Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.02.2024 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/67-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks andma kaebajale elamisluba
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.09.2024 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 14.09.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse õppimiseks tähtajalise elamisloa saamiseks. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 01.02.2024 otsusega 15.3-3.2/67-1 taotluse rahuldamata (dtl 13 jj). Otsuse põhjendused:
1.Taotleja on varasemalt omanud tähtajalist elamisluba välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 4 alusel töötamiseks kehtivusajaga alates 19.02.2020-18.11.2020 ja 18.11.2020-06.07.2023. Viimane elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 1 alusel, kuna taotleja töösuhe tööandjaga oli lõppenud ning seetõttu olid elamisloa andmise tingimused täitmata.
2.Esinevad VMS § 124 lg 1 p-s 1 ja 5 ning lg 2 p-s 2 nimetatud alused elamisloa andmisest keeldumiseks.
2.1.Tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. 2021. aastal taotlejale määratud karistusi arvestab PPA taotleja käitumist iseloomustavatena. Taotlejal on 1 kehtiv kriminaalkaristus joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest, ta on korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, teda on korduvalt karistatud väärteokorras ning taotlejaga seoses on 1(5)
korduvalt registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumeid. Mootorsõiduki kui suurema ohu allika joobeseisundis juhtimine on üks raskemaid ja ohtlikumaid liiklussüütegusid, mille tagajärjed on ettearvamatud ning võivad tuua kaasa korvamatuid tagajärgi ja kahjusid. Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine kujutab ilmselgelt ohtu nii isikule endale kui ka kaasliiklejatele ning kokkuvõttes kujutab ohtu avalikule korrale. Korduv seaduserikkumiste eest karistamine näitab taotleja käitumismustrit ning et ta ei austa ega täida Eesti Vabariigi seaduseid ega ühiskonnakorraldust. Oma käitumisega on taotleja ohustanud avalikku korda ning enda ja teiste elu ja tervist. Taotlejale määratud karistused ja mõjutustrahvid ei ole teda õiguskuulekale käitumisele suunanud.
2.2.Taotlejat on ajavahemikul 2021-2023 korduvalt karistatud süütegude eest. Süüteod ei ole juhuslikku laadi ja nende iseloom viitab tahtlusele ja taotleja valikutele.
2.3.Taotleja on korduvalt toime pannud süütegusid ning seetõttu VMS § 11 nimetatud kohustust rikkunud. Asjaolu, et taotlejaga seoses on korduvalt registreeritud ka lähisuhtevägivalla juhtumeid, näitab ilmekalt, et taotleja ei austa ei põhiseaduslikke väärtusi ega printsiipe, samuti Eesti ühiskonna korraldust. Lähisuhtevägivald on väga tõsine probleem ega ole Eesti ühiskonnas aktsepteeritav. Eesti ei pea võimaldama siin viibimist välismaalastel, kes ei täida Eesti seadusi ja panevad toime süütegusid. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, sh ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa andmisest isikutele, kes on varasema käitumisega näidanud, et nad ohustavad teiste isikute turvalisust.
3.PPA ei arvesta tööandja kutsega, kuna taotleja esitas taotluse õppimiseks, mitte töötamiseks. Samuti ei taotlenud taotleja elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Taotleja alustas narkootiliste ainete tarvitamise vastast ravi alles aasta pärast kohtu poolt talle selle kohustuse panemist, mistõttu ei nähtu tõsikindlat soovi sõltuvusest vabanemiseks. Ravi läbimine ei garanteeri, et juhtumid tulevikus ei kordu. Ohtu avalikule korrale ei kõrvalda see, et taotleja ei ole alates 11.04.2023 uusi süütegusid toime pannud, sj viibib taotleja rehabilitatsioonikeskuses, kus on võimalused tavapärases igapäevaelus osalemiseks piiratud. Seega on loomulik, et taotleja käitumine on sel ajal tavapärasega võrreldes õiguskuulekam.
4.Taotlejale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise puhul võib esineda mõningane pereriive, aga kuna taotleja abikaasa ja lapsed on Valgevene kodanikud, siis on ka nendel võimalik elada pereelu kodakondsusjärgses riigis ehk Valgevenes. Kui taotleja elukoht, sõpruskond ja elutingimused ei muutu, siis ei saa olla kindel, et taotleja ei ole jätkuvalt ohtlik oma perele.
2.X esitas otsuse peale vaide (dtl 20 jj), mille PPA jättis 08.03.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/11 (dtl 28 jj) rahuldamata.
3.X esitas 18.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 01.02.2024 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/67-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks andma kaebajale elamisluba. Kaebuse põhjendused:
1.Elamisloa andmisest keeldumine oleks ebaproportsionaalne arvestades kaebaja Eestis elamist 5 aasta jooksul, Eestis elavat perekonda ja lapsi, jõupingutusi rehabilitatsioonis ja positiivseid iseloomustusi, kõrgkoolis õppimist, kutsealaseid oskusi, pidevat tööstaaži aastatel 2019-2023, seaduse järgimist ja vastutustundlikkuse valmidust.
2.Politsei ei arvestanud positiivseid muutused ja madalat taasrikkumiste ohtu. Hoolimata minevikus seaduste rikkumisest seoses mootorsõiduki juhtimisega joobes olekus ja narkootikumide tarvitamisega, alustas kaebaja 2023. aasta aprillis vabatahtlikult statsionaarse rehabilitatsiooniraviga ja osaleb riiklikus toetusprogrammis "SÜTIK" inimestele, kes kannatavad narkosõltuvuse all. Nende hinnangul on risk, et kaebaja naaseb õigusrikkumiste ja narkootikumide juurde, viidud miinimumini. Kaebaja asus 2023. aasta suvel õppima Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilisse seminari ja lä2(5)
bis edukalt koolituse. Kaebaja käitumine on pikaajalise rehabilitatsiooni ja narkootikumidest loobumise järel olnud seaduskuulekas ega kujuta ohtu.
3.Elamisloast keeldumine rikub esmajoones kaebaja pere ühtsust ja mõjub negatiivselt laste huvidele, mis on vastuolus rahvusvaheliste ja Euroopa õiguse põhimõtetega. Perekonna vahel on tugev psühholoogiline side. Lastel on vaja kasvada mõlema vanemaga koos ja isast lahutamine mõjutab negatiivselt nende heaolu ja arengut.
4.Kohus ei ole kohustanud kaebajat läbima rehabilitatsiooni, vaid kohustas alluma ja mitte takistama asendusravi kuuri. Asendusravi ei andnud soovitud tulemust, mistõttu otsis kaebaja vabatahtlikult alternatiivseid ravimeetodeid ja asus statsionaarsesse rehabilitatsiooni. Pärast ravi vabatahtlikku alustamist määras kohus selle jätkamise. Samuti pöördus kaebaja ise politsei poole määratud trahvide ühiskondliku tööga asendamise palvega, kui selgus, et ta ei suuda trahve tasuda.
5.Võimetus tagasi Valgevenesse pöörduda on osaliselt seotud ka hirmuga ja repressioonidega seal. Eestis elamine on perekonnale ainus reaalne alternatiiv.
6.VMS § 125 näeb ette erandi tegemise, mille kohaldamiseks annavad piisava aluse pereliikmete ja laste olemasolu, seaduslik elamine Eestis, rehabilitatsiooni läbimine, eranditult positiivsed iseloomustused, õigusrikkumiste puudumine pärast rehabilitatsiooni algust.
4.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.PPA tugines kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel järgmistele alustele: - kaebaja Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda (VMS § 124 lg 1 p 1); - kaebajat on karistatud süüteo eest (VMS § 124 lg 1 p 5); - kaebaja on rikkunud VMS §-11 nimetatud kohustust (VMS § 124 lg 2 p 2). Vastustaja väljatoodud keeldumise õiguslikud alused on erinevad, kuid haldusakti faktiline põhjendus on seotud nende kõigiga. Kaebajat oli haldusakti andmise hetkel ühel korral karistatud kuriteo eest, ühel korral väärtegude eest ning kaebajaga oli seotud mitmeid narkootikumide tarvitamise ja lähisuhtevägivalla juhtumeid. Kaebaja sellisest käitumisest nähtub, et ta ei ole järginud Eesti õigusakte ega ühiskonnakorraldust, millest omakorda saab järeldada ohtu avalikule korrale.
6.Kohus leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et elamisloa andmisest tuleb VMS § 124 lg 1 p 1 ja p 5 ja lg 2 p 2 alusel keelduda ning miks kaebajast, sh tema toimepandud süütegudest lähtub oht avalikule korrale.
6.1.Kaebajal oli otsuse tegemise ajal 1 kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 lõikes 2 sätestatud kuriteo toimepanemise eest ja 1 kehtiv väärteokaristus LKindlS § 81, LS § 224 lg 2, LS § 231 lg 1 ja NPALS § 151 lg 1 rikkumiste eest (dtl 167 jj). Lisaks on vastustaja vaidlustatud otsuse punktis 4 kirjeldanud politsei andmebaasis registreeritud kaebajaga seotud liiklusreeglite rikkumise, narkootikumide tarvitamise ja lähisuhtevägivalla juhtumeid. Kaebaja ei ole eelnevat eitanud ega väitnud, et juhtumeid ei ole toimunud, vaid selgitanud, et pani teod toime sõltuvuse mõjul ning on end parandanud ja rehabilitatsiooni läbimisega näidanud, et suudab edaspidi olla õiguskuulekas. Kaebaja väiteid, miks olenemata tema toimepandud tegudest, tuleks talle elamisluba siiski anda, käsitleb kohus edaspidi.
6.2.Kokkuvõtvalt nähtub kohtule, et kaebaja on juhtinud mootorsõidukit, olles alkoholi- või narkojoobes, neljal korral 28.01.2021(dtl 36), 11.07.2022 (dtl 36), 29.10.2022 (LS § 224 lg 2, dtl 168) ja 11.04.2023 (dtl 15-16, 219). Samuti on kaheksal korral registreeritud kaebajaga seotud narkootikumise tarvitamise või narkojoobe juhtumid 24.09.2022, 14.10.2022, 29.10.2022, 19.11.2022, 28.01.2023, 07.02.2023, 09.03.2023, 11.03.2023, millest viiel korral tekkis ka füüsiline või verbaal3(5)
ne konflikt abikaasaga ja juures olid lapsed (dtl 14-15). Lisaks on kaebajaga seonduvalt registreeritud kergemaid liiklusrikkumisi (dtl 14-15, 168) ja üks väidetava ähvardamise juhtum (dtl 15). Nii mootorsõiduki joobes juhtimine kui ka narkootikumide mõju all toime pandud lähisuhtevägivallale viitavad juhtumid, sh laste juuresolekul on Eesti ühiskonnas taunitavad ja kujutavad endast ohtu avalikule korrale. Ka juhul, kui isikut ei ole lähisuhtevägivalla eest karistatud, on juba politseiga ühenduse võtmise fakt piisav järeldamaks, et juuresolevad isikud tunnevad end ohustatuna. Mootorsõiduki joobes juhtimine ohustab avalikku korda otseselt, kuivõrd uimasti mõju all isik osaleb suurema ohu allikaga aktiivselt liikluses. Kohtule nähtuvalt ei ole kaebaja karistamine ka mõjunud. 28.01.2021 ja 11.07.2022 joobes juhtimiste eest karistati teda 09.09.2022 kohtuotsusega (dtl 34 jj), millega muu hulgas kohaldati kaebaja suhtes käitumiskontrolli ja kohustati mitte omama ega tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid ning alluma ettenähtud narkootiliste ainete tarvitamise ravile. Samas nähtuvad kohtule korduvad hilisemad juhtumid, mis viitavad narkootikumide tarbimisele ning 11.04.2023 istus kaebaja taas narkootiliste ainete mõju all autorooli.
6.3.VMS § 11 kohaselt on Eestis ajutiselt viibiv või Eestis elav välismaalane kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri. Eelpool väljatoodud juhtumid kinnitavad, et kaebaja on VMS § 11 kohustust rikkunud – kaebaja ei ole järginud Eesti õigusakte. Korduvalt avalikku korda ja kaebaja enda perekonda ohustavate tegude toimepanemine on Eesti ühiskonnakorralduses taunitav. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et Eesti ei pea võimaldama välismaalastel, kes ei täida Eesti seadusi ja panevad toime süütegusid, Eestis viibimist. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, sh ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa andmisest isikutele, kes on varasema käitumisega näidanud, et nad ohustavad teiste isikute turvalisust (vt dtl 17).
7.Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise seisuga (HKMS § 158 lg 2), mistõttu saab kohus kaebajale elamisloa andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta tol hetkel teadaolnud asjaolusid. Kaebaja väitel alustas ta aprillis 2023.a statsionaarse rehabilitatsiooniraviga ja on sellest ajast saati olnud seadusekuulekas ega kujuta endast ohtu. Lisaks läbib ta sotsiaalprogrammi, tal on positiivsed iseloomustused ja töökogemus. Kohtule nähtub haldusaktist, et vastustaja on arvesse võtnud nii kaebaja viibimist ravil kui ka sotsiaalprogrammi läbimist ning leidnud, et need asjaolud ei vähenda kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale (dtl 18-19). Kaebaja asus statsionaarsesse rehabilitatsiooni 18.04.2023 pärast viimase joobes juhtimise toimepanemist (11.04.2023) (dtl 39-40). Kaebaja oli vaidlustatud haldusakti andmise ajal veel statsionaarsel ravil (dtl 41, 219-220). Statsionaarsel ravil viibides ei osale isik tavapärases ühiskonnaelus ning õiguskuulekas käitumine ja narkootikumide tarvitamise vältimine on lihtsam. Sellises olukorras ei olnud põhjendamatu vastustaja hinnang, et pelgalt rehabilitatsiooni läbimine ja sotsiaalprogrammis osalemine ei tähenda, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale enam ei realiseeruks (vt ka dtl 18). Kaebaja ei olnud otsuse tegemise ajal veel pärast rehabilitatsiooni ja sotsiaalprogrammi läbimist ühiskonnaelus piisavalt osalenud, et sellist järeldust teha. Ka asjaolu, et kaebaja alustas statsionaarse rehabilitatsiooniga vabatahtlikult (dtl 39-40) ja teda on iseloomustatud positiivselt (dtl 47, 49-51) ei võimalda teha järeldust, et ravi ja sotsiaalprogrammis osalemine on kindlasti positiivse mõjuga ning kaebaja enam tulevikus endast avalikkusele ega teistele isikutele ohtu ei kujuta (vt ka VMS § 15 lg 1). Vastustaja on vaideotsuses ka kinnitanud, et on sotsiaalprogrammist saadud iseloomustusega arvestanud (dtl 33). Sama kehtib ka kaebajale määratud karistuse täitmise ning trahvide tasumise 4(5)
või tasumise püüdluste kohta – kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ei vähenda mitte talle määratud karistuste täitmine, vaid õigusrikkumiste vältimine samas tavapärases ühiskonnaelus osaledes. Hilisematest sündmustest nähtub, et vastustaja prognoos vaidlustatud haldusaktis ei pruukinud olla vale. 26.06.2024, s.o ca 3 kuud pärast ravilt naasmist (dtl 41) on koostatud lähisuhtevägivalla infoleht (dtl 213 jj), milles on viidatud, et kaebaja võib olla raviasutusest naasmise järel asunud uuesti alkoholi ja narkootikume tarvitama. Asjaolu, et kaebaja abikaasa tema elamisloa taotlust endiselt toetab (dtl 230), ei tähenda, et kaebaja narkootikumide tarvitamisega seotud süütegude toimepanemise oht ja nendest tulenev oht avalikule korrale oleks vähenenud. Kaebaja õppimist ei pidanud vastustaja eraldi arvesse võtma, kuna taotluse eelduseks oli õppimine ja õppeasutuse kutse (VMS § 163). Ka kaebaja töökogemus ei ole asjaolu, mida õppimiseks antava elamisloa andmise üle otsustamisel tuleb arvestada. Seda on vastustaja ka haldusaktis (dtl 17) ja vaideotsuses selgitanud (dtl 33).
8.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebajale elamisloa andmata jätmine ei riiva ülemääraselt tema perekonnapõhiõigust ega perekonna õigusi ja huve. Kaebaja abikaasal ja lastel on Eestis elamisload (dtl 18), sh abikaasal õppimiseks, mistõttu saavad nad Eestis elu jätkata. Samuti on kaebaja abikaasa ja lapsed kohtule teadaolevalt kaebajaga sarnaselt Valgevene kodanikud (dtl 17), mistõttu ei ole perekonnal takistatud ka päritoluriiki naasmine. Sellest tulenevalt on kaebaja abikaasal võimalik valida, kus lastega elamist jätkata. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja ka Eestis viibinud väga pikaajaliselt (haldusakti kohaselt alates 2020, dtl 13) ning lapsed on väikesed (dtl 214), mistõttu ei saa eeldada tõsiseid kohanemisraskusi päritoluriigis ega olulisi sotsiaalseid seoseid Eestis. Pärisoluriigi poliitiline olukord või kaebaja poliitilised veendumused ei ole õppimiseks antava elamisloa menetluses arvestatavad küsimused (vt ka dtl 33). Selleks on ette nähtud teistsugune menetlus.
9.Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et kaebajale elamisloa andmisest keeldumise alused ei võimaldanud asuda kaaluma erandina elamisloa andmist VMS § 125 alusel. VMS § 125 lg 1 sõnastusest nähtub, et erandina võib anda elamisloa, kui esineb mõni sättes ainetatud keeldumise alustest ega esine teisi VMS § 124 nimetatud keeldumise aluseid. Samuti on erandina elamisloa andmise otsustamisel vastustajal suur kaalutlusruum. Kaebajale keelduti elamisloa andmisest aga VMS § 124 lg 1 p 1 ja 5 ning lg 2 p 2 alusel, sh ka alusel, mida ei ole nimetatud VMS § 125 lõikes 1. Seega ei pidanud vastustaja erandina elamisloa andmist kaaluma.
10.Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja on elamisloa väljastamisest keeldunud õiguspäraselt. Seega jääb kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.