipidamise ajal soovi kohtuda enda registreeritud elukaaslasega, kuid sellest on keeldutud. Kui isik on taotluse esitanud ja see on jäetud rahuldamata ning isik leiab, et sellega on rikutud tema õigusi, on tal võimalik esitada halduskohtule kaebus KPK tegevuse peale.

Eelneva põhjal jääb X.W määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

5(6)

3-24-3419 20.12.2024 määrus muutmata.

Puudutatud isik on taotlenud mh menetlusabi tõlkekulude kandmiseks. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Puudutatud isik viibis enne kinnipidamist pikka aega vanglas ja peeti pärast vanglast vabastamist kohe kinni ning on seejärel viibinud KPK-s. Harju Maakohtu 03.12.2024 määrusest nr X-XX-XXXX nähtuvalt on isikult kriminaalasjas välja mõistetud menetluskulud 2288,40 eurot seni täielikult tasumata. Neist asjaoludest saab järeldada, et isik ei oleks võimeline tõlkekulusid tasuma. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista ka esindaja olemasolu (HKMS § 111 lg 4). Taotlus tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada osaliselt ning tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused riigi kulul vene keelde.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.