Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.11.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-692
Haldusasi
X. X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2023 otsuse 15.3-3.1/471-1 tühistamiseks ja tähtajalise elamisloa pikendamiseks kohustamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja G.S Kaasatud haldusorgan – Siseministeerium, esindaja T.J
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11.12.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X. X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-692 muutmata.
2.Jätta X. X-ile menetlusabi andmisega seotud menetluskulud riigi kanda ja menetlusosaliste ülejäänud apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.12.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
3-23-692 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 28.12.2022 taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks.
2.PPA jättis 03.03.2023 otsusega 15.3-3.1/471-1 taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Taotleja on sündinud Eestis ja on pikaaegset vanglakaristust kandev määratlemata kodakondsuseta isik. VMS § 43 lg 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida (VMS § 43 lg 1 p 5) ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud alust. Taotlejal on olemas seadusest tulenev viibimise alus Eestis kuni vangistuse lõpuni ja tal puudub vajadus tähtajalise elamisloa järele. Taotlejal on võimalus esitada uus tähtajalise elamisloa taotlus pärast vanglast vabanemist. Pärast vanglast vabanemist on isikul kohustus registreerida oma elukoht 1 kuu jooksul rahvastikuregistris. Isikul on Eestis viibimise õigus ka käitumiskontrolli kohaldamise ajal (VMS § 43 lg 1 p 5). Ka avavanglas ei vaja isik elamisluba. Vajadusel saab ta taotleda vanglas kinnipidamise õiendit (vangistusseaduse (VangS) § 181), kui tal puudub muu isikut tõendav dokument. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 alusel korraldab ajutiselt Eestis viibivale välismaalasele vältimatu sotsiaalabi kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib. Otsus ei riiva taotleja perekonnaelu.
3.X. X esitas PPA 03.03.2024 otsuse peale 13.03.2023 võõrkeelse vaide, mille PPA jättis 16.03.2023 kirjaga käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks aega 10 päeva kirja teatavakstegemisest arvates. X. X-ile selgitati, et vaie ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lg 1 ja § 76 nõuetele. PPA tagastas 11.04.2023 kaebaja vaide HMS § 79 lg 1 p 2 alusel, kuna X. X polnud määratud tähtajaks vaides esinenud puudusi kõrvaldanud.
4.X. X esitas 29.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (hiljem täiendatud), mille lõplikeks nõueteks jäid PPA 03.03.2023 otsuse 15.3-3.1/471-1 tühistamise ja tähtajalise elamisloa pikendamiseks kohustamise ning mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kaebaja kirjutatakse rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 26 alusel rahvastikuregistrist elamisloa pikendamata jätmisel välja. Sellisel juhul ei saa kaebaja 2 aasta jooksul Lasnamäe linnaosalt üksiku pensionäri ega sünnipäeva toetust. Kaebajal on sama juhtunud 2018. a-l. Elamisloa puudumise tõttu ei paigutata kaebajat ümber avavanglasse. Kaebajale saadeti vaide puuduste kõrvaldamise tekst vaid eesti keeles. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 osas, milles välistatakse kinnipeetava poolt tähtajalise elamisloa saamiseks taotluse esitamine olukorras, kus tal on alus eeldada, et ta võidakse vabastada karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, kuna teda diskrimineeritakse. Elamisloa puudumine seab kahtluse alla vanglast tingimisi ennetähtaegse vabanemise. Kaebaja osas keelduti töövõime hindamisest, kuna tal ei ole ajutist elamisluba. 2(9)
3-23-692 Kaebaja esitas 05.12.2023 halduskohtule taotluse, paludes tühistada Riigikohtu 28.11.2023 määruse praeguses asjas ning tunnistada õigusvastaseks Justiitsministeeriumi tegevus.
5.PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, et tema paigutamisest avavanglasse oleks keeldutud tähtajalise elamisloa puudumise tõttu. Tingimisi ennetähtaegse vabastamiseni puudub kaebajal tähtajalise elamisloa vajadus. Vaidlustatud otsusega ei ole rikutud kaebaja õigusi. Kuna kaebaja kannab vanglakaristust, on tal seadusest tulenev viibimisalus Eestis viibimiseks ning tal puudub vajadus elamisloa järele. Elamisloa praktiline väljund on elamisloakaart. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) §-st 7 1 tulenevalt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema elamisloakaarti. Kaebaja saab vanglas kinnipidamise õiendiga (VangS § 181) tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust ja isikut avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes suhetes. Tähtajalise elamisloa andmise alused on sätestatud VMS §-s 118 ning toetuste saamine ega karistuse kandmine avavanglas ei ole tähtajalise elamisloa andmise aluseks. Kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebaja ei kõrvaldanud võõrkeelse vaide puudusi. Seetõttu puudus vastustajal võimalus vaide sisuliseks läbi vaatamiseks. Kaebaja oleks pidanud 03.03.2023 otsuse peale esitama kaebuse kohtule 10 päeva jooksul 03.03.2023 otsuse teatavaks tegemisest arvates. VMS-st ei tulene kohtustuliku kohtueelse menetluse nõuet. Vastustaja ei tea, miks ei ole elukohaandmed jätkuvalt aktuaalsed, kui kaebaja viibib vanglas, olles seaduslikult Eestis VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 alusel. PPA on menetlusasutus ning saab lähtuda üksnes kehtivast seadusandlusest.
6.Siseministeerium selgitas vastuses, et kaebaja elukoha aadressi kehtivus lõpeb seoses kaebaja rahvastikuregistri subjekti staatuse lõppemisega, mis on omakorda seotud subjekti staatust määrava dokumendi (elamisloa) tähtaja lõppemisega või PPA poolt elamisloa menetluses tehtud otsusega. Eraldi otsust rahvastikuregistri subjekti staatuse lõpetamiseks ei tehta ning elukohaandmed muutuvad mitteaktuaalseks automaatselt, s.o elukohaandmete mitteaktuaalseks muutmise kohta ei tehta rahvastikuregistris eraldi toiminguid ega anta haldusakte. Elukoha andmed ei muutu vanglast vabanedes automaatselt aktuaalseks. Isik peab uue elamisloa saamisel esitama uuesti elukoha andmed. Kuna Eestis ajutise viibimise alus tuleneb kohtulahendist, mis kohustab kinnipeetavat Eestis viibima, ei ole täiendavat õiguslikku alust riigis viibimiseks otstarbekas sätestada ega vastava aluse tekkimiseks eraldiseisvat täiendavat haldusmenetlust läbi viia. Kui karistuse kandmist on alles alustatud ja ei ole teada, milliseid järeldusi isik oma käitumisest on teinud ja kas ta on valmis asuma elama õiguskuulekat elu, on elamisloa andmine erandlik. Kuna kaebajal ei ole kehtivat elamisluba ega elamisõigust ja VMS § 43 lg-s 4 sätestatud tähtaeg on saabunud, puudub kaebajal rahvastikuregistri andmesubjekti staatus. Nimetatud staatust mitte omava isiku kohta ei kanta elukoha andmeid registrisse või nende kehtivus lõpetatakse. Seadus ei erista teise riigi kodanikust välismaalast ja kodakondsuseta isikut – rahvastikuregistri mõttes on nad kaetud sama regulatsiooniga. Kodakondsusetus ei anna isikule täiendavaid õigusi rahvastikuregistri andmesubjektsuse omamiseks. Kodakondsuseta isikul ei ole Eestis pidevat staatust, vaid ta peab seda taotlema, sh kinnipidamisasutuses viibimisel enne vabanemist. RRS § 5 p-i 3 ja § 38 lg 1 p-i 3 ei rakendata praktikas nii, et rahvastikuregistri subjekti staatust omavad ka VMS § 43 lg 3 (ja lg 1 p 5) alusel välismaalasest kinnipeetavad ja seejuures säilib ka elukohaandmete aktuaalsus. Täiendavat erisust rahvastikuregistri andmesubjektsuse kehtivusele ei ole kinnipeetavatele ette nähtud.
3(9)
3-23-692
7.Tallinna Halduskohus jättis 11.12.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning kaebaja 05.12.2023 taotluse läbi vaatamata. PPA toimingud kaebajale vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel ja vaide tagastamisel olid õigusvastased. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui vaides esinev puudus ei takista vaide lahendamist, ei ole selle kõrvaldamiseks tähtaja andmine põhjendatud (Riigikohtu 28.06.2019 määrus nr 3-18-253, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2019 määrus nr 3-19-579, p 12). Kaebaja võõrkeelses vaides on eesti keeles kirjutatud haldusorgani nimetus ja vaide esitaja andmed, selgelt on tuvastatav ka vaide esitaja allkiri. Ka on vaide päises märgitud PPA 03.03.2023 otsuse nr 15.3-3.1/147-1 rekvisiidid ja vaie on pealkirjastatud eestikeelse sõnaga „VAIE“. Seega oli PPA-le arusaadav, millist haldusakti kaebaja vaidlustab. Haldusorganil on keeleseaduse (KeeleS) § 12 lg-st 1 tulenevalt kaalutlusõigus otsustamaks, kas nõuda võõrkeelse avalduse või dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde. Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab. Samuti on asjakohane arvestada kuludega, mis tekiksid haldusorganile, kui ta ei nõuaks eestikeelset tõlget, vaid tõlgiks avalduse või dokumendi ise. Seejuures saab arvesse võtta ka seda, millise avaliku võimu kandjaga on tegemist ja kuidas selle eelarve kujuneb, st kelle kanda vastavad kulud kokkuvõttes jäävad (Riigikohtu 01.08.2022 otsus nr 3-20-1214, p 9). Arvestades Riigikohtu eelnimetatud seisukohta, oleks PPA-l tulnud kaebaja võõrkeelne vaie ise tõlkida. PPA-le oli teada, et kaebaja viibib kinnipidamisasutuses. Tavapäraselt aktsepteerib PPA vene ja inglise keeles esitatud avaldusi, vastates neile küll eesti keeles. Seega saab kaebuse sisuliselt läbi vaadata. Tallinna Vangla on kohtule vastanud, et kaebajal avaneb võimalus tingimisi ennetähtaegse vabanemise taotlemiseks elektroonilise valve kohaldamisega 29.02.2024 ja võimalus tingimisi ennetähtaegse vabanemise taotlemiseks 29.05.2025. Täielikult avavanglasse paigutamist välistavaid asjaolusid ei ole vanglale teada. Kaebajal tuleb aga läbida erinevad riske maandavad tegevused. Menetlusi kaebaja ennetähtaegseks vabastamiseks ja avavanglasse ümberpaigutamiseks ei ole algatatud. Koostamisel on uus individuaalne täitmiskava (02.05.2023 vastuse seisuga). Seega ei ole kaebajal kohtuotsuse tegemise seisuga eelduslikult avanenud võimalust vanglast vabanemiseks. See ei välista aga kaebeõigust. Elamisloa puudumine ei takista kaebaja avavanglasse paigutamist ega ennetähtaegset vabastamist. Kaebajal on kinnipeetavana vahetult seadusest tulenev alus Eestis viibimiseks (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3). Seega on tegemist VMS § 219 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorraga, s.o välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu. Kaebaja vajadust tähtajalise elamisloa järele ei saa tuletada ka tema võimalusest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabaneda, sest elamisloa olemasolu ei ole ennetähtaegse vabastamise eeltingimus (karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 4). Juhul, kui kaebajale avaneb võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist elektroonilise järelevalve kohaldamisega, ei kaota ta õigust elada Eestis. Elektroonilise järelevalve kohaldamine ei tähenda, et karistus oleks kantud. Muutub üksnes karistuse kandmise viis. Ka käitumiskontrolli ajal on kaebajal VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev viibimisõigus. Kui kaebajal tekib võimalus kinnipidamisasutusest vabaneda, saab ta taotleda tähtajalist elamisluba uuesti ja vajaduse korral vaidlustada elamisloa andmata jätmist, taotledes ühtlasi esialgset õiguskaitset. Riigikohus tunnistas 06.11.2023 otsusega nr 5-23-35 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 § 17 lg 2 p-i 5, mis seadis avavanglasse paigutamise tingimuseks elamisloa olemasolu. Seega ei takista elamisloa puudumine ka kaebaja avavanglasse paigutamist. Kui ennetähtaegse vabanemise võimalus hakkab lähenema, on kaebajal võimalik esitada uus taotlus. Ajal, mil kaebaja taotles 4(9)
3-23-692 elamisluba ja vastustaja keeldus (03.03.2023), oli kaebaja ennetähtaegse vabanemise esmase võimaluseni ligikaudu aasta (29.02.2024). Rahvastikuregistri andmesubjektiks on mh Eestis elamisloa või elamisõiguse saanud välismaalane (RRS § 5 p 3). Rahvastikuregistri subjekti staatus lõpeb mh rahvastikuregistri subjekti staatust määrava dokumendi tähtaja lõppemisel, tühistamisel või kehtetuks tunnistamisel (RRS § 38 lg 1 p 3). Kui isik ei oma rahvastikuregistri subjekti staatust, muutuvad tema Eesti elukohaandmed mitteaktuaalseks (RRS § 26 lg 1 p 5). Kaebaja ei ole rahvastikuregistri andmesubjekt, mistõttu ei saa tal olla Eestis aktuaalseid elukohaandmeid. Kaebaja on sündinud Eestis ja tal on määratlemata kodakondsus. Kaebajal avaneb võimalus vanglast vabanemiseks 2026. a-l. Elamisloa puudumise tõttu (sh pikendamisest keeldumise tõttu) võib kaebaja kaotada vanglast vabanemisel õiguse sotsiaaltoetustele, mille tingimuseks on elukoha registreering kindla aja jooksul (nt Tallinna linna pensionilisa, n-ö sünnipäevatoetus, või üksi elava pensionäri toetus). RRS-i regulatsioon kohaldub ka kodakondsuseta isikule, mille tulemusel ei anta vanglas viibides kodakondsuseta isikule elamisluba, kuivõrd tal puudub selleks vajadus (tal on viibimisalus VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenevalt), kuid elamisloa ja ka elamisõiguse puudumise tõttu kaotavad tema elukohaandmed aktuaalsuse. Eesti kodanike suhtes sellist tagajärge ei teki, kuna neil on alaline rahvastikuregistri andmesubjekti staatus (RSS § 5 p 1). See aga ei tähenda, et tegemist oleks mõistliku põhjuseta erineva kohtlemisega. Kaebaja ei ole Eesti kodanik. Seega ei pea kaebajale laienema kõik õigused ja staatused, mis laienevad kodanikele. Eesti kodanike üle peetakse rahvastikuregistris aktiivsete andmetena arvestust, v.a kui neil puudub Eesti isikut tõendav dokument (RRS § 38 lg 1 p-d 7 ja 8). Eesti kodanike ja nende elukohtade üle aktiivselt arvestuse pidamine on oluline ka selleks, et neil oleks võimalik teostada kõrgeimat riigivõimu PS § 56 mõttes (RRS § 23). Nii on Eesti kodanike üle arvepidamine teistsuguse põhimõttelise tähendusega Eesti Vabariigi jaoks kui välismaalaste korral. Kaebajat ei kohelda erinevalt võrreldes teiste välismaalastega. Kinnipeetaval puudub valimisõigus, sh ei ole ka kaebajal võimalik kinnipeetavana kohalike omavalitsuse volikogu valimistel hääletada (kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 5 lg 4). Ei pruugi olla välistatud, et kaebaja kodakondsuseta isikuna omandab mõne muu riigi kodakondsuse või sealse viibimisaluse, mistõttu võib kaebaja Eestis viibimise seadustamine vanglast vabanemisel osutuda ebavajalikuks. Kaebajal on elamisloa saamisel, mida tavapäraselt välismaalasele taotletakse vahetult enne vanglast vabanemist, võimalik oma elukohaandmed rahvastikuregistrisse kanda, saamaks elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poolt tagatavaid toetuseid ja teenuseid. Teenused ja toetused, mille tagamise kohustus tuleneb PS § 28 lg-st 2, s.o õigus abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral – ei sõltu rahvastikuregistrisse elukoha kande tegemise ajast. Elukohaandmete uuesti rahvastikuregistrisse kandmine nõuab võrreldes Eesti kodanikuga kaebajalt täiendavat aktiivsust, kuid see erisus tuleneb Eesti kodaniku üle aktiivsema arvepidamise vajadusest, mitte eesmärgist kohelda mittekodanikke halvemini. Seega on ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlik põhjus. Kaebajal on oma õiguseid võimalik kaitsta ka siis, kui talle konkreetse õiguse, toetuse või hüve andmisest keeldutakse. Tallinna linna n-ö sünnipäevatoetus on kohaliku omavalitsuse antav vabatahtlik toetus. Toetuse saamise tingimuseks on, et isiku elukohana on rahvastikuregistrisse kantud Tallinna linn katkematult vähemalt alates toetuse taotlemise kalendriaastale eelnenud kalendriaasta 1. jaanuarist. Riigikohus on analoogse sissetulekust mittesõltuva sotsiaaltoetuse kohta leidnud, et legitiimseks eesmärgiks rahvastikuregistris elukoha kande nõudmisel on see, et tagada tulumaksu laekumine Tallinna linna eelarvesse ja soodustada üksnes kohalikke elanikke. Kohalikul omavalitsusel ei ole kohustusi isiku vastu, kellel ei ole seost selle kohaliku omavalitsusega (08.03.2011 otsus nr 3-4-1-11-10, p-d 56 ja 5(9)
3-23-692 62). Arvestades kohaliku omavalitsuse laia kaalutlusõigust toetuste kujundamisel ning seda, et kaebaja eelduslikult ei panusta vanglas viibides kohaliku omavalitsuse tulumaksu laekumisse, ei ole selge, et see piirang oleks põhiseadusvastane. Samas on kaebajal võimalik Tallinna linna vastavat korda vaidlustada siis, kui talle pensionilisa ei maksta, vaatamata muude tingimuste täitmisele. Üksi elava pensionäri toetust reguleerib SHS § 1391 jj. Toetuse andmisel on määrav rahvastikuregistri kanne kalendriaastal ajavahemikul 1. aprillist kuni 30. septembrini (SHS § 1391 lg 2 p 1). Pensionäritoetuse saamisele ei ole õigust isikul, kes viibib vangistuses (samas lg 5). Seega ei saa seda toetust ka Eesti kodanik või elamisloaga välismaalane, kui ta viibib vanglas, sõltumata sellest, kas tema elukohaandmed on rahvastikuregistris aktuaalsed. Kaebajal on võimalik vanglast vabanedes elukoha leidmisel kanda oma andmed rahvastikuregistrisse (juhul, kui vabanemise järgselt on tal Eestis viibimiseks elamisluba või muu alus) ning seejärel vastata toetuse saamise tingimustele. Kui vanglast vabanemine toimub kalendriaasta kestel pärast 1. aprilli, on pensionäri toetuse saamine välistatud sõltumata sellest, kas elukohaandmed olid rahvastikuregistris aktiivsed või mitte. Ka töövõimetoetuse seaduse § 12 lg 6 sätestab selgelt, et töövõimetoetusele ei ole õigust isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all. Kaebaja leiab, et talle on tekkinud mittevaraline kahju, kuna teda diskrimineeritakse. Ülaltoodust tulenevalt ei ole isikute erinev kohtlemine meelevaldne, mille korral saaks möönda rahaliselt hüvitatava kahju tekkimist. Kaebaja 05.12.2023 taotlus Riigikohtu 28.11.2023 määruse p-de 1 ja 2 tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks jääb läbi vaatamata. Halduskohtu pädevuses ei ole Riigikohtu lahendi tühistamine, vaid see on võimalik üksnes teistmismenetluses (HKMS § 238 lg 3 ja § 240 lg 1). Asjas ei nähtu Justiitsiministeeriumi tegevust, mille suhtes on kaebaja taotlus esitatud ning mille osas saaks kaaluda kaebuse muutmist. Kokkuvõttes on vastustaja 03.03.2023 haldusakt õiguspärane ja tühistamisnõue tuleb jätta rahuldamata, millest tulenevalt tuleb rahuldamata jätta ka nii kohustamis- kui hüvitamisnõue. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.X. X palub 02.01.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.12.2023 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus ei määranud kaebajale esindajat, mistõttu oli kaebaja suhtlus PPA-ga ja halduskohtuga raskendatud. Kohus tugines otsuses peamiselt kaebaja ennetähtaegsele vabanemisele, milleni on veel aega, kuid kaebaja vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega on võimalik ja tõenäoline juba 29.02.2024. Kaebaja on Eestis sündinud. Kaebaja emal oli Eesti kodakondsus. Ka kaebaja õel ning tädi- ja onutütrel on Eesti kodakondsus. PPA ignoreeris kaebaja venekeelset vaiet, alandades kaebaja inimväärikust. Vanglast vabanemisel antav õiend ei võimalda Töötukassas arvele võtmist ja raviteenuste saamist. Kaebaja on 100% invaliid ning diabeediravimeid ja psühhotroopseid ravimeid ilma retseptita ei saa. Tegemist on kaebaja diskrimineerimisega.
6(9)
3-23-692 Halduskohus arvab otsuses millegipärast, et kaebaja lahkub pärast vabanemist Eestist. Kaebaja vanemad on maetud Eestis ja siin elavad tema lähedased. Kaebaja ei soovi siit lahkuda. Elamisloa väljastamisest keeldumisega on kaebajat diskrimineeritud ja esineb alus moraalse kahju hüvitamiseks. Kaebaja ei saa pärast vanglast vabanemist kasutada ID-kaarti, pangateenuseid ega sooritada erinevaid tehinguid.
9.PPA palub 08.02.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsusest ei saa järeldada, et kohus oleks pidanud silmas tingimisi ennetähtaegset vabanemist, milline võimalus saabub kaebajal 29.05.2025, vaid on silmas pidanud tingimisi ennetähtaegset vabanemist üldiselt. VangS § 761 lg 1 järgi vanglast vabastamisel või tingimisi enne tähtaega vabastamisel annab vanglateenistus isikule vanglast vabastamise õiendi kehtivusajaga 6 kuud. Selle aja jooksul on kaebajal võimalik taotleda endale tähtajaline elamisluba ning PPA-l otsustada elamisloa andmise üle. Õiendi eesmärk on võimaldada vanglast vabanenud isikul korraldada oma elu vahetult pärast vanglast vabanemist, nt pöörduda PPA poole isikut tõendavate dokumentide taotlemiseks. Elamisloa praktiline väljund on elamisloakaart, mille abil saab isik ennast ja oma staatust tõendada. VangS § 181 lg 3 kohaselt võib vanglas kinnipidamise õiendiga kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust ja isikut avalik-õiguslikes suhetes, sh perekonnaseisutoimingute ja notariaaltoimingute tegemisel. Ka ITDS § 7 1 kohaselt ei pea vanglas kinnipeetaval isikul olema isikutunnistust ega elamisloakaarti. PPA-l puudub kohustus tõlketeenuse osutamiseks. HMS § 20 lg 1 järgi on haldusmenetluse keel eesti keel. HMS-s sätestatud nõuetele vastava vaide esitamise võimaldamine ei ole diskrimineerimine. PPA ei ole kaebajalt nõudnud võõrkeelse avalduse tõlget, vaid on võimaldanud tal esitada HMS-le vastav vaie. Kohus oleks pidanud vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise õiguspärasuse hindamisel tuginema KeeleS §-le 9, mitte §-le
12.Kaebaja esitas vaide PPA Põhja prefektuurile, mis asub Tallinnas, kus ei ole vähemalt pooled püsielanikud vene rahvusest. Seega ei saa kaebaja esitada avaldusi vene keeles ning nõuda PPA kirjade tõlget vene keelde. PPA ei oleks pidanud vaiet ise tõlkima. Vastustaja ei ole elamisloa andmisest keeldumisega kaebajat diskrimineerinud. PPA ei keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, vaid jättis kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata. Kaebajal on kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetavana Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA luges õiguspäraselt kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse ilmselgelt põhjendamatuks ja jättis läbi vaatamata VMS § 219 lg 1 p 6 alusel.
10.Siseministeerium palus 07.02.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes halduskohtus esitatud seisukoha juurde. Kaebajal on kinnipeetavana vahetult seadusest tulenev alus Eestis viibimises (VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3). Seega ei ole tema puhul nõutav elamisloa olemasolu Eestis viibimiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.X. X-i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
12.Kaebaja väited ja tõendid seonduvalt PPA 05.04.2024 otsusega (dtl 565 jj) jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest need olid asjakohased haldusasjas nr 3-24-1407 ja mitte siinse vaidluse puhul.
7(9)
3-23-692
13.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ka PPA väited, mis seonduvad küsimusega, kas PPA tagastas kaebaja vaide 11.04.2023 (dtl 49) õiguspäraselt. PPA 10.07.2023 vastuses kaebusele (dtl 163 jj) asus PPA seisukohale, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Ehkki PPA ei esitanud vastuses sõnaselget taotlust menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu, pidanuks halduskohus seda eeldama PPA seisukohtadest. Halduskohtu otsuse resolutsioonis ei võtnud halduskohus seisukohta kaebuse tähtaegsuse küsimuses, kuid leidis otsuse põhjenduste p-des 5.1‒5.2, et PPA toimingud olid kaebajale vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmisel ja vaide tagastamisel õigusvastased, mistõttu saab kaebuse sisuliselt läbi vaadata. Sellest saab järeldada, et halduskohus luges kaebuse vaikimisi esitatuks tähtaegselt ja jättis PPA taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu rahuldamata. Kui PPA ei olnud halduskohtu seisukohtadega, mis puudutasid kaebaja vaide käiguta ja läbi vaatamata jätmist, nõus, pidanuks ta esitama halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, sest halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid oleks pidanud hoopis menetluse lõpetama kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kui halduskohtu resolutsiooni peale apellatsioonkaebuse esitamine ei olnud PPA-le arusaadav, saanuks PPA esitada apellatsioonkaebuse ka halduskohtu otsuse põhjendustele vastavas osas, kuna neil oli asja lahendamisel iseseisev tähendus menetlusosaliste õigustele ja kohustustele – kui kaebus oleks loetud esitatuks tähtaja rikkumisega, tulnuks haldusasja menetlus lõpetada (vt ka HKMS § 211 lg 1 ja nt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 13). Kuna PPA ei esitanud halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, ei pea ringkonnakohus kaebuse tähtaegsuse küsimusel, sh küsimusel, kas kaebaja vaide käiguta ja läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane, peatuma.
14.PPA jättis kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse 03.03.2023 otsusega (dtl 12 jj) õiguspäraselt läbi vaatamata VMS § 43 lg 3 ja § 219 p 6 koosmõjus, kuna kaebajal ei ole kinnipidamisasutuses viibimise ajal nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu. Elamisloa olemasolu ei ole avavanglasse paigutamise ega ennetähtaegse vabastamise eeldus. Ringkonnakohus märkis 13.08.2024 määruse nr 3-24-1407 (jõustunud 24.09.2024) p-s 11, et elamisloa olemasolu ei ole KarS § 76 lg-st 4 tulenevalt ennetähtaegse vabastamise eeltingimus, samamoodi ei ole PPA-l kohustust anda kinnipeetavale elamisluba ainuüksi seetõttu, et kinnipeetav soovib taotleda enda avavanglasse ümberpaigutamist (Riigikohtu 06.11.2023 otsus nr 5-23-35, p 31). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt jättis Harju Maakohus 02.05.2024 määrusega nr 1-20-8278 kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2024 määrusega samas asjas (jõustunud 13.08.2024) jäeti maakohtu määrus muutmata. Nimetatud määruste kohaselt ei omanud kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel tähtsust asjaolu, et kaebajal puudub elamisluba. Kaebaja jäeti vabastamata seetõttu, et tema hoiakutes ja mõtlemises ei ole toimunud hoolimata vangistuse kandmisest selliseid muutusi, mille pinnalt võiks arvata, et tema retsidiivsusrisk on ennetähtaegseks vabastamiseks piisavalt madal. Kaebajal on võimalik taotleda uuesti tähtajalise elamisloa andmist, kui tema karistusaeg hakkab lõppema või tema taotlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks osutub edukaks. Halduskohtu otsuse põhjendused on selles küsimuses (p 7) piisavad ja puudub vajadus neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
15.Kinnipidamisasutuses viibimise ajal ei ole kaebajal vajalik elamisloa olemasolu ka võimalike tulevikus taotletavate sotsiaaltoetuste saamiseks. Elamisloa andmise menetluses ei pea PPA abstraktselt hindama võimalust, milliseid sotsiaaltoetusi võib kaebaja vanglast vabanedes taotlema asuda ja milliste andmisest võidakse hüpoteetiliselt keelduda seetõttu, et kaebaja elukohaandmed ei ole rahvastikuregistris enam aktuaalsed. Selleks ajaks, kui kaebaja vanglast vabaneb, võivad olla nii õigusaktid kui ka kaebajaga seotud faktilised asjaolud muutunud. Nagu viidatud, saab kaebaja taotleda elamisluba siis, kui tema karistusaeg hakkab lõppema ja elamisloa saamisel taastada oma elukohaandmed rahvastikuregistris. Halduskohus 8(9)
3-23-692 on õigesti viidanud, et teenused ja toetused, mille tagamise kohustus tuleneb PS § 28 lg-st 2, s.o õigus abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral – ei sõltu rahvastikuregistrisse elukoha kande tegemise ajast. SHS § 5 lg 5 kohaselt korraldab ajutiselt Eestis viibivale välismaalasele vältimatu sotsiaalabi andmist see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib. Kui kaebaja taotleb vanglast vabanedes mõnda sotsiaaltoetust ja selle andmisest keeldutakse põhjusel, et kaebaja elukoha andmed ei ole või ei ole nõutava ajaperioodi jooksul olnud rahvastikuregistris aktuaalsed, on kaebajal võimalik sellise otsuse vaidlustamisel seada vaidluse alla ka küsimus, kas mingi aja jooksul elukoha andmete aktuaalsena püsimine rahvastikuregistris on üldse toetuse taotlemise eeldusena põhjendatud nõue. Nagu halduskohus on otsuse p-s 12 viidanud, võivad sellistel piirangutel olla erinevad eesmärgid ja need võivad olla põhjendatud erinevatel kaalutlustel.
16.Apellatsioonkaebuse väited, mis seonduvad kohtudokumentide tõlkimisega vene keelde, kaebaja päritolu ja tema sugulaste kodakondsusega ja kriminaalasjaga nr 1-2-8278 jätab ringkonnakohus tähelepanuta, sest need on kas juba eelnevalt lõplikult lahendatud määruskaebemenetlustes või ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased.
17.Kokkuvõtvalt, kuna PPA 03.03.2023 otsus jätta kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus läbi vaatamata oli õiguspärane, puudub ka alus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Praeguse vaidluse ese ei ole kaebaja vaide läbi vaatamata jätmine PPA poolt 11.04.2023 ega sellega seonduv kahjunõue.
18.Eelnevast tulenevalt jääb X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 118 lg-le 3 jäävad X. X-ile menetlusabi andmisega seonduvad menetluskulud riigi kanda ja menetlusosaliste ülejäänud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
19.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb X. X-i nimi asendada tema eraelu kaitseks tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.