3-24-1407/6 - Rahvastik - Välismaalased - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

5.Tallinna Halduskohus tagastas 10.06.2024 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. PPA selgitab vaidlustatud otsuses asjakohaselt, et kuna kaebajal on kinnipeetavana vahetult seadusest tulenev alus Eestis viibimiseks ja tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema muud seaduslikku alust (nt tähtajalist elamisluba) Eestis viibimiseks (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3), siis on tegemist VMS § 219 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorraga (s.o välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu) ning tähtajalise elamisloa taotlus tuli jätta läbi vaatamata. Elamisloa andmiseks peab välismaalasel olema vajadus elamisloa järele. Sellist vajadust ei esine, kui välismaalasel on vahetult seadusest tulenev õigus Eestis viibida. Kaebaja ei ole 15.04.2024 taotluses ega 09.05.2024 avalduses toonud välja mingeid selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbi vaatamata jätmise tagajärjel võivad tema (põhi)õigused saada rikutud (nt tal poleks võimalik oma õigusi realiseerida). Kaebaja vajadust tähtajalise elamisloa järele ei saa tuletada tema võimalusest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabaneda, sest elamisloa olemasolu ei ole ennetähtaegse vabastamise eeltingimuseks (vt karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 4) ja isikule ei ole alust anda elamisluba n-ö igaks juhuks, vaid üksnes tegeliku vajaduse korral. Samuti ei takista elamisloa puudumine nt avavanglasse paigutamist (vt Riigikohtu 06.11.2023 otsus nr 5-23-35). Kaebaja karistusaeg lõpeb 29.11.2027 ja kohus on 02.05.2024 määrusega jätnud rahuldamata Tallinna Vangla 01.03.2024 esitatud taotluse kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Nimetatud määrusest nähtuvalt ei ole elamisloa puudumine omanud taotluse lahendamisel mingit tähtsust, vaid taotlus jäeti rahuldamata eelkõige kaebaja hoiakute ja neist tulenevate uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu. Kaebajal on võimalik taotleda uuesti tähtajalise elamisloa andmist, kui kaebaja seadusest tulenev viibimisõigus Eestis on lõppemas (nt karistusaeg hakkab lõppema). Praeguses asjas vaidlustatud PPA otsuse õiguspärasust saab kohus hinnata üksnes selle haldusakti andmise aja seisuga (vt HKMS § 158 lg 2 teine lause). Eeltoodust tulenevalt ei ole kaitstava õiguse riive intensiivne. Ka kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et kinnipidamisasutuses viibijal ei pea olema samal ajal elamisluba (Riigikohtu otsuse 5-23-35 p 30, Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2023 määrus nr 3-22-1894 ja 01.12.2023 otsus nr 3-221929). Kaebajal on jätkuvalt Eestis viibimise õigus ja kuna kaebajal on seaduslik alus Eestis viibimiseks, on ka kaebuse eduväljavaated vähesed.

11.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus 10.06.2024 määruses õigesti selgitanud, miks ei riiva kaebaja elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmine tema õigusi intensiivselt. Kaebaja kannab kinnipeetavana karistust Tallinna Vanglas. VMS § 43 lg 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Seega tuleneb kaebaja õigus Eestis viibida (sh juhul, kui ta vabaneks tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla) seadusest. Elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on vajadus elamisloa järele (Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22). Kaebaja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, millest saaks järeldada, et tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbi vaatamata jätmisega kaasneks mingite tema (põhi)õiguste rikkumine. Elamisloa olemasolu ei ole KarS § 76 lg-st 4 tulenevalt ennetähtaegse vabastamise eeltingimus, samamoodi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav soovib taotleda enda avavanglasse ümberpaigutamist (Riigikohtu 06.11.2023 otsus nr 5-23-35, p 31). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt jättis Harju Maakohus 02.05.2024 määrusega nr 1-20-8278 kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2024 määrusega samas asjas jäeti maakohtu määrus muutmata. Kaebaja määruskaebus on Riigikohtus menetlusse võtmise otsustamisel. Nimetatud määruste kohaselt ei omanud kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel tähtsust asjaolu, et kaebajal puudub elamisluba. Kaebaja jäeti vabastamata seetõttu, et tema hoiakutes ja mõtlemises ei ole toimunud hoolimata vangistuse kandmisest selliseid muutusi, mille pinnalt võiks arvata, et tema retsidiivsusrisk on ennetähtaegseks vabastamiseks piisavalt madal. Kaebajal on võimalik taotleda uuesti tähtajalise elamisloa andmist, kui tema karistusaeg hakkab lõppema või tema taotlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks osutub edukaks. Praeguses asjas vaidlustatud PPA 30.04.2024 otsuse õiguspärasust saab kohus hinnata üksnes selle haldusakti andmise aja seisuga (vt HKMS § 158 lg 2 teine lause).