X ja Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.03.2024 otsuse nr 12310250120-1 ja 12310260127-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebajate taotlus ning Politsei- ja Piirivalveameti 31.03.2024 ettekirjutuse nr 12310250120-1 tühistamiseks
Menetlusosalised nende esindajad
ja
Kaebajad – X ja Y, esindaja Uljana Ponomarjova Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 26.11.2024
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X ja Y kaebus osaliselt. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 31.03.2024 ettekirjutus nr 12310250120-1 resolutsiooni p 2 osas (sissesõidukeelu kohaldamine üheks aastaks). Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja X kasuks menetluskulu 12 eurot.
3.Avaldada otsus kaebajate identifitseerimist välistavalt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 20.01.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebajad saabusid läbi Armeenia ja Itaalia xx.xx.xxxx Eestisse. X (edaspidi: kaebaja) esitas xx.xx.xxxx rahvusvahelise kaitse taotluse, mis registreeriti numbriga 12310250120. Y esitas 26.10.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis registreeriti numbriga 12310260127.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 31.03.2024 otsusega nr 12310250120-1 ja 12310260127kaebajate rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Kaebajat ei ohusta Venemaa Föderatsiooni (edaspidi: VF) tagasipöördumisel võimude tagakius, hilisem vangistus või lapsest ilma jäämine. Päritoluriigi infost nähtus, et piiril vesteldakse inimestega valikuliselt, aga sihtmärgiks on inimesed, kellel on VF-i ja mõne muu Euroopa riigi kodakondsus. Kaebajad ei ole VF-s tagaotsitavad. Kaebaja ei ole VF-s oma poliitilist meelsust avalikult näidanud, tal ei ole VF-i võimudega probleeme olnud. Kaebaja subjektiivne hinnang oma asjaolude kohta ei ole objektiivsete asjaoludega tõendatud.
3.PPA tegi kaebajale 31.03.2024 ettekirjutuse nr 12310250120-1 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel lahkumiseks VF-i vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva. Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele kaebaja seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (p 1); kohaldas kaebajale VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu üheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 2).
4.Tallinna Halduskohtule saabus 26.04.2024 kaebajate kaebus PPA 31.03.2024 otsuse nr 12310250120-1 ja 12310260127- tühistamiseks ning PPA kohustamiseks uuesti läbi vaatama kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused lähtudes Z otsusest, alternatiivselt kohustada PPA-d andma kaebajatele iseseisev rahvusvaheline kaitse isiklikest asjaoludest lähtuvalt ning PPA 31.03.2024 ettekirjutuse nr 12310250120-1 tühistamiseks.
KAEBAJATE SEISUKOHAD
5.PPA rikkus VRKS § 18 lg-t 2 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/32/EL artikli 10 lg 3 p a, kuna pole vaadanud taotlust läbi erapooletult, objektiivselt ning tõendeid kontrollides. Samuti rikkus PPA Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artiklit 7, kuna ei vaadanud rahvusvahelise kaitse taotluseid läbi austades kaebajate perekonnaelu. Rikutud on ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2011/95/EL artikli 23 lg-t 1, mille alusel liikmesriigid tagavad võimaluse perekonna ühtsuse säilimiseks.
6.Kaebaja, ta elukaaslane ja nende laps elasid VF-s perekonnaelu. PPA otsusest ei nähtu, et kaebajat ja tema last oleks käsitletud Z pereliikmetena. PPA ei võtnud otsuse tegemisel arvesse, et peamine rahvusvahelise kaitse taotleja on kaebaja elukaaslane ja lapse isa. Kaebaja soovib elada perekonnaelu oma tagakiusatud elukaaslasega.
7.Kaebaja ei nõustu, et perekond saab koos olla üksnes perekonna taasühinemise menetluse kaudu. Kaebaja lapsel on palju terviseprobleeme, millega vanemad koos tegelevad. Laps on praegu x-xxxxxxx, ta vajab isa ja ema hoolt igapäevaselt. Lapse isa lahkus VF-st septembris xxxx a. Kaebajatel olid viisad EL-i sisenemiseks. Perekond oli pikemat aega lahus ja see mõjutab last negatiivselt. Kaebajal tekkis ka konflikt oma perega ja nad pidid kodust lahkuma. Olukord VF-s ajendas kaebajat tegutsema kiiresti ning järgnema Z. Kaebajate rahvusvahelise kaitse menetluse oleks pidanud peatama kuni Z haldusasjas nr 3-23-1778 tehtud otsuse jõustumiseni.
8.Kaebaja ei ole enam abielus Zga. Samas ei ole see takistuseks nt perekonna taasühinemise menetluses ega ka perekonnaliikmete ringi määramisel. PPA rikkus selgitamiskohustust menetluse tähtaja pikendamise osas. VRKS alusel on lubatud menetluse pikendamine, kuivõrd menetlus võib VRKS § 181 lg 5 alusel kesta kuni 21 kuud. Kui menetlus lõpeb Z jaoks rahvusvahelise kaitse andmisega, on ka kaebajatel võimalus saada elamisluba VRKS alusel. Õigust era- ja pereelu austamisele tunnustatakse ja kaitstakse, sh EIÕK artiklis 8 ning EL harta artiklites 7 ja 24. 2(6)
Samamoodi kohustab EL-i uuesti sõnastatud kvalifikatsioonidirektiivi artikli 23 lg 1, et riigid tagavad perekonna ühtsuse säilimise. Ka põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonnaja eraelu puutumatusele.
9.Perekonna taasühinemise avalduse esitamise menetlus on erandlik menetlus, mis puudutab pereliikmeid, kes asuvad väljaspool Eestit. Kui rahvusvahelise kaitse saanud isiku perekonnaliige juba asub Eestis, siis esitab perekonnaliige rahvusvahelise kaitse taotluse. Menetluse käigus tuvastatakse, kas ta saab elamisloa VRKS § 46 lg 1 või lg 2 alusel, või on olemas välistavad asjaolud. Kaebajad möönavad, et Z ei ole veel kaitset saanud.
10.Kaebaja ei nõustu PPA seisukohaga, et teda ei karistata VF-is tema sotsiaalmeedia postituste eest. Instagram võimaldab postitustele lisaks avalikustada ka Instagrami lood (story), mis on tänapäeval populaarsemad. Need story’d on nähtavad igapäevaselt tema kontol. Kaebaja kardab, et tema vastu võidakse huvi tunda juba VF-i piiri ületamise ajal, vaadates läbi tema telefoni, mille rakendustest on leitavad ka sotsiaalmeedia postitused. Kaebaja tehtud postituse tegemine otsuses kajastatud päritoluriigi teabe järgi, on karistatav kõigepealt administratiiv-, ja siis kriminaalkorras. Kaebajalt ei saa VF-i tagasipöördumise korral eeldada oma poliitiliste vaadete varjamist või muutmist.
11.Arvestades, et kaebaja vend elab koos perega Hispaanias, oleks PPA saanud sissesõidukeelu jätta kohaldamata või kohaldada seda üksnes Eesti territooriumil.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
12.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab, et ta on õigustatud saama rahvusvahelist kaitset, kuna Z on rahvusvahelise kaitse saamiseks õigustatud isik. Seega on põhjendamatud kaebaja etteheited, et PPA pole arvestanud, et Z rahvusvahelise kaitse taotlemine on peamine põhjus, miks kaebajad taotlesid rahvusvahelist kaitset.
13.Lapse huvide kaitse ja heaolu tagamine on eelkõige lapsevanemate ülesanne. X ja Z on end ise asetanud olukorda, kus Z lahkus päritoluriigist ligi aasta enne Xt ja nende ühist last, kuigi puudus vältimatu vajadus. Kaebaja viited PPA varasemale vastusele teises haldusasjas seonduvalt perekonna taasühinemisega ei ole asjakohased. Viidatud PPA vastus oli esitatud varasema VRKS redaktsiooni kehtivuse ajal. Kuivõrd kehtiv VRKS redaktsioon jõustus 1.01.2024, ei ole kaebaja viidatud PPA vastus enam aktuaalne. VRKS kehtivas redaktsioonis on seadusandja täpsustanud perekonnaliikme mõistet VRKS tähenduses ning mis omakorda enam ei võimalda varasemaga võrreldes niivõrd laia tõlgendust. VRKS tähenduses on abikaasadega võrdsustatud kooselu lepingu alusel ühise perekonnana elavad elukaaslased. Kui kooselu ei ole vormistatud, siis elukaaslast abikaasaga ei võrdsustata. Kaebaja ja Z vahel ei ole sõlmitud abielu ega registreeritud kooselu.
14.Kaebaja viidatud VRKS § 181 lg-s 5 sätestatud 21-kuuline tähtaeg sätestab vaid absoluutse ajalise piiri, mille jooksul tuleb isiku varjupaigataotlus läbi vaadata. Kuigi VRKS § 18 1 lg 5 kohaselt võib varjupaigamenetlus kesta kuni 21 kuud, puudub VRKS-is õiguslik alus, mis võimaldaks PPA-l kaebajate soovil menetlust peatada kuni Z staatuse selgumiseni.
15.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajat ja tema last ei ole VF-s seni taga kiusatud. Kaebajad ei lahkunud VF-st sellistel poliitilise meelsuse avaldamisega seotud asjaoludel, mille tõttu tuleks neid tunnustada pagulastena. Z lahkus päritoluriigist enne kaebajaid ning vastustaja ei pea põhjendatuks oletada sündmuste kulgu olukorras, kus kaebajad oleksid Eestisse saabunud koos Zga.
16.PPA on vaidlusaluses otsuses põhjalikult analüüsinud kaebaja asjaolusid ning asjakohast päritoluriigi informatsiooni. PPA on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kaebaja ei ole inimene, kes teeks regulaarselt sõjavastaseid postitusi või avaldaks pidevalt oma poliitilist meelsust. Kaebaja ei ole inimene, kes võiks VF-i võimudele huvi pakkuda või keda VF-i võimud sooviksid karistada. Samuti ei nähtu, et sõjavastase või poliitilise meelsuse avaldamine oleks kaebaja 3(6)
igapäevaelu lahutamatu osa. Asjaolu, et VF-s on taoliste postituste tegemise eest võimalik inimesi karistada, ei tähenda, et varjupaika tuleks anda kõikidele VF-i poliitilise režiimiga mittenõustunud isikutele, kes on teinud üksikuid postitusi sotsiaalmeedias.
17.PPA kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne. Kaebaja ei ole välja toonud, et PPA oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks, kui 1 aasta või jätta sissesõidukeeld kohaldamata. PPA on võtnud arvesse, et kaebaja vend elab koos oma perega Hispaanias, mistõttu pidas PPA proportsionaalseks kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks perioodiks, kui VSS § 7 4 lg-s 1 sätestatud kolm aastat. Kaebaja ei ole vaidlustanud, et kaebajale kohaldatud 1-aastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Kohus rahuldab kaebuse sissesõidukeelu osas. Muus osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja taotles rahvusvahelist kaitset seonduvalt Zga seotud asjaoludega. Tallinna Ringkonnakohus jättis haldusasjas nr 3-23-1778 6.06.2024 otsusega Z kaebuse rahuldamata, leides, et Z ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse ega täiendava kaitse saajaks. Nimetatud otsus on jõustunud. Seega on ära langenud ka Zga seonduvad kaebuse väited, s.o, et kaebajad ei vaja rahvusvahelist kaitset nimetatud osas. Järgnevalt kohus hindab, kas kaebajad vajavad rahvusvahelist kaitset sõltumata Zga seotud asjaoludest.
19.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13). Tagakiusuohu tuvastamisel ei ole määrav see, kas isikut on enne päritoluriigist lahkumist juba tagakiusatud (VRKS § 19 lg 1 ja 2) või saab eeldada, et tagakiusamine on piisavalt tõenäoline sinna naastes (VRKS § 19 lg 4). UNCHR-i varjupaigamenetluse käsiraamatu p 82 kohaselt võib poliitilise tagakiusu põhjendatud kartus olla ka siis, kui isik pole oma meelsust päritoluriigis avalikult väljendanud, kuid tema kindlameelsus viib järeldusele, et ta varem või hiljem oma vaateid väljendab ja satub seetõttu ametiisikutega konflikti.
20.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab 4(6)
tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Pagulasena tunnustamiseks ei ole alust, kui päritoluriigi teave ei kinnita isiku enda kartust, et teda võidakse naasmisel hakata taga kiusama.
21.Kaebaja selgitas PPA-le haldusmenetluses, kaebuses ning kohtuistungil, et kaebaja kardab tagakiusu oma poliitiliste (sõjavastaste) vaadete pärast. Kaebaja tegi sõja algul postitusi sotsiaalplatvormil Instagram (story-dena). Kaebaja on asja juurde esitanud väljavõtted tehtud postitustest (dtl 10-21). Postitused on tehtud valdavalt xxxx.a veebruaris ja märtsis, st kohe peale sõja puhkemist. Kaebaja saabus Eestisse xx.xx.xxxx. Arvestades, et kaebaja lahkus VF-st 1,5 aastat peale vaadeldavate postituste tegemist ning vaidlust ei ole, et kaebajal oleks kokkupuuteid VF-i politseiga, ei ole tõenäoline tagakius ka praegusel ajal kaebaja VF-i tagasipöördumisel. Kohus ei pea võimalikuks ka kaebaja lapsest tulenevat ohtu lapse nooruse tõttu.
22.Lisaks selgitas kaebaja 4.12.2023 PPA-le, et taotles rahvusvahelist kaitset eelkõige seetõttu, et kaebaja lapse isa taotles Eestis rahvusvahelist kaitset (protokolli p 8, dtl 256). Seega oli kaebaja peamiseks VF-st lahkumise põhjuseks siiski soov olla koos Zga. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset oma meelsuse avaldamise tõttu. Kaebaja ei ole olnud postituste tegemisel aktiivne ning järjekindel. Vaidlust ei ole, et VF-is võib poliitilise režiimiga mittenõustunud isikuid karistada, kuid puudub alus arvata, et kaebaja naasmisel hakatakse kaebajat tagakiusama, kuivõrd kaebajal puuduvad varasemalt kokkupuuted VF-i politseiga (vt protokolli p 13, dtl 258). Pigem viitavad asjaolud sellele, et kaebaja lahkus VF-st perekondlikel põhjustel (kaebaja tüli isaga).
23.Tõenäoline ei ole tagakius ka seetõttu, et kaebaja on viibinud pikema aja vältel VF-st eemal. VF valitsus ei ole keelanud riigist välja reisimist, mistõttu ei saa nimetatud põhjus olla tagakiusamise aluseks. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebajate elutingimused VF-s ja Y tervislikud põhjused ei ole aluseks, millest saab järeldada rahvusvahelise kaitse vajadust.
24.Alusetud on kaebaja etteheited PPA-le, et PPA ei peatanud rahvusvahelise kaitse menetlust kuni Z suhtes tehtud otsuse jõustumiseni. VRKS § 181 lg 5 kohaselt vaadatakse taotlus igal juhul läbi 21 kuu jooksul taotluse vastuvõtmisest arvates. Sama paragrahvi lg 1 sätestab, et taotlus vaadatakse läbi nii kiiresti kui võimalik. VRKS § 181 seletuskiri täpsustab, et tähtaegu pikendatakse üksnes erandjuhtudel. Seega puudub VRKS -s õiguslik alus menetluse peatamiseks teise menetluse tõttu.
25.Kaebaja tugineb kaebuses ka sellele, et Z ja kaebaja ühisel alaealisel lapsel on Eestis terviseprobleemi tõttu parem elada. PPA põhistas vaidlustatud otsuses põhjalikult lapse tervisega seonduvat ning asus põhjendatult järeldusele, et Yle on tagatud VF-s vajalik meditsiiniline abi. Kaebaja selgitas PPA-le, et kaebajal tuli laps plaanipäraselt x.xx.xxxx viia VF-s haiglaravile, mille järel lõpetatakse lapse ravi. Kuivõrd lapse seisund oli stabiilne, otsustas kaebaja kodus valitseva perekondliku olukorra tõttu järgneda hoopis Z (protokolli p 8, dtl 256). Kaebaja ei viidanud, et VFi arstidel puudusid ravimid või tehnilised vahendid lapse ravimiseks. Kaebaja tõi välja, et ravimeid jätkub aastaks, peale mida võivad järgneda tarneraskused. Kaebaja väitis kohtuistungil, et Eestis tagati kaebaja lapsele parem ravi. Samas puudub võimalus võrrelda VF-s saadava raviga olukorras, kus kaebaja lahkus lapsega enne ravi lõppu. Samuti ei ole esitatud andmeid selle kohta, et kaebaja lapsel on üksnes Eestis võimalik saada kvaliteetset meditsiinilist abi. PPA on piisaval määral põhistanud, et VF-s ei ole puudus ravimitest või tehnilistest vahenditest 1. Puuduvad ka tõendid, et lapsel ei ole võimalik reisida, sh tagasi koduriiki.
26.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja lapsel puudub iseseisev vajadus rahvusvahelise kaitse saamiseks, kuivõrd kaebaja lapsele on parim elada koos oma vanematega, millisele väitele on kaebaja kaebuses ka tuginenud.
27.Kaebajaid ei olnud alust tunnustada täiendava kaitse saajatena, sest neid ei ähvarda päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kaebajaid ei ähvarda surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ega karistamine. Samuti ei toimu VF-i territooriumil relvakonflikti, mis võiks tingida kaebajate elu ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise.
28.Kuna kaebajad ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks, siis on neile õiguspäraselt tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 72 lg-d 1, 11 ja 4). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajate suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis takistavad Eestist lahkumist. Kaebajal ei ole Eestis ega Euroopas vara, kaebaja ei tööta ega õpi Eestis. Asjaolu, et kaebajal on halvad suhted VF-s elavate pereliikmetega, ei ole aluseks ettekirjutuse tühistamiseks. Kaebaja kinnitas ka ise kohtuistungil, et elukoha leidmine VF-s on üksnes raskendatud, mitte välistatud (dtl 312). Samuti puuduvad andmed, et Y tervis ei võimalda Eestist lahkuda (vt p 25).
29.Vaidlustatud otsusega on kaebajale kohaldatud VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeld üheks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 2). Vastustajal tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (nt Riigikohtu 1.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 13; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 34). Sissesõidukeelu erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 7 4 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu analoogse tagajärje (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38). PPA võttis vaidlustatud otsuses, sissesõidukeelu kohaldamisel üksnes arvesse, et kaebaja vend elab Hispaanias, millest tulenevalt lühendas sissesõidukeelu tähtaega. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et Y vajab arstiabi. Kuigi Yle sissesõidukeeldu ei kohaldatud, peab kaebajale olema tagatud võimalus reisida vajadusel VF-st välja, kuna Y on alaealine. PPA ei ole arvestanud sellega, et Y tervislik seisund võib halveneda ning vajada Schengeni alal arstiabi. Samuti ei ole sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud VF-i ettearvamatu poliitilise olukorra tõttu. Kaebaja on igakülgselt aidanud kaasa rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemisele. Lisaks ei saa täielikult välistada võimalust, et kaebajad võivad mingil ajahetkel siiski vajada rahvusvahelist kaitset ja sissesõidukeelu kehtivuse ajal ei oleks tagatud nende üle piiri pääsemine Schengeni alale.
30.Kohus tühistas kahest vaidlustatud haldusaktist ühe pooles osas. Kaebaja esitas taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebaja on tasunud riigilõivu 60 eurot. Kohus arvestab, et kaebaja tasus riigilõivu kahe kaebaja kaebuse eest (40 eurot) ning esialgse õiguskaitse kohaldamise eest (20 eurot). Kohus tühistas ettekirjutuse kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu osas. Seega on põhjendatud kulu 1/5 osas. Kohus mõistab vastustajalt välja kaebaja kasuks menetluskulu 12 eurot.
31.Kohus avaldab otsuse kaebajaid identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 21.03.2025 kohtuotsusega.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.