M-i ja V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt 24.05.2023 sissesõidukeelu kehtestamise tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – M-i (I) ja V (II), esindaja E.K Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja A.Y
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M-i ja V kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 24.05.2023 ettekirjutused nr 1052268197 ja nr 1052268190 osas, milles kaebajatele M-i ja V kohaldati sissesõidukeeldu üheks aastaks ja kuueks kuuks.
3.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebajate nimed tähemärgiga
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5.12.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Halduskohtu menetluses on M-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.05.2023 ettekirjutuse nr 1052268197 osaliseks tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1228) ja V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.05.2023 ettekirjutuse nr 1052268190 osaliseks (sissesõidukeelu kehtestamise osas) tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1232).
3-23-1228
2.Tartu Halduskohtu 6.3.2024 määrusega liideti haldusasjad nr 3-23-1228 ja nr 3-23-1232 ühte menetlusse. Liidetud haldusasja numbriks sai nr 3-23-1228.
3.Tartu Halduskohtu 6.3.2024 määrusega tagastati kaebus lahkumisettekirjutuse tühistamise nõude osas. Võeti kaebus kehtestatud sissesõidukeelu tühistamise nõude osas menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebajad vaidlustavad Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) 24.05.2023 ettekirjutusi sissesõidukeelu kehtestamise osas. M (kaebaja (I)) on sündinud 16.06.1983 Venemaal ning ta on Vene Föderatsiooni kodanik, temale oli väljastatud Eesti elamisluba nr. BD0105373 kehtivusajaga kuni 01.06.2025 seoses tema abikaasale- V `ile töötamiseks väljastatud elamisloaga. Kaebaja sai elamisloa V pereliikmena. V (kaebaja(II) ) on sündinud 07.10.1982 Venemaal ning ta on Vene Föderatsiooni kodanik. Temal oli Eesti tähtajaline elamisluba töötamiseks alates 13.07.2020 kuni 01.06.2025. PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 09.05.2023.a.
5.23.05.2023.a. saabus perekond M-i riigipiiri ületamise eesmärgil Narva piiripunkti. Piiripunktil oli kaebaja koos pereliikmetega kinni peetud, neile koostati väärteoprotokollid (2403,23,000337 ja 2403,23,000336 välismaalaste seaduse § 44 lg 3 alusel ( Shengeni teeritooriumil ebaseadusliku aluseta viibimine). Kuivõrd kaebajatele ei olnud eelnevalt väljastatud riigipiiri ületamiseks vajalikku dokumenti - ettekirjutust Eestist lahkumiseks, koostati Narva piiripunktis ettekirjutused Eestist lahkumiseks. Ettekirjutuse kohaselt anti kaebajatele 7 päeva lahkumiskohustuse täitmiseks (millega kaebajad nõustusid), samas kohaldati kaebajatele sissesõidukeeldu 1-ks aastaks ja 6-ks kuuks, millega kaebajad nõus ei ole, et selle ettekirjutusega kohaldati neile Eestisse sissesõidukeeldu. Kaebajaid ei hoiatatud sissesõidukeelu kohaldamise võimalusest nii, nagu väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 2 seda ette näeb, seepärast esitasidki käesoleva kaebuse. Kaalutused, miks selline otsus tehti, puuduvad. Puuduvad põhjendused ja kaalutus sissesõidukeelu pikkuse kohta ning oluliselt on riivatud isikute eraelu puutumatust. Kaebaja (I) elas Eestis mitu aastat, tema abikaasal (II) oli start-up äri- FOUNDER&CEO Mentorun OÜ (16680161), siin elas ka tema perekond, lapsed käisid koolis. Kaebajal tekkisid riigis viibimisel eraelulisi sidemeid asukohariigiga jj.
6.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. PPA 13.07.2020 otsusega anti M-ile Eestis tähtajaline elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel abikaasa V ́i juurde kehtivusajaga 13.07.2020 kuni 01.06.2025. Maksu ja Tolliameti (MTA) töötamise registris on töösuhe V-ga lõppenud 03.10.2022 töölepingu seaduse § 79 poolte kokkuleppel (töötamise kande ID nr 3553200). Seoses töölepingu lõppemisega on ära langenud V ́i elamisloa andmise alus. Kuna elamisloa tingimused ei olnud enam täidetud, tunnistas PPA oma 21.02.2023 otsusega nr 15.3-3.4/187-3 V ́i elamisloa kehtetuks alates 21.03.2023. Sellest tingituna tunnistas PPA 21.02.2023 otsusega nr 15.3-3.4/188-1 kehtetuks alates 21.03.2023 ka M-ile antud tähtajalise elamisloa abikaasa juurde. Kaebaja esitas 22.03.2023 PPA elektroonilise taotluskeskkonna kaudu elamisloakaardi taotluse, tähtajalise elamisloa taotlus jäi esitamata. PPA 09.05.2023 otsusega nr 1062996072/vmID lõpetati elamisloakaardi väljastamise menetlus kaebaja isikliku sooviavalduse alusel, kuna elamisloakaardi väljastamiseks puudub alus (ehk puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks).
3-23-1228
7.Dokumentide kontrollimisel selgus, et kaebaja viibib Eestis seadusliku aluseta. PPA koostas M-ile 24.5.2023 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Ettekirjutusega nr. 1052268197 kohustati kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem, kui 31.05.2023 ja kohaldati Schengeni sissesõidukeeld 1 aasta ja 6 kuud. PPA möönab, et lahkumisettekirjutuses on ekslikult tekkinud viga Eestis ebaseaduslikult viibitud päevade arvus, kuna arvestades asjaolu, et kaebaja poolt oli PPA-le varasemalt esitatud vale taotlus, siis viibis kaebaja Eestis ilma seadusliku aluseta alates 22.03.2023 kuni 24.05.2023 kokku 64 kalendripäeva. Samas märgib PPA, et antud viga ei mängi asjas olulist rolli, kuna isik viibis siiski Eestis ebaseaduslikult ja vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 7 lg 1 oli kaebajale lahkumisettekirjutuse koostamine kohustuslik ja vältimatu. 24.05.2023 koostatud küsitluse protokollis esitati kaebajale (I) küsimused, millega täpsustati tema sidemed Eestiga ja teiste Schengeni liikmesriikidega. Menetluse käigus anti kaebajale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Kaebaja selgitas, et tal elab ema Šveitsis, keda ta külastab kord aastas. Kaebaja selgitas, et tema Eestis ei tööta, ta on abikaasa ülalpidamisel jj. Kaebajate suhtes on lahkumisettekirjutusega kohaldatud Schengeni sissesõidukeeld tulenevalt VSS § 7(4) lg 1, § 7(4) lg 3. VSS § 7(4) lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA on 24.05.2024 kaebajatele ettekirjutuse Eestist lahkumiseks koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel võtnud arvesse kaebaja Eestis viibimise asjaolusid ja eesmärki, sidemeid Schengeni ja päritoluriigiga ning leidis, et kolme aastane sissesõidukeelu kohaldamine kaebajate suhtes on ebaproportsionaalne ning otsustas kohaldada kaebajate suhtes sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA leiab, et 1 (ühe) aastase ja 6 (kuue) kuu pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine välismaalasele on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne ning sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud. Seega on PPA kaalunud kaebajatele sissesõidukeelu kohaldamisel kõiki menetluse käigus kogutud asjaolusid ja otsustanud kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Ühtlasi märgib vastustaja, et VSS § 32 lg 12 kohaselt Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus võib välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Kaebajad on lahkunud Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni viivitamatult peale lahkumisettekirjutuse kättesaamist, ehk 24.05.2023, seega on võimalik kaebus lahendada ka kohtuväliselt.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on, kas vastustaja poolt kaebajate suhtes 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne ja sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud või mitte.
9.Vaidlust ei ole selles, et kaebajad on Eesti Vabariigist lahkunud. Seega vaidlus ei hõlma küsimust, kas sissesõidukeelu kohaldamisele eelnenud lahkumisettekirjutus oli õiguspärane.
3-23-1228
10.Kaebajad taotlevad vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist sissesõidukeelu osas.
11.HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HKMS § 158 lõike 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Selgesõnalise erandi viimati öeldust näeb lõige 3 1 ette rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Kolleegium on leidnud, et tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ tõlgendamise kohta tuleb ka pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemisel hinnata asjaolusid kohtuotsuse tegemise aja seisuga: “Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane.“ (Vt otsus nr 3-171545/81, p 22, vt ka otsus 3-22-722).
12.HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“ Riigikohus on leidnud, et juba lahkumisettekirjutuse tegemisel tuleb korrektselt kaaluda lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist, kuna sellega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (VSS § 74 lg 2; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 317-1545/81, p-d 33 ja 34).
13.VSS § 7 lõige 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu.
14.VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lõike 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lõige 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.
15.VSS § 74 lõige 4 võimaldab sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. VSS § 74 lõige 4’ näeb ette, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu. VSS § 7 lõige 2 ning VSS § 74 lõiked 3 ja 4 näevad ette kaalumiskohustuse. Haldusorganil tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid tuleb põhjendada. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
3-23-1228
19.veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, punkt 34; 27. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, punkt 13; 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, punkt 16.)
16.Vaidlustatud ettekirjutusest lähtuvalt kohaldati kaebajate suhtes sissesõidukeeldu 1 aasta ja 6 kuud, kaebajad ei ole nõus sissesõidukeelu kohaldamisega. Ettekirjutuse põhjendustest järeldub, et sissesõidukeelu kohaldamise on eelkõige tinginud asjaolu, et kaebajad viibisid ebaseaduslikult Schengeni alal ja sellest tulenevalt tehti neile vabatahtlik lahkumisettekirjutus. Muid faktilisi asjaolusid ettekirjutusest ei nähtu. Kui seadusliku aluseta Eestis viibivatele isikutele tehakse lahkumisettekirjutus, ei tulene sissesõidukeeld vahetult seadusest. Kui PPA peab lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamist vajalikuks, tuleb ära näidata kaalutlused, miks sissesõidukeelu kohaldamine üldse põhjendatud on ja miks on valitud just selline kestus. Kohus möönab, et vastaval kaalumisel võib arvesse võtta avalikku huvi, et Eestis ja laiemalt Euroopa Liidus viibivad kolmandate riikide kodanikud järgiksid Schengeni alale sisenemise ja seal viibimise reegleid, kuid see ei saa olla ainus kaalutlus sissesõidukeelu kohaldamiseks ja selle kestuse määramiseks. Arvestada tuleb ka muid olulisi asjaolusid, muu hulgas välismaalasega seonduvaid asjaolusid. Kaebaja (I) selgitas, et tal elab ema Šveitsis, keda ta külastab kord aastas. Kaebaja selgitas, et tema Eestis ei tööta, ta on abikaasa ülalpidamisel jj. Kaebajatega võib nõustuda, et kaalutused, miks selline otsus oli tehtud, puuduvad, puuduvad põhjendused ja kaalutus sissesõidukeelu pikkuse kohta jj. Kaebaja (II) elas Eestis mitu aastat ja tal on start-up äri- Mentorun OÜ (16680161), Eestis elas ka tema perekond, lapsed käisid koolis. Kaebajatel tekkisid riigis viibimisel eraelulised sidemeid asukohariigiga jj. Ettekirjutusest ei ilmne, et vastustaja oleks seda asjaolu mingilgi viisil arvesse võtnud. Seega on vastustaja jätnud sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse üle otsustades olulised asjaolud arvesse võtmata, mis on põhjendamiskohustuse ja kaalutlusreeglite rikkumine. Ettekirjutusest ei nähtu selgeid põhjendusi ega nõuetekohast kaalumist küsimuses, miks üldse oli vaja kaebajate suhtes sissesõidukeeldu kohaldada ja miks otsustati just ühe aasta ja kuue kuu kestusega sissesõidukeelu kasuks.
17.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lõike 3 punkt 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohus on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt haldusasi nr 3-3-1-29-12, punkt 20).
18.Kohtule jääb ettekirjutusest mulje, et sissesõidukeelu kohaldamise tingis üksnes tuginemine kaebaja ebaseaduslikult Schengeni alal viibimise faktile ning sissesõidukeelu kestuse määramisel lähtuti ainult VSS § 7 (4) lõikes 1 sätestatust ilma täiendavat kaalumist läbi viimata. Seega ei ole vastustaja kohtus tekitanud veendumust selles, et kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti juba ettekirjutuse tegemise ajal ja millise tähenduse ning kaalu ta erinevatele asjaoludele omistab. Vastustaja on küll kirjeldanud erinevaid asjaolusid ja esitanud oma väiteid nende kohta, kuid arusaamatuks jääb, kuidas on nende põhjal jõutud järeldusele, et sissesõidukeelu kohaldamine oli vajalik ja justnimelt üheks aastaks ja kuueks kuuks.
3-23-1228
19.Kirjeldatu alusel leiab halduskohus, et vaidlusaluste ettekirjutuste, kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik veenduda, et sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kestuse määramine oli õiguspärane. Põhjendamisviga võis mõjutada asja sisulist otsustamist ning RVastS § 3 lõike 3 punkti 1 alusel ei ole võimalik jätta sissesõidukeelde tühistamata. Sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus. Kaalutlusreeglite rikkumine tingib ka haldusakti sisulise õigusvastasuse. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab PPA 24.05.2023 ettekirjutuse nr 1052268197 ja PPA 24.05.2023 ettekirjutuse nr 1052268190 osas, milles kaebajatele kohaldati sissesõidukeeldu üheks aastaks ja kuueks kuuks.
20.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled pole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja.
21.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebajate nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.