Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.02.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1276
Haldusasi
Q.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2022 otsusele nr 15.3-3.3/51-2
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Kaebaja – Q.U, esindaja Igor Sumarok Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap Tallinna Halduskohtu 24.08.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Q.U apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.03.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-22-1276 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
2(4)
3-22-1276 Seadusandja ei andnud Vabariigi Valitsusele pädevust kehtestada rahvusvahelisi sanktsioone omal algatusel. Lisaks ei olnud valitsusel volitusi kehtestada sanktsioone kodakondsuse tunnuse põhjal piiramatu arvu inimeste suhtes. Sanktsioonimääruse § 1 ja § 2 lg 1 p 5 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Kohtult tuleb küsida eelotsust selle kohta, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/98/EL preambula p-e 17, 28, 29 ja 31 ning art 4 lg-eid 2 ja 4 koostoimes Euroopa Liidu lepingu art-ga 2 ja art 3 lg 3 lausega 4, Euroopa Liidu toimimise lepingu art-tega 10, 18, art 77 lg 2 p-ga „a“ ja art 79 lg 1 ja lg 2 p-ga „a“ ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-tega 20 ja 21 võiks tõlgendada nii, et sanktsioonimääruse §-s 1 ja § 2 lg 1 p-s 5 Venemaa Föderatsiooni kodanike suhtes kehtestatud tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise imperatiivne keeld nende kodakondsuse tõttu on eelmainitud õigusaktidega vastuolus.
Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
Ringkonnakohus jääb sanktsioonimääruse tõlgendamisel varasema kohtupraktika juurde. Ringkonnakohus märkis 31.10.2023 otsuses nr 3-22-1545, et VMS § 123 p-s 6 sisalduva piirangu eesmärgiks saavad eeskätt olla nt riigi julgeoleku huvid, sealhulgas mõjutada Venemaa Föderatsiooni ja selle elanikkonda lõpetama mh Eesti julgeolekut ohustav provotseerimata ja põhjendamata sõda Ukraina vastu ning mõjutada Venemaa Föderatsiooni ja selle elanikkonda järgima rahvusvahelist õigust ja ÜRO põhikirja. Reeglitel põhineva rahvusvahelise korra järgimine on üks osa Eesti riigi huvist ja julgeolekut puudutav küsimus. Ühtlasi on piirangu mõtteks ennetavalt maandada neid ohte, mis kaasneksid Venemaa Föderatsiooni kodanike rändega Eestisse. Riigi kohustus on ennetavalt välistada võimalik Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevus Eestis oma kodanike kaudu. Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lg 1 kohaselt on isamaa kaitse iga kodaniku kohus ja kohustus. Kuna Venemaa Föderatsiooni territoriaalseid ambitsioone, mõjuvõimu laiendamist ja Ukraina ründamist toetatakse, on põhjendatud kahtlus, et välisriigis viibivad Venemaa Föderatsiooni kodanikud võivad sõjategevuse laienedes hakata oma tegevusega taotlema Venemaa Föderatsiooni eesmärke. Tähtajaliste elamislubade arv on alates 24.02.2022 kahekordistunud. Eesti riigi julgeoleku huvides pole tänases julgeolekut puudutavas olukorras tekitada tagajärge, kus suur hulk Venemaa Föderatsiooni kodanikke asuks Eestisse tähtajaliste elamisubade alusel elama – seejuures teadmata seda, millised on nende isikute tegelikud kavatsused, väärtused ja arusaamad vabadusest, põhiõigustest, demokraatiast ja rahvusvaheliste normide järgimisest. Riigil puudub tegelik ja tõhus võimalus selgitada välja iga Venemaa Föderatsiooni kodaniku meelsust eespool nimetatud küsimustes, kuna isikud ei pruugi seda avaldada. Eeltoodust tulenevalt ei saa vaidlusalust piirangut pidada riigi julgeoleku tagamiseks ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Viimati märgitut ka põhjusel, et teises riigis töötamise huvi ei ole põhiseaduse mõttes väga kaalukas õigushüve.
Kaebaja õigus võrdsele kohtlemisele ei anna alust pidada vaidlusalust piirangut põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuigi Venemaa Föderatsiooni kodanikke võib tähtajalise elamisloa
3(4)
3-22-1276 taotlemisel võrrelda nende riikide kodanikega, kellel on selline õigus olemas, esineb erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjendus. Tegemist on agressorriigi kodanikega.
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.