X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.3/51-1 tühistamise- ning vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X, esindaja Igor Sumarok; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja 26.01.2023 registreeritud menetlusdokumendis esitatud taotlused menetluse peatamiseks ja Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata;
2.Jätta kaebus rahuldamata;
3.Jätta menetluskulud protsessiosaliste endi kanda
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 24.08.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X esitas 07.02.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 5 alusel töötamiseks tippspetsialistina.
2.PPA keeldus 31.05.2022 otsusega nr 15.3-3.3/51-1 X. Xile tähtajalise elamisloa andmisest.
3.X. X esitas 08.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.3/51-1 tühistamise- ning vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes. Lisaks taotles kaebaja Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse
nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ § 1 ja § 2 lg 1 p 5 põhiseaduse ja EL õigusaktidega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist.
4.Tallinna Halduskohus jättis 15.07.2022 määrusega kaebuse käiguta. X. X kõrvaldas puudused 15.07.2022.
5.Tallinna Halduskohus võttis 19.07.2022 määrusega kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas oma seisukoha 16.08.2022.
6.Tallinna Halduskohus määras 02.06.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
7.Kaebaja selgitab, et on sündinud xx.xx.xxxx Venemaal ning ta on Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebaja leiab, et 31.05.2022 otsus on tehtud haldusmenetluse seaduse nõuete rikkumistega, otsuse aluseks võetud normid on nii põhiseadusega kui ka Euroopa Liidu õigusega vastuolus ning diskrimineerivad kaebajat tema kodakondsuse ja etnilise päritolu järgi, mistõttu otsus on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. Riigil lasub tulenevalt PS § 19 lg-st 2 ja § 13 lg-st 1 kohustus arvestada eraõiguslike normide loomisel põhiõiguste ja vabadustega. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja on Vene Föderatsiooni kodanik ning Vene Föderatsiooni erinevate isikute suhtes on kehtestatud sanktsioonid, ei saa see olla aluseks kaebajale, kui kõrge kvalifikatsiooniga töötajale, tähtajalise elamisloa töötamiseks andmisest keeldumiseks.
8.Kaebaja esitas 26.01.2023 (menetlusdokumendi esilehel on koostamise kuupäevaks märgitud 05.12.2022) arvamuse Politsei- ja Piirivalveameti 16.08.2022 kirjaliku vastuse kohta ning taotluse Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 § 2 lg 1 1 p 3 kohaldamata jätmiseks selle vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega, samuti menetluse peatamiseks, et küsida Euroopa Liidu Kohtult vastavat eelotsust.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebus sisaldab sisuliselt vaid põhjendusi, miks määrus nr 42 on kaebaja hinnangul põhiseadusega vastuolus. PPA otsusega mittenõustumise põhjendamiseks esitatud seisukoht on minimaalne. Vastustaja ei käsitle vastuses põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusega seotud kaebaja seisukohti
10.Vastustaja selgitab, et Riigikohus on korduvalt sedastanud, et võrdse kohtlemise põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. PS § 12 lõike 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Praegusel juhul ei kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Kõikidele Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele, kes taotlevad esmast tähtajalist elamisluba töötamiseks (välja arvatud määruses sätestatud erandid) keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest. Asjakohatu on kaebaja võrdlus teiste riikide kodanikega.
11.Vastustaja märgib, et sanktsioon ei ole kehtestatud, mitte Venemaa Föderatsiooni erinevate isikute suhtes, vaid kõikide Venemaa Föderatsiooni kodanike suhtes. Teiseks rõhutab vastustaja, et määruse nr 42 § 2 lg 1 p-s 5 on selgelt sätestatud, et määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele, kes taotlevad viisat või tähtajalist elamisluba töötamiseks. Määruses nr 42 ei ole sätestatud erandi tegemise võimalust kõrge kvalifikatsiooniga töötajate suhtes. Kaebaja taotles esmast tähtajalist elamisluba töötamiseks. Välismaalasel ei ole põhiõigust Eestis elamiseks ning nõuda, et talle elamiseks tähtajaline elamisluba soovitud alusel väljastataks. Vastustaja leiab, et otsus kaebajale tähtajalise elamisloa andmiseks keeldumiseks VMS § 123 p 6 alusel on õiguspärane.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2022 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsust nr 15.3-3.3/51-1 ja taotletud selle tühistamist, samuti vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamist.
13.Vaidlustatud otsusega nr 15.3-3.3/51-1 keelduti tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (edaspidi ka – VMS) § 123 punkti 6 alusel. Välismaalaste seaduse §-s 123 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise üldised alused ning lähtuvalt eelnimetatud paragrahvi punktist 6 keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui seda näeb ette rahvusvahelist sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Vaidlustatud otsuses on viidatud veel ka VMS paragrahvile 16 ja paragrahvi 211 lõikele 1, kuid need seostuvad Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi ka – PPA) pädevusega tähtajalise elamisloa andmisel või selle andmisest keeldumisel ning ka PPA kui haldusorgani ametnike sellekohase pädevusega, kuid seonduvalt eelnimetatuga ei ole vaidlust olnud. Vastavalt VMS § 123 punktile 6 antud otsustus baseerub sisuliselt Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrusel nr 42 (edaspidi ka – määrus nr 42), millega kehtestati Vabariigi Valitsuse sanktsioonid seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas ning seda kõigile Valgevene Vabariigi kodanikele ja Venemaa Föderatsiooni kodanikele lühiajaliseks Eestis töötamiseks ning tähtajalise elamisloa või viisa andmiseks töötamise või ettevõtluse eesmärgil.
14.Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus nr 42 kehtestati rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 27 lg 1 alusel. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi ka – RsanS) § 27 lg 1 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus vastava sanktsiooni oma määrusega Välisministeeriumi ettepanekul ning see jõustub järgmisel päeval pärast kehtivas korras avaldamist. Määruse nr 42 kohaselt kehtestati need sanktsioonid RSanS § 3 lõikes 1 ja §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks. Vastavalt RSanS § 3 lõikele 1 on rahvusvaheline sanktsioon välispoliitika meede, mille eesmärk on toetada rahu säilimist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist. Eelnimetatud seaduse § 4 kohaselt on Vabariigi Valitsuse sanktsiooni puhul tegemist välispoliitika meetmega, mis lisaks § 3 lõikes 1 nimetatud eesmärkidele kehtestatakse Eesti julgeoleku või huvide kaitseks.
15.Vaidlustatud haldusakti andmise ajal Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus kehtis ja kuna taotleja puhul oli tegemist Venemaa Föderatsiooni kodanikuga, kes soovis elamisluba töötamiseks, siis pidi Politsei- ja Piirivalveamet sellest keelduma. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud määruse nr 42 teise paragrahvi esimeses lõikes oli loetletud, milliste välismaalaste seadusest tulenevate aluste pinnalt taotletava viisa või tähtajalise elamisloa puhul see määrus kohaldus. Vastavalt eelnimetatud määruse § 2 lg 1 punktile 5 kohaldus see ka välismaalaste seaduse § 118
punktis 4 (tähtajaline elamisluba töötamiseks) nimetatud tähtajalise elamisloa taotlemise puhul. Kaebaja oligi esitanud 07.02.2022 tähtajalise elamisloa taotluse nimelt töötamiseks. Seega oli keeldumine põhjendatud. Määruse nr 42 teise paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud erand ei saanud kohalduda, sest haldusasja materjalist nähtuvalt ei olnud tegemist varasemalt antud tähtajalise elamisloa pikendamisega. Kaebaja on tõstatanud ka küsimuse määruse nr 42 esimese paragrahvi ja teise paragrahvi esimese lõike viienda punkti vastuolust põhiseadusega, kuid kaebaja vastavasisuline küsimusepüstitus ja viited võrdse kohtlemise põhimõtte eiramisele või diskrimineerimisele kodakondsuse ja etnilise päritolu põhjal, on ilmselgelt põhjendamatud. Vastustaja on märkinud õigesti, et sanktsioon ei ole kehtestatud mitte Venemaa Föderatsiooni erinevate isikute suhtes, vaid kõikide Venemaa Föderatsiooni kodanike suhtes, kusjuures määruse nr 42 § 2 lg-s 1 p-s on selgelt sätestatud, et määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele, kes taotlevad viisat või tähtajalist elamisluba VMS § 118 p 4 alusel töötamiseks. Määruses nr 42 ei ole sätestatud erandi tegemise võimalust kõrge kvalifikatsiooniga töötajate suhtes. Tähtajaliste elamislubade väljastamised ei seostu ka taotlejate sellekohaste subjektiivsete õigustega ning elamisloa taotlemise puhul ei ole välismaalastel alust eeldada, et selle peaks igal juhul saama. Vastava sanktsiooni puhul oli tegemist välispoliitilise meetmega Eesti julgeoleku ja huvide kaitseks ning taolise küsimuse kaalumine ja otsustamine oligi vastavalt RsanS § 27 lg 1 Vabariigi Valitsuse pädevuses. Vastavalt põhiseaduse § 87 punktildele 1 ja 9 viib riigi siseja välispoliitikat ellu Vabariigi Valitsus ning täidab ka muid ülesandeid, mis seadusega Vabariigi Valitsuse otsustada on antud. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks ega ka põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks alust. Kaebaja 26.01.2023 menetlusdokumendis on viidatud veel määruse nr 42 § 2 lg 1 1 p-i 3 vastuolule Euroopa Liidu õigusega ning taotletud menetluse peatamist ning Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist, kuid see taotlus on samuti ilmselgelt põhjendamatu. Vastavalt HKMS § 95 lg 1 koosmõjus sama paragrahvi lõikega 4, on kohtul võimalus menetlus peatada kui lahend sõltuks teatava asjaolu olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama muus kohtumenetluses, kuid antud juhul ei sõltu lahend sellistest asjaoludest, mis oleksid vaadeldavad mõne teise käimasoleva kohtumenetluse esemena. Siinkohal peab kohus vajalikuks veel märkida, et vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei sisaldunud määruse nr 42 teises paragrahvis lõiget 11, millele kaebaja 26.01.2023 menetlusdokumendis osundab.
16.HKMS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.