Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.06.2024 otsuse nr 15.3-3.2/404-1 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja Irina Kadõševitš Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Marta Gromtsev
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 12.03.2025 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 18.06.2024 otsusega nr 15.3-3.2/404-1 (dtl 6 jj) keelduti Xile tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks. - Taotleja omab tähtajalist elamisluba töötamiseks VMS § 118 p 4 alusel autojuht-ekspediitorina. - Taotlejale tuleb keelduda tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel, kuna taotlus ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimusele ega ole põhjendatud. - Taotleja ei ela püsivalt Eestis, mida tõendavad tema selgitused ja pangakonto väljavõte. Taotleja piiriületused näitavad seda, et ta viibib tihti Eestist eemal erinevates riikides ning viibib Eestis üksnes lühikest aega. Taotleja pangakontolt ei nähtu, et taotleja elaks igapäevaselt Eestis, maksaks näiteks kodukulusid (vesi, elekter jne) või tarbiks Eesti kultuuri. VMS § 117 lg 1 p 2 kohaselt välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks on tegelik elukoht Eestis. - Kuna taotleja ei ela püsivalt Eestis, ei saa ta ka olla Eesti eluga kohanenud. PPA on saatnud taotlejale korduvalt kutseid osaleda välismaalastele mõeldud kohanemisprogrammis. Taotleja ei ole seal osalenud ega ole ka PPA-le selgitanud, miks ta ei ole kohanemisprogrammis osalenud, mis näitab, et taotleja ei ole huvi tundnud Eestis kohanemise vastu. - PPA andmetel taotlejal puudub abikaasa ja alaealised lapsed. Seega elamisloa andmisest keeldumisega ei rikuta põhiõigust taotleja perekonnaelule. Taotleja omab kehtivat tähtajalist elamisluba töötamiseks, millega taotleja saab Eestis edasi elada ja töötada, seega PPA ei riiva elamisloa andmisest keeldumisega taotleja eraelu. Taotlejal on võimalik oma elu jätkata samal viisil nagu siiani. PPA jättis 25.07.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/33 (dtl 17 jj) taotleja vaide rahuldamata. 1(4)
2.X esitas 02.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb PPA 18.06.2024 otsuse tühistamist ja elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist.
1.Vastustaja ei ole pidanud vajalikuks hinnata eelnevalt väljastatud elamisloa kasutamist.
2.Tegeliku elukoha nõuet ei pea seostama Eestis 183-päevase miinimumperioodiga. Elukohaks saab lugeda elukohta, mis on registreeritud rahvastikuregistris. Kaebaja viibib elukutsest tulenevalt enamasti sõidukis. Kaebajal on õigus valida tegevusala ja töökohta.
3.Kohanemisprogrammis osalemine on võimalus, mitte otsene kohustus. Kaebaja ei saanud töökohustuste täitmise tõttu programmis osaleda.
3.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.
1.Tähtajaline elamisluba antakse isikule konkreetsel eesmärgil. Töötamiseks antaval tähtajalisel elamisloal on 2 eesmärki – Eestis elamine ja töötamine. Vastustaja ei vaidle vastu, et kaebaja töö iseloom, st rahvusvaheline vedu, eeldab tihedat liikumist erinevates riikides. Vastustaja ei ole kunagi heitnud kaebajale ette tööülesannete täitmata jätmist. VMS § 118 punkti 9 alusel antava tähtajalise elamisloa eesmärk on aga püsiv Eestis elamine. Kuna kaebaja tegelik elukoht ei olnud Eestis ning, arvestades tema töö iseloomu, ei ole kaebajal võimalust ka edaspidi elada püsivalt Eestis ega täita elamisloa eesmärki.
2.VMS §-s 6 ei ole enam nõuet, et välismaalane peab Eestis viibima vähemalt 183 päeva, kuid välismaalase Eestis püsivalt elamine määratletakse elamisloa või elamisõiguse omamise kaudu. Vastustaja leiab, et tähtajalise elamisloa andmine VMS § 118 punkti 9 alusel ei ole võimalik olukorras, kus taotleja ei suuda täita elamisloa eesmärki, olgugi et Eestist pikemat eemalviibimist eeldab tema elukutse valik. Lühiajalist Eestis viibimist ei saa mingil juhul nimetada Eestis elamiseks.
3.Tegeliku elukoha tingimuse puhul ei ole tegemist formaalse nõudega, mis peab täidetud olema, vaid tegelikkusega. Eestis elukoha registreering ei tähenda iseenesest, et välismaalane sellel aadressil Eestis elab. Menetluse käigus ei leidnud kinnitust asjaolu, et kaebaja elaks rahvastikuregistrijärgsel aadressil, tasuks elukohaga seotud kulusid. Kaebaja pole esitanud üürilepingut ega dokumenti, mis tõendaks talle eluaseme kuulumist.
4.Kaebaja pole Eestis elanud, seega ei saa ta olla eluga Eestis kohanenud. Kaebaja ei selgita, milles seisneb tema kohanemine Eestis. PPA suunab uussisserändaja programmi, mitte ei anna talle sellist võimalust.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendustega ega korda neid tervikuna HKMS § 165 lg 2 alusel. Kohus märgib vastusena kaebusele üksnes järgmist.
5.Kohtuasja materjalide kohaselt oli kaebajal seni elamisluba Eestis töötamiseks. Käesoleva vaidluse esemeks on aga kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine püsivalt Eestisse elama asumiseks. VMS § 2102 lg 1 sätestab, et püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa lisatingimused on: 1) välismaalane on Eestis elanud viie järjestikuse aasta jooksul vähemalt kolm aastat; 2) välismaalane on Eestis hästi kohanenud ja 3) välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Punktis 1 toodud tingimust tuleb sisustada VMS § 117 lg 1 p 2 kaudu, mis seab välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise üldtingimusena isiku tegeliku elukoha Eestis. Tegeliku elukohana tuleb 2(4)
käsitleda kohta, kus isik tegelikult elab, st kus on tema majanduslike ja sotsiaalsete huvide kese. VMS sõnastusest ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud siduda elukoha mõiste formaalse kandega rahvastikuregistris, vaid silmas on peetud tegelikku elulist asjaolu, kus isik tegelikult elab. Tegemist on läbivalt VMSis sätestatud põhimõttega välismaalasele elamisloa andmisel – elamisloa andmine peab olema põhjendatud (§ 117 lg 1 p 1) ehk elamisluba peab olema isikule vajalik sellel eesmärgil, milleks isik on elamisluba taotlenud. Nii peab abikaasa juurde elama asumiseks antud elamisloa eesmärgiks olema soov elada tegelikku pereelu, mitte seadustada fiktiivse abielu kaudu Eestis viibimise võimalus. Ka töötamiseks või õppimiseks antud elamisloa eesmärgiks on see, et välismaalane tegelikult Eestis töötab või õpib ning neil eesmärkidel antud elamisloa tingimuste täitmiseks ei ole piisav, kui isikul on üksnes formaalselt kehtiv tööleping või tema suhtes on tehtud ülikooli immatrikuleerimist kinnitav käskkiri. Elamisloa andmise põhjendatuse kontrolli ei välista see, kui samalaadset kontrolli ei ole varem teisel alusel antud elamisloa suhtes läbi viidud. Elamisloa andmise tingimused peavad olema täidetud elamisloa kogu kehtivuse jooksul.
6.Vastustaja tugines vaidlustatud haldusaktis, et kaebaja viibib tihti Eestist eemal ning tema pangakontolt ei nähtu, et taotleja elaks igapäevaselt Eestis, maksaks näiteks kodukulusid (vesi, elekter jne), tarbiks Eesti kultuuri. Vastustaja ei ole seostanud kaebaja Eestis elamist Eestis aasta kestel 183 päeva jooksul või muu ajavahemiku kestel viibimise kaudu. Kohus andis kaebajale 31.10.2024 määrusega võimaluse täiendavate selgituste ja seisukohtade esitamiseks kaebaja arvelduskontol nähtuva ja töökorralduse kohta. Määrus on kaebaja esindajale kätte toimetatud 09.11.2024, kuid kaebaja ei ole määrusele vastanud. Seega ei ole kaebaja selgitanud ega tõendanud asjaolusid, mida kohus pidas asja lahendamiseks oluliseks. Sealjuures oli kaebaja ise nõus kirjaliku menetlusega (dtl 4).
7.31.10.2024 määruses tõi kohus välja järgmist: Kohus saab kaebaja seisukohast aru, et kaebaja põhistab enda püsivalt Eestis elamist ennekõike sellega, et tal on registreeritud Eestis rahvastikuregistris elukoht ning arvestatud ei ole tema töökohast (kaugsõiduautojuht) tulenevaid erisusi. Haldusaktis on tuginetud, et taotleja pangakontolt ei nähtu, et kaebaja viibiks igapäevaselt Eestis, käiks poes ja maksaks kodukulusid. Kaebaja pangakonto väljavõttest (dtl 63-127) nähtub, et kaebaja viibis Eestis: - 2020. aastal 3 päeva, s.o 4.-5. märts ja 23. detsember; - 2021. aastal 22 päeva, s.o 26. jaanuar kuni 3. veebruar, 13.-23. juuli, 12. august ja 25. detsember; - 2022. aastal 34 päeva, s.o 20.-21. jaanuar, 24. juuli kuni 13. august, 28.-30. august ja 22.-29. detsember; - 2023. aastal 89 päeva; s.o 15.-16. jaanuar, 3.-12. juuli, 19. juuli kuni 15. august, 18.-24. august, 14.-21. september ja 12. november kuni 15. detsember. Kaebaja vaidest lähtuvalt lõppes kaebaja töösuhe tööandjaga novembri lõpus (dtl 14). 2024. aastal kuni väljavõtte lõppkuupäevani 19. veebruaril kaebaja Eestis ei viibinud. Kaugsõiduautojuhi töö-, sõidu- ja puhkeaeg on põhjalikult reguleeritud Euroopa Liidu erinevate direktiivide ja määrustega1. Kokkuvõtlik ülevaade nende piirangute kohta tuleneb näiteks
Vt Vabariigi Valitsuse 21.10.2010 määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korralduslikud nõuded“ § 2 lg 1 - https://www.riigiteataja.ee/akt/124012017012?leiaKehtiv
3(4)
Tööinspektsiooni Sõidukijuhi töö- sõidu- ja puhkeaja korralduse käsiraamatust2. Käsiraamatus on toodud, et juhile peab olema tagatud muuhulgas: - iganädalane puhkeaeg – kahe mis tahes üksteisele järgneva nädala jooksul peab juht kasutama vähemalt järgmisi puhkeperioode: 1) kaks regulaarset iganädalast puhkeperioodi või 2) üks regulaarne iganädalane puhkeperiood ja üks vähendatud iganädalane (vähemalt 24-tunnine) puhkeperiood. Puhkeperiood peab olema kestusega 24-45 tundi; - autojuhi koju naasmine – veoettevõtja korraldab juhtide töö selliselt, et iga nelja järjestikuse nädala jooksul saab juht naasta oma tavalisse tugipunkti tööandja tegevuskohas, kus algab juhi iganädalane puhkeperiood, tööandja asukohaliikmesriigis, või naasta juhi elukohta, et veeta vähemalt ühe regulaarse iganädalase puhkeperioodi või üle 45-tunnise iganädalase puhkeperioodi. Seega kaebajale tagatud töökorraldus pidi tagama nii iganädalase puhkeaja (nt nädalavahetuse) ning samuti vähemalt korra kuus sel ajal elukohta tagasi pöördumise võimaluse. Kaebaja arvelduskontol toodud ajaperioodidest ei nähtu, et kaebaja oleks Eestisse elukohta tagasipöördumise võimalust aktiivselt kasutanud. Ka ei nähtu kaebaja pangakonto väljavõttelt Eestis elamisega tavapäraseid kulutusi, sj olukorras, kus kaebaja töö viis teda tihti Eestist eemale. Arvestades Eestis viibimise ajaperioodide lühidust, on keeruline järeldada, et kaebaja on Eestis elamisega kohanenud.
8.Kohus jääb eeltoodud põhjenduste juurde. Samas ei nõustu kohus vastustaja poolt kohtumenetluses toodust järelduvaga, et kaebaja elukutse valik võib olla tinginud selle, et kaebaja ei saa täita püsivalt Eestis elamise eesmärki. Kohtu järeldus kaebaja püsivalt Eestis elamise kohta võiks olla teistsugune, kui kaebaja pangakonto väljavõttelt nähtuks järjekindel koju, s.o Eestisse naasmine, siin kodu omamisele iseloomulike kulutuste tegemine jne. Seega ainuüksi kaebaja töökoha valik Eestis püsivalt elamist ei välista, kui esinevad faktilised asjaolud, mis kinnitavad seda, et kaebaja majanduslike, sotsiaalsete ja elukondlike huvide kese on Eestis.
9.Kuivõrd kaebaja ei ole tõendanud, et tema tegelik elukoht on Eestis, mis välistab elamisloa andmise, ei ole asjas ka oluline, kas kaebaja on Eestis hästi kohanenud. Kohus samas nõustub haldusaktis tooduga, et kuna kaebaja ei ela püsivalt Eestis, ei saa ta olla ka siin kohanenud ning selliseid kulutusi ei nähtu ka kaebaja pangakonto väljavõttelt. VMS § 1211 näeb ette, et vastustaja suunab välismaalase, kellele on antud elamisluba või kelle elamisluba on pikendatud, osalema kohanemisprogrammis. Samas ei näe VMS eraldi alusena ette, et isikule keeldutaks elamisloa andmisest, kui ta ei ole kohanemisprogrammi läbinud. Samas on välismaalase kohustus tõendada, et ta on Eestis hästi kohanenud. Kohanemisprogrammi eesmärk on uussisserändajate rändeprotsessi ja kohanemise toetamine, tagades neile teadmised riigi ning ühiskonna toimimise, igapäevase eluolu, töö, õppimise ja perekonnaga seotud teemadel ning soodustades neil eesti keele oskuse omandamist3. Seega on tegemist välismaalase kohanemist lihtsustava võimalusega, mida kaebaja ei ole siiski kasutanud.
10.Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata, kuna vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin