Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Tiina Pappel 23.01.2025, Tartu 3-22-2665 J.A. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.12.2022 piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101220011475 tühisuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 05.03.2024. a otsus J.A. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.A. Volitatud esindaja Andreas Lunden Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.03.2024. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.02.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanikule J.A.-le kehtivusega 28.02.2022-27.02.2024.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas Narva piiripunkti saabunud J.A.-le 04.12.2022 kell 00.40 sisenemiskeelu nr 2101220011475 riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel. Riiki lubamisest keeldumise põhjusena on märgitud „(I) Peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele“, ning märkuste lahtrisse on märgitud „VVK NR.247“.
3.J.A. esitas kohtule 20.12.2022 kaebuse ning 18.08.2023 ja 17.01.2024 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus tuvastada PPA 04.12.2022 piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101220011475 tühisus. Kaebaja põhjendused: 1) PPA otsus on õigustühine. Kaebaja isa elab Eestis alates 2011. a, tal on tähtajaline elamisluba, on töökoht ja ta on abielus. Kaebaja käis lühiajalise viisa alusel Eestis 30.06.-20.07. ja 22.09.-02.10.2022, mil Venemaa ja Ukraina vahel käis sõda ning alates 19.09.2022 kehtis Vabariigi Valitsuse 08.09.2022. a korraldus nr 247 (korraldus nr 247). Varem korralduse nr 247 kehtivuse ajal Eestis käimisel ei esinenud kaebaja suhtes pretensioone. Kaebaja soovis ka kõnealusel juhul külastada isa. PPA keelas kaebajal riiki siseneda põhjusel, et kaebaja on ohtlik julgeolekule. PPA ei saa kasutada kõikidel juhtudel sama blanketti, haldusakti ja alust. PPA rikkus põhjendamis- ja uurimiskohustust ning haldusakt on antud valel õiguslikul alusel. 2) Kaebaja Eestisse saabumine oli vajalik humaansetel kaalutlusel. Kaebaja isaga juhtus 12.11.2022 õnnetus, mille tagajärjel amputeeriti tal parema käe sõrmede ülaosad. Kaebaja näitas piirivalveametnikele piiripunktis telefonist tõendeid isaga juhtunu kohta (s.h pilte isa käest). Seega olid ametnikud sellest teadlikud ja pidanuks tõendite näitamise menetlustoiminguna fikseerima. Rikutud on haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 36 ja 40 sätestatut.
4.PPA palus 17.08.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus jättis 05.03.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Sisenemiskeelu otsus on koostatud määruse nr 2016/399 nõuetele vastaval vormikohasel blanketil ning otsuse põhjendus nähtub lahtrisse (I) tehtud märkest ja vastavas lahtris toodud selgitustest: „Peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele.“ Otsuses on viidatud sisenemise keelamist käsitlevatele siseriiklikele õigusaktidele (RiPS § 91 lg 1 ja korraldus nr 247, millele viitab märkuste lahtrisse tehtud märge „VVK NR.247“), nagu on tulenevalt standardvormist nõutav. Kaebaja ei vaielnud vastu PPA tuvastatud asjaolule, et tal ei ela Eestis Eesti Vabariigi kodanikust või Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisloaga ülenejaid või alanejaid sugulasi. Seega ei vastanud kaebaja korralduse p 2 alap-s 1 toodud erisusele. Arvestades piiril väljastatava sisenemiskeelu menetluse eripära, eelkõige selle kiireloomulisust, saab pidada kaebaja suhtes läbi viidud menetlust PPA-l lasunud põhjendamiskohustuse (HMS § 56) vaates piisavaks. See, et kaebajale oli korraldusest nr 247 tuleneva piirangu olemus teada, nähtub väljavõttest kaebaja ja tema isa vahelisest sõnumivahetusest (dtl 87, tõlge dtl 83). 2) PPA ei väitnud, et konkreetselt kaebajast lähtub oht ühe või teise Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele, vaid tegemist on korralduse nr 247 p-st 1, RiPS § 17 lg 1 p-st 1 ja määruse nr 2016/399 art-test 6 ja 14 tuleneva üldise õigusliku alusega kaebajale kui Venemaa Föderatsiooni kodanikule sisenemiskeelu kohaldamiseks seoses Venemaa Föderatsiooni võimude alustatud sõjaga. 3) Kaebaja isaga oli juhtunud õnnetus (tõendid õnnetuse ja ravi osutamise kohta dtl 16-26, pildid kaebaja isa käest dtl 86) ning arusaadavalt soovis kaebaja isa sel ajal toetada. Siiski konkreetsel juhul ei saanud kaebaja isa seisund kujutada endast humaanset põhjust, mida on peetud silmas korralduse nr 247 p 2 alap-s 10. Humaanseid kaalutlusi on kohtupraktikas seondatud olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu
samalaadse tagajärje (nt TlnRKo 13.10.2022, 3-20-2388, p 18). Kaebaja viidatud perekondlik sündmus selliseks humaanseks põhjuseks ei kvalifitseeru.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.J.A. taotles apellatsioonkaebuses pärast taotluse täpsustamist tühistada Tartu Halduskohtu 05.03.2024. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tuvastada PPA 04.12.2022 tehtud sisenemiskeelu nr 2101220011475 tühisus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtuotsus on motiveerimata. Kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-t 1. Ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kaebaja on julgeolekut ohustav isik. Menetluses ei ole esitatud tõendeid ega fakte, et kaebaja on julgeolekule ohtlik. Korraldusest nr 247 ei selgu, kuidas eristada ohtlikud ja mitteohtlikud Venemaa kodanikud. Kohus jättis arvestamata korralduse p 2 alap-d 1 ja 2 ning otsusest ei selgu, kuidas eeltoodud alusel Eestisse saabuvad Venemaa kodanikud saavad ohustada vähem Eesti julgeolekut, kui teised Venemaa kodanikud. Venemaa kodanikke koheldakse ebavõrdselt. 2) PPA haldusakti põhjendusena pidanuks olema märgitud, et puuduvad asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi. PPA ja halduskohus ebaõigesti kohaldasid õigusnorme, mille tagajärjel riivati kaebaja õigusi rohkem, kui seadus lubab. Haldusakt on välja antud valel alusel ja on ebaproportsionaalne.
7.PPA palus vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Sisenemiskeelu otsus on koostatud määruse nr 2016/399 nõuetele vastaval vormikohasel blanketil ning otsuse põhjendus nähtub lahtrisse (I) tehtud märkest ja vastavas lahtris toodud selgitustest. PPA ei väitnud, et konkreetselt kaebajast lähtub oht ühe või teise Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele, vaid tegemist on korralduse nr 247 p-st 1, RiPS § 17 lg 1 p-st 1 ja määruse nr 2016/399 art-test 6 ja 14 tuleneva üldise õigusliku alusega kaebajale kui Venemaa Föderatsiooni kodanikule sisenemiskeelu kohaldamiseks seoses Venemaa Föderatsiooni võimude alustatud sõjaga. Kaebaja ei kuulu korralduse p 2 alap-i 1 alla. 2) Konkreetsel juhul ei saanud kaebaja isa seisund kujutada endast humaanset põhjust, mida on peetud silmas korralduse nr 247 p 2 alap-s 10.
8.J.A. leidis 02.05.2024. a seisukohas, et eksitav on PPA ja kohtu seisukoht, et iga Venemaa kodaniku suhtes tuleb kohaldada sissesõidublanketi lahtrit „I“. VVK NR.247 ei tee automaatselt kõiki Venemaa kodanikke riigi julgeolekule ohtlikuks, vaid kehtestab tingimused, kus Venemaa riigivõim ehk režiim on ohtlik. Ohtlikud on isikud, kes toetavad seda režiimi.
9.J.A. märkis 20.12.2024. a seisukohas, et PPA kasutas haldusakti andmisel vale alust ehk riivas kaebaja õigusi rohkem, kui see oli vajalik. Kaebaja nimetamine riigi julgeolekule ohtlikuks on alusetu süüdistus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud sisenemiskeelu puhul ei esine HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse aluseid, mistõttu kontrollis halduskohus haldusakti õiguspärasust HKMS § 41 lõikele 4 tuginedes õigesti ka tühistamiskaebuse alusel.
Tühistamiskaebuse rahuldamise üldise eelduse sätestab riigivastutuse seaduse § 3 lg 1. Selle järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkusest lähtutakse kaebuse lubatavuse üle otsustamisel. Kaebuse rahuldamiseks tuleb kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine (RKHKo 28.12.2021, 3-17-2023, p 20).
12.Kaebaja vaidlustab talle Eesti Vabariigi Narva-1 piiripunktis väljastatud sisenemiskeeldu. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 282 lg 11 järgi keelab Politsei- ja Piirivalveamet välismaalasel Eestisse siseneda ja teeb tema kohta sisenemiskeelu otsuse, kui seda näeb ette rahvusvahelist sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Riigipiiri seaduse (RiPS) § 17 lg 1 p 1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel riigi julgeoleku huvides, avaliku korra tagamiseks, rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks, samuti välisriigi palvel õigus ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada. Vabariigi Valitsuse 08.09.2022. a korraldusega nr 247 „Venemaa Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajutine piiramine“ piirati Venemaa Föderatsiooni agressiooni tõttu Ukrainas ajutiselt Eestisse sisenemise eesmärgil kehtiva lühiajalise viisaga Venemaa Föderatsiooni kodanike välispiiri ületamist. Korraldus jõustus 19.09.2022. Piirang kehtis ka kaebaja kui Venemaa Föderatsiooni kodaniku 04.12.2022. a piiriületusele lühiajalise viisa alusel, kelle osas on tehtud märge sisenemiskeelule „peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele“ ning märkus „VVK NR.247“. RiPS § 9 1 lg-st 1 tuleneb, et isikud, kellele piiriületamise luba ei antud, saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid. Seega riivas sisenemiskeeld kaebaja õigust realiseerida talle lühiajalise viisaga antud õigust Eestisse reisimiseks. VSS § 282 lg 3 sätestab, et sisenemiskeelu otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
13.Kaebajale jääb arusaamatuks, miks peetakse teda ohuks Eesti riigi julgeolekule. Ringkonnakohus selgitab, et sisenemiskeelust ning vastustaja selgitustest saab järeldada, et kaebaja puhul ei tuvastanud PPA konkreetset ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale, vaid sisenemiskeelu tingis Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 247 seatud ajutine riiki sisenemise piirang Venemaa Föderatsiooni kodanikele (vt selle kohta ka halduskohtu otsuse p 18). VSS § 282 lg 1 imperatiivsest sõnastusest nähtub, et PPA-l puudub kaalutlusõigus välismaalase riiki lubamiseks, kui seda keelab Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Vabariigi Valitsus piiras Venemaa Föderatsiooni kodanikele ajutiselt Eesti riigipiiri ületamist korraldusega nr 247, milles põhjendatakse piirangut Venemaa Föderatsiooni agressiooniga Ukrainas ning sellele järgnenud julgeolekuolukorraga. Seega sõltub sisenemiskeelu õiguspärasus otseselt korralduse nr 247 õiguspärasusest, mistõttu riivas kaebaja õigust riiki siseneda samaväärselt sisenemiskeelule ka korraldus nr 247.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on Vabariigi Valitsuse korraldus nr 247 HMS § 51 lg-s 2 nimetatud üldkorraldus ehk haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele. Kohtupraktikas on leitud, et HMS § 51 lõigete 1 ja 2 koostoimest nähtuvalt on seadusandja käsitlenud üldkorraldust haldusakti eriliigina, mille üldistusaste on tavalisest haldusaktist suurem, kuid halduse üldaktist (määrusest) väiksem. Ka on Riigikohus kinnitanud Vabariigi Valitsuse õigust üldkorraldusega ajutiste piirangute kehtestamiseks (RKPsJKo 31.10.2022, 5-22-4, p-d 88-90). Seetõttu ei näe ringkonnakohus vastuolu selles, et riiki sisenemise piirang kehtestati üldkorraldusega ja mitte õigusaktiga (vrdl VSS § 282 lg 11).
15.Hoolimata asjaolust, et halduskohus põhjendas kohtuotsuses vaidlustatud sisenemiskeeldu viitega korralduse nr 247 regulatsioonile ja selle seletuskirjas toodud põhjendustele, ei suunanud halduskohus kaebajat korraldust nr 247 vaidlustama. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus halduskohus sellega kohtumenetluse norme. Kohus peab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega tagama, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks õigusliku kogenematuse tõttu esitamata ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse (HKMS § 2 lg 5). Korraldust nr 247 tühistamata puuduks kohtul õiguslik alus kaebuse rahuldamiseks sisenemiskeelu otsuse tühistamise nõudes. Seega pidanuks halduskohus juhtima kaebaja tähelepanu lisaks sisenemiskeelule ka korralduse nr 247 vaidlustamise vajadusele.
16.Korralduses nr 247 selgitatakse, et „[k]orraldust saab vaidlustada, esitades haldusmenetluse seaduses ette nähtud korras Vabariigi Valitsusele vaide 30 päeva jooksul arvates päevast, millal korraldusest teada saadi või oleks pidanud teada saama. Samuti saab korraldust vaidlustada, esitades halduskohtule kaebuse halduskohtumenetluse seadustikus ette nähtud korras 30 päeva jooksul arvates korralduse teatavaks tegemisest.“ Varasemas kohtupraktikas on selgitatud, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist (RKHKo 19.12.2023, 3-23-1915, p 14). Halduskohus saanuks lubada tähtaegselt esitatud kaebuse täiendamist korralduse tühistamise nõudega. Menetlusökonoomiast tulenevatel kaalutlustel ei pea ringkonnakohus siiski vajalikuks halduskohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist halduskohtule uueks arutamiseks, kuna kaebuse hilisem täiendamine korralduse nr 247 tühistamise nõudega ei mõjuta asja lahendust. Kaebaja suhtes kehtestatud sisenemiskeeld on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei oleks alust ka siis, kui lugeda vaidluse ese hõlmatuks korralduse nr 247 tühistamise nõudega.
17.Rahvusvahelise õiguse järgi on riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riigis viibimine. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. Alalise elamisloa andmise tingimuste seostamine teatavasse gruppi kuulumisega pole diskrimineerimine Põhiseaduse § 12 mõttes (RKHKo 04.05.2001, 3-3-1-21-01, p 1). Sarnaselt ei saa diskrimineerimiseks pidada Vabariigi Valitsus otsust, kehtestada Venemaa Föderatsiooni kodanikele Eesti riiki sisenemisel ajutine piirang ning teha ajutise piirangu kehtestamisel erand konkreetsetele inimgruppidele (korralduse p 2). Erandite tegemist on korralduse nr 247 seletuskirjas1 arusaadavalt ja piisavalt põhjendatud, mistõttu ei saa erandite tegemist pidada meelevaldseks. Nii näiteks on korralduse nr 247 p 2 alapunktides 1 ja 2 erisuste tegemist põhjendatud perekonna- ja eraelu puutumatuse kaitsealaga, mis laieneb Põhiseaduse § 9 kohaselt nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ning selgitatud, et pereliikmete külastamise piiranguid ei sätestata nendele Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kelle otsene pereliige on Eesti alaline elanik. Samuti võimaldatakse külastada Eesti kodanikku või Eesti alalisest elanikust isikut, kes ei ole Venemaa Föderatsiooni kodaniku otsejoones alaneja või üleneja sugulane või abikaasa, kuid kellega on Venemaa Föderatsiooni kodanikul ühine alaealine laps. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et Venemaa Föderatsiooni kodanike üldisele riiki sisenemise keelule kehtivad eeltoodust tulenevalt erandid, kuid leiab, et neid ei saa pidada kaebajat diskrimineerivaks. Apellatsioonkaebuse selgitustest (p 16) nähtub, et kaebaja mõistis, et tema puhul erandi
tegemiseks alust ei esinenud, sest tema Eestis elaval isal on tähtajaline, mitte pikaajaline elamisluba. Siinjuures on ainetu arutelu selle üle, miks ohustavad korralduse lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud Venemaa Föderatsiooni kodanikud Eesti julgeolekut vähem kui teised Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Kaebajal puudub kaebeõigus erandite vaidlustamiseks, mis teda isiklikult ei puuduta. Eesti riiki sisenemise keelu kaebajat puudutavale põhjusele, milleks on Venemaa Föderatsiooni agressiooni toetavate kodanike sisserändega kaasneda võiv oht Eesti ning teiste Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekule, võttes arvesse nii Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lõikest 1 tulenevat kodanike kohustust kaitsta oma isamaad kui ka Venemaa valitseva režiimi võimalikku mõjutustegevust kui ühte välispoliitiliste eesmärkide saavutamise instrumenti ning võimalikku soovi pääseda kodanikest eraisikute kaudu mööda Venemaa Föderatsioonile kehtestatud sanktsioonidest, ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid esitanud.
18.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga halduskohtu otsuse põhjendamispuuduste osas. Halduskohus ei pidanud esitama tõendeid ega fakte kaebaja ohtlikkuse kohta Eesti riigi julgeolekule. Kõik korralduses nr 247 ja selle seletuskirjas toodud põhjendused riigipiiri ületamise ajutiseks piiramiseks põhjendavad ka seda, miks tuleb kaebajat käsitada võimaliku julgeolekuohuna. PPA ega halduskohus ei pidanud kaebajast lähtuvat julgeolekuohtu eraldiseisvalt ja individualiseeritult tuvastama. Halduskohus on korralduses ja selle seletuskirjas toodud põhjendusi, sh kaebajast johtuva julgeolekuohu tuvastamise ebavajalikkust põhjalikult refereerinud ja selgitanud (otsuse p-d 14.1-14.2, p 18). Ringkonnakohus ei pea HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid põhjendusi korrata. Ka on õige halduskohtu seisukoht, et sisenemiskeelu otsus ei ole tehtud valel alusel (otsuse p 17). Ringkonnakohus märgib, et käesolevaga analoogsetes asjades on arvestatav kohtupraktika, mis kinnitab, et korraldusele nr 247 tuginevatel julgeolekukaalutlustel riiki sisenemise keelud on olnud seaduslikud ja põhjendatud (vt halduskohtute otsused asjades 323-3015, 3-22-2057, 3-23-2911, 3-22-2259, 3-22-2317, 3-24-2194). Seetõttu puudub alus asuda ka käesolevas haldusasjas teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega otsuse p-s 19, milles selgitatakse, et kaebaja puhul puudus alus lubada riiki sisenemisel erandi tegemist ka humaansetel kaalutlustel, ega pea HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.
19.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.03.2024. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.