Rahvastik › Pagulased

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

2(13)

3-23-2730 (54 aastat) tõttu Venemaa sõjaväe reservkoosseisu. Kaebaja I sõjaväepileti kohaselt on talle omistatud sõjaväe auaste 2. järgu vanem, reservteenistuse arvestuslik kategooria number 1 on maha tõmmatud ja asendatud numbriga 2. Venemaa sõjaväekohustuse ja -teenistuse seaduse järgi kuuluvad vanemad reservkoosseisu 1. kategoorias kuni 35. eluaastani, 2. kategoorias kuni 45. eluaastani ja 3. kategoorias kuni 50. eluaastani. Kuigi Venemaal tõsteti mobilisatsiooni alla minevate meeste vanusepiirangut viie aasta võrra, viiakse see muudatus sisse aegamööda nii, et aastas kasvab vanusepiir ühe eluaasta võrra. Isegi kui kaebaja I kuuluks 3. kategooriasse, on ta ajaks, kui tõstetav vanusepiir 55. eluaastani jõuab, peaaegu 60aastane. Ehkki Venemaal tõsteti ka mobiliseeritud reservi kuulujate vanusepiirangut (tavalised reservistid 55, madalama auastmega 65 ja kõrgema auastmega 70 eluaastat), ei kuulu kaebaja I nende hulka. Päritoluriigi info kinnitab, et paljud 2022. a-l mobilisatsiooni eest põgenenud venelased on kodumaale tagasi pöördunud ning tagasipöördujad ei ole intervjuudes öelnud, et neile oleks piiril antud mobilisatsioonikutse või kutse ilmuda sõjaväekomissariaati. Alates 2023. a algusest kuni 17.09.2023 on Venemaa kodanikud ületanud Eesti-Venemaa piiri mõlemas suunas veerand miljonit korda ning kui Venemaa kodanikele jagataks piiril mobilisatsioonikutseid, väldiksid nad piiripunktide ületamist. Tõenäoline ei ole, et kaebajat I ootaks Ukraina vastu sõtta minekust keeldumise eest vangistus. Lisaks põeb kaebaja Chepatiiti. 2023. a suvel avaldas Venemaa kaitseministeerium algse nimekirja haigustest, mille põdemisel ei saa inimene sõlmida sõjaväega lepingut ei mobilisatsiooni ega ka sõjaseisukorra ajal, ning sellesse kuulub ka C-hepatiit. Perekond ei põgenenud Venemaalt. Tegemist oli teadliku ja läbimõeldud sammuga ümber kolida. On arusaadav, et Eestisse saabudes oli perekonnal viisa näol olemas seaduslik alus Eestis viibida ning puudus vajadus taotleda rahvusvahelist kaitset . Kuna kaebaja I lootis saada elamisluba töötamiseks ja talle keelduti uue viisa andmisest, esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse ainult lahkumiskohustuse vältimiseks. Seega on tema taotlus selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p 6 alusel. Kaebaja I ei vaja täiendavat kaitset. Ta on Venemaa kodanik, kellel puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagasiotsitav. Samuti ei oota kaebajat I Venemaal ees kriminaalkaristus. Kaebaja I on korduvalt ületanud Venemaa piiri ning praegu ei toimu Venemaa territooriumil sellist riigisisest või rahvusvahelist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Kaebajale I on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna ta on avaldanud valmisolekut lahkuda vabatahtlikult Eestist ja Schengeni viisaruumist. Venemaa on Eesti piirinaaber, ent perekonnaga seotud asjaolusid arvestades tuleb lahkumiskohustuse täitmiseks määrata 14 päeva. Kaebajale I on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks kuuks, kuna tema poeg elab Eestis ning on abielus Eesti kodanikuga.

3-23-2730 oma meelsust tagasi hoida, kuid on ebatõenäoline, et isik, kes ei ole kunagi oma poliitilist meelsust avaldanud ning on kartnud isegi Youtube’is avaldatud videotele meeldimisi märkida, hakkab Venemaale tagasipöördumisel ühtäkki oma meelsust sedavõrd väljendama, et see satub ametivõimude huviorbiiti. Kaebaja II hirm, et perekond kuulutatakse välisagendiks ning neilt võetakse kõik ära, on liialdatud. Päritoluriigi info ei kinnita, et tavakodanikke oleks üksnes Venemaalt lahkumise tõttu välisagendiks nimetatud. Samuti ei too välisagendiks nimetamine Venemaal endaga kaasa kriminaalkaristust või vara ära võtmist. Kaebaja II hirm repressioonide ja piiride kinnipaneku pärast on tugevalt liialdatud. Kaebaja II kolis Venemaale vabatahtlikult ja elas seal üle 20 aasta. Selle aja jooksul oli tal üks negatiivne kokkupuude Venemaa võimudega, kui tema poeg vahistati meeleavaldusel osalemise eest. Kaebajal II ei ole Venemaal elades olnud probleeme poliitilise meelsuse, religiooni, rassi või rahvuse pärast. Venemaa ametivõimud ei ole talle teinud takistusi igapäevaelu elamiseks ja teda ei ole Venemaal karistatud. Kaebaja II tõi välja, et elas Venemaal XXX, mis on eraldiseisev moslemi vabariik, kus oli väga mugav ja ohutu elada. Lisaks on kaebaja II elanud ka QQQ linnas, kus samuti oli ohutu elada. Kaebaja II ei ole toonud välja, et tema tütardel oleks Venemaal koolis käies olnud probleeme poliitilise meelsuse või selle väljendamise pärast. Kaebaja II tütred on tavalised noored inimesed, kes ei tegele poliitilise ega ka ühiskondlikult aktiivse tegevusega. Kaebaja II hirm abikaasa mobiliseerimise ja Ukrainasse sõdima saatmise ees ei ole objektiivselt põhjendatud. Kaebaja II ei lahkunud Venemaalt tagakiusamise tõttu ega taotlenud siin kaitset sel põhjusel. Perekond kavandas lahkumist pikalt ning kaebaja II esitas taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks pärast seda, kui mõisteti, et nende viisasid ei pikendata. Seega esitati taotlus üksnes põhjusel, et vältida lahkumiskohustuse täitmist (VRKS § 201 p 6). Kaebaja II ei vaja täiendavat kaitset. Ta on Venemaa kodanik, kellel puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagasiotsitav. Praegu ei toimu Venemaa territooriumil sellist riigisisest või rahvusvahelist relvakonflikti, mis võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Ehkki Venemaa suhtes kohaldatud sanktsioonid mõjutavad pikas plaanis oluliselt Venemaal elavate inimeste igapäevaelu, tekib puudus teatud kaupadest ja hinnad hakkavad tõusma, jäävad majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused väljapoole VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse mõistet. Sanktsioonidest tingitud ebameeldivused ei kujuta tõsist ohtu kaebaja II elule ja tervisele. Laste antud ütlused peegeldavad vanemate hirme, kuid kaitsevajadust nendest ei nähtu. Lapsed tõid välja, et perekond taotleb Eestis rahvusvaheliste kaitset elamise eesmärgil ning et Venemaal elades probleeme ei olnud.

3-23-2730 Vastustaja leitu, et kaebajal I puudub Venemaal oht saada mobiliseeritud, on arusaamatu, kuna mobilisatsioon on ikkagi vahetu oht kaebajale I ning vastustaja oleks pidanud sellega arvestama. PPA rikkus otsuse I tegemisel uurimispõhimõtet ning see sunnib kaebajat elama mobilisatsioonipunkti ametnike eest põgenedes. See ei ole humaanne ega proportsionaalne. Põhjendamata ja tõendamata on vastustaja hinnang, et Venemaa võimudel ei ole kaebaja I vastu huvi ja teda ei taheta mobiliseerida. Sõjaväkke kutsumist ei välista asjaolu, et kaebaja I läbis sõjaväeteenistuse enam kui 30 aastast tagasi. Kaebajal I on teadmised mereväe suurtükisüsteemist ning see võib olla oluline asjaolu. Samuti ei saa mobiliseerimisel olla määrav asjaolu, et kaebaja I ei tea, kuhu üksusesse ta mobiliseerimisel kuuluks ja milliseid teenistusülesandeid täitma peaks. Kaebaja I ei tea, kas talle on kutse saadetud või mitte, kuna tema Venemaal elav isa ei võta kutseid vastu. Kaebaja I vanus ei oma tähendust, kuna võitlejate puudumisel sobivad armeesse kõik isikud. Vastustaja ise märgib otsuses I, et kui 2022. a-l mobilisatsioon välja kuulutati, siis loodi Kasahstani, Gruusia ja Soome piiril olevate erinevate piiripunktide juurde inimeste väljavoolu takistamiseks n-ö mobiilsed sõjaväekomissariaadid. Lisaks väitsid Venemaa ametnikud 2022. a septembris, et nad annavad piiril mobilisatsiooni alla minevatele ja riigist lahkuda soovivatele inimestele sõjaväekutseid. Eesti-Venemaa piiri ületajatel ei ole võimalik piiriületust vältida, sest nad teevad seda lähedaste või suguluste külastamiseks või muudel olulistel põhjustel. On arusaamatu, mille põhjal järeldab vastustaja, et mobilisatsioon Venemaal on lõppenud, keskendutakse vabatahtlike värbamisele ja kaebaja I ei kuulu vanuse poolest enam mobilisatsiooniealiste isikute hulka. Kaebaja II selgitas menetluses, et otsus Venemaalt lahkumiseks tekkis pärast juhtumit tema pojaga 2019. a-l, kus poeg vahistati meeleavaldusel osalemise eest. Poeg pidi olema kaks päeva eeluurimisvanglas ning seejärel hakkas asjaga tegelenud uurija kaebajat II taga kiusama. On tõenäoline, et Venemaal elav poeg mobiliseeritakse pärast ülikooli lõpetamist. Kaebaja II selgitas PPA-le, miks ta ei ole poliitilist meelsust väljendanud. Ta on teadlik, et Venemaa võimuorganid jälgivad digitaal- ja sotsiaalmeediat. Üksikisikuna ei ole võimalik Venemaa režiimi vastu võidelda ning selle avalik tegemine oleks seadnud ohtu pere ja lapsed. Eestis olles on kaebaja II meelsust avaldanud ning Venemaal selle tegevusega jätkates satuks kaebaja II tõenäoliselt tagakiusamise ohvriks. Ka vastustaja märgib otsuses II, et Venemaa võimud jälgivad kriitilisi sotsiaalmeediaplatvorme, inimeste digitaalne jälgimine on hoogustunud ning see võimaldab inimesi poliitiliselt represseerida. Kaebaja II noorima poja kui rahumeelsel meeleavaldusel osaleja vahistamine ja kinnipidamine ei ole muud kui tagakiusamine. Kaebaja II märkis, et tema poeg kardab mobilisatsiooni. Kaebaja II selgitas põhjendatult, et teda võidakse Venemaale naastes määratleda välisagendina ning see toob kaasa erinevad kohustused ja piirangud. Kaebaja II on koolides valitsust toetavate seisukohtade propageerimise vastu. Asjaolu, et pärast Eestisse elama asumist ja Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas on kaebaja II käinud Venemaal, ilma et tal oleks piiri ületamisel olnud probleeme, ei tähenda, et naastes ei või neid tekkida. Päritoluriigi infost nähtub, et Venemaa koolides on sisse viidud propaganda õppetunnid ning nendele vanematele, kelle lapsed sellistest tundidest keelduvad, avaldatakse survet. PPA ei arvestanud laste huvidega. Lastele meeldib Eestis ning nende tervisele võib negatiivselt mõjuda teadmatus, kui nad peaksid koos vanematega naasma tagasi Venemaale. Lastel võib tekkida oht, et nad jäävad Venemaale naastes vanematest ilma, kuna isa võidakse mobiliseerida ja ema võidakse karistada pikaajalise karistusega. Kaebajatele I ja II tehtud ettekirjutused Eestist lahkumiseks ei ole õiguspärased ning on vastuolus VSS §-ga 171. Kaebajate elukeskkond Eestis on turvaline ning nende väljasaatmine ei ole põhjendatud, seda enam, et kaebajate hulgas on alaealised lapsed. Kaebajatele I ja II kohaldatud sissesõidukeeld ei ole põhjendatud. Kaebajate tervislik seisund ja majanduslike 5(13)

3-23-2730 huvide puudumine ei saa olla aluseks sissesõidukeelu kehtestamisele. Kaebajad ei ole ohustanud Eesti julgeolekut.

3-23-2730 Ei ole esitatud päritoluriigi infot, mille järgi vajaks Venemaa Musta mere laevastiku mehitamiseks täiendavaid sõjaväelasi. PPA analüüsis otsuses I igakülgselt Venemaa päritoluriigi infot ning tegi sellest põhjendatult järelduse, et kaebaja I mobiliseerimine on ebatõenäoline ning kaebajate hirmud alusetud.. PPA ei saa lõpuni välistada, et kaebajat I soovitakse mobiliseerida, aga arvestades päritoluriigi infot, on see vähetõenäoline. Lisaks on kaebajal I võimalik taotleda asendusmeetmete kohaldamist või vaidlustada enda mobiliseerimine põhjusel, et see on vastuolus Venemaa seadustega. Päritoluriigi info ei kinnita Eesti-Venemaa piiril mobiliseerimise juhtumite toimumist. Nõustuda saab PPA järeldusega, et kui piiriületajatele jagataks Eesti-Venemaa piiril mobilisatsiooni- või sõjaväekomissariaati ilmumise kutseid, siis väldiksid Venemaa kodanikud piiripunkti läbimist ning selle kohta oleks võimalik leida infot erinevatest massiteabevahenditest või oleks see info vähemalt kättesaadav päritoluriigi teavet koguvatele organisatsioonidele. Ei ole eluliselt usutav, et sugulaste külastamise soov oleks kaalukam kui hirm mobilisatsiooni ja rindele saatmise ees. Ei ole teada, et mobiliseerimispunkte oleks loodud Eesti-Venemaa piirile. Vastasel juhul oleks iga päev piiri ületavad isikud neid ka maininud. PPA on väga üksikasjalikult selgitanud vanusegruppidega seonduvat (dtl 25–30) ning kaebaja I ei ole esitanud tõendeid või päritoluriigi infot selle koha, et sellekohane PPA otsuse aluseks olev teave on väär või et seda on valesti tõlgendatud. Üksnes väide, et Venemaal nagunii seadusi ei järgita, ei ole piisav. Üksikuid erandeid võib ikka ette tulla, kuid selle alusel ei saa teha üldistavaid järeldusi. Seega saab nõustuda PPA järeldusega, et kaebaja I subjektiivne hirm võimaliku mobiliseerimise ees on objektiivsete asjaoludega tõendamata. PPA järeldus, et mobilisatsioon Venemaal on lõppenud ja uus mobilisatsioon oleks äärmiselt ebapopulaarne ning Venemaa võimud on keskendunud vabatahtlike värbamisele, tugineb päritoluriigi infole. Praegu Venemaal mobilisatsiooni ei toimu. Ehkki oletati uut mobilisatsioonilainet pärast Venemaa presidendivalimisi, mis leidsid aset 15.–17.03.2024, ei ole siiani andmeid mobilisatsiooni ettevalmistamisest. Arvestades Venemaa elanikkonna (eriti seniste mobiliseeritute lähedaste) kasvava rahulolematusega pikaajalise sõjaga 2, ei saa välistada, et mobilisatsiooni kui sellist ei pruugi üldse tulla 3. Venemaa on pigem otsustanud minna üle lepingulisele teenistusele – üritatakse värvata isikuid, kes sõlmivad tegevteenistuse lepingu, lähtudes oma põhimõtetest ja ka majanduslikest huvidest. Ka meedias kajastatakse, et pigem püüab Venemaa 2024. a-l värvata sõjaväelasi lepinguga4. Kaebaja I esitas 01.04.2024 tõendi, mille kohaselt tunnistati ta juba 29.01.2024 C-hepatiidist tervenenuks, kuid see asjaolu ei too kaasa otsuse I tühistamist ega kaebaja I pagulasena tunnustamist. Otsuses I ei leidnud PPA, et kaebaja I mobiliseerimise välistab C-hepatiidi diagnoos. PPA leidis, et kaebaja I mobiliseerimine on ebatõenäoline juba ainuüksi vanuse pärast ning samuti põhjusel, et kaebajale I ei ole esitatud mobilisatsioonikutset ja Venemaal mobilisatsiooni ei toimu. Sel põhjusel ei lükka kaebaja I väidetav tervenemine ümber ka PPA otsuse I lõppjäreldusi, mille kohaselt kaebaja I ei ole rahvusvahelist kaitset vajav isik. Võttes aluseks PPA otsuse I ning päritoluriigi info, ei ole piisavalt tõenäoline, et Venemaale tagasi pöördumisel peab kaebaja I osalema sõjategevuses Ukraina vastu. Kuigi ei saa välistada, et kaebajat I võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt küsitleda, sh uurida tema Venemaalt eemal viibimise põhjuseid ja vaateid sõjategevusele Ukrainas, ei saa pelgalt

Nt „Mobiliseeritud Vene sõdurite abikaasade rahulolematus Putiniga kasvab“ – ERR, 22.01.2024 – https://www.err.ee/1609229172/

Vt ka https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2023_10_EUAA_COI_Query_Response_Q47_Russian_Fed eration_Military_service.pdf

https://www.pravda.com.ua/eng/news/2024/04/10/7450578/

7(13)

3-23-2730 küsitlemist, kinnipidamist ja asjade läbivaatamist käsitada tagakiusamisena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 26). Kaebaja I väide, et teda võidaks otse piirilt saata sõjaväekomissariaati ja sealt edasi Ukrainasse sõdima, on selgelt liialdatud. Kaebaja II sõnul võib ta saada Venemaal taga kiusatud poliitiliste vaadete tõttu, kuna ta ei poolda sõda Ukraina vastu ning olemasolevat režiimi. Tagakiusamisena on käsitatav diskrimineeriv või ebaproportsionaalne süüdimõistmine või karistuse kehtestamine (VRKS § 19 lg 2 p 3). Poliitilise meelsuse tõttu rahvusvahelise kaitse taotleja peab näitama, et ta kardab tagakiusamist oma meelsuse pärast ning et tema vaated on saanud ametivõimudele teatavaks või on ametivõimud neid taotlejale omistanud. Vaidlust ei ole, et kaebaja II ei avaldanud oma meelsust Venemaal elades. Ka Eestis elades ei ole kaebaja II olnud aktiivne sõjavastaste sotsiaalmeedia postituste tegija. Ehkki ei ole alust arvata, et võimuvastased vaated ei oleks kaebajale II omased, ei nähtu asjaoludest, et talle oleks omane sõjavastase meelsuse avalik väljendamine, mistõttu võiks ta seda Venemaal teha. Kaebaja II ei ole esitanud tõendeid, et ta kritiseeriks sõjategevust ning Venemaa poliitilist režiimi süstemaatiliselt või avalikult. Seega ei ole kaebaja II poliitiline meelsus ka Venemaa ametivõimudele teada. Kuigi asjas kogutud päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal olla haldus- või kriminaalkorras karistatav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena, tuleb arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu ja Ukraina vastase sõja suhtes kriitilised. Kõigi võimu- ja sõjavastaste vaadetega inimeste tegevuse (sh nende sotsiaalmeedia) jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane, mida kinnitab päritolumaa info. Kuna kaebaja II ei ole sotsiaalmeedias oma vaateid avaldanud, siis ei ole asjakohased ka kaebuse väited, mille kohaselt sotsiaalmeediat jälgitakse ning seal postitusi teinud isikuid karistatakse. Seega ei ole kaebaja II profiili arvestades kokkuvõttes piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse päritoluriiki tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine, küsitlemine (sh Venemaa piiril) või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja II väited seoses Venemaal elava pojaga ei ole asjakohased. Otsuses II hinnati poja vahistamist üksnes kaebaja II tagakiusamise hirmu hindamise kontekstis. Kuna kaebaja II kõnealune poeg ei ole varjupaigataotlust esitanud, ei lahendata praegu tema pagulaseks tunnistamise küsimust. Ei nähtu, et kaebajat II ja tema perekonda oleks pärast pojaga toimunut VRKS § 19 tähenduses taga kiusatud. Kaebajad ei vaja ka täiendavat kaitset ning kohus ei pea vajalikuks selles osas PPA otsuste põhjendusi korrata. Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt Euroopa Kohtu otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Abikaasad tuginevad täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele nagu pagulase staatuse puhul. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei nähtu, et kaebajaid ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Kuna kohus nõustub PPA-ga, et abikaasadel ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele, ei saa nendega seotud asjaolud olla aluseks lastele rahvusvahelise kaitse andmiseks. Ehkki nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni art 3, lastekaitseseaduse § 5 p 3 ja § 21), ei tähenda see, et rahvusvahelise kaitse asjades oleks lastega pered kuidagi eriliselt koheldavad. Kuigi võrreldes Venemaaga võib laste elu Eestis parem olla, ei ole see rahvusvahelise kaitse andmise aluseks (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 27). 8(13)

3-23-2730 Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigust kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18) ning asendada viisat ja elamisluba, mille andmisest on keeldutud. Abikaasadele tehtud ettekirjutused lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva olid nende tegemise ajal õiguspärased. PPA arvestas kaebajate vanust, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning muid asjakohaseid kaalutlusi. PPA põhjendas, miks ei anta kaebajatele vabatahtlikuks lahkumiseks pikemat aega kui 14 päeva ning miks määratakse sihtriigiks Venemaa. Kaebajad ei ole kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mis lükkaks ümber PPA järeldused, et kaebajatele lahkumisettekirjutuse tegemine ja nende väljasaatmine Venemaale ei riku VSS § 171 sätestatud keeldu. Ei ole tõenäoline, et kaebajaid ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine või tõsine oht. Puuduvad tõendid, et kaebajatel on selliseid terviseprobleeme, mis takistaks Venemaale tagasipöördumist. C-hepatiidist on kaebaja I tervenenud. Kaebajatele on õiguspäraselt kohaldatud sissesõidukeeldu. Kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (VSS § 74 lg 4) või sissesõidukeelu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3), siis on seadusandja hinnanud proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses välismaalasele sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 7 4 lg 1). PPA kohaldas abikaasadele kolmeaastase sissesõidukeelu asemel sissesõidukeelu kolmeks kuuks. Kaebajad ei toonud haldusmenetluses välja selliseid asjaolusid, mille alusel oleks PPA pidanud jätma sissesõidukeelu üldse kohaldamata. Ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu. Asjaolu, et kaebajate sõnul ei lähtu nendest ohtu Eesti julgeolekule, ei ole sissesõidukeelu kehtestamata jätmise aluseks. Kaebajate väite, et Venemaale tagasipöördumise korral ähvardab neid tagakiusamine, lükkab ümber eelnevalt tuvastatud asjaolu, et kaebajad ei kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitsele ning nende hirm tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-2730 alusel saab teda lugeda pagulaseks VRKS § 4 tähenduses. Kuna halduskohtu arvates on võimalik, et kaebajat I võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt küsitleda, on kohus ka ise võimaliku tagakiusamise osas kahtleval seisukohal. Halduskohtul ei saa olla teavet ka selle kohta, et kaebaja II poliitiline meelsus ei ole Venemaa ametivõimudele teada. Nagu kohus ise märkis, on päritoluriigi infost nähtuvalt Venemaal haldus- või kriminaalkorras karistatav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena. Vaidlust ei ole selles, et Venemaal jälgitakse sotsiaalmeediat ja seal postitusi teinud isikuid karistatakse. Võimalus, et kaebajat II karistatakse päritoluriiki tagasipöördumisel riigivõimu kritiseerimise eest ja teda ohustab seega tagakiusamine, on olemas. Kaebajate Venemaal elava poja vahistamisest nähtub selgelt, et see võib olla seotud ka tema vanemate mõjutamise katsega. Kaebajad jäävad seisukohale, et nad peaks saama täiendava kaitse, sest neid ähvardab Venemaale naastes potentsiaalne tagakiusamine ning kaebajat I rindele saatmine. Kaebajad jäävad seisukohale, et otsuste tegemisel ei ole arvestatud laste õiguste ja huvidega. Halduskohus on ka ise välja toonud, et võrreldes Venemaaga võib laste elu Eestis parem olla. Asjaolu, et ka eestlased on elanud Venemaa okupatsioonirežiimi all, kus sõna- ja arvamusvabadus oli piiratud, ei tähenda, et see peaks tänapäeva demokraatlikus maailmas normiks olema. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et neile lahkumisettekirjutuse tegemine ja nende väljasaatmine Venemaale rikub VSS §-s 171 sätestatud keeldu, sest neid võib oodata potentsiaalne tagakiusamine. Kaebajad esitavad kuvatõmmise rakenduse Telegram 10.05.2024 teavitusest, mille kohaselt on kaebajate kodune aadress piirkonnas, mis on potentsiaalselt sõjalise rünnaku tsoonis. Praegu toimuvad mitmes Venemaa piirkonnas sõjalised operatsioonid. Ukraina on rünnanud Venemaa eri piirkondades asuvaid taristuid droonide ja muude relvadega. See tähendab, et kaebajate elu oleks tagasisaatmise korral ohus. Lisaks esineb nende puhul VSS §s 31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebajad ei ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut ja nad on õiguskuulekad. Kaebajad paluvad võtta arvesse asjaolusid, et nende poeg on elanud Eestis juba viis aastat, ta on abielus Eesti kodanikuga ja ta töötab koolis õpetajana. Kaebajad on alates 2022. a veebruarist Eesti maksuresidendid ja nende lapsed õpivad Eesti koolis.

Vt https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2023_10_EUAA_COI_Query_Response_Q47_Russian_Fed eration_Military_service.pdf, lk 14.

10(13)

3-23-2730 ainuüksi kaebajate päritoluriigis valitsev autoritaarne režiim ei saa olla rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Seoses Venemaal toimuva sõjategevusega märgib vastustaja, et kaebajad ei pea naasma just FFF oblastisse. Kogu Venemaal ei ole juhusliku vägavalla tase nii kõrge, et kaebajate elu või tervis võiks tõsisesse ja reaalsesse ohtu sattuda pelgalt seal viibimise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11(13)

3-23-2730

12(13)

3-23-2730

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.