Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Haldusasja number
Ruth Prigoda
Haldusasi
Z.Z-i , D.D , X. X ja W.W kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.10.2023 otsuste 12305310052-1, nr 12305310054-1, 12305310053 12305310051-1, ja 30.10.2023 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuse nr 12305310051-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata nende rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi Kaebajad – Z.Z , D.D , X. X ja W.W ; riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Menetlusosalised ja nende esindajad
12. aprill 2024, Tallinn 3-23-2730
Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Regina Lider Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 21. märtsil 2024
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata. Riigi kanda jäävad kaebajatele riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu. Muud poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ja sünniajad tähemärgiga ning jätta avaldamata punkti 2.2.2 laused, kus on välja toodud elukohad.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.05.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul
apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Z.Z lahkus 2021. aasta novembris viisaga Eestisse, et asuda õppima kutsekooli. Abikaasa D.D 1 järgnes koos laste W.W ja X. X-iga (edaspidi lapsed)2 talle 05.03.2022 ning asus õppima Eesti Tervishoiu Kõrgkooli. Ehkki Eestisse saabumiseks väljastati perekonnale viisad, siis nende pikendamisest hiljem keelduti ning samuti keelduti abikaasadele elamislubade andmisest. Perekond lahkus Eestist 03.02.2023 Rootsi Kuningriiki, kus nad 06.02.2023 esitasid rahvusvahelise kaitse taotluse. Rootsi saatis perekonna 31.05.2023 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 26.06.2013 määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, alusel Eestisse, kus nad samal päeval esitasid rahvusvahelise kaitse taotluse. Z.Z-i (edaspidi ka taotleja I ja kaebaja I) esitatud taotluse kohaselt vajab ta rahvusvahelist kaitset, kuna ta ei soovi Venemaal elada ning teda võidakse spetsialistina kaasata Ukraina sõtta. Sellega ta nõus ei ole. D.D (edaspidi ka taotleja II ja kaebaja II) vajab taotluse kohaselt rahvusvahelist kaitset põhjusel, et ta ei nõustu Venemaa poliitilise režiimiga ning on oht, et abikaasa võidakse kutsuda sõtta.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tegi 30.10.2023: − otsuse nr 12305310054-1 (edaspidi otsus I), millega lükati Z.Z-i rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi, tehti vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldati sissesõidukeeldu 3-kuuks; − otsuse nr 12305310051-1, 12305310052-1, 12305310053 (edaspidi otsus II), millega lükati D.D , W.W ja X. X rahvusvahelise kaitse taotlused tagasi, kuna need on selgelt põhjendamatud; − otsuse nr 12305310051-1 (edaspidi otsus III), millega tehti D.D-le vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldati sissesõidukeeldu 3-kuuks.
2.1.Otsuse I põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.1.1.Taotleja I hirm Venemaal toimuva mobilisatsiooni ees ei ole objektiivselt põhjendatud, kuna ta ei kuulu aktiivsesse sõjaväelisse reservi. Samuti ei ole ta saanud mobilisatsioonikutset ning taotlejal I puudub ka info, et teda oleks kutse üleandmiseks otsimas käidud. See näitab, et Venemaa ametivõimudel puudub taotleja I vastu huvi. Lisaks ei kuulu taotleja I enam vanuse tõttu Venemaa sõjaväe reservkoosseisu. Päritoluriigi info kinnitab, et paljud 2022. aastal mobilisatsiooni eest põgenenud venelased on kodumaale tagasi pöördunud ning tagasipöördujad ei ole intervjuudes öelnud, et neile oleks piiril antud mobilisatsioonikutse või siis kutse ilmuda sõjaväekomissariaati. Alates 2023. aasta algusest kuni 17.09.2023 on Venemaa kodanikud ületanud Eesti-Venemaa riigipiiri mõlemas suunas veerand miljon korda ning kui Venemaa kodanikel jagataks Eesti-Vene piiril mobilisatsioonikutseid, siis väldiksid Venemaa kodanikud piiripunktide ületamist. Lisaks oleks sellisel juhul võimalik leida vastavat infot ka massiteabevahenditest või siis päritoluriigi informatsiooni 1 Z. Z ja D. D edaspidi ühiselt abikaasad 2 Abikaasad ning nende lapsed X. ja W. W edaspidi ühiselt perekond
2 (14)
koguvatele organisatsioonidele. Tõenäoline ei ole ka see, et taotlejat I ootaks Ukraina sõtta minekust keeldumise eest vangistus.
2.1.2.Perekond ei põgenenud Venemaalt. Tegemist oli teadliku ja läbimõeldud sammuga ümberkolimiseks, mitte vältimatult vajaliku samm rahvusahelise kaitse seisukohalt. On arusaadav, et Eestisse saabudes oli perekonnal viisa näol olemas seaduslik alus Eestis viibida ning vajadus rahvusvahelise kaitse taotlemiseks puudus. Võttes aga arvesse, et taotleja I lootis saada Eestis elamisloa töötamiseks, milleks ta läks ka tööle, ent kuna talle viisa andmisest keelduti, siis esitas taotleja I rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse vältimiseks. Seega on taotleja I taotlus selgelt põhjendamatu välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 201 punkti 6 alusel.
2.1.3.Taotleja I ei vaja täiendavat kaitset. Ta on Venemaa kodanik, kellel puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagasiotsitav. Samuti ei oota taotlejat I Venemaal ees kriminaalkaristus. Taotleja I on korduvalt ületanud Venemaa piiri ning hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis võimaldaks jaatada siseriiklikku- või rahvusvahelist relvakonflikti, mis omakorda võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu.
2.1.4.Taotlejale I on põhjendatud teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna ta on avaldanud valmisolekut lahkuda vabatahtlikult Eestis ja Schengeni viisaruumist. Venemaa on Eesti piirinaaber, ent perekonnaga seotud asjaolusid arvestades tuleb lahkumiskohustuse täitmiseks määrata 14 päeva.
2.1.5.Taotlejale I on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeld kolmeks kuuks, kuna taotleja I poeg elab Eestis ning on abielus Eestis kodanikuga.
2.2.Otsuse II põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.2.1.Taotleja II hirm Venemaale tagasipöördumise ees ei ole objektiivselt põhjendatud. Ehkki taotleja II noorima poja vahistamine ning sellega kaasnenu on negatiivsed sündmused taotleja II elus, siis ei ole see pagulasseisundi andmise aluseks olev tagakius. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei ole ka taotleja II soov tuua oma poeg Venemaalt ära. Tõenäoline ei ole, et taotleja II võiks poliitilise meelsuse väljendamise tõttu olla Venemaal tagaskiusuohus, kuna ta ei ole oma meelsust kunagi avalikult väljendanud. Samuti ei too Eestis sõjavastase meelsuse kõva häälega väljendamine ning ukrainlaste moraalne toetus ja neile asjade andmine kaasa tagakiusamisohtu Venemaal. Väited, et naastes ei suuda taotleja II oma meelsust tagasi hoida, on ebatõenäolised, kuna isik, kes ei ole kunagi oma poliitilist meelsust avaldanud ning on kartnud isegi Youtubes avaldatud videotele meeldimisi märkida, hakkab Venemaale tagasipöördumisel ühtäkki oma meelsust sedavõrd väljendama, et see satub ametivõimude huviorbiiti.
2.2.2.Taotleja II hirm, et perekond kuulutatakse välisagendiks ning neilt võetakse kõik ära, on liialdatud. Päritoluriigi info ei kinnita, et tavakodanikke oleks üksnes Venemaalt lahkumise tõttu välisagendiks nimetatud. Samuti ei too välisagendiks nimetamine Venemaal endaga kaasa kriminaalkaristust või varade 3 (14)
ära võtmist. Välisagendiks nimetamise peamine tagajärg on kohustus esitada erinevaid aruandeid. Taotleja II hirm repressioonide ja piiride kinnipaneku suhtes on tugevalt liialdatud. Taotleja II kolis Venemaale vabatahtlikult ja elas seal üle 20 aasta. Selle aja jooksul oli tal üks negatiivne kokkupuude Venemaa võimudega, kui tema poeg meeleavaldusel osalemise eest vahistati. Taotlejal II ei ole Venemaal elades olnud probleeme poliitilise meelsuse, religiooni, rassi või rahvuse pärast. Venemaa ametivõimud ei ole taotlejale II teinud takistusi igapäeva elu elamiseks ja teda ei ole Venemaal karistatud. Taotleja II ei ole toonud välja, et tema tütardel oleks Venemaal koolis käies olnud probleeme poliitilise meelsuse või selle väljendamise pärast. Taotleja II tütred on tavalised noored inimesed, kes ei tegele ei poliitilise ega ka ühiskondlikult aktiivse tegevusega.
2.2.3.Taotleja II hirm abikaasa mobiliseerimise ja Ukrainasse sõdima saatmise ees ei ole objektiivselt põhjendatud ning selles osas kordab otsus II otsuse I põhjendusi. Taotleja II ei lahkunud Venemaalt tagakiusu tõttu ega taotlenud siin kaitset sel põhjusel. Perekond kavandas lahkumist pikalt ning taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks esitas taotleja II pärast viisade lõppemist ning mõistmist, et neid ei pikendata. Seega esitati taotlus üksnes põhjusel, et vältida lahkumiskohustuse täitmist (VRKS § 201punkt 6).
2.2.4.Taotlejat II ei vaja täiendavat kaitset. Ta on Venemaa kodanik, kellel puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagasiotsitav. Hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis võimaldaks jaatada siseriiklikku- või rahvusvahelist relvakonflikti, mis omakorda võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Ehkki Venemaa suhtes kohaldatud sanktsiooni mõjutavad pikas plaanis oluliselt Venemaal elavate inimeste igapäevaelu ja tekib puudus teatud kaupadest ja hinnad hakkavad tõusma, kuid majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused jäävad väljapoole VRKS § 4 lg 3 sätestatud täiendava kaitse mõistet. Sanktsioonidest tingitud ebameeldivused ei kujuta tõsist ohtu taotleja elule ja tervisele.
2.2.5.Laste antud ütlused peegeldavad vanemate hirme, kuid kaitsevajadust nendest ei nähtu. Lapsed tõid välja, et perekond taotleb Eestis rahvusvaheliste kaitset elamise eesmärgil ning et Venemaal elades probleeme ei olnud.
2.3.Otsuse II põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
2.3.1.Taotlejale II tuleb teha vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus. Taotleja II ei õpi ega tööta Eestis ning ta ei toonud välja lahkumist takistavaid põhjusi. Taotleja II ei ole nii märkimisväärselt integreerunud ühiskonda, et tal oleks võimatu lahkumiskohustust täita. Ehkki taotleja II täisealine poeg elab Eestis, siis ei ole see lahkumisettekirjutuse tegemata jätmise põhjuseks. Perekonda arvestades on taotlejal II lahkumiskohustus võimalik täita 14 päeva jooksul.
2.4.Taotlejale II on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeld kolmeks kuuks, kuna poeg elab Eestis ning on abielus Eestis kodanikuga.
3.Perekond esitas 30.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuste I–III tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata nende rahvusvahelise kaitse taotlused uuesti läbi. 4 (14)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebajate seisukoht
4.1.PPA otsus I on õigusvastane, kuna tugineb valedele järeldustele ning see tuleb tühistada. Vastustaja leitu, et kaebajal I puudub Venemaal oht saada mobiliseeritud, on arusaamatu, kuna mobilisatsioon on ikkagi vahetu oht kaebajale I ning vastustaja oleks pidanud sellega arvestama. PPA rikkus otsuse I andmisel uurimispõhimõtet ning see sunnib kaebajat elama joostes/põgenedes mobilisatsioonipunkti ametnike eest. See ei ole humaanne ega proportsionaalne.
4.1.1.Põhjendamata ja tõendamata on vastustaja hinnang, et Venemaa võimudel ei ole kaebaja I vastu huvi ja teda ei taheta mobiliseerida. Sõjaväkke kutsumist ei välista asjaolu, et kaebaja I läbis sõjaväeteenistuse enam kui 30 aastast tagasi. Kaebajal I on teadmised mereväe suurtükisüsteemist ning see võib olla oluline asjaolu. Samuti ei saa mobiliseerimisel olla määrav olla asjaolu, et kaebaja I ei tea kuhu üksusesse ta mobiliseerimisel kuuluks ja milliseid teenistusülesandeid täitma peaks. Kaebaja I ei tea, kas talle on kutset saadetud või mitte, kuna tema Venemaal elav isa ei võta kutseid vastu.
4.1.2.Kaebaja I vanus ei oma tähendust, kuna võitlejate puudumisel sobivad kõik isikud. Ka vastustaja ise märgib otsuses I, et kui 2022. aastal mobilisatsioon välja kuulutati, siis loodi Kasahstani, Gruusia ja Soome piiril olevate erinevate piiripunktide juurde inimeste väljavoolu takistamiseks n-ö mobiilsed sõjaväekomissariaadid. Lisaks väitsid Venemaa ametnikud 2022. aasta septembris, et nad annavad piiril mobilisatsiooni alla minevatele ja riigist lahkuda soovivatele inimestele sõjaväekutseid. Samuti on arusaamatu, mille põhjal järeldab vastustaja, et mobilisatsioon Venemaal on lõppenud, keskendutakse vabatahtlike värbamisele ja kaebaja II ei kuulu vanuse poolest enam mobilisatsiooniealiste isikute hulka.
4.1.3.Vastustaja arvamus, et Venemaa kodanikud väldiksid piiriületust, kui sellega kaasneks piiril mobilisatsiooni või sõjaväekomissariaati kutsete andmine, ei ole põhjendatud. Inimesed peavad külastama enda lähedasi erinevatel põhjustel ja mistõttu ei ole piiriületus inimese enda vaba valik.
4.2.Vastustaja ei arvestanud menetluses oluliste asjaoludega ning PPA selgitused, kuidas on võimalik kõrvale hoiduda kutsete kättesaamisest Venemaal, on elukauged ja ei arvesta tegeliku olukorraga. Vastustaja toob otsuses I välja, et Venemaal karistatakse sõdimisest keeldujaid, mis lubab jaatada tõenäosust, et kaebaja I suhtes valitseb Venemaal tagakiusuoht.
4.3.PPA otsus II on õigusvastane ning tuleb tühistada. Kaebaja II selgitas menetluses, et otsus Venemaalt lahkumiseks tekkis pärast juhtumit tema pojaga 2019. aastal, kus poeg meeleavaldusel osalemise eest vahistati. Poeg pidi olema kaks päeva eeluurimisvanglas ning misjärel hakkas antud asjaga tegelenud uurija kaebajat II taga kiusama. On tõenäoline, et Venemaal elav poeg pärast ülikooli lõpetamist mobiliseeritakse.
4.4.Kaebaja II selgitas PPA-le, miks ei ole ta poliitilist meelsust väljendanud. Ta on teadlik, et Venemaa võimuorganid jälgivad digitaal- ja sotsiaalmeediat. Üksikisikuna ei ole võimalik Venemaa režiimi vastu võidelda ning selle avalik tegemine oleks seadnud ohtu pere ja lapsed. Eestis olles on kaebaja II meelsust avaldanud ning Venemaal selle tegevusega jätkates satuks kaebaja II tõenäoliselt tagakiusu ohvriks. Ka otsuses II märgib vastustaja, et Venemaa võimud 5 (14)
jälgivad kriitilisi sotsiaalmeediaplatvorme, inimeste digitaalne jälgimine hoogustunud ning see võimaldab inimesi poliitiliselt represseerida. Lisaks märgitakse otsuses II, et telekommunikatsiooni ettevõtte Roskomnadzor jälgib tähelepanelikult veebisaite, sotsiaalmeediat ja uudiste väljaandeid; töötab valitsusvastaste kontode taga olevate inimeste paljastamise ja jälgimise nimel ning annab dokumentide kohaselt julgeolekuasutustele üksikasjalikku teavet kriitikute veebitegevuse kohta. Jälgimise all olnud isikud on veebis rääkimise eest sattunud võimude rünnaku alla. Mõned on politsei vahistanud ja kuude kaupa kinni pidanud.
4.5.Kaebaja II ei nõustu, et tema noorima poja vahistamine ja sellega seotud asjaolud, ei ole tagakius. Rahumeelsel meeleavaldusel osaleja vahistamine ja kinnipidamine ei ole muud kui tagakius. Selline tegevus on kindlasti aluseks pagulasena tunnustamiseks. Selgusetuks jääb PPA mõte, et poeg elab Venemaal täiskasvanud inimesena ja on võimeline ise elukoha üle otsustama. Kaebaja II märkis, et tema poeg kardab mobilisatsiooni.
4.6.Vastustaja ei saa kindlalt väita, et ei pea tõenäoliseks, et kaebaja võiks poliitilise meelsuse ja selle väljendamise tõttu olla tagakiusuohus. Kui kaebaja II saadetakse Venemaale ja väljendab seal oma võimudevastast arvamust näiteks sotsiaalmeedias, võib ta tagakiusu ohvriks sattuda, seda enam, et tema poeg on meeleavaldusel kinni peetud ja karistatud.
4.7.Kaebaja II selgitas põhjendatult, et teda võidakse Venemaale naastes määratleda välisagendina ning see toob kaasa erinevad kohustused ja piirangud. Kaebaja II on koolides valitsust toetavate seisukohtade propageerimise vastu. Koolides toimuvad õppetunnid, mille eesmärgiks on propageerida valitsuse seisukohti sõja kohta ja mõista hukka sõjavastane tegevus. On juhtumeid, kus lastele ja nende vanematele, kes keelduvad sellistes tundides osalemast, avaldatakse survet. Ombudsman Jevgeni Bunimovitš on mõistnud lastega seotud poliitilise väljapressimise, hukka. Seega kaebaja II hirm välisagendiks kuulutamise ees on põhjendatud.
4.8.Asjaolu, et kaebaja II on pärast Eestisse elama asumist ja Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas käinud Venemaal, ilma et tal oleks piiri ületamisel olnud probleeme, ei tähenda, et naastes ei või neid tekkida. Päritoluriigi infost nähtub, et Venemaa koolides on sisse viidud propaganda õppetunnid ning nendele vanematele, kelle lapsed sellistest tundidest keelduvad, avaldatakse survet.
4.9.PPA ei arvestanud laste huvidega. Lastele meeldib Eestis ning nende tervisele võib negatiivselt mõjuda teadmatus, kui nemad peaksid koos vanematega naasma tagasi Venemaale. Lastel võib tekkida oht, et nad jäävad Venemaale naastes vanematest ilma, kuna isa võidakse mobiliseerida ja ema võidakse karistada pikaajalise karistusega. Käesoleval juhul tuleb lähtuda kõigepealt laste huvidest. Kui vastustaja oleks otsuste tegemisel laste huvid esikohale seadnud, siis ole tulnud elukeskkonna muutus välistada
4.10.Kaebajatele I ja II tehtud ettekirjutused Eestist lahkumiseks ei ole õiguspärased ning on vastuolus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (edaspidi VSS) § 171 põhimõtetega. Kaebajad selgitasid seda haldusmenetluses, kuid jääb arusaamatuks, miks PPA sellega ei arvestanud. Nende elukeskkond Eestis on turvaline ning kaebajate väljasaatmine käesolevast elukeskkonnast ei ole põhjendatud, seda enam, et kaebajate hulgas on alaealised lapsed.
4.11.Kaebajatele I ja II kohaldatud sissesõidukeeld ei ole põhjendatud. Kaebajate tervislik seisund ei saa olla aluseks sissesõidukeelu kehtestamisele. Ka majanduslike huvide puudumine ei saa selleks olla. Kaebajad ei ole ohustanud Eesti julgeolekut.
6 (14)
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Kaebaja I ei ole rahvusvahelise kaitse saaja ning otsus I on õiguspärane. Kohtupraktikas on korduvalt hinnatud mobilisatsiooni hirmu rahvusvahelise kaitse andmise alusena ning leitud, et pelk hirm ei ole kaitsevajaduse tuvastamise aluseks. Vastustaja jääb selle seisukoha juurde. Venemaa alustas täiemahulist sissetungi 2022. aasta veebruaris ning ei ole infot, et keegi oleks püüdnud kaebajaga I ühendust võtta võimaliku mobiliseerimisega. Seega on kaebaja I mobiliseerimine hüpoteetiline. Ent isegi kui kaebaja I oleks saanud mobilisatsioonikäsu, ei tähendaks see automaatselt, et ta oleks pagulane. Venemaa tungis Ukrainasse sisse 2 aastat tagasi ning kaebaja ei pidanud vajalikuks rahvusvahelist kaitse taotleda, kuigi sõja alguses esines suurem indikatsioon üldmobilisatsiooni peatsele korraldamisele, kui käesoleval hetkel. Vastustaja märgib, et olukorras, kui tagakiusuhirm on põhjendatud, et saa ajutine viibimisalus turvalises riigis olla meetmeks, mis tekitaks kindlustunde, et ta oma koduriiki naasma ei pea. Seega ei viita kaebaja I käitumine isegi tagakiushirmule, rääkimata põhjendatud tagakiusuohust.
5.2.Kaebaja II ei ole rahvusvahelise kaitse saaja ning selles osas on otsus II õiguspärane. Minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil tuleb prognoosida päritoluriiki naasmise tagajärgi. Seda tehes tuleb eristada prognoosi ilmselgelt tühipaljast oletustest. Erinevalt hüpoteetilistest oletustest põhineb prognoos mingile kindlale eeldusele. On teada, et inimesed kipuvad oma käitumismustreid kordama. Sellest tulenevalt saab kaebaja II käitumist tulevikus prognoosida tema senise käitumise alusel. Seda ongi vastustaja teinud. Kaebaja II ei ole mitte kunagi oma poliitilist meelsust või sõja vastasust väljendanud. Sellest saab järeldada, et tema poliitiline meelsus pole püsiv ega temale endale nii fundamentaalselt oluline, et võiks eeldada, et päritoluriiki naastes asub ta neid avalikult väljendama. Kaebaja II selgitused tagakisuhirmu osas olid üsna üldsõnalised. Kaebaja II põhjendas oma kaitsevajadust mh sellega, et Putini võim on julm ja selle all ei ole võimalik rahulikult elada; igasugused poliitilised demonstratsioonid on keelatud ja oma arvamust väljendada ei tohi. Jääb selgusetuks, kuidas kaebajat II saab häirida sõnavabaduse piiramine olukorras, kus asjaoludest ei nähtu, et kaebajal II oleks igasugune huvi poliitilise meelsuse avaldamisel realiseerida enda õigust sõnavabadusele. Otsuses II toodud päritoluriigi teave ei kinnita, et vaikides sõja vastu olevaid Venemaa kodanikke ootaks tagakius või tõsine oht.
5.3.Vastustajale jääb arusaamatuks seos kaebaja II tagakiusamise ja noorima poja vahistamise vahel. PPA hindas poja vahistamist üksnes kaebaja II tagakiusuhirmu kontekstis. PPA ei otsusta isiku kaitsevajaduse üle pelgalt tema lähedaste selgituste põhjal. Kaebaja II Venemaal elav poeg ei ole varjupaigataotlust esitanud ning küsimust, kas ta võiks olla pagulane, praegusel juhul ei lahendata. Ehkki valitsevale režiimile oponeeritavate vaadetega inimese pereliikmeid võidakse Venemaal tagakiusata, siis ei ole kaebaja II väitnud, et tema noorim poeg kuuluks prominentsete opositsionääride kategooriasse, kelle suhtes Venemaa antud strateegiat potentsiaalselt rakendaks.
5.4.Lastega seotud väited on teoreetilised. Kui ema ja isa suhtes tagakiusamist ei esine, ei ole ka põhjust laste perest äravõtmiseks. Lastel esine isiklikke asjaolusid, mille tõttu saaks nad kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, vaid need on seotud nende vanemate esile toodud asjaoludega. Venemaa kodanikena on lapsed integreerunud Vene ühiskonda, nad valdavad päritoluriigi keelt ning ka Venemaal õppides ei esinenud kaebajatel probleeme, mis omaksid mingit tähtsust rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel.
5.5.Sissesõidukeeldu ei määrata, seda kohaldatakse. VSS-is on sätestatud, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu ehk see on seadusandja tahtest tulenevalt obligatoorne ning ainult humaansetel kaalutlustel võib 7 (14)
sissesõidukeelu jätta kohaldamata. Seega ei pea PPA põhjendama/kaalutlema miks sissesõidukeeldu kohaldatakse, vaid ainult kaaluma kas esineb humaanseid kaalutlusi ning kas sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades proportsionaalne või võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Avalikes huvides on välistada rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine. Vastustaja on seisukohal, et kaebajad on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitajad ja seega on sissesõidukeelu kohaldamine heidutamaks isikuid rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi mitte kuritarvitama.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 158 lg 31 esimene lause näeb ette, et halduskohus hindab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab kohtul on kohustus võtta arvesse uusi, pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ilmnenud, faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ning hinnata kaitsevajadust sellest lähtuvalt (vt ka Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, punktid 14– 16.5). Kaebaja I esitas kohtule täiendava tõendi enda tervenemise kohta C-hepatiidist ning leidis, et see asjaolu muudab hinnangut tema kaitsevajadusele. Kohus sellega ei nõustu ning vastavad põhjendused on esitatud käesoleva otsuse punktis 18.
7.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamisena on käsitatav muu hulgas VRKS § 19 lg-s 2 (vt direktiivi 2011/95/EL artikkel 9 lg 2) loetletud asjaolude esinemine. Selleks, et tegu või tegude kogumit oleks alust pidada tagakiusamiseks, peab see oma olemuse, kordumise või ulatuse tõttu olema piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt) rasket rikkumist (VRKS § 19 lg 1; direktiivi 2011/95/EL artikkel 9 lg 1). Tagakiusamise tuvastamisel ei tule siiski rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punktid 13 ja 15).
8.Kuna kohus nõustub PPA otsuse I3, otsuse II4 ja otsuse III5 põhjendustega, siis ei pea kohus vajalikuks PPA seisukohti kohtuotsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebuse väidetele ning kaebaja väljatoodud uuele asjaolule märgib kohus järgmist. Kaebaja I osas pagulasseisundi tuvastamata jätmine
9.Kaebaja I väidab, et ta võib sattuda päritoluriigis tagakiusu alla, kuna ta ei soovi mobiliseerituna Ukrainasse sõdima minna. VRKS § 19 lg 2 punkt 5 kohaselt käsitatakse tagakiusamisena mh süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise 3 Kaebaja I rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus ja lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeelu kohaldamisega (digitoimiku lehekülg (dtl) 22–46) 4 Kaebajate II, III ja IV rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamise otsus (dtl 47–67) 5 Kaebajale II tehtud lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeelu kohaldamisega (dtl 68–72)
8 (14)
(vt Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, punkt 26 ning Euroopa Kohtu otsused C280/21, punkt 35, C-238/19 ja C472/13). Samuti on tagakiusamisena käsitatav diskrimineeriv või ebaproportsionaalne süüdimõistmine või karistuse kehtestamine (VRKS § 19 lg 2 punkt 3).
10.Vaidlust ei ole, et: − kaebaja I on läbinud Venemaal sõjaväeteenistuse; − ta tunneb Ukraina vastu kasutatavat Venemaa ründetehnikat; − kaebajale I ja II teadaolevalt ei ole kaebajale I mobilisatsioonikutset esitatud. Arvestades Venemaa sõjategevust Ukrainas ning Venemaa kodanike arvukaid rahvusvahelise kaitse taotlusi Eestis, siis on kohtupraktikas korduvalt analüüsitud, kas hirm võimaliku mobiliseerimise ees võib olla aluseks isiku tunnustamiseks pagulasena. Kohtud on läbivalt olnud seisukohal, et nii see ei ole. Ka praegusel juhul ei ole kaebaja toonud välja selliseid asjaolusid, mis annaks aluse olemasolevast kohtupraktikast irdumiseks. Kaebaja hirm, et tema teadmistega isiku vastu võib Vene sõjaväes olla eriline huvi, ei ole millegagi põhjendatud. Kohtu hinnangul ei saa erilist huvi põhjendada ka sellega, et kaebajal I on sõjaaja amet ja ta tunneb süsteeme, millega Ukrainat rünnatakse6. Kui Venemaa ametivõimud sooviks reaalselt kaebaja I teadmistega isikut mobiliseerida ning tema teadmistega isikust oleks Venemaa relvajõududes reaalselt puudus, siis oleks Venemaa ametivõimud püüdnud kaebajat I ka leida ning talle kutset edastada. Abikaasad ei ole toonud välja ühtegi sellist olukorda. Ühendust ei ole võetud kaebaja I Venemaal elava isaga ning ülikoolis õppiva pojaga. Ehkki abikaasad tõid mõlemad välja, et kaebaja I isa ei võta midagi vastu, siis ei pea kohus usutavaks, et kaebaja I isa ei ole viimase 2 aasta jooksul kellegagi suhelnud6,7. Isegi kui jätta välja kaebaja II isa, siis ei ole kutset üritatud kaebajale I toimetada kätte ka Venemaal elava poja kaudu. Kuigi abikaasad tõid istungil välja, et nende Venemaal õppiv ja elav poeg ei ela registreeritud elukohas, ta käib päevavalges vähe väljas ja proovib õpinguid maksimaalselt sooritada interneti vahendusel, siis ei saa olla vaidlust, et kui Venemaa ametivõimud reaalselt kaebajat I mobiliseerida sooviks, siis oleks ühendust võetud Venemaal elava pojaga ning püütud seeläbi kaebajaga I kontakti saada. Ehkki on õige, et Venemaa Musta mere laevastikku on ukrainlased edukalt rünnanud ning laevastikust on pea pool hävitatud, siis ei saa sellest järeldada, et Venemaa vajab Musta mere laevastiku mehitamiseks täiendavaid sõjaväelasi. Sellist päritoluriigi infot kohtule esitatud ei ole.
11.PPA analüüsis otsuses I laiapõhjaliselt Venemaa päritoluriigi infot ning tegi selles põhjendatult järelduse, et kaebaja I mobiliseerimine on ebatõenäoline ning kaebajate hirmud alusetud. Kuna praegusel juhul tugineb otsus I tuleviku prognoosil, siis ei nähtu kohtule, et PPA oleks asjaolusid hinnanud kuidagi meelevaldselt. Kaebaja I toob kaebuses välja erinevad olukorrad, mille PPA on aga päritoluriigi infole viidates ümber lükanud. PPA ei saa lõpuni välistada, et kaebajat I ei soovita mobiliseerida, aga arvestades päritoluriigi infot, siis on see vähetõenäoline ning lisaks on kaebajal I võimalik taotleda asendusmeetmete kohaldamist või vaidlustada enda mobiliseerimine põhjusel, et see on vastuolus Venemaa seadustega.
6 Vastuseks PPA küsimusele 14: „Te ütlesite, et sõja alguses tekkis oht, et Teie mees kutsutakse sõdima Ukraina vastu. Milles see oht väljendus?“, vastas kaebaja II, et: „Tal on sõjaaja amet, ta teenis kolm aastat laevastikus laevaelektrike komandörina, GRAD süsteemi komandör. Need samad süsteemid praegu tulistavad Ukrainat. Tema isa elab Xxxxxxxxxxx, aga mingeid kutseid vastu ei võta, ta on vana.“ (dtl 312) 7 Vastuses PPA küsimusele nr 14: „Kas Teile on saadetud mobilisatsiooni kutse?“ ja „Kas neid on toodud?“, vastas kaebaja: „Ma ei ela seal, minu isa ei võta mingeid kutseid. /.../ Ma isegi ei tea sellest midagi. Isa lihtsalt midagi ei võta ja sellepärast mul pole kontrolli. Minu isa on xx-aastane, juba xx-aastane ja ta võib seda endale lubada.“ (dtl 259)
9 (14)
12.Kaebaja I toob kaebuses välja küll erinevaid väiteid (nt piiril mobiliseerimisest jne), kuid päritoluriigi info selliste juhtumite toimumist Eesti-Vene piiril ei kinnita. Kohtu hinnangul ei piisa PPA otsuses I toodud asjaolude ümberlükkamiseks pelgalt väitest, et Venemaal nii kui nii õigusakte ei järgita. Nagu PPA otsuses I välja tõi, siis alates 2023. aasta algusest kuni 17. septembrini on Venemaa kodanikud ületanud Eesti-Venemaa piiri mõlemas suunas üle veerand miljoni korra ning kui ükskõik mis suunas piiri ületajatele jagataks Eesti-Vene piiril mobilisatsiooni- või sõjaväekomissariaati ilmumise kutseid, siis väldiksid Venemaa kodanikud selle piiripunkti ületamist. Kohus nõustub sellega. Samuti on õige PPA järeldus, et sellisel juhul oleks võimalik leida selle kohta ka infot erinevatest avalikest massiteabevahenditest või siis oleks see info vähemalt kättesaadav päritoluriigi informatsiooni koguvatele organisatsioonidele8.
13.Seoses piiriületustega märkis kaebaja I, et Eesti-Vene piiriületused ei ole vabatahtlikud. Kohus sellega ei nõustu. Kohtu hinnangul on PPA järeldus piiriületustest loogiline ning kui reaalselt toimuks piiripunktis mobiliseerimine või isikute sõjaväekomissariaati suunamine, siis ei pea kohus eluliselt usutavaks, et sugulaste külastamine oleks sellises olukorras kaalukam argument hirmust mobilisatsiooni ja rindele saatmise ees. Seda enam, et sellisel juhul ei pruugiks omavahelist suhtlust sugulaste vahel enam üldse toimuda.
14.Kohus ei nõustu kaebajaga I, et PPA hinnang, et Venemaa võimudel ei ole kaebaja vastu huvi ja teda ei taheta mobiliseerida, on põhjendamata ja tõendamata. Esmalt märgib kohus, et PPA ei saagi sellist väidet tõendada, kuna tegemist oleks infoga, milleks tuleks pöörduda konkreetselt päritoluriigi poole, kuid rahvusvahelise kaitse asjades on see keelatud. Küll aga on PPA järeldus põhistatud9 ning see tugineb kaebaja enda antud ütlustel, mille kohaselt ei ole teda Venemaa ametivõimud otsimas käinud. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis kui kaebaja I teadmised mereväe suutükisüsteemist oleks sedavõrd olulised ja vajalikud Vene armeele, siis oleks ka loogiline, et kaebajaga I oleks lähedaste kaudu kontakti otsitud.
15.Kohus ei nõustu kaebaja I abstraktse väitega, et PPA otsuses I välja toodud vanuselised grupid ei oma mobiliseerimisel määravat tähendust. Vastupidiselt kaebaja I väidetele on PPA väga üksikasjalikult selgitanud vanusegruppidega seonduvat10 ning kaebaja I ei ole esitanud tõendeid või päritoluriigi infot selle koha, et info millele PPA otsuses I tugineb on väär või et seda on valesti tõlgendatud. Üksnes väide, et Venemaal nii kui nii seadusi ei järgita, ei ole piisav päritoluriigi info ümberlükkamiseks. Üksikuid erandeid võib ikka ette tulla, kuid selle alusel ei saa teha üldistavaid järeldusi. Seega nõustub kohus PPA järeldusega, et kaebaja subjektiivne hirm võimaliku mobiliseerimise ees on objektiivsete asjaoludega tõendamata.
16.Samuti on PPA asjakohaselt vastanud kaebaja I väidetele, mille kohaselt on piiril loodud spetsiaalsed sõjaväe komissariaadid, kes tegelevad isikute mobiliseerimisega. PPA tõi otsuses välja, et: „Kui 2022. aasta septembris Venemaal mobilisatsioon välja kuulutati, siis loodi erinevate Vene piiripunktide juurde väljavoolu takistamiseks nö ,,mobiilsed sõjaväekomissariaadid“, et võtta kinni paanikasse sattunud mobilisatsiooni eest põgenevaid tsiviilisikuid.”* Komissariaadid avati Kasahstani, Gruusia ja Soome piiril ning 2022. aasta septembris väitsid Venemaa ametnikud, et nad annavad piiril mobilisatsiooni alla minevatele ja riigist lahkuda soovivatele inimestele mobilisatsioonikutseid.”' Samas väidetakse, et näiteks 8 Dtl 30 9 Põhistamine on faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. 10 Dtl 25–30
10 (14)
Vene-Gruusia piiril oleva jalakäijatele mõeldud piiripunktis panid Vene võimud üles mobiilse sõjaväekomissariaadi, selleks et riigist lahkuvaid venelasi emotsionaalselt survestada.* Kuna päritoluriigi informatsioonist ei nähtu, et Venemaale naasvatele mobilisatsiooni ealistele isikutele jagataks piiril mobilisatsiooni kutseid. Mobilisatsioon Venemaal on lõppenud ning Venemaa võimud on keskendunud vabatahtlike värbamisele ja taotleja ei kuulu oma vanuse poolest enam mobilisatsiooniealiste isikute hulka. Siis on PPA hinnangu vähetõenäoline, et taotlejale antaks Venemaale naasmisel piiril mobilisatsiooni kutse või siis kutse ilmuda sõjaväekomissariaati.“. Ei ole teada, et selliseid mobiliseerimispunkte oleks loodud Eesti-Vene piirile. Kui sellised punktid oleksid loodud, siis oleks need ka igapäevaselt piiri ületavate isikute poolt välja toodud.
17.Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide, et PPA oleks pidanud kuidagi muul viisil tõendama enda arvamust, et mobilisatsioon Venemaal on lõppenud ja uus mobilisatsioon oleks äärmiselt ebapopulaarne ning Venemaa võimud on keskendunud vabatahtlike värbamisele. Viidatud järeldus tugineb päritoluriigi infol. Täna Venemaal mobilisatsiooni ei toimu ning seda ei ole välja kuulutatud ka käesoleva kohtumenetluse ajal. Ehkki oletatud on, et uus mobilisatsioonilaine võib toimuda pärast Venemaa presidendivalimisi, mis leidsid aset 15.– 17.03.2024, siis ei ole siiani konkreetseid andmeid mobilisatsiooni ettevalmistamisest. Arvestades Venemaa elanikkonna (eriti seniste mobiliseeritute lähedaste) kasvava rahulolematusega pikaajalise sõjaga11, siis ei saa välistada, et mobilisatsiooni kui sellist ei pruugi üldse tulla12. Venemaa on pigem otsustanud minna üle lepingulisele teenistusele – üritatakse värvata isikuid, kes sõlmivad tegevteenistuse lepingu, lähtudes oma põhimõtetest ja ka majanduslikest huvidest. Ka meedias kajastatakse, et pigem püüab Venemaa 2024. aastal värvata lepinguga sõjaväelasi13.
18.Vahetult enne kohtuistungit13 esitas kaebajate esindaja kohtule tõendi15, mille kohaselt tunnistati kaebaja I juba 29.01.2024 C-hepatiidist tervenenuks. Ehkki kohtule jääb arusaamatuks, miks sellise tõendi esitamisega sedavõrd kaua venitati, ent kuna tegemist on uue asjaoluga, võttis kohus tõendi asja materjalide juurde. Seega tuleb kohtul endal hinnata, kas kaebaja I tervenemine võib olla selline asjaolu, mis tooks kaasa selle, et kaebaja I on pagulane VRKS § 4 tähenduses. Kohus nõustub PPA kohtuistungil väljendatud seisukohaga, et kaebaja I väidetav tervenemine ei too kaasa otsuse I osas kaebuse rahuldamist ega kaebaja pagulasena tunnustamist. Otsuses I ei leidnud PPA, et kaebaja I mobiliseerimise välistab C-hepatiidi diagnoos. PPA leidis, et kaebaja I mobiliseerimine üleüldse on ebatõenäoline juba ainuüksi vanuse pärast ning samuti põhjusel, et kaebajale I ei ole esitatud mobilisatsioonikutset ja Venemaal mobilisatsiooni ei toimu. Sel põhjusel ei muuda kaebaja I väidetav tervenemine ka PPA otsuse I lõppjäreldusi, mille kohaselt kaebaja I ei ole rahvusvahelist kaitset vajavaks isikuks.
19.Seega võttes aluseks PPA otsuse I ning päritoluriigi info, siis puudub praegusel juhul piisav tõenäosus, et Venemaale tagasi pöördumisel peab kaebaja I osalema sõjategevuses 11 Nt „Mobiliseeritud Vene sõdurite abikaasade rahulolematus Putiniga kasvab“ – ERR, 22.01.2024 – https://www.err.ee/1609229172/ 12 Vt ka https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2023_10_EUAA_COI_Query_Response_Q47_Russian_Federation_Military_service.pdf 13 https://www.pravda.com.ua/eng/news/2024/04/10/7450578/ 13 Kohtuistung toimus 02.04.2024 ning tõend esitati 01.04.2024 (dtl 1423–1424)
Dtl 1425–1430
11 (14)
Ukraina vastu. Kuigi kohus ei välista, et kaebajat I võidakse Venemaa piiril põhjalikumalt küsitleda, sh uurida tema Venemaalt eemal viibimise põhjuseid ja vaateid sõjategevusele Ukrainas, siis pelgalt küsitlemist, kinnipidamist ja asjade läbivaatamist ei saa aga käsitada tagakiusamisena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, punkt 26). Kaebaja väide, et teda võidaks otse piirilt saata sõjaväekomissariaati ja sealt edasi Ukrainasse sõdima, on aga selgelt liialdatud. Kaebaja II osas pagulasseisundi tuvastamata jätmine
20.Kaebaja II sõnul võib ta saada Venemaal tagakiusatud poliitiliste vaadete tõttu, kuna ta ei poolda Ukraina sõda ning olemasolevat režiimi. Tagakiusamisena on käsitatav diskrimineeriv või ebaproportsionaalne süüdimõistmine või karistuse kehtestamine (VRKS § 19 lg 2 punkt 3).
21.Vaidlust ei ole, et kaebaja II ei avaldanud oma meelsust Venemaal elades. Aga ka Eestis elades ei ole kaebaja II aktiivne sõjavastaste sotsiaalmeedia postituste tegija. Ehkki kohtu hinnangul ei ole alust arvata, et kaebaja II võimuvastased vaated ei oleks talle omased, kuid asjaoludest ei nähtu, et kaebajale II oleks omane sõjavastase meelsuse avalik väljendamine, mistõttu võiks kaebaja II seda teha Venemaal. Kaebaja II ei ole esitanud tõendeid, et kritiseeriks sõjategevust ning Venemaa poliitilist režiimi süstemaatiliselt või avalikult. Seega ei ole kaebaja II poliitiline meelsus ka Venemaa ametivõimudele teada. Poliitilise meelsuse puhul on aga eelduseks see, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab näitama, et ta kardab tagakiusu oma meelsuse pärast ning, et tema vaated on saanud ametivõimudele teatavaks või on ametivõimud neid taotlejale omistanud. Praegusel juhul aga ei ole tegemist sellise olukorraga.
22.Kuigi asjas kogutud päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena, ent selle juures tuleb arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. Samuti peab Venemaa ametivõimudele selline tegevus teatavaks saama. Kohus märgib, et kõigi võimu- ja sõjavastaste vaadetega inimeste tegevuse (sh nende sotsiaalmeedia) jälgimine ja karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane, mida kinnitab päritolumaa info. Kuna kaebaja II ei ole sotsiaalmeedias oma vaateid avaldanud, siis ei ole asjakohased ka kaebuse väited, mille kohaselt sotsiaalmeediat jälgitakse ning seal postitusi teinud isikuid karistatakse.
23.Seega kaebaja II profiili arvestades ei ole kokkuvõttes piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse päritoluriiki tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine, küsitlemine (sh Venemaa piiril) või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
24.Mis puudutab aga kaebaja II väiteid seoses Venemaal elava pojaga, siis ei ole need asjakohased. Kohus nõustub PPA-ga, et otsuses II hinnati poja vahistamist üksnes kaebaja tagakiusu hirmu hindamise kontekstis. Kuna kaebaja II Venemaal elav poeg ei ole varjupaigataotlust esitanud, siis ei lahendata praegusel juhul ka küsimust, kas temaga seotud
12 (14)
elulised sündmused annavad aluse tema pagulaseks tunnistamiseks. Et kaebajat II ja tema perekonda oleks pärast pojaga toimunut VRKS § 19 tähenduses tagakiusatud, kohtule ei nähtu. Kaebajate I ja II osas täiendava kaitse vajaduse tuvastamata jätmine
25.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajad ei vaja ka täiendavat kaitset ning kohus ei pea vajalikuks selles osas PPA otsuseid korrata. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (punkt 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (punkt 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (punkt 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, punktid 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
26.Abikaasad tuginevad täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul. Kohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajaid ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis PPA õigesti, et kaebajad ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks. Laste rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamine
27.Kuna kohus nõustub PPA-ga, et abikaasadel ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele, ei saa nendega seotud asjaolud olla aluseks lastele rahvusvahelise kaitse andmiseks. Ehkki kohus nõustub kaebajatega, et nii PPA kui ka kohtud on kohustatud arvestama lapse õigusi ja huve (VRKS § 17 lg 1, vt ka lapse õiguste konventsiooni artikkel 3, lastekaitseseaduse § 5 punkt 3 ja § 21), siis ei tähenda see seda, et rahvusvahelise kaitse asjades oleks lastega pered kuidagi eriliselt koheldavad. Kohus ei vaidlusta, et võrreldes Venemaaga võib laste elu Eestis olla parem, kuid see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 320-1115, punkt 27).
28.Seoses perekonna rahvusvahelise kaitse taotlustega peab kohus vajalikuks täiendavalt märkida, et ajalooliselt on ka Eesti ja eestlased elanud Venemaa okupatsioonirežiimi all, kus sõna- ja arvamusvabadus oli sarnaselt täna Venemaal elavatele venelastele piiratud. Samuti tuli kokku puutuda propagandaga. Küll aga oli võimalik eestlastel sellise režiimi tingimustes elada, saada hakkama ning taastada Eesti Vabariik. Nii nagu suutsid eestlased tol ajal oma arvamust vaka all hoida ning teha mh lastele selgeks, mida ja kellega rääkida võib või kuidas käituma peab, nii peab kohus usutavaks, et seda suudavad ka tänased venelased Venemaal elades. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigust kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, punkt 18) ning asendada viisat ja elamisluba nende andmisest keeldumise järgselt. Kaebajatele I ja II lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine
29.Abikaasadele tehtud ettekirjutused lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva olid nende tegemise ajal õiguspärased (VSS § 7 lg 1, § 7 1 lg-d 1, 11 ja 4). PPA arvestas kaebajate vanust, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning muid asjakohaseid kaalutlusi. PPA 13 (14)
põhjendas, miks ei anta kaebajatele vabatahtlikuks lahkumiseks pikemat aega kui 14 päeva ning miks määratakse sihtriigiks Venemaa. Kaebajad ei ole kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mis lükkaks ümber PPA otsuses I ja otsuses III toodud järeldused, et kaebajatele lahkumisettekirjutuse tegemine ja nende väljasaatmine Venemaale ei riku VSS § 17 1 sätestatud keeldu. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis ei ole tõenäoline, et kaebajaid ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamine või tõsine oht. Puuduvad tõendid, et kaebajatel on selliseid terviseprobleeme, mis takistaks Venemaale tagasipöördumist. C-hepatiidist on kaebaja I tervenenud.
30.Kaebajatele on õiguspäraselt kohaldatud sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (VSS § 7 4 lg 4) või sissesõidukeelu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS § 7 4 lg 3), siis on seadusandja hinnanud proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses välismaalasele sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 7 4 lg 1). Vastustajal tuleb siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, punkt 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 13; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34).
31.Praegusel juhul kohaldas PPA abikaasadele kolmeaastase sissesõidukeelu asemel sissesõidukeelu kolmeks kuuks. Kaebajad ei toonud haldusmenetluses välja selliseid asjaolusid, mille alusel oleks PPA pidanud sissesõidukeelu tähtaja vähendama nullini ehk teisisõnu jätma selle kohaldamata. Kaebustest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu. Asjaolu, et kaebajate sõnul ei lähtu nendest ohtu Eesti julgeolekule ei ole sissesõidukeelu kehtestamata jätmise aluseks. Kaebajate väite, et Venemaale tagasipöördumise korral ähvardab neid tagakiusamine, lükkab ümber eelnevalt tuvastatud asjaolu, et kaebajad ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitsele ning nende hirm tagakiusamise ees ei ole põhjendatud.
32.Kaebus jääb kõigis nõuetes rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate enda kantud menetluskulud (sh riigilõiv ja kohtuistungi tõlkimisega seotud kulu) nende enda kanda ning neid ei hüvitata. Riigi õigusabi tasu ja kulu ning samuti kaebajale menetlusabi korras antud tõlkeabi kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja võimalikud kulud jäävad vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
34.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.