X-i kaebus Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja ja 21. jaanuari 2025. a vaideotsuse osaliselt tühistamiseks
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Tartu Vanglas vahistatuna kinni peetav X (kaebaja) esitas 21. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tartu Vangla 17. jaanuari 2025. a käskkirja nr 2-25/1-2/21 ja vaideotsuse nr 1-8/2-25/18-1 osas, millega jäeti julgeolekuabinõude kohaldamisel liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang kehtima. Muus osas soovib kaebaja, et käskkiri jääks muutmata. Kaebuse kohaselt lõpetas Tartu Vangla 17. jaanuari 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/21 tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osaliselt. Käskkirjaga lõpetati käeraudade kasutamine ja isiklike asjade keeld, kuid ei lõpetatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keeldu ja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangut. Kaebajal on tervislikust seisundist tulenevalt vajadus inimestega palju suhelda, kuid ta saab helistada kaks korda nädalas 60 minutit, mida on suhtlemisvajaduse rahuldamiseks liiga vähe. Samuti vajab ta rohkem liikumist. Kaebaja saab praegu liikuda väikeses aedikus, kus on vähe
3-25-168
ruumi. Kaebuse kohaselt ei saanud ta 20. jaanuaril 2025 üldse õue, kuna valvur sundis teda õue minema paljalt või mustade ja haisvate riietega. Tartu Vangla ei pesevat vahistatute riideid. Kaebaja palub kaebuses esialgse õiguskaitse korras peatada käskkiri nr 2-24/1-2/338 VangS § 69 lg 2 p-de 2–5 osas kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning jätta VangS § 69 lg 2 p 1 osas jõusse.
2.Tartu Vangla esitas 23. jaanuaril 2025 vastusena kohtunõudele asjakohased kohtueelse menetluse materjalid.
2.1.Vastusest nähtuvalt kohaldati X-i suhtes Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-2/338 järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine; kehakultuuriga tegelemise keelamine; ohjeldusmeetmete kasutamine: käerauad; vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine.
2.2.X esitas 21. detsembril 2024 käskkirja nr 2-24/1-2/338 peale vaide, milles taotles käskkirja tühistamist ja palus anda uue käskkirja, millega lõpetada isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, vanglasisese- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning käeraudade kasutamine. Muus osas palus ta jätta käskkirja muutmata. X avaldas vaides, et eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine tuleb tühistada alates 24. septembrist 2026, kui tal lõpeb karistuse kandmine Tartu Vanglas.
2.3.Tartu Vangla otsustas 17. jaanuari 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/21 lõpetada X-i suhtes kohaldatud julgeolekuabinõud osaliselt: lõpetati isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine ning käeraudade kasutamine.
2.4.Tartu Vangla 21. jaanuari 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/18-1 jäeti X-i 21. detsembri 2024. a vaie rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt kohaldati liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangut eesmärgiga minimaliseerida kokkupuuteid teiste isikutega, kelle suhtes võib kinnipeetav olla negatiivselt meelestatud. Meetme kasutamine on vajalik, et distsiplineerida nii isikut, kes paneb toime rikkumisi, kui ka teisi, näitamaks teistele kaaskinnipeetavatele, et vangla korda rikkudes võetakse kasutusele meetmed, mille tagajärjel kaovad ära vangla pakutavad mugavused või soodustused, mida saab kasutada tavarežiimil olles. Samuti on meede vajalik võimalike raskete tagajärgede või uute rikkumiste ärahoidmiseks. Vaide esitaja suhtes kohaldatud kehakultuuriga tegelemise keelamise eesmärk on keelata spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamine, sest sportima saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ning sellise vajaduse tingib ka eraldatud lukustatud režiimil viibimise eripära. Nimetatud abinõude lõpetamise puhul kaoks lukustatud kambrisse paigutamise eesmärk, sest vaatamata toime pandud rikkumistele, saaks isik vastavalt kehtivale päevakavale teha oma igapäeva toiminguid elusektsioonis või osaleda muudes tegevustes.
2.5.Tartu Vangla on seisukohal, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata. Taotlusest ei selgu, milliste pöördumatult kahjulike tagajärgede tõrjumiseks on esialgne õiguskaitse kaebajale vajalik.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus selgitab esmalt, miks tuleb kaebus tagastada (I) ning lahendab seejärel kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (II). I
3-25-168
4.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4). Kaebaja palub kaebuses, et kohus tühistaks Tartu Vangla vaideotsuse nr 1-8/2-25/18-1 ja käskkirja nr 2-25/1-2/21 osaliselt, s. o liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise osas. Muus osas soovib kaebaja, et asjas nr 2-25/1-2/21 tehtud käskkiri jääks muutmata. Lähtudes kaebaja tahtest, mõistab kohus, et kaebaja soovib vabaneda talle vanglas kehtestatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangust ning on sel eesmärgil esitanud kohtule tühistamiskaebuse Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-2/338 peale osas, millega kohaldati tema suhtes täiendava julgeolekuabinõuna vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Nimetatud nõue on kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest Tartu Vangla ei lõpetanud 17. jaanuari 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/21 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist nimetatud piirangu osas. Kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (VangS § 11 lg 5, HKMS § 47 lg 1) – Tartu Vangla jättis 21. jaanuari 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/18-1 kaebaja vaide vastavas osas rahuldamata. Kaebajal on õigus esitada tühistamiskaebus ka vaideotsuse peale osas, millega jäeti vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang kehtima (HKMS § 45 lg 4). Kuna kaebaja on kaebuses palunud jätta käskkirja muus osas muutmata, mõistab kohus, et kaebaja ei vaidlusta kaebusega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja ülejäänud osas, milles see veel kehtib, s.o eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist puudutavas osas. Kaebaja on märkinud kaebuses ka seda, et talle on arusaamatu, miks ei lõpetatud 17. jaanuari 2025. a käskkirjaga tema liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Võttes arvesse, et kaebaja taotleb Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirja tühistamist ning ta ei ole Tartu Vangla kinnitusel esitanud vanglale selle käskkirja alusel tehtavate täitetoimingute lõpetamise nõuet, mõistab kohus, et kaebus ei hõlma vastavat nõuet. Seega taotleb kaebaja Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-2/338 ja Tartu Vangla 21. jaanuari 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/18-1 tühistamist osas, millega vangla piiras tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust.
5.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5.1.Kohtu hinnangul ei ole kaebusel eduväljavaateid.
5.1.1.VangS § 69 lg 1 võimaldab vanglal kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes rikub süstemaatiliselt vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, või kes on ohtlik vangla julgeolekule. Sama normi kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Ühe täiendava julgeolekuabinõuna näeb VangS § 69 lg 2 p 1 ette kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise. Nimetatud sätteid kohaldatakse ka vahistatule (VangS § 103).
5.1.2.Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-2/338 kohaldati kaebajale täiendava julgeolekuabinõuna liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist VangS § 69 lg 1 ja § 69 lg 2 p 1 alusel kuni asjaolude äralangemiseni. Käskkirjast nähtuvalt kohaldati kaebaja suhtes
3-25-168
täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et ta on rikkunud süstemaatiliselt vanglas kehtivat korda, tema meelestatus vanglas kehtivasse korda on negatiivne ning tal puudub motivatsioon oma käitutumist muuta. Käskkirjas toodi esile, et kaebajat on varem karistatud distsiplinaarkorras 60 korral, ta on suhelnud vanglateenistujatega ebaviisakalt ja ähvardanud neid füüsilise vägivallaga ning on ära lõhkunud oma kambri sisustuse. Käskkirjas kirjeldati eraldi 17. detsembril ja 20. detsembril 2024 toimunud intsidente, mille käigus kasutas kaebaja vanglateenistujatega suheldes ebatsensuurseid väljendeid ning ähvardas neid vägivallaga. Käskkirjas leiti, et vangla julgeoleku tagamiseks ei piisa enam üksnes kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunavate meetmete kohaldamisest, sest tema käitumine mõjutab ka teiste vanglas kinni peetavate isikute õiguskuulekust. Seepärast pidas vangla vajalikuks eraldada kaebaja suuremast osast kinnipeetavatest ning tagada tema üle tõhusam järelevalve, kuni ta mõistab oma käitumise tagajärgi ja asub oma suhtumist ja käitumist parandama. Vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piirangut peeti vajalikuks uute distsipliinirikkumiste ennetamiseks ja kaasvahistatutele distsipliinirikkumistega negatiivse eeskuju näitamise takistamiseks.
5.1.3.Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse vanglas ohu ennetamiseks. Tegemist on prognoosotsusega, milles vangla annab piiratud teabe põhjal hinnangu, et kaitstava õigushüve kahjustamine on tõenäoline. Konkreetse meetme valikul on vanglal kaalutlusõigus. Kohus saab kontrollida õigusliku aluse koosseisu täidetust ja kaalutlusreeglite järgimist, kuid mitte täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. Meetme kohaldamise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas kaitstava õigushüve kahjustus hiljem saabus. Kohtu hinnangul on Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirjas piisavalt ja veenvalt põhjendanud, miks oli kaebaja suhtes vaja alates 20. detsembrist 2024 täiendava julgeolekuabinõuna vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust piirata: kaebaja käitus süstemaatiliselt viisil, mis seab ohtu vangla julgeoleku. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis osutaksid liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangu ülemäärasusele. Seega saab pidada tõenäoliseks, et Tartu Vangla
20.detsembri 2024. a käskkiri ei ole liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangu osas õigusvastane.
5.2.Kohtu hinnangul ei ole vangla kaebaja õigusi intensiivselt riivanud.
5.2.1.Kaebaja liikumisvabadust piirab eelkõige asjaolu, et ta paigutati Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirja alusel eraldatud lukustatud kambrisse. VangS § 28 lg 1 alusel kehtestatud justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 8 lg 4 ja § 1 lg 2 kohaselt ei ole vahistatule ette nähtud liikumisõigust vahistatul, kes viibib eraldatud lukustatud kambris. Samuti ei saa eraldatud lukustatud kambris viibiv vahistatu kasutada spordisaali ja -väljakut (Tartu Vangla kodukorra p 17.5.5). Nimetatud sätetest tulenevad liikumispiirangud ahendavad ka kaebaja suhtlemisvõimalusi, sest ta ei saa eraldatud lukustatud kambris viibides teiste kinnipeetavate isikutega suhelda. Kaebaja ei ole soovinud 20. detsembri 2024. a käskkirja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise osas vaidlustada. Seepärast tuleb tal taluda eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest tingitud piiranguid. Kui kaebaja peab piiranguid ülemääraseks, on tal võimalik taotleda vanglalt eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise toimingu lõpetamist.
5.2.2.Praeguses asjas vaidlustatud täiendavate julgeolekuabinõude meede (liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine) ei takista kaebajal kasutamast vahistatule ettenähtud võimalust viibida päevas vähemalt üks tund vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Kaebusest nähtuvalt on vangla kaebajale nimetatud võimaluse taganud. Samuti on kaebajale olnud tagatud helistamisvõimalus. Kaebaja on märkinud, et ta saab helistada kaks korda nädalas 60 minutit. Võttes arvesse, et VSkE § 51 lg 2 kohaselt tuleb tavarežiimil viibivale kinnipeetavale tagada võimalus kasutada telefoni vähemalt üks kord nädalas ning Tartu Vangla kodukorra p 12.13 kohaselt on telefoni
3-25-168
kasutamise maksimaalne aeg päevas 60 minutit, on vangla võimaldanud kaebajal helistada rohkem, kui on tavaolukorras ette nähtud.
5.2.3.Kaebaja etteheited vanglale seoses vahistatute riiete pesemisega ei ole praeguses asjas kaebuse aluseks. Samuti ei ole asjassepuutuvad kaebaja väide selle kohta, et teda sunnitakse õues paljalt viibima.
5.3.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
6.1.Kaebaja on kaebuses märkinud, et ta palub peatada käskkiri nr 2-24/1-2/338 VangS § 69 lg 2 p-de 2–5 osas kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning jätta käskkiri VangS § 69 lg 2 p 1 osas jõusse. Kuna esialgse õiguskaitse korras taotletav abinõu ei või jääda väljapoole vaidluse eset, tõlgendab kohus taotlust nii, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus hõlmab Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-2/338 vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist puudutavas osas. Kohus võib HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Kohtu hinnangul piisaks kaebaja õiguste kaitseks Tartu Vangla 20. detsembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-2/338 täitmise peatamisest kaebusega hõlmatud osas.
6.2.Kohtu hinnangul on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav, sest on esitatud koos kaebusega (HKMS § 249 lg 5). Kuigi kohus tagastab praeguse määrusega kaebuse, peab kohus kaebaja õiguste tagamiseks vajalikuks esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaadata, seda enam, et kaebuse tagastamise määrus kohe ei jõustu.
6.3.HKMS § 104 lg-st 1 tuleneb kohustus tasuda esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõiv. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kaebaja ei ole esitanud kaebuses taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Arvestades, et kohus võib esialgset õiguskaitset kohaldada oma algatusel, ei jäta kohus esialgse õiguskaitse taotlust käiguta ning vabastab menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt kaebaja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
6.4.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Nimetatud sättest tulenevalt kohaldab kohus esialgset õiguskaitset üksnes juhul, kui taotlejat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Seepärast hindab kohus järgnevalt, kas taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kohus selgitas eespool (vt käesoleva määruse p 5.2), et kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust piirab eelkõige kaebaja suhtes kohaldatud teine täiendav julgeolekuabinõu,
3-25-168
s.o eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Võttes arvesse, et Tartu Vangla on taganud kaebajale värskes õhus viibimise võimaluse ja ettenähtust suuremas ulatuses helistamisvõimaluse, ei ole kohtule äratuntav, et kaebajat ähvardaks VangS § 69 lg 2 p 1 alusel kohaldatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangu tõttu mõni kahjulik tagajärg, mida oleks hiljem keeruline kõrvaldada. Kaebajal ei oleks senisest märkimisväärselt ulatuslikumaid liikumis- ja suhtlemisvõimalusi ka juhul, kui nimetatud piirang ei kehtiks.
6.5.Kuna esialgse õiguskaitse vajadus puudub, ei kaalu kohus kaebaja õigusi ja avalikku huvi ega hinda kaebuse perspektiivi. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 249 lg 1 alusel rahuldamata.
7.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.