X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.09.2023 otsuse nr 12303290116-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X (Türgi Vabariigi kodanik, sündinud xx.xx.xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Kristina Ivanova Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. Xi kaebus rahuldamata.
2.Mõista kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja 18.12.2023 kohtuistungi tõlkimisega kaasnenud menetluskulu summas 90 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 jõustumisest arvates vastavalt kohtuotsusele lisatud makseinfo dokumendile.
3.Kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu jääb riigi kanda.
4.Muud poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.
5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga ning avaldada otsus alates punktist 2. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.02.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) 29.09.2023 otsusega nr 12303290116-1 (edaspidi 29.09.2023 otsus) loeti taotleja xx.xx.xxxx esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) §-i 20 kohaselt põhjendamatuks ning see lükati tagasi (resolutsiooni punkt 1). Taotlejale tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutus lahkumiseks Türki vabatahtliku täitmistähtajaga 10 päeva (resolutsiooni punkt 2) ning kohaldati VSS 7 4 lg 1 alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest. PPA 29.09.2023 otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.1.Taotleja ei ole pagulane, kes vajaks rahvusvahelist kaitset päritoluriigi tagakiusu eest. Tuginedes taotleja vestlusel antud ütlustele, mida ei saa pidada järjekindlaks või täielikult usutavaks, ei ole taotleja väidetav tagakius seotud mõne VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusu alusega. Taotleja ei väida, et teda kiusataks taga põhjusel, et ta on kurd või poliitiliste vaadete tõttu. Taotleja on enda sõnul apoliitiline. Taotleja transsooline vend koges tõenäoliselt tagakiusu, kuid see ei ole taotlejale rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Taotleja hirm Türgi kõrge staatusega poliitiku ees võib olla subjektiivselt tõene, kuid ei ole eluliselt usutav, et too tegeleks väljapressimisega. Ka poliitik, kellele taotleja viitab, on kurdi rahvusest. Riigi kohtusüsteem töötab taotleja huvide kaitseks ja on väheusutav, et taotleja on enese kaitseks Türgis poliseisse pöördunud. Seda oleks taotleja maininud esimesel vestlusel.
2.2.Taotlejat ei ole alust pidada isikuks, kes vajab täiendavat kaitset. Türgi territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et taotleja naasmine sinna võiks tema elu ohtu seada pelgalt Türgi territooriumil viibimise tõttu. Täiendava kaitse saamiseks peab tõsine oht olema reaalne. Praeguses olukorras ei ole oht tõsine ega ka reaalne ning taotlejal endal puudub isiklik soodustav tegur, mis lubaks arvata, et ta võiks olla kuidagi suuremas ohus kui ülejäänud Türgi elanikkond. PPA-l puudub informatsioon selle kohta, et Türki tagasipöördunud Türgi kodanikke võiks ohustada tagakius või tõsine oht põhjusel, et nad on Euroopas varjupaika taotlenud.
2.3.Taotlejale on põhjus teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna ta tegi PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel oluliselt takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Taotleja suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada isikule lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. Taotleja sihtriigiks tuleb lugeda Türgi.
2.4.Sissesõidukeeld Eestisse ja Schengeni viisaruumi tuleb kehtestada 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Taotleja suhtes ei esine asjaolusid, mis tingiks sissesõidukeelu lühendamise. Asjaolu, et taotleja soovib sõlmida abielu Saksamaa kodanikuga, ei tähenda, et sissesõidukeeld tuleks jätta kehtestamata.
3.X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 06.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 29.09.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2 (13)
4.Kaebaja seisukoht Pagulasseisundi hindamine
4.1.PPA jättis põhjendamatult kaebaja pagulasseisundi tuvastamata ning kodumaale tagasipöördumisel on reaalne oht kaebaja elule, füüsilisele ja vaimsele tervisele ning vabadusele. PPA hinnang kaebaja väljapressimisele seksuaalse videoga ei ole põhjendatud. Seksuaalne väärkohtlemine on äärmiselt raske kogemus, mille osas on keeruline end võõrale inimesele avada. Seetõttu ei saa kaebajale panna kohustuseks omal algatusel rääkida sellel teemal põhjalikult menetlejaga, ilma konkreetseid küsimusi esitamata. Kaebajast tehtud seksuaalse sisuga videoga šantažeeritakse kaebajat eesmärgil mõjutada pärandivaidluse kohtuprotsessi kulgu ja tulemust.
4.2.PPA nõutav tõendite esitamise kohustus on põhjendamatult kõrge ning PPA heidab kaebajale ette, et ta ei ole oma tagakiusu puudutavate ütluste tõendamiseks materjale esitanud. Kaebaja ei saa esitada tõendeid, mida tal ei ole. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et tõendada temaga aset leidnud juhtumeid. Kaebaja kinnitas PPA-le, et on nõus seksuaalse väärkohtlemise tõendamiseks läbima arstliku ülevaatuse, kuid PPA ei pööranud sellele tähelepanu. Kaebajale ei ole teada, miks talle seda võimalust ei pakutud.
4.3.PPA jättis kaebaja erivajaduse tuvastamata ning see võis mõjutada asja menetlust. Kaebaja viitas oma seksuaalsele väärkohtlemisele juba esimese vestluse ajal ning rõhutas seda korduvalt ka järgnevatel kohtumistel menetlejaga, kuid PPA on jätnud sellele õigeaegselt reageerimata. Erivajaduse tuvastamine on iga haldusorgani kohustus. Menetluse ajal viibis kaebaja statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus ning kuna kaebaja ei olnud PPA-ga 02.05.2023 toimunud vestluse ajaks psühholoogilist abi ega ravi saanud, võis see mõjutada tema võimet selgitusi anda ning antud seletuste detailsusastet. Samuti ei suhtunud PPA piisava tõsidusega sellesse, milline on kaebaja kultuuriline kogemus, mis on tema sotsiaalsed oskused, mis võivad tema subjektiivset hirmu mõjutada.
4.4.PPA seisukoht, et kaebaja ütlused ei ole järjekindlad ja täielikult usutavad, on vastuoluline, kuivõrd PPA pidas kaebaja ütlusi osaliselt usutavateks ja tõesteks. Nimelt nähtub 29.09.2023 otsusest, et PPA-l puudub kahtlus Türgis toimuva pärandivaidluse osas või faktis, et kaebaja vend suri autoõnnetuse tagajärjel. Jääb ebaselgeks, miks pidas PPA ebausutavaks kaebaja väiteid selle kohta, et kaebaja venna tapmine oli tahtlik. Selliselt suhtub PPA kaebaja väidete usutavusse valikuliselt. Kaebaja venna surnukeha uuringu protokollist nähtub eksperdi seisukoht, mille kohaselt kohtumeditsiini teenistuses tuleb täpse surmapõhjuse kindlaksmääramiseks teostada lahkamine. Kuna eespool nimetatud eksperdi kokkuvõtte põhjal pole nende andmete alusel võimalik kindlaks määrata inimese täpset surma põhjust, otsustati teostada klassikaline lahkamine. Avariiaruande väljavõttest nähtub, et juhtumi materjalide põhjal on kindlaks tehtud, et kaamerast ei näe pilte, mis näitaksid õnnetuspaika, kuid olemasoleva teabe ja dokumentide põhjal on saadud piisavalt teavet õnnetuse toimumise ja süü ulatuse kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole olemas sellist dokumenti, mis konkreetselt ütleks, et kaebaja vend suri juhuslikus liiklusõnnetuses nagu seda PPA väidab. Surnukeha uuringut teostanud ekspert ei saanud, vaatamata tuvastatud vigastustele, öelda täpset surma põhjust, mistõttu oli vajalik klassikalise lahkamise teostamine. Lahkamise tulemuse kohta dokumenteeritud andmed puuduvad. Avarii juhuslikkus või selle tahtlik põhjustamine on seotud süüteokoosseisu subjektiivsete tunnustega. Seega on PPA arvamus autoõnnetuse juhuslikkusest üksnes subjektiivne hinnang. Antud olukorras tuleb tekkinud kahtlust lahendada kaebaja kasuks. 3 (13)
4.5.Jääb arusaamatuks, mille alusel väidab PPA, et kaebaja ei pöördunud kodumaal politseisse, kui otsuses on välja toodud, et kaebaja ütlused on konfliktsed. Olukorras, kus PPA hinnangul on haldusmenetluses osaleva isiku ütlused puudulikud, vastuolulised või ebausaldusväärsed, peab PPA kõik enda küsimused ja kahtlused vestluse käigus välja tooma, et haldusmenetluses osaleval isikul oleks võimalik anda täiendavaid selgitusi või esitada täiendavaid tõendeid. PPA ülesandeks haldusmenetluse käigus on mh kõrvaldada rahvusvahelise kaitse taotleja ütluste puudulikkus või vastuolulisus. Haldusmenetlus ei ole korrektselt läbi viidud olukorras, kus PPA soovib vestluse käigus leida üksnes vastuolusid isiku ütlustes, et seda isiku vastu ära kasutada. Ent isegi kui leida, et kaebaja ei ole abi saamiseks Türgi ametivõimude poole pöördunud, ei tähenda see automaatselt, et kaebaja ei soovi seda abi saada. PPA on antud etteheite konstrueerimisel lähtunud üldisest eeldusest, mille kohaselt peab politsei abistama kõiki kodanikke, sõltumata nende päritolust või etnilisest taustast. Küll aga, arvestades, et kaebaja on kurd, siis tal on tõsine alus mitte usaldada Türgi politseid. Sellele viitab ka PPA kogutud päritoluriigi info.
4.6.Kaebaja ei tugine rahvusvahelise kaitse taotlemisel poliitilistele vaadetele, mistõttu on asjakohatu PPA väljendatud seisukoht, et kaebaja välja toodud tagakius ei baseeru tema kuulumisel kurdide sotsiaalsesse gruppi ega poliitilisel hoiakul. Kaebaja väljendas 02.05.2023 vestlusel, et ta ei astunud Türgi partei HDP liikmeks, kartes pere pärast. Kurdiks olemise tõttu tunneb kaebaja end väljaheidetuna ning tal on olnud probleeme seoses sellega. Antud asjaolu ei ole seotud rahvusvahelise kaitse vajadusega, kuid tegemist on asjaoluga, mida tuleb arvesse võtta.
4.7.Otsitud ja põhjendamatu on PPA seisukoht, et riigi kohtusüsteem töötab kaebaja huvide kaitseks. Kaebajal ei ole õigusalast haridust ning tal puuduvad juriidilised teadmised pärimisõiguse valdkonnast ning kohtumenetlusest laiemalt. Pärimisõiguslik vaidlus on keeruline õigusalane küsimus, mis nõuab spetsialiseerunud juriidilisi teadmisi ja arusaamist kohalikest õigusnormidest. Seetõttu on kaheldav, et kaebaja on pädev hindama oma positsiooni kõnealuses vaidluses. See, et kaebaja on saanud kohtus ühel korral positiivse otsuse, ei tähenda automaatselt seda, et teiste vaidluse puhul tuleb sama tulemus. Ka PPA ei ole pädev hindama pärandivaidluse perspektiivi. Lisaks eeltoodule on pärandivaidlus tsiviilkohtu pädevuses, mis ei ole seotud nende asjaoludega, mille tõttu vajas kaebaja kaitset riiklikelt õiguskaitseorganitelt. Täiendava kaitse vajaduse hindamine
4.8.Kui kohus ei nõustu sellega, et kaebaja kvalifitseerub põgenikuks, siis oleks vastustaja pidanud kaebajat tunnustama täiendava kaitse saajana. Türgi riigisisene relvakonflikt ei ole täielikult lõppenud, mistõttu ei ole tõene PPA väide, mille kohaselt ei toimu käesoleval ajal Türgis sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et kaebaja naasmine sinna võiks tema elu ohtu seada pelgalt Türgi territooriumil viibimise tõttu. Türgi on võtnud Kurdistani Töölispartei (PKK) sihikule ning mõnel juhul on PKK vastane tegevus päädinud tsiviilisikute tapmisega ja vigastamisega. Kaebaja hinnangul nähtub PPA otsusest, et PPA on välistanud igasuguse relvakonflikti, mis aga ei vasta tõele, mistõttu ei ole õige ka eeltoodud PPA järeldus.
Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamine
4.9.Sissesõidukeelu kehtestamine 3 aastaks on ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole Eesti riigi jaoks ohtlik, et tema reisimine Eestisse või laiemalt Euroopa Liitu tuleks ära keelata. PPA ei ole 4 (13)
lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel võtnud arvesse kaebaja tervislikku seisundit – tal on diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Arvestades kaebaja terviseseisundit, võib oht kaebaja elule tekkida ootamatult ning kui, siis ilmselt enne kolme aasta pikkuse sissesõidukeelu lõppemist. Tegemist on asjaoluga, millega oleks pidanud arvestama. Samuti oleks PPA pidanud arvestama Türgi vaimse tervise valdkonna arengut, mille alusel võib möönda, et on äärmiselt tõenäoline, et kaebajale tekivad Türgis vajalike raviteenuste kättesaamisel probleemid.
5.Vastustaja seisukoht Pagulasseisundi hindamine
5.1.PPA otsus, et kaebaja ei ole pagulane, on õiguspärane. PPA nõustub kaebajaga, et seksuaalne väärkohtlemine võib olla traumeeriv ning selle järgselt enda avamine keeruline, kuid sel põhjusel on ka mõistetav, miks menetleja ei palu taotlejal üksikasjalikult seda sündmust kirjeldada. Kaebaja ütlustest nähtub, et enne väärkohtlemist teda uimastati, mistõttu on loogiline, et kaebaja ei saa seda üksikasjalikult mäletada. Kaebajaga 20.07.2023 toimunud vestlusel küsis PPA seksuaalse väärkohtlemisega seotud väljapressimise kohta ning kaebaja ütlused juhtunu kohta on üldsõnalised. Kaebaja ei too välja, milliseid täiendavaid küsimusi oleks PPA saanud kaebajalt tema seksuaalse väärkohtlemise kohta küsida.
5.2.On õige, et taotlejal ei pruugi olla võimalik esitada kõigi asjaolude kohta dokumentaalseid tõendeid ning seda ei ole PPA kaebajalt ka nõudnud. Kaebaja esitatud tõendid venna autoõnnetuse kohta ei tõenda, et vend tapeti. Mis puudutab aga arstlikku läbivaatust, siis kaebaja väärkohtlemine toimus ca 2 aastat tagasi. Selliste juhtumite puhul on arstliku läbivaatuse tegemine aegkriitiline ning seda selgitas PPA kaebajale ka 28.09.2023 vestlusel. Kuigi kaebaja väited, et ta pöördus seksuaalse väärkohtlemisega seonduvalt politseisse, on vastuolulised, siis ei väida kaebaja, et ta oleks sellega seoses pöördunud arsti poole. Oleks loogiline, et taotleja kogub tõendeid tagakiusuintsidentide kohta, kui kohalik politsei ei reageeri pärandist loobumise eesmärgil toimunud pussitamisele, ähvardamisele ja seksuaalsele väärkohtlemisele.
5.3.Kaebaja etteheited, et PPA ei arvestanud kaebaja erivajadusega, ei ole põhjendatud. Kaebaja rääkis 02.05.2023 vestlusel, et tal on kohati masendus. Jääb arusaamatuks, kuidas saab sellest järeldada vaimse tervise probleeme. Menetleja reageeris kaebaja ütlustele ning kaebaja selgitas, et on masenduses, kuna on oma Türgis asuvatest lastest kaugel. Pere ja lähedaste igatsus on igati mõistetav, ega viita koheselt vaimse tervise probleemidele. Lisaks toob kaebaja välja, et kuna ta ei olnud 02.05.2023 vestluse ajaks psühholoogilist abi ega ravi saanud, võis see mõjutada tema võimet anda selgitusi ning selgituste detailsusastet. Vastustaja märgib, et kaebajaga toimus vestlus ka 20.07.2023, kus kaebaja selgitas, et kuigi tal on psühholoogilised probleemid, on ta käinud arsti juures ja võtab ravimeid. Vastustajale ei nähtu, et kaebaja võime anda selgitusi või selgituste detailsusaste oleks kahe vestluse vahel oluliselt muutunud. Kaebaja väited on selles osas spekulatiivsed. Vastustaja märgib, et PPA on oma otsuse lk-l 9 selgelt välja toonud, et kaebaja on haavatav, kuid kaebaja asjaolud koosmõjus otsuses analüüsitud päritoluriigi informatsiooniga ei võimalda tunnustada teda pagulasena.
5.4.Kaebaja väited vennaga toimunud autoõnnetusest on spekulatiivsed. Avariiaruande väljavõttes on märgitud, et sõiduk sõitis lennujaamast Avjylari suunas, sõidu ajal kaotas juhitavuse ning olles juhitamatu, andis löögi kaebaja vennale ning seejärel põrkas kokku bussiga. See kirjeldus ei viita avarii tahtlikule põhjustamisele. Kaebaja esitatud avariiaruande 5 (13)
tänavavaate fotolt on näha, et tegu on tiheda liiklusega linnatänavaga. Kaebaja venna tahtlikuks tapmiseks pidi seega autot juhtinud isik teadma täpselt, millisel ajahetkel kaebaja vend ristmikul viibib ning millisel hetkel ja millisest suunast sõites oleks kaebaja vennale võimalik autoga pihta saada viisil, et vaid kaebaja vend saaks autoga pihta.
5.5.PPA pole haldusmenetluses kaebaja ütlustes tuvastatud vastuolusid asunud kõrvaldama, kuna PPA küsis korduvalt küsimusi politseisse pöördumise kohta ning kaebaja antud vastused ei muutnud olukorda selgemaks. Olukorras, kus isiku ütlused haldusmenetluses jäävadki vastuoluliseks või puudulikuks ning puudusi ei õnnestu kõrvaldada, ei saa ainuvõimalikuks tulemuseks olla haldusmenetluse mittekorrektne läbiviimine. Kaebaja väide, et PPA soovib vestluse käigus leida üksnes vastuolud ütlustes, et seda isiku vastu ära kasutada, on ebakohane. PPA ei sea endale eesmärgiks taotleja ütlustes vastuolusid leida, et seda siis ära kasutada.
5.6.Kaebaja esitatud asjaoludest ei nähtu, et tema taotluse eesmärk oli saada kaitset riiklike ametivõimude tagakiusu eest. Kaebaja väited, et Türgi politsei teda ei aitaks, on oletuslikud ning asjaoludest ei nähtu, et ametivõimud keelduks või ei suudaks pakkuda kaebajale tulemuslikku kaitset. Kuigi võib esineda juhtumeid, kus mõned kurdid ei soovi teatada vahejuhtumitest madala usalduse tõttu politsei vastu, ei saa seda samastada riigi soovimatusega kaitset pakkuda. Kaebaja ütlustest ei nähtu, et ta ei pöördunud politseisse just seetõttu, et ta on kurdi rahvusest. PPA peab, tuginedes päritoluriigi informatsioonile, tõenäoliseks, et kaebaja transsooline vend võis kogeda Türgis tagakiusu ning kahtlemata võib kaebaja venna surm tekitada kaebajale vaimseid kannatusi, kuid nimetatud asjaolud ei ole aluseks kaebaja pagulasena tunnustamiseks.
5.7.Vaidlust ei ole, et pärimisõiguslik vaidlus nõuab spetsialiseerunud juriidilisi teadmisi ja arusaamist kohalikest õigusnormidest. Samuti ei ole vaidlust, et PPA ja kaebaja ei ole pädevad hindama pärandivaidluse perspektiivi. Küll aga on ka õigusteadmisteta isikul võimalik saada kohtuprotsessist tunnetus, kas kohtusüsteem on tema vastu kallutatud. Kaebaja ütlustest ei nähtu, et ta tunnetaks kohtusüsteemi kallutatust tema vastu. Vastupidi, kaebaja on juba ühel korral saanud positiivse otsuse ning kaebaja väidetel on ta pärandivaidlust võitmas. Kuigi asjaolu, et kaebaja on ühel korral saanud positiivse otsuse, ei tähenda automaatselt, et ka teiste vaidluste puhul tuleb sama otsus, ei ole see aluseks kaebaja pagulasena tunnustamiseks. Täiendava kaitse vajaduse hindamine
5.8.Vaidlust ei ole, et riigisisene relvakonflikt ei ole Türgis täielikult lõppenud, ent selle mastaap ei ole selline, et kaebaja naasmine sinna võiks tähendada tema elu ohtu seadmist. Kurdid moodustavad suurima etnilise vähemuse Türgi elanikkonnast ning ehkki kaguosa tsiviilelanikke mõjutab jätkuvalt valitsuse ja PKK vaheline konflikt, on oht nendele tsiviilisikutele palju väiksem kui varasematel aastatel. Alates 2019. aastast vähenes oluliselt ka valitsuse kehtestatud liikumiskeeldude kasutamine, kuigi mõned valdavalt kurdidest koosnevad kogukonnad kogevad neid endiselt, et hõlbustada PKK-vastaseid operatsioone. Jätkuvalt teatatakse röövimistest, sunniviisilistest kadumistest ja väärkohtlemisest politsei vahi all ja vanglas ning neid ei uurita korralikult. Kaebaja isikuandmete ankeedist nähtuvalt ei ela kaebaja Türgi kaguosas.
Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamine
6 (13)
5.9.Sissesõidukeelu kehtestamine oli põhjendatud ning kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-23-188 märgitud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Sissesõidukeelu kehtestamine ei ole absoluutne, kuna isikul on õigus taotleda lahkumisettekirjutuse täitmisel selle muutmist või kehtetuks tunnistamist. Seega pole 3 aastaks sissesõidukeelu kohaldamine tingimata lõplik ning selle kehtima jäämine sõltub asjaoludest ja kaebaja edaspidisest käitumisest.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustada. Pagulasseisund antakse välismaalasele, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu (VRKS § 4 lg 1). Täiendava kaitse seisund antakse aga välismaalasele, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (VRKS § 4 lg 3).
7.VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 kohaldamise aluseks oleva tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise alused on toodud VRKS-is ning need ei ole seaduses toodud ammendava loeteluna. Pagulasseisundi tuvastamise aluseks oleva tagakiusamisena võib käsitada mh füüsilist või vaimset vägivalda, sealhulgas seksuaalset väärkohtlemist (VRKS § 19 lg 2 punkt 1) või ligipääsu puudumist õiguskaitsele (VRKS § 19 lg 2 punkt 7). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Igasugune õiguste riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole aga tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punkt 15). Täiendava kaitse seisundi tuvastamise aluseks oleva tõsise ohuna käsitatakse aga muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada osaks nt surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3).
8.Ehkki taotleja päritoluriigis kogetu võib vastata VRKS § 19 lg-tele 1 ja 2 või VRKS § 4 lg-le 3, siis mitte igasugune tagakiusu ja tõsise ohu kriteeriumile vastav tegu päritoluriigis ei ole aluseks taotleja tunnustamiseks rahvusvahelise kaitse saajana. Nimelt näeb VRKS ette, et oluline on ka tagakiusu või tõsise ohu allikas ning riigi, rahvusvaheliste organisatsioonide või riiki või selle osa juhtivate erakondade või organisatsioonide suutlikkus ise kaitset pakkuda. Seega tuleb VRKS § 19 lg-s 2 ja VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud olukordades tuvastada, kas sellise teo on toime pannud riik, riigi või selle osa juhtiv erakond või organisatsioon või mitteriiklik ühendus, kelle eest kaitset pakkuda ei saa või ei taheta.
9.Kohus leiab, et PPA 29.09.2023 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Ehkki kohus ei nõustu kõigi PPA 29.09.2023 otsuse põhjendustega, siis ei too see kaasa otsuse 7 (13)
tühistamist. Kaebaja hirm tagakiusu ees Türgis on objektiivsete asjaoludega tõendamata ning kohus nõustub PPA-ga, et vähemalt osalt on kaebaja väited ka spekulatiivsed. Kaebaja ütlustes esinevad vastuolud, mille kõrvaldamiseks soovis kohus asja läbi vaadata kohtuistungil, kuhu kaebaja aga kahel korral ei ilmunud. Sel põhjusel otsustas kohus 18.12.2023 istungil, et vaatab kaebuse läbi kirjalikus menetluses. Kaebaja ei ole kaebuses toonud välja selliseid uusi asjaolusid, mis tooksid kaasa vajaduse koguda täiendavaid tõendeid, kuna kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 158 lg-ga 31 hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärast kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Pagulasseisundi hindamine
10.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajal puudus 2023. aastal vajadus lahkuda Türgist põhjusel, et teda kiusataks seal ühel VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud alusel taga. Kohus peab usutavaks, et kaebaja lahkus Türgist pelgalt põhjusel, et ta sai laeval tööd. Asjaolu, et kaebajal on toimumas Türgis pärandivaidlus ning kaebaja hinnangul oli tema vennaga toimunud autoõnnetus tahtlik, ei tähenda, et kaebajat kiusataks Genfi konventsiooni ja VRKS-i mõistes taga. Kohus nõustub PPA otsuse punktis 5.2 väljendatud seisukohaga, et esitatud väited tagakiusust ja selle hirmust ei ole seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud alusega, st kaebaja ei väida, et teda oleks kiusatud taga seoses tema rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumisega. Sel põhjusel jääb kohtule arusaamatuks, miks PPA 29.09.2023 otsuses üldse sedavõrd põhjalikult kaebajaga seotud asjaolusid pagulase staatuse kontekstis hindas. Ka kaebuses ei väida kaebaja, et tema tagakius oleks seotud mõne VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Kaebaja sõnul on kõik tema probleemid tõusetunud pärandivaidlusest perekonnaga. Seega on PPA põhjendatult leidnud, et kaebaja ei ole pagulane, kes vajaks rahvusvahelist kaitset. Vastuseks kaebuses toodud väidetele, miks kaebajat tuleks tunnustada pagulasena, märgib kohus aga järgmist.
11.Kaebaja toob nii kohtu- kui ka haldusmenetluses välja, et teda šantažeeritakse seksuaalse videoga pärandivaidluse tõttu. Asjaolu, et VRKS § 19 lg 2 punkt 1 sätestab tagakiusamisena muu hulgas seksuaalse väärkohtlemise, ei tähenda, et igasugune seksuaalne väärkohtlemine oleks tagakius ja rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Selleks, et VRKS § 19 lg-s 2 nimetatud tegu oleks pagulasseisundi tuvastamise aluseks, peab tegu olema tõsine või korduv, see peab olema seotud ühe VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega ning riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad organisatsioonid või erakonnad ei saa või ei taha kaitset pakkuda. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis ei ole see vaidlus seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud viie tagakiusu põhjusega. Tegemist on perekondliku tüliga ja tsiviilvaidlusega, mis on lahendamisel Türgi kohtus. Seega on kaebaja väited, et teda tuleks sel põhjusel pagulasena tunnustada, põhjendamatud. Samuti ei saa kaebaja antud ütluste alusel olla kindel, et kaebaja üldse oleks enda seksuaalse väärkohtlemisega Türgi ametiasutuste poole pöördunud. Sel põhjusel ei saa ka väita, et riik ei pakuks kaebajale kaitset (VRKS § 19 lg 5). Ehkki kohus nõustub kaebajaga, et ka ühekordne seksuaalne väärkohtlemine on raske kogemus, mis jätab hingelise trauma, siis ei nõustu kohus kaebajaga aga selles, et sellises olukorras oleks isikul end lihtsam avada menetleja konkreetsetele küsimustele vastates. Vaidlust ei saa olla, et kuna iga seksuaalse väärkohtlemise juhtum on unikaalne, siis ei saa menetleja ka konkreetseid küsimusi isikult küsida, kuna see võib isikut põhjendamatult taasohvristada või teistpidi panna isikule sõnu suhu. Lisaks tõi kaebaja ise välja, et enne tema seksuaalset väärkohtlemist pandi midagi tema joogi sisse1. Seega ei pruugi kaebaja ka toimunust midagi mäletada, kuna kaebajal väidetava video kohta tõendeid ei ole2. Sel põhjusel ei nähtu kohtule ka küsimusi, mille
Kaebuse lisa 2, küsimus 6 ja selle vastus; dtl 29 ja 31 Kaebuse lisa 2, küsimus 6 ja selle vastus; dtl 29 8 (13)
esitamine oleks võinud aidata kaebajal end rohkem avada ning mille esitamata jätmist kaebaja PPA-le ette heidab.
12.Kaebaja vastused PPA küsimustele, mis puudutavad seksuaalse väärkohtlemisega seonduvalt politseisse pöördumist, on vastuolulised. Kaebaja tõi 02.05.2023 vestlusel korduvalt välja, et politseisse ei ole mõtet pöörduda ja sinna ei ole pöördutud3. Hilisemas menetluses muutis kaebaja antud ütlusi ning selgitas, et ta pöördus politseisse, kuid midagi ei tehtud 4 ning ta jättis selle asja sinnapaika, kuna politseisse pöördumisel ähvardati video, mida kaebaja ei ole näinud ja mille kohta kaebajal ka tõendid puuduvad, avalikustada. Ehkki PPA-le võib ette heita, et nii 20.07.2023 kui ka 28.09.2023 vestlusel nende vastuolude kohta konkreetselt ei küsitud, siis ei muuda see PPA otsust lõppjäreldustes õigusvastaseks. PPA uuris 20.07.2023 vestlusel väga üksikasjalikult kaebajalt Türgi politseisse pöördumist ning kohtu hinnangul on nende ütluste alusel pigem põhjendatud teha järeldus, et kaebaja ei ole enda väidetava seksuaalse väärkohtlemise ja pussitamisega Türgi ametivõimude poole abi saamiseks pöördunud. Kohus märgib, et isegi kui kaebaja oleks Türgis politseisse avalduse teinud, siis ei oleks tal olnud võimalik ka enda väidetavat väärkohtlemist kuidagi tõendada, kuna kaebajal ei ole tõendeid video kohta ja ta ei pöördunud ka väärkohtlemise järgselt arstide poole. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit enda šantažeerimise kohta. Seega isegi kui kaebaja Türgi politseisse pöördus ja selle tulemusel menetlust ei algatatud, siis ei saa väita, et menetluse algatamata jätmine oleks olnud kaebajale kaitse andmata jätmine. Kriminaalmenetluse alustamine eeldab siiski ka teatavate tõendite olemasolu ning riigile ei saa ette heita, et pelgalt ütluste alusel jäetakse kriminaalmenetlus alustamata.
13.Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et kaebaja käitumine tagakiusutõendite kogumata jätmisel ei ole asjaolusid arvestades loogiline. Kaebaja ei pöördunud arstide poole seksuaalse väärkohtlemise järgselt ega ka pärast seda, kui teda pussitati kaela ja kõhtu. Kaebaja enda sõnul on ta ettevõtlik inimene Türgis ning kohus ei pea eluliselt usutavaks, et isik, keda Türgis esindab advokaat, jätab kõik sellised vigastused fikseerimata56.
14.Kaebaja väited, et temale haldusmenetluses asetatud tõendite esitamise kohustus on olnud põhjendamatult kõrge, on paljasõnalised ja sisustamata. Kaebaja ei too välja, milliseid tõendeid PPA kohustas teda esitama ning mida ta esitada ei saanud. Kohus nõustub PPA-ga, et pärast enam kui kahe aasta möödumist seksuaalse väärkohtlemise juhtumist ei ole arstliku läbivaatusega võimalik seksuaalse väärkohtlemise intsidenti tõendada 7. Lisaks tasub tähele panna, et PPA ei asunud otsuses seisukohale, et kaebaja väited seksuaalsest väärkohtlemisest oleks valed või ebausaldusväärsed. Seega ei olnud kaebajal vajalik ka enda seksuaalset väärkohtlemist täiendavalt tõendada8. Sel põhjusel ei ole ka kaebaja etteheited, et tal ei võimaldatud haldusmenetluse raames seksuaalse väärkohtlemise tõendamiseks arstlikku läbivaatust, põhjendatud.
15.Oletuslikud on kaebaja väited, et PPA oleks pidanud tuvastama tema erivajaduse ning selle täitmata jätmine võis mõjutada asja menetlust. Esmalt märgib kohus, et mitte igasugune vaimne üleelamine päritoluriigis ning traumaatiline kogemus ei ole käsitatav VRKS § 15 1 erivajadusena, mis annab taotlejatele erilised menetluslikud garantiid. Samuti ei ole isiku erivajadus tema pagulasena tunnustamise aluseks. Ehkki VRKS § 15 1 lg 1 sätestab, et
Kaebuse lisa 2, küsimus 6 ja selle vastus (dtl 29) Kaebuse lisa 3, küsimus 9; dtl 45
Kaebuse lisa 2, küsimus 6 ja selle vastus (dtl 29) ja kaebuse lisa 3, küsimused 6.10 ja 7 (dtl 44)
Kaebuse lisa 2, kus kaebaja erinevatele küsimustele vastates selgitab advokaadi olemasolu (dtl 30, 31) ja kaebuse lisa 4, kus kaebaja samuti selle asjaolu küsimusele 11 vastates välja toob (dtl 51)
PPA vastus kaebusele ning kaebuse lisa 4, küsimus 14; dtl 52
Kaebuse lisa 1, PPA 29.09.2023 otsuse punkt 5.2 (dtl 18), 5.7 (dtl 23).
9 (13)
erivajadusega taotlejaks võib olla ka seksuaalse väärkohtlemise ohver ning vaimse tervise probleemidega isik, siis ei ole VRKS § 15 1 lg-s 1 toodud loetelu selline, et isik tuleks igal juhul erivajadusega taotlejaks tunnistada. PPA küsis kaebajalt esimesel vestlusel, et kas kaebajal esineb terviseprobleeme või muid asjaolusid, mis võiksid vestluse läbiviimist mõjutada ning kaebaja vastas sellele eitavalt9. Samuti kinnitas kaebaja, et on valmis vaimselt ja füüsiliselt vestlusel osalema10. 02.05.2023 vestluse lõppedes kinnitas kaebaja vastuseks küsimusele, et: „Kas Teil on vestluse kohta kommentaare? Oli midagi hästi või midagi halvasti? Võite julgelt öelda, aga kui ei soovi, siis ei pea.“, et: „Hästi oli aga ma lõpus sinuga natuke vaidlesime, sellepärast et sa katkestasid mind“.11 Kohtu hinnangul saab sellest kommentaarist järeldada, et kaebaja tundis end vestlusel hästi ning menetlejaga tekkis piisav usaldusväärne suhe, et kaebaja julges vestluse läbiviimist ka kommenteerida. Sama nähtub põhimõtteliselt ka 20.07.2023 ning 28.09.2023 intervjuudest12.
16.Isegi kui heita PPA-le erivajadusega arvestamata jätmist ette, siis ei muudaks see kuidagi asjaolu, et kaebaja väidetav tagakius ei ole seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega, ega järeldust, et kaebajat ei ole Genfi konventsiooni, EL direktiivide ja VRKS-i mõistes taga kiusatud. Erivajaduse tuvastamine ei tähenda, et taotleja tõendamis- või kaasaaitamiskohustus oleks kuidagi madalam või et iga menetlustoimingu juures peaks viibima erialaspetsialist, eriti veel olukorras, kus isik ise menetlustoimingul osalemisel takistust ei näe ning ta võtab temale kirjutatud rohtusid. Võttes aluseks VRKS-i sätted ning direktiivi 2013/32/EL preambuli punkti 29, mille kohaselt tuleb erivajadusega taotlejatele pakkuda piisavat tuge, sealhulgas piisavalt aega, et luua tingimused nende tegelikuks juurdepääsuks menetlustele ja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks vajalike dokumentide esitamiseks, siis tähendab erivajadus rahvusvahelise kaitse menetluses eeskätt menetluslikke leevendusi, et menetlus oleks isikule jõukohane, et isik saaks menetlustoimingutest aru ning läbiviidavad menetlustoimingud ei koormaks teda liialt ega traumeeriks teda. Kaebaja ei väida, et temaga kokku puutunud isikud ja menetlejad ei oleks vastanud VRKS § 151 lg-st 7 tulenevatele kompetentsinõuetele.
17.Ehkki kohus nõustub osaliselt kaebaja etteheitega, mille kohaselt on PPA otsus mõnevõrra vastuoluline osas, mis puudutab kaebaja üldist usutavaust, siis ei muuda see otsust õigusvastaseks ega too kaasa selle tühistamist. Kohus nõustub PPA järeldustega, mis puudutavad kaebaja vennaga toimunud autoõnnetust ning seda, et PPA-le ja kohtule esitatud tõendid ei anna alust väitele, et tegemist oleks olnud tahtliku tapmisega. Kohus jääb selles osas PPA 29.09.2023 otsuses toodud seisukohtade juurde (HKMS § 165 lg 2). Asjaolu, et kaebaja venna surma asjaolude väljaselgitamiseks tuli teha täiendav lahkamine, ei tähenda, et kaebaja venna surm oleks olnud kuidagi tahtlik. Kaebaja 20.07.2023 intervjuust nähtub, et kaebaja venna surmaga seoses oli ka kohtuprotsess13, kuid tõendeid selle kohta esitatud ei ole.
18.Õige on ka kaebaja väide, et kui PPA hinnangul on haldusmenetluses osaleva isiku ütlused puudulikud, vastuolulised või ebausaldusväärsed, peab PPA kõik enda küsimused ja kahtlused vestluse käigus välja tooma, et haldusmenetluses osaleval isikul oleks võimalik anda täiendavaid selgitusi või esitada täiendavaid tõendeid. Kohus ei nõustu aga kaebaja selle väitega, et lisaks vastuolude väljatoomisele on PPA ülesandeks ka kõrvaldada rahvusvahelise kaitse taotleja ütluste puudulikkus või vastuolulisus. See on taotleja ülesanne, kui PPA vastuoludele viitab.
Kaebuse lisa 2, küsimus 4 ja selle vastus; dtl 28 Kaebuse lisa 2, küsimus 5 ja selle vastus; dtl 29
Kaebuse lisa 2, küsimus 25 ja selle vastus; dtl 36
Dtl 42–54.
Kaebuse lisa 2, küsimus 6 „Samas oma venna surmaga olete pöördunud kohtusse, siis see süsteem toimib“ ja selle vastus „Ei, kuna nad mõisteti õigeks. Kuna vend oli trans, siis nad ei pööranud sellele tähelepanu“; dtl 30
10 (13)
19.Kohus möönab, et ka praegusel juhul on PPA kaebaja ärakuulamise viinud läbi üksnes vestluse vormis, mille osas on kohus korduvalt väljendanud seisukohta, et sel viisil ärakuulamine ei vasta ärakuulamisõiguse eesmärgile. Ärakuulamisõiguse tagamine ei saa olla illusoorne, kus isik ei tea, milliseid järeldusi PPA on varasemalt antud ütlustest ja kogutud päritoluriigi infost teinud, ega lähtuda menetleja otsustusest, mille kohta ta arvamusi ja vastuväiteid saada soovib. Praegusel juhul ei nähtu 28.09.2023 vestlusel esitatud küsimustest, et PPA oleks vastuoludele kaebaja ütlustes viidanud ning soovinud saada teada, miks vastuolud on tekkinud ning millega kaebaja neid põhjendab. Sel põhjusel ei saanud PPA anda ka hinnangut, millist kaebaja antud ütlust uskuda ning millist pidada ebausaldusväärseks. Ka 20.07.2023 vestluses ei ole PPA viidanud, et Türgis politseisse pöördumise osas oleks taotleja ütlused võrreldes 02.05.2023 antud ütlustega muutunud ning palunud taotlejal neid muutusi ütlustes põhjendada.
20.Ehkki ärakuulamisõiguse tagamise osas on PPA menetlus olnud minetustega, siis ei too see kaasa otsuse tühistamist (HMS § 58), kuna kaebaja ei ole ka kaebuses suutnud vastuolude tekkimist kuidagi mõistlikult põhjendada. Seejuures jätab ka kaebaja ise kaebuses lahtiseks, kas ta siis pöördus Türgi ametivõimude poole või mitte. Kaebuses on nimelt märgitud, et: „[i]segi kui leida, et kaebaja ei ole abi saamiseks Türgi ametivõimude poole pöördunud, ei tähenda see automaatselt, et kaebaja ei soovi seda abi saada. PPA on antud etteheite konstrueerimisel lähtunud üldisest eeldusest, mille kohaselt peab politsei abistama kõiki kodanikke, sõltumata nende päritolust või etnilisest taustast. Küll aga, arvestades, et kaebaja on kurd, siis tal on tõsine alus mitte usaldada Türgi politseid.“.
21.Asjassepuutumatu on aga kaebaja arutlus sellest, et ta puuduvad juriidilised teadmised, et hinnata Türgis pärandivaidlusega seotud kohtuasja. Vaidlust ei ole, et kaebaja on pärandivaidlusega seoses kohtus, tal on advokaadist esindaja ning kohus on vähemalt ühe asja lahendanud kaebaja kasuks. See, kas kohtusüsteem on kallutatud või mitte, on subjektiivse hinnangu küsimus ning vaidlust ei saa olla, et kaebajale on Türgis tagatud ligipääs õigussüsteemile. Täiendava kaitse vajaduse hindamine
22.Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib siiski olla õigus saada täiendavat kaitset. Kohus nõustub PPA 29.09.2023 otsuses tooduga, mille kohaselt ei vaja kaebaja täiendavat kaitset. Vaidlust ei ole, et kaebaja enda sõnul on tema täiendava kaitse vajadus seotud juhusliku vägivalla võimalusega Türgis. Esmalt märgib kohus, et PPA ei ole otsuses märkinud, et Türgis relvakonflikti ei toimu, vaid PPA tõi otsuses välja, et Türgis aset leidev riigisisene relvakonflikt ei ole selline, et ainuüksi kaebaja Türki naasmine võiks kaebaja elu ohtu seada. PPA tõi põhjendatult välja, et Türgi riigisisene relvakonflikt valitsuse ja PKK vahel mõjutab pigem Türgi kaguosa elanikke. Kaebaja ei ela aga Türgi kaguosas, vaid Istanbulis14. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld
23.Kaebajale tehtud vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus on õiguspärane ning kohus PPA põhjendusi ei korda (HKMS § 165 lg 2). Samuti on õiguspärane kaebajale kehtestatud sissesõidukeeld Eestisse ja laiemalt Schengeni viisaruumi.
24.VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kaebaja leiab, et tema suhtes oleks tulnud teha sissesõidukeelu kohaldamisel erand, kuna ta ei ole Eesti riigile
Dtl 122 11 (13)
ohtlik, ta ei ole menetlus takistanud ning teda ei saa pidada ebasoovitavaks isikuks. Need asjaolud ei ole sissesõidukeelu kehtestamata jätmise aluseks, kuna VSS § 7 4 lg 4 seob sissesõidukeelu kehtestamata jätmise või selle lühendamise humaansete kaalutlustega. Kaebaja seob humaansed kaalutlused enda tervisliku seisundiga. Kohus jääb Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsuses nr 3-23-188 toodud seisukoha, mis viitab omakorda Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale, juurde, mille kohaselt võib isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu olla keelatud vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise.
25.Kaebaja ei toonud tervisega seonduvat välja vestlusel, kus PPA kaebajalt sissesõidukeelu kehtestamisega ja lahkumiskohustusega määramisega seotud asjaolude kohta küsis 15, mistõttu ei pidanud PPA sellega ka sissesõidukeelu kehtestamisel arvestama. Küll aga märkis PPA oma otsuse osas, kus lahendati kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust, et Türgi võimekus pakkuda psühhiaatrilist ravi on taotleja profiiliga võrdlemisi jõukale isikule olemas. Seega ei välista ka tema depressiooni diagnoos tal koduriiki naasmast16. Kohus nõustub selle seisukohaga ning kaebaja viidatud WHO materjal ei anna alust vastupidist arvata. Kokkuvõte ja menetluskulud
26.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
27.1.Kaebajale oli haldusasjas 3-23-2442 määratud riigi õigusabi korras esindaja, kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kaebaja riigi õigusabi korras määratud esindaja riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks esitatud taotlused lahendab kohus eraldi määrusega.
27.2.Käesolevas kohtuasjas tehtud 09.11.2023 määrusega rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta kohustusest tasuda kaebuselt riigilõivu ning kanda kohtuistungi, kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa tõlkimise kulusid. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Sõltumata menetluse tulemusest ei vabane menetlusabi saaja nende menetluskulude kandmise kohustusest, mille tekkimise on ta ise põhjustanud oma menetlusõiguste kuritarvitamise, kohtu eksitamise või menetluse tahtliku venitamisega. Kohtu hinnangul tuleb kaebajalt HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kasuks välja mõista 18.12.2023 kohtuistungil tõlgi osalemise kulu, kuna kaebaja jättis teistkordselt kohtuistungile ilmumata. Kohtu hinnangul on kaebaja käitumine, jätta kohtuistungile teistkordselt ilmumata, käsitatav menetlusõiguse kuritarvitamisena. Esimest korda ei ilmunud kaebaja kohtuistungile põhjusel, et ta läks ekslikult PPA esindusse ning kuna tal puudub püsiv internetiühendus telefonis, siis ei osanud ta ilma rakenduste abita PPA esindusest kohtumajja orienteeruda 17. Teistkordselt jättis
Kaebuse lisa 4 PPA 29.09.2023 otsuse punkt 5.7
Tallinna Halduskohtu 11.12.2023 istungi protokoll ja helisalvestis
12 (13)
kaebaja samuti istungile ilmumata ning põhjus, mille esindaja istungil välja tõi, oli samasisuline18. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja, kes on elanud Eestis juba alates xx.xx.xxxx, kes on meremees ja ettevõtja Türgis, kelle elukaaslane on Saksamaalt, ei suudaks endale selgeks teha Tallinna Halduskohtu asukohta. Seega kooskõlas HKMS § 118 lg 3 ls-ga 2 tuleb kaebaja kanda jätta Karadut OÜ 19.12.2023 arve nr 37 summas 90 eurot. Karadut OÜ arve ja selle suurus vastab Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määrusele nr 322.
27.3.Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1). Muud menetluslikud küsimused
28.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga ning jäetakse avaldamata otsuse punkt 1 (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
Tallinna Halduskohtu 18.12.2023 istungi protokoll ja helisalvestis 13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.