Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 10.01.2025, Tartu 3-24-3468 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kirjade avamise ja sotsiaaltöötaja vastuvõtu ärajäämisega Tartu Halduskohtu 09.01.2025. a määruse resolutsiooni p-d 1, 3 ja 5 X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 09.01.2025. a määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.
2.Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 09.01.2025. a määruse resolutsiooni p-de 3 ja 5 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1 ja § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 26.12.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et 15. ja 18.10.2024 avas valvur E. Toots kaebaja juuresolekuta juurdepääsupiirangutega kirjad, mis saabusid Töötukassast, Sotsiaalkindlustusametist ja Tartu Linnavalitsusest. Lisaks jäi E. Tootsi tõttu ära kaebaja ja sotsiaaltöötaja vaheline vestlus, mis pidi aset leidma 24.10.2024. E. Toots keelas kaebajal vestlema minna ja valetas ettekandes, et kaebaja keeldus vestlema minemast. Tegelikkuses ütles kaebaja E. Tootsile, et kaebaja koostab apellatsioonkaebust, millega tal läheb kuni 15 minutit ning sotsiaaltöötaja oli nõus kaebajat ootama. Koostatud ettekandes valetas valvur, et kaebaja sõnutsi läheb tal 30 minutit. Koos kaebusega esitas X.X. taotlused riigi õigusabi saamiseks ja talle menetlusabi andmiseks.
2.Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 08.01.2025 kaebaja pöördumise nr 1-13/24/580-1 (2-24/2-2/10935) ning Tartu Vangla koostatud otsuse nr 1-9/2-25/12-1. Vangla lisas, et kaebaja pole muid kahju hüvitamise taotlusi sarnaste asjaoludega seonduvalt esitanud.
3.Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 09.01.2025. a määrusega osas milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses ettekandes ebaõige informatsiooni märkimisega (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p 3) ja taotluse anda kaebajale riigi õigusabi (resolutsiooni p 5). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.
3.1.Kaebaja nõuab kohtule arusaadavalt mittevaralise kahju hüvitamist mh selle eest, et valvuri poolt koostatud ettekanne 24.10.2024. a sündmuse kohta sisaldab ebaõiget informatsiooni. Et Tartu Vangla poolt kohtule edastatud dokumentidest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud vanglale kahju hüvitamise taotlust, milles kaebaja nõuaks kahju hüvitamist ettekandes sisalduva ebaõige info eest, on seega kaebajal osas, milles ta nõuab kahju hüvitamist ettekande koostamisega seonduvalt, kohtueelne menetlus läbimata. Seepärast tagastab kohus X.X.-i kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist ettekandes ebaõige informatsiooni märkimise eest, HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.
3.2.HKMS § 104 lg 1 järgi tasutakse kaebuse esitamisel halduskohtule riigilõiv seaduse kohaselt. Riigilõivuseaduse § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro. Kuna kaebaja nõuab 9500 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist, tuleb seega praeguses asjas kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 285 eurot. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta nähtub, et kaebaja laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ebapiisav, lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.04.2016. a kohtuotsusest nr 3-3-1-35-15. Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud.
3.3.HKMS § 111 lg 1 seob menetlusabi andmise ka kavandatava menetluses osalemise edukusega. Kohtupraktikast tuleneb, et hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks (vt RKHKm 3-3-1-40-07, p 11). Kohtu hinnangul on kaebuse edulootused vähesed, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamine. Tartu Vangla 06.01.2025. a otsusest nr 1-9/2-25/12-1 ilmneb, et 15.10.2024 saabus kaebajale kiri Tartu Linnavalitsuselt ning 18.10.2024. a kirjade hulgas sisaldus mh kaebajale adresseeritud kiri Eesti Töötukassalt. Vangla sõnutsi ei nähtunud kirjavahetuse kaardilt, et 18.10.2024 oleks kaebajale saabunud kirja Sotsiaalkindlustusametist. Lisaks märkis vangla, et 15.10.2024 saabunud kirja andis vahistatule kätte valvur E. Toots, kes osakonna valvekaamera salvestiselt nähtuvalt avas enne kirja kätteandmist ümbriku kontrollimiseks. Salvestiselt on näha, et ametnik kontrollib üksnes ümbriku sisu ja annab seejärel kirja vahistatule kambrisse. 18.10.2024 saabunud kirjad andis vahistatule kätte valvur E. Toots ajal, mil vahistatu viibis meditsiiniõe kabinetis, ning E. Tootsi sõnul ta tol päeval VangS §-s 29 nimetatud isikutelt saabunud kirju ei avanud. Kuna kaebaja puhul on tegemist vahistatuga, reguleerib kaebaja kirjavahetuse jälgimist VangS § 97 lg 1. Nimetatud sätte kohaselt avatakse vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud VangS § 97 lg-s 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, vanglateenistuse ametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Vahistatu
kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras (VangS § 97 lg 2). Keelatud on kontrollida vahistatu kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, õiguskantslerile, prokuratuurile, kohtule ja Justiitsministeeriumile (VangS § 97 lg 3). Võttes arvesse, et valvur ei kontrollinud 15.10.2024 kaebajale saadetud kirja sisu, vaid valvur avas ümbriku selle sisu kontrollimiseks, ei ole vangla eeltoodud sätetest tulenevalt õigusvastaselt käitunud. Isegi kui valvur oleks avanud 18.10.2024 kaebajale saadetud ümbriku Eesti Töötukassalt või kirja Sotsiaalkindlustusametist, puuduks vangla tegevuses samamoodi õigusvastasus. Ümbriku sisu kontrollimist ei saa samastada kirja sisu kontrollimisega. Ka seonduvalt sotsiaaltöötaja vastuvõtule viimata jäämisega puudub kohtu hinnangul vangla tegevuses õigusvastasus. Kaebaja ei nõustunud minema valvuri saabudes vestlusele sotsiaaltöötajaga, sest ta soovis enne lõpetada apellatsioonikaebuse koostamise. Kuna toimingud kinni peetavatega ja nende saatmised on ajaliselt planeeritud ning kehtiv õigus ei anna kinni peetavale subjektiivset õigust valida või määrata, millal teda kuhugi saata tuleb, siis tuleb kaebajal paratamatult leppida sellega, et kohtumine võib ära jääda. Kaebajal tuleb ka endal tegutseda mõistlikult ja teha kõik võimalik kahju ärahoidmiseks. Kohtule on usutav, et kaebajal oli võimalik jätkata apellatsioonkaebuse koostamist ka hiljem samal päeval, kuid vaatamata sellele kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Kaebaja heidab muuhulgas ette seda, et valvur solvas kaebajat. Tartu Vangla pole mainitud asjaolu oma otsuses küll analüüsinud, kuid kohtu hinnangul võib järeldada, et tegemist on klassikalise sõna sõna vastu olukorraga, kus kohus peab hindama poolte seisukohtade usaldusväärsust. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal. Antud juhul ei ole kaebaja esitanud kohtule põhjendusi ega viidanud tõenditele, mis veenaks kohut kaebaja väidete tõelevastavuses. Ühtlasi märgib kohus, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Seega ei ole kohtu hinnangul piisavalt alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes, mistõttu jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.
3.4.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus
kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.X.X. esitas 09.01.2025 määruskaebuse Tartu Halduskohtu sama kuupäevaga määruse peale. Kaebaja märkis selles, et kohtunik on altkäemaksu võtnud ja üritab kõik kinni mätsida ja teab väga hästi, et kaebajal raha pole. Et kuritegu varjata sunnib mul 385 eurot võtma. Valvuril on kohustus kaamerat kasutada ja vastustajal on tõendamiskohustus, mitte kinnipeetaval, sest valvur pidi kasutama vormikaamerat. Kaebaja süü pole, et tema loeb minu kirju seal, kus pole kaamerat ja kommenteerib kõike mis kirjas on ja mõnitab mind sellega. Riigi õigusabi ka mulle ei anta, sest siis on lihtsam kuritegu varjata. Kohtunik pole midagi välja uurinud ega küsinud, nagu näiteks kaamera salvestus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 09.01.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1, 3 ja 5 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene.
5.1.Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse osaliselt HKMS § § 121 lg 1 p 4 alusel (kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 09.01.2025. a määruse põhjendustega kaebuse osalise tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele seisukohale.
5.2.Esitatud määruskaebus kuulub tagastamisele ka halduskohtu 09.01.2025. a määruse resolutsiooni p-de 3 ja 5 osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja ka esitatud riigi õigusabi taotlus. Ringkonnakohtu hinnangul on, arvestades halduskohtu 09.01.2025. a määruses toodud põhjalikke põhjendusi eelnimetatud taotluste rahuldamata jätmise kohta, millega ringkonnakohus samuti nõustub, määruskaebuse esitaja võimalus apellatsiooniastmes oma õiguste kaitseks ka eeltoodud osas ilmselgelt vähene ja seega tuleb määruskaebus ka selles osas tagastada. HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu sellesisulise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.