Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-2497 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X on Türgi Vabariigi kodanik, kes saabus meremehe passiga Eesti Vabariiki XX.XX.XXXX ning lahkus siit XX.XX.XXXX Saksamaa Liitvabariiki. X. X esitas Saksamaal 28.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrusega (EL) nr 604/2013 andis Saksamaa X. X-i üle Eestile rahvusvahelise kaitse menetluse korraldamiseks. X. X saabus Eestisse 29.03.2023 ning esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 29.09.2023 otsusega nr 12303290116-1 X. X-i taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 alusel põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi X. X-ile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Türki vabatahtliku täitmistähtajaga 10 päeva ning kohaldas VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja ei ole pagulane. Tuginedes vestlusel antud ütlustele, mida ei saa pidada järjekindlateks või täielikult usutavateks, ei ole kaebaja väidetav tagakiusamine seotud mõne VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Kaebaja ei väida, et teda kiusatakse taga rahvuse (kurd) või poliitiliste vaadete tõttu. Kaebaja transsooline vend koges tõenäoliselt tagakiusamist, kuid see ei ole alus anda kaebajale rahvusvaheline kaitse. Kaebaja hirm Türgi kõrge staatusega poliitiku ees võib olla subjektiivselt tõene, kuid ei ole eluliselt usutav, et too tegeleks väljapressimisega. Ka poliitik, kellele kaebaja viitab, on kurdi rahvusest. Päritoluriigi kohtusüsteem töötab kaebaja huvide kaitseks. Pole usutav, et kaebaja on Türgis enese kaitseks politseisse pöördunud. Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Türgis ei toimu sellist relvakonflikti, mille tõttu võiks kaebaja elu olla ohus pelgalt Türgi territooriumil viibimise tõttu. Täiendava kaitse saamiseks peab eksisteerima tõsine ja reaalne oht, mida kaebaja puhul ei esine. Kaebajal puuduvad isiklikud asjaolud, mille tõttu ta võiks olla suuremas ohus kui Türgi ülejäänud elanikkond. Puudub teave, et Türki tagasipöördunud Türgi kodanikke võiks ohustada tagakiusamine või tõsine oht põhjusel, et nad on taotlenud Euroopas varjupaika. Kaebajale saab teha vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutuse, kuna ta tegi PPA-ga koostööd ega ole menetlust oluliselt takistanud. Ei esine majanduslikke, sotsiaalseid või tervislikke põhjusi, mis mõjutaks lahkumisettekirjutuse tegemist ja tähtaja saabumisel selle täitmist. Sissesõidukeeld tuleb kehtestada 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Puuduvad asjaolud, mis tingiks sissesõidukeelu lühendamise. Kaebaja soov sõlmida abielu Saksamaa kodanikuga ei anna alust jätta sissesõidukeeld kehtestamata.
3.X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 29.09.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. PPA hinnang väljapressimisele seoses kaebajast tehtud seksuaalse sisuga videoga ei ole õige. Seksuaalne väärkohtlemine on raske kogemus, millega seoses on raske end võõrastele avada. Seetõttu ei saanud kaebajalt eeldada, et ta oleks sellest menetlejale omal algatusel põhjalikumalt rääkinud. Seksuaalse sisuga videoga šantažeeritakse kaebajat eesmärgiga 2(8)
3-23-2497 mõjutada pärandi üle toimuvat kohtuprotsessi. PPA seadis kaebajale liiga kõrge tõendamisstandardi. PPA jättis tuvastamata kaebaja erivajaduse ja see võis mõjutada asja menetlust. Menetluse ajal viibis kaebaja psühhiaatriahaiglas. PPA seisukohad on vastuolulised, sest pole aru saada, kas PPA hinnangul olid kaebaja ütlused tõesed ja usutavad või mitte. Jääb arusaamatuks, mille alusel PPA leiab, et kaebaja ei pöördunud Türgis abi saamiseks politsei poole. Kui eeldada, et kaebaja ei pöördunud politsei poole, siis ei saa sellest järeldada, et kaebaja ei soovinud abi saada. Kaebaja on kurd, kellel on alust mitte usaldada Türgi politseid. Põhjendamatu on seisukoht, et Türgi kohtusüsteem kaitseb kaebaja õigusi seoses pärandivaidlusega. Kui kaebajat ei saa tunnustada pagulasena, tuleks talle anda täiendav kaitse seoses riigisisese relvakonfliktiga. Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole Eesti riigile ohtlik. PPA ei võtnud lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse kaebaja tervislikku seisundit – kaebajal on diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Selle tõttu võib oht kaebaja elule tekkida ootamatult. On väga tõenäoline, et Türgis ei ole kaebajale tagatud vajalikud tervisehoiuteenused.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde.
5.Tallinna Halduskohus jättis 10.01.2024 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning mõistis kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja 18.12.2023 kohtuistungi tõlkimisega kaasnenud menetluskulu 90 eurot, mis tuleb tasuda pärast kohtuotsuse resolutsiooni p 2 jõustumist (resolutsiooni p 2). Kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu jättis halduskohus riigi kanda ning muud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p-d 3 ja 4). PPA leidis õigesti, et kaebajal puudus 2023. a-l vajadus lahkuda Türgist põhjusel, et teda kiusatakse seal taga mõnel VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud alusel. On usutav, et kaebaja lahkus Türgist pelgalt põhjusel, et ta sai laeval tööd. Asjaolu, et kaebajal on toimumas Türgis pärandivaidlus ning kaebaja hinnangul oli tema vennaga toimunud autoõnnetus tahtlik, ei tähenda, et kaebajat kiusataks taga VRKS-i mõistes. Ka kaebuses ei väida kaebaja, et tema tagakiusamine oleks seotud mõne VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Kaebaja sõnul on kõik tema probleemid tõusetunud pärandivaidlusest perekonnaga. Kaebaja toob välja, et pärandivaidluse tõttu šantažeeritakse teda seksuaalse sisuga videoga. Kuigi VRKS § 19 lg 2 p 1 sätestab tagakiusamisena mh seksuaalse väärkohtlemise, ei ole igasugune seksuaalne väärkohtlemine rahvusvahelise kaitse andmise aluseks, vaid see tegu peab olema tõsine või korduv, see peab olema seotud ühe VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega ning riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad organisatsioonid või erakonnad ei saa või ei taha sellega seoses kaitset pakkuda. Siinses asjas on tegemist perekondliku tüli ja tsiviilvaidlusega, mida lahendab Türgi kohus. Seega on põhjendamatud kaebaja väited, et teda tuleks sel põhjusel tunnustada pagulasena. Samuti ei saa kaebaja ütluste alusel olla kindel, et kaebaja on pöördunud enda seksuaalse väärkohtlemisega seoses Türgi ametiasutuste poole. Sel põhjusel ei saa ka väita, et riik ei pakuks kaebajale kaitset (VRKS § 19 lg 5). Ehkki ka ühekordne seksuaalne väärkohtlemine on raske kogemus, mis jätab hingelise trauma, ei saa kaebajaga nõustuda selles, et sellises olukorras oleks isikul end lihtsam avada menetleja konkreetsetele küsimustele vastates. Kuna iga seksuaalse väärkohtlemise juhtum on unikaalne, siis ei saa menetleja omal algatusel küsida konkreetseid küsimusi. Lisaks tõi kaebaja ise välja, et enne tema seksuaalset väärkohtlemist pandi midagi tema joogi sisse. Seega ei pruugi kaebaja toimunust midagi mäletada, kuna kaebajal ei ole väidetava video kohta tõendeid. Sel põhjusel ei nähtu ka küsimusi, mille esitamine oleks
3(8)
3-23-2497 võinud aidata kaebajal end rohkem avada ning mille esitamata jätmist kaebaja PPA-le ette heidab. Kaebaja vastused PPA küsimustele, mis puudutavad seksuaalse väärkohtlemisega seonduvalt politseisse pöördumist, on vastuolulised. Kaebaja tõi 02.05.2023 vestlusel korduvalt välja, et politseisse ei ole mõtet pöörduda ja ta ei ole seda ka teinud. Hilisemas menetluses muutis kaebaja oma ütlusi ning selgitas, et ta pöördus politseisse, kuid midagi ei tehtud ning ta jättis selle asja sinnapaika, kuna politseisse pöördumisel ähvardati avalikustada video (mida kaebaja ei ole näinud ja mille olemasolu kohta puuduvad kaebajal ka tõendid). Ehkki PPA-le võib ette heita, et 20.07.2023 ja 28.09.2023 vestlusel ei küsitud konkreetselt nende vastuolude kohta, ei muuda see PPA otsuse lõppjäreldust valeks. PPA uuris 20.07.2023 vestlusel kaebajalt üksikasjalikult Türgi politseisse pöördumist ning nende ütluste alusel on pigem põhjendatud järeldus, et kaebaja ei ole pöördunud enda väidetava seksuaalse väärkohtlemise ja pussitamisega seoses abi saamiseks Türgi ametivõimude poole. Pealegi ei oleks kaebajal olnud võimalik enda väidetavat väärkohtlemist kuidagi tõendada, kuna tal väidetavalt ei ole tõendeid video kohta ja ta ei pöördunud pärast väärkohtlemist arsti poole. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit enda šantažeerimise kohta. Seega ei tähendaks menetluse alustamata jätmine tingimata seda, et kaebaja ei saa Türgi riigilt kaitset. PPA-ga saab nõustuda, et kaebaja käitumine tagakiusamise kohta tõendite kogumata jätmisel ei ole asjaolusid arvestades loogiline. Kaebaja ei pöördunud arsti poole pärast seksuaalset väärkohtlemist ega pärast seda, kui teda pussitati kaela ja kõhtu. Kaebaja sõnul on ta Türgis ettevõtlik inimene ning ei ole usutav, et isik, keda Türgis esindab advokaat, jätab kõik sellised vigastused fikseerimata. Kaebaja väited, et temale asetatud tõendite esitamise kohustus on olnud põhjendamatult kõrge, on paljasõnalised. Kaebaja ei too välja, milliseid tõendeid PPA kohustas teda esitama ning mida ta ei saanud esitada. PPA-ga saab nõustuda, et pärast enam kui kahe aasta möödumist seksuaalse väärkohtlemise juhtumist ei ole arstliku läbivaatusega enam võimalik tõendada seksuaalse väärkohtlemise intsidenti. Pealegi ei asunud PPA seisukohale, et kaebaja väited seksuaalsest väärkohtlemisest oleks valed või ebausaldusväärsed. Seega ei olnud kaebajal vajalik enda seksuaalset väärkohtlemist täiendavalt tõendada. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja etteheited, et tal ei võimaldatud haldusmenetluse raames seksuaalse väärkohtlemise tõendamiseks arstlikku läbivaatust. Oletuslikud on kaebaja väited, et PPA oleks pidanud tuvastama tema erivajaduse ja selle tegemata jätmine võis mõjutada asja menetlust. Igasugune vaimne üleelamine või traumaatiline kogemus ei ole käsitatav erivajadusena VRKS tähenduses, mis annab taotlejatele erilised menetluslikud garantiid. Samuti ei ole isiku erivajadus tema pagulasena tunnustamise aluseks. Ehkki VRKS § 151 lg 1 sätestab, et erivajadusega taotlejaks võib olla ka seksuaalse väärkohtlemise ohver ja vaimse tervise probleemidega isik, ei ole VRKS § 15 1 lg-s 1 toodud loetelu selline, et isik tuleks igal juhul tunnistada erivajadusega taotlejaks. PPA küsis kaebajalt esimesel vestlusel, et kas kaebajal on terviseprobleeme või muid asjaolusid, mis võiksid vestlust mõjutada ning kaebaja vastas sellele eitavalt. Samuti kinnitas kaebaja, et on vaimselt ja füüsiliselt valmis vestlusel osalema. 02.05.2023 vestluse lõpus kinnitas kaebaja vastuseks küsimusele, et: „Kas Teil on vestluse kohta kommentaare? Oli midagi hästi või midagi halvasti? Võite julgelt öelda, aga kui ei soovi, siis ei pea“, et: „Hästi oli aga ma lõpus sinuga natuke vaidlesin, sellepärast et sa katkestasid mind“. Sellest saab järeldada, et kaebaja tundis end vestlusel hästi ja menetlejaga tekkis piisavalt usaldusväärne suhe, et kaebaja julges kommenteerida vestluse läbiviimist. Sama nähtub 20.07.2023 ja 28.09.2023 intervjuudest. Isegi kui heita PPA-le ette kaebaja erivajadusega arvestamata jätmist, ei muudaks see asjaolu, et kaebaja väidetav tagakiusamine ei ole seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Erivajaduse tuvastamine ei tähenda, et taotleja tõendamis- või kaasaaitamiskohustus oleks madalam või iga menetlustoimingu juures peaks viibima erialaspetsialist, eriti kui isik ise ei 4(8)
3-23-2497 näe menetlustoimingul osalemisel takistust ning ta võtab temale välja kirjutatud ravimeid. VRKS-st ja direktiivi 2013/32/EL preambuli p-st 29 tulenevalt tingib erivajadus rahvusvahelise kaitse menetluses eeskätt menetluslikke leevendusi, et menetlus oleks isikule jõukohane, isik saaks menetlustoimingutest aru ning menetlustoimingud ei koormaks teda liialt ega traumeeriks teda. Kaebaja ei väida, et menetlejad ei vastanud VRKS § 15 1 lg-st 7 tulenevatele kompetentsinõuetele. Õige on kaebaja väide, et kui PPA hinnangul on taotleja ütlused puudulikud, vastuolulised või ebausaldusväärsed, peab PPA enda kahtlused vestluse käigus välja tooma, et taotlejal oleks võimalik anda täiendavaid selgitusi või esitada täiendavaid tõendeid. Nõustuda ei saa aga kaebaja väitega, et lisaks on PPA ülesandeks kõrvaldada taotleja ütluste puudulikkus või vastuolulisus. See on taotleja ülesanne, kui PPA viitab vastuoludele. PPA on kaebaja ära kuulanud üksnes vestluse vormis, mis ei vasta õiguse olla ära kuulatud eesmärgile. Ärakuulamine ei ole nõuetekohane, kui taotleja ei tea, milliseid järeldusi PPA on teinud taotleja varem antud ütlustest ja kogutud päritoluriigi infost. Praegusel juhul ei nähtu 28.09.2023 vestlusel esitatud küsimustest, et PPA oleks viidanud vastuoludele kaebaja ütlustes ning soovinud saada teada, miks vastuolud on tekkinud ning millega kaebaja neid põhjendab. Ka 20.07.2023 vestluses ei ole PPA viidanud, et Türgis politseisse pöördumise osas oleks kaebaja ütlused võrreldes 02.05.2023 antud ütlustega muutunud ning palunud kaebajal vastuolusid põhjendada. See ei too siiski kaasa PPA otsuse tühistamist, kuna kaebaja ei ole ka kaebuses suutnud vastuolude tekkimist mõistlikult põhjendada. Seejuures jätab kaebaja lahtiseks, kas ta pöördus väärkohtlemisega seoses Türgi ametivõimude poole või mitte. Asjassepuutumatu on kaebaja arutlus sellest, et tal puuduvad juriidilised teadmised, et hinnata Türgis pärandivaidlusega seotud kohtuasja. Vaidlust ei ole, et kaebaja on pärandivaidlusega seoses kohtus, tal on advokaadist esindaja ning kohus on vähemalt ühe asja lahendanud kaebaja kasuks. Kaebajale on Türgis tagatud ligipääs õigussüsteemile. PPA leidis õigesti, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Kaebaja seostab täiendava kaitse vajaduse juhusliku vägivalla võimalusega Türgis. PPA ei ole otsuses märkinud, et Türgis ei toimu relvakonflikti, vaid tõi välja, et Türgis aset leidev riigisisene relvakonflikt ei ole selline, et ainuüksi kaebaja Türki naasmine võiks seada tema elu ohtu. PPA tõi õigesti välja, et Türgi riigisisene relvakonflikt mõjutab pigem Türgi kaguosa elanikke. Kaebaja elab Istanbulis. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased, selles osas puudub vajadus korrata PPA põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Asjaolu, et kaebaja ei ole Eesti riigile ohtlik, ta ei ole menetlust takistanud ning teda ei saa pidada ebasoovitavaks isikuks, ei ole alus jätta sissesõidukeeld kehtestamata. Selleks puuduvad ka humaansed kaalutlused. Isiku väljasaatmine võib tema tervisliku olukorra tõttu olla keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise. Kaebaja ei toonud tervisega seonduvaid probleeme välja vestlusel, kus PPA küsis sissesõidukeelu kehtestamisega ja lahkumiskohustuse määramisega seotud asjaolude kohta, mistõttu ei pidanud PPA seda pikemalt põhjendama. PPA märkis kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel, et kaebaja profiiliga võrdlemisi jõukal isikul on Türgis võimalik saada psühhiaatrilist abi. Kohus rahuldas 09.11.2023 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta mh kohustusest tasuda kohtuistungi tõlkimise kulusid. Kaebajalt tuleb riigi kasuks välja mõista 18.12.2023 kohtuistungil tõlgi osalemise kulu, kuna kaebaja jättis teist korda kohtuistungile ilmumata. Kaebaja käitumine on käsitatav menetlusõiguse kuritarvitamisena. 5(8)
3-23-2497 Esimest korda ei ilmunud kaebaja kohtuistungile seepärast, et ta läks ekslikult PPA esindusse ning kuna tal puudub telefonis püsiv internetiühendus, siis ei osanud ta ilma rakenduste abita PPA esindusest kohtumajja orienteeruda. Teist korda jättis kaebaja samuti istungile ilmumata ning põhjus, mille esindaja istungil välja tõi, oli samasisuline. Ei ole usutav, et kaebaja, kes on elanud Eestis juba alates 29.03.2023 ning kes on meremees ja ettevõtja, ei suudaks endale selgeks teha Tallinna Halduskohtu asukohta. Seega kooskõlas HKMS § 118 lg 3 ls-ga 2 tuleb kaebaja kanda jätta Karadut OÜ 19.12.2023 arve nr 37 kulu 90 eurot. Riigi õigusabi andmisega seotud kulud jäävad riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde, kuid täpsustab kohustamisnõuet ja taotleb, et ringkonnakohus annaks kaebajale rahvusvahelise kaitse. Kohtu hinnang, et kaebaja lahkus Türgist, sest sai laeval tööd, on subjektiivne. Kohus andis kaebaja päritoluriigist lahkumisele liiga suure kaalu ja jättis muud asjaolud tagaplaanile. Kohus ei ole põhjendanud, miks talle jääb selgusetuks, kas kaebaja on seoses oma seksuaalse väärkohtlemisega pöördunud Türgi politsei poole. Kohus tuvastas valesti kaebaja erivajaduse ning tegi järeldused kaebaja kahjuks. Kaebaja tervislik seisund võis mõjutada tema ütlusi ja kogu rahvusvahelise kaitse menetluse õiguspärasust. PPA ei küsinud kaebajalt konkreetseid küsimusi tema seksuaalse väärkohtlemise kohta ega aidanud kaebajal end rohkem avada. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et tõendada oma väiteid. PPA rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud nii oluliselt, et see tõi kaasa väära otsuse. Lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel ei ole arvestatud kaebaja tervisliku seisundiga. Kuna kaebaja ärakuulamine oli puudulik, ei saa kaebajale ette heita, et ta ei toonud välja oma tervisega seotud asjaolusid. PPA ei arvestanud ohtu kaebaja elule ja tervisele. Kaebajalt tõlkekulude väljamõistmine on alusetu. Kaebaja ei kasutanud oma õigusi pahauskselt.
7.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. PPA lükkas õigesti kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 20 alusel tagasi, sest kaebajat ei saa tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1) ja ta ei vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). PPA tegi õiguspäraselt kaebajale VSS § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel lahkumisettekirjutuse ja kohaldas VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu. Seega ei olnud kaebuse rahuldamiseks alust. Kaebajalt 18.12.2023 kohtuistungiga seotud tõlkekulude väljamõistmine oli samuti põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4) ja selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
9.Halduskohus pidas tõepoolest usutavaks, et kaebaja lahkus Türgist tegelikult põhjusel, et ta leidis laeval tööd. Kohus ei piirdunud siiski selle tõdemusega, vaid põhjendas asjakohaselt, et kaebajat ei ajendanud Türgist lahkuma tagakiusamise oht VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja probleemid Türgis on seotud eeskätt pärandivaidlustega, mida lahendatakse Türgi kohtutes. 6(8)
3-23-2497
10.Halduskohus tõi otsuses välja vastuolud kaebaja ütlustes, mille põhjal jäi kohtule arusaamatuks, kas kaebaja pöördus tegelikult Türgis väidetava seksuaalse väärkohtlemise ja väljapressimisega seoses politsei poole või mitte. Seejuures ei ilmunud kaebaja kahel korral kohtuistungile, kus kohus soovis kaebajat küsitleda seoses tema ütlustes sisalduvate ebaselguste ja vastuoludega. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses selgitanud, kas ta on Türgi politseilt oma väärkohtlemisega seoses abi küsinud või mitte. See on faktiline asjaolu, mille selgitamine on kaebaja mõjusfääris. Seega, kui PPA tegigi haldusmenetluses kaebaja küsitlemisel mingeid vigu, ei saanud see mõjutada asja lahendamist, sest kaebaja ei ole kohtumenetluses välja toonud ühtki sisulist asjaolu, mis on jäänud asja lahendamisel arvesse võtmata.
11.Halduskohus selgitas õigesti, et vaimse tervise probleemidest tulenev erivajadus VRKS § 151 lg 1 tähenduses ei annaks eraldi võetuna alust tunnustada rahvusvahelise kaitse taotlejat pagulasena. See on eeskätt menetluslik garantii ning siinse vaidluse asjaoludel pole alust arvata, et kaebaja vaimne või füüsiline tervis ei võimaldanud tal haldusmenetluses tulemuslikult osaleda ja selgitusi anda. Kaebajale võimaldati haldusmenetluse kestel ka vajalikke tervishoiuteenuseid. Kaebajat on kohtumenetluses abistanud riigi õigusabi korras määratud advokaat, kuid kaebaja ei ole sellegipoolest konkreetselt välja toonud, millised selgitused jäid tal haldusmenetluses oma tervisliku seisundi tõttu andmata või millised tõendid esitamata.
12.Halduskohus märkis asjakohaselt, et kaebaja ärakuulamine ei olnud nõuetekohane. Kaebaja ei ole aga kohtumenetluses esitanud oma rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta mingeid uusi sisulisi väiteid või tõendeid. Seega ei saanud see menetlusviga mõjutada asja lahendamist.
13.Lahkumisettekirjutus oli selle tegemise ajal õiguspärane. Kaebaja ei toonud 28.09.2023 vestlusel välja, et tema tervislik seisund takistaks tal päritoluriiki tagasi pöörduda, kuigi PPA küsis mitmel korral, kas kaebajal on mh tervislikke põhjuseid või muid takistusi (peale rahvusvahelise kaitse taotluses toodud asjaolude), mille tõttu ta ei saa Türki naasta. Kaebaja selgitas PPA-le, et on saanud Eestis psühhiaatrilist abi ja võtab ravimeid ning sai ka Türgis ravi seoses oma vaimse tervisega, kuid lahkumiseks ei ole takistusi (vastus nr 20; vt ka vastused nr 25 ja nr 26). PPA on haldusmenetluses kogutud teabe põhjal seega õigesti järeldanud, et kaebaja tervislik seisund ei välistanud temale lahkumisettekirjutuse tegemist.
14.Kohtul tuleb arvestada ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist tekkinud või muutunud asjaoludega, mis võivad mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui pärast lahkumisettekirjutuse tegemist muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise lahkumisettekirjutuse tegemine enam õiguspärane, tuleb see tühistada, sõltumata sellest, kas haldusakt oli andmise ajal õiguspärane. Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures arvesse võtta mh välismaalase tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32). Kaebaja ei ole toonud kohtumenetluses välja mingeid uusi sisulisi asjaolusid, mis annaks aluse asuda kaebaja väljasaatmise lubatavuse küsimuses PPA-st erinevale seisukohale. Mh ei ole kaebaja väitnud, et tema tervislik seisund on vahepeal halvenenud. Igal juhul ei ole tema tervislik olukord takistanud tal omal käel Eestist lahkumist.
15.Sissesõidukeeld oli selle kohaldamise ajal samuti õiguspärane. PPA on võtnud kaalumisel arvesse, et kaebajal oli pooleli abielu sõlmimise protsess Saksamaa kodanikuga, kuid tegemist ei olnud kaebaja pereliikmega. Muus osas puudusid kaebajal Euroopa riikides majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks pidanud tooma kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel.
7(8)
3-23-2497
16.Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Seetõttu pole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud sissesõidukeelu õiguspärasuse seisukohalt olulised. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75, 32).
17.Halduskohus ei eksinud, kui mõistis kaebajalt välja 18.12.2023 kohtuistungil tõlgi osalemisega seotud kulu 90 eurot. Siinse vaidluse asjaoludel saab kaebaja tegevust teist korda ilma mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata jätmisel lugeda oma menetlusõiguste kuritarvitamiseks. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav, et kaebaja puudus mõlemalt halduskohtu istungilt seetõttu, et ta ei olnud võimeline üles leidma kohtumaja. II
18.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Riigi õigusabi andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid kasutataks säästlikult. VRKS § 252 lg 2 kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud.
19.Kaebaja on Eestist lahkunud. Ta on saanud realiseerida oma edasikaebeõigust. Kaks kohtuastet on pidanud tema kaebust põhjendamatuks. Ringkonnakohus ei näe vajadust, et advokaat peaks jätkama menetluses osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi õigusabi kulusid olukorras, kus isik on Eestist lahkunud ja tema asukoht on teadmata (vt PPA teade, dtl 703) ning kaebaja ei reageeri ka oma esindaja e-kirjadele (dtl 698, 734). Eeltoodut arvestades tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada.
20.Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse. Ringkonnakohus teeb selle kohta eraldi määruse. III
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud ringkonnakohtus jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
22.Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi tähemärgiga. Samuti tuleb välja jätta andmed kaebaja Eestisse saabumise ja Eestist lahkumise aja kohta (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.