X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.02.2024 otsuse nr 40125161-1 tühistamiseks Kaebaja – X, volitatud esindaja Krista Paal Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta haldusasja materjalide juurde Harju Maakohtu 06.07.2016 määrus tsiviilasjas nr 2-16-2809. Rahuldada kaebus ning tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15.02.2024 otsus nr 40125161-1. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed, kaebaja elukoha aadress ja kaebaja lapselapse sünniaeg tähemärkidega.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.08.2024 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 15.01.2024 Sotsiaalkindlustusametile pensioniavalduse soodustingimustel vanaduspensionile jäämiseks kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist seoses nelja lapse kasvatamisega 15.01.2024. Kaebaja kinnitas avaldusel, et on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastaseid lapsi, sh lapselast Y (sündinud XX XX XXXX).
2.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) jättis 15.02.2024 otsusega nr 40125161-1 kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramata. SKA põhjendas otsust sellega, et Harju Maakohtu 30.09.2016 kohtumääruse nr 2-16-2809 alusel on kaebaja määratud lapse Y eestkostjaks alates 30.09.2016, mistõttu ei ole kaebaja Y eestkostjana 15.01.2024 seisuga kasvatanud last vähemalt kaheksa aastat. SKA leidis, et kaebajal tekib õigus nelja lapse kasvatamise eest soodustingimustel vanaduspensionile alates 30.09.2024.
3.Kaebaja esitas 28.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 15.02.2024 otsuse nr 40125161-1 tühistamiseks.
3-24-592
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
4.Kaebaja leiab, et Sotsiaalkindlustusameti 15.02.2024 otsus nr 40125161-1 on õigusvastane. Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.
4.1.Vaidlustatud otsus on koostatud ebaõigetel asjaoludel. Kaebaja esitas pensioniavalduse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks nelja lapse kasvatamise eest alates 15.01.2024 riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 2 alusel. Vastustaja jättis kaebaja taotluse rahuldamata, põhjendades keeldumist Harju Maakohtu 30.09.2016 määrusega nr 2-16-2809, millega määrati kaebaja tema lapselapse Y eestkostjaks. Vastustaja leiab, et seisuga 15.01.2024 ei ole kaebaja kasvatanud last vähemalt kaheks aastat.
4.2.Lapse faktiline kasvatamine, tema eest hooldamine ja ülalpidamine toimus aga juba eelnevalt, kuna lapse ema ja isa keeldusid lapse kasvatamisest. Lasnamäe Linnaosa Valitsus on väljastanud 19.02.2024 teatise nr 7-8/908, millega tõendab, et Y on vanaema, st kaebaja, kasvatamisel alates 17.12.2015. Tsiviilasjas nr 2-16-2809 on tuvastatud, et kaebaja lapselaps elab kaebajaga juba alates 01.10.2015. See tähendab, et tõendatud on asjaolu, et faktiliselt kasvatas kaebaja oma lapselast juba alates 01.10.2015. Seega oli seisuga 15.01.2024 kaebaja kasvatanud lapselast kokku 8 aastat, 3 kuud ja 15 päeva ning kaebajal oli õigus saada soodustingimustel vanaduspensionit.
4.3.RPKS § 10 lg 1 p 2 ei kehtesta, et lapse kasvatamise aluseks (v.a vanemad) peab olema määratud isikule eeskoste. Lapse kasvatamine ja eeskoste seadmine on erinevad toimingud ja võivad erineda oma tekkimise ajast. Lapsele eeskoste seadmisel peavad eelnema lapse tegelik hooldamine ja kasvatamine ja selle kontrollimine, et selgitada välja eeskoste sobivuse ja vastavuse alused ning selleks võib kuluda aasta või rohkem. Vastustaja on kitsendanud RPKS § 10 lg 2 mõtet ja võtnud lapse kasvatamise aja määramisel arvesse kohtu korras eeskoste seadmise aja, arvestamata, et kaebaja kasvatas last ka eeskoste seadmisele eelneval perioodil. Vajadus eeskoste seadmiseks kaebaja kasuks tulenes lapse tervise (vaktsineerimise), koolieelse lasteasutuse paigutamise, lapsetoetuse maksmise jms õigustest ja kohustusest. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu.
5.1.Vaidlustatud otsus on õiguspärane.
5.2.Kaebaja jõuab vanaduspensioniikka 65-aastaselt (RPKS § 7 lg 1), so 08.08.2026. Kaebaja soovis soodustingimustel vanaduspensionile jäämist kolm aastat enne vanaduspensioniiga seoses nelja lapse kasvatamisega alates 15.01.2024. Kaebajal on kolm last ja lisaks määrati ta 30.09.2016 kohtumäärusega oma lapselapse Y eestkostjaks.
5.3.Soodustingimustel vanaduspensionile tekib õigus vanemal, vanema abikaasal, vanema registreeritud elukaaslasel, eestkostjal või hoolduspere vanemal, kes on vähemalt kaheksa aastat nelja last kasvatanud. Seega seisuga 15.01.2024 ei ole kaebaja eestkostjana kasvatanud Y kaheksa aastat. Kaebajal on õigus soodustingimustel vanaduspensionile alates 30.09.2024 ehk pärast seda, kui täitub aeg, mil ta on kasvatanud oma kolme last ja lapselast eestkostjana kaheksa aastat.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Käesolevas haldusasjas vaidlustab kaebaja Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 15.02.2024 otsust nr 40125161-1, millega jäeti kaebajale soodustingimustel vanaduspension nelja lapse kasvatamise eest alates 15.01.2024 määramata. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja kasvatanud enda lapselast eestkostjana taotluse esitamise seisuga vähem kui 8 aastat, mistõttu tekib kaebajal õigus saada soodustingimustel vanaduspensionit alates 30.09.2024. Kaebaja leiab seevastu, et ta on enda lapselast kasvatanud taotluse esitamise hetkel 8 aastat, 3 kuud ja 15 päeva ning tal oli õigus saada soodustingimustel vanaduspensionit. 2(6)
3-24-592
7.Soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigust reguleerib riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10. Soodustingimustel pensioni saamise õigus RPKS § 10 lg 1 p-de 1-3 alusel sõltub kolme või enama lapse või puudega lapse kasvatamisest ning võimaldab saada vanaduspensioni üks kuni viis aastat enne vanaduspensioni ikka jõudmist. Nimetatud sätte eesmärk on väärtustada lasterikkas või puudega lapsega peres laste kasvatamisse antud panust pensioni saamiseks vajalike tingimuste mõnetise leevendamise näol. Soodustingimustel pensioni saamist või pensionistaaži kujunemist võimaldades on ühiskonnas arvesse võetud, et isik on eelduslikult panustanud laste kasvatamisse ulatuses, mis võib olla mõjutanud tema võimalust osaleda töösuhetes või muus tegevuses, mille kestusest või ulatusest sõltub pensioni saamise algusaeg, pensionistaaži pikkus või pensioni suurus (Riigikohtu 14.10.2009 otsus nr 3-3-1-54-09, p-d 16-17).
8.RPKS § 10 lg 1 p 2 sätestab, et õigus soodustingimustel vanaduspensionile on vanemal, vanema abikaasal, vanema registreeritud elukaaslasel, eestkostjal või hoolduspere vanemal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last, kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav staaž. Seega RPKS § 10 lg 1 p-s 2 sätestatud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamiseks peab isikul olema vanaduspensioni määramiseks RPKS § 7 lg-st 1 tulenev vähemalt 15 aasta pikkune pensionistaaž, isik peab kuuluma ühte loetletud isikute kategooriatest ning ta peab olema lapsi kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal on nõutav tööstaaž ning kaebajal tekib õigus vanaduspensionile 08.08.2026.
9.Käesolevas haldusasjas on tõusetunud vaidlus selle üle, kas isik, kes eestkostjana soovib RPKS eelnevalt viidatud sättest tulenevat hüve kasutada, peab olema kogu nõutava perioodi (st vähemalt kaheksa aastat) olnud eestkostja või piisab, kui ta on vaid osa sellest ajast eestkostja olnud, kuid on tõendatud, et ka ülejäänud osa nõutavast perioodist on ta lapsi tegelikult kasvatanud, olemata eestkostja staatusest. See tähendab, et vaidluse all on eestkostja soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse tekkimise ajaline aspekt ning eelkõige see, kas kaebajal tekib enda lapselapse eestkostjana õigus soodustingimustel vanaduspensionile alates lapselapse eestkostjaks määramise hetkest lapse kaheksa aasta pikkusest kasvatamisest või lapselapse tegelikust kaheksa aasta pikkusest kasvatamise perioodist. Kohtupraktikas on varem analüüsitud sarnaseid olukordi RPKS § 10 p-de 1-3 tõlgendamisel. Näiteks Tartu Ringkonnakohus on asjas nr 3-08-2048 leidnud võõrasvanemana ja kasuvanemana lapse kasvatamist puudutavas vaidluses, et otsuse tegemisel kehtinud sätte sõnastusest tulenevalt ei saa eeldada, et seadusandja soov vaatamata keelelisele tõlgendamisele oleks olnud seada tingimus, et soodustingimustel pensioni taotleja pidi kogu kaheksa-aastase lapse kasvatamise perioodi olema lapse võõrasvanem, st lapse vanemaga abielus. Sätte eesmärk on võtta pensioni määramisel arvesse isiku panust oma perekonnas laste kasvatamisse, kuid see panus ei pruugi alati sõltuda asjaolust, millal isik lapse vanemaga abiellus. Ringkonnakohus möönis, et abielu lapse vanemaga võib anda riigile täiendava kindluse eeldamaks, et võõrasvanem on lapse kasvatamises piisava intensiivsusega osalenud. Sellele viitab ka asjaolu, et võõrasvanemaga sarnane õigus on antud hooldajale ja eestkostjale. Samas ei saa abielu kohest sõlmimata jätmist lugeda proportsionaalseks põhjenduseks sooduspensioni määramata jätmiseks, kui perekonnana kooselu ja lapse kasvatamine kaheksa aasta vältel on muul viisil usaldusväärselt tõendatud (Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2009 otsus nr 3-08-2048, p 8). Riigikohus on asjas nr 3-31-54-09 selgitanud tollal kehtinud perekonnaõiguse valguses, et kuigi eristada tuleb kasu- ja võõrasvanemat, ei ole põhjendatud RPKS § 10 lg 1 p 3 kohaldamine selliselt, et kogu nõutava perioodi jooksul pidi pensionitaotleja kasvatama last (lapsi) võõrasvanemana. RPKS § 10 lg 1 sätte eesmärke silmas pidades oli kolleegiumi hinnangul põhjendamatu tõlgendada norme viisil, mis võimaldab lapse tegelikku kasvatamisse panustanud isiku jätta ilma hüvedest, mida on RPKS § 10 lg-s 1 nimetatud isikul õigus saada, üksnes põhjusel, et ta on last (lapsi) kasvatanud nii kasu- kui ka võõrasvanemana (Riigikohtu 14.10.2009 otsus asjas nr 3-3-1-54-09, p-d 15 ja 17).
11.Kohus leiab, et kohtu varasemad seisukohad on analoogia korras kohaldatavad ka käesolevas haldusasjas. Seadusandjal on ulatuslik kaalutlusruum pensioni määramise tingimuste sätestamisel (põhiseaduse (PS) § 28 lg 2), kuid seejuures ei tohi ta kohelda isikuid meelevaldsel põhjusel 3(6)
3-24-592 erinevalt (PS § 12 lg 1 esimene lause). Olukorras, kus RPKS § 10 lg 1 p-des 1-3 eesmärgiks on riiklikult tunnustada laste kasvatamist, mis on ajaliselt kestnud vähemalt kaheksa aastat, tuleb regulatsiooni eesmärgist lähtuvalt võimaluse korral eelistada põhiseadusega enam kooskõlas olevat tõlgendusvarianti. Seetõttu nõustub kohus kaebajaga, et käesoleval juhul on vastustaja tõlgendanud RPKS § 10 lg 1 p-i 2 kitsendavalt, kui võttis lapse kasvatamise kestuse hindamisel arvesse kaebaja eestkostjaks määramise aja, jättes arvestama lapse kasvatamise tegelikku aega ka eestkoste seadmisele eelneval perioodil. Kohus leiab, et RPKS § 10 lg 1 p-d 2 sõnastuse kohaselt on eestkostja puhul soodustingimustel pensioni taotlemiseks piisav see, et eestkostja on last vähemalt kaheksa aastat kasvatanud, kuivõrd sätte sõnastus seab miinimumnõude vaid lapse kasvatamise perioodile, mitte aga eestkostjaks oleku perioodile.
12.Kohtu hinnangul toetab sellist tõlgendust ja seadusandja tegelikku tahet ka RPKS § 10 lg 1 p 2 vastu võetud ja 01.01.2024 jõustunud sõnastus. Sätte sõnastust muudeti perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, mille eelnõu nr 207 SE seletuskirja1 kohaselt antakse muudatusega õigus soodustingimustel vanaduspensionile nii registreeritud elukaaslasele, kes on last kasvatanud vanemana (laps on tema bioloogiline või lapsendatud laps), kui ka sellele registreeritud elukaaslasele, kes ei ole õiguslikult lapse vanem. Sealjuures on seletuskirjas selgitatud, et muudatuse tegemisel on arvestatud asjaoluga, et kehtiva sätte sõnastuse kohaselt lähtub soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigus laste faktilisest kasvatamisest ega ole piiratud juriidiliselt lapse vanemaks olemise juhtudega. Kohus leiab, et viidatud seletuskirja selgitustest on järeldatav seadusandja soov seada ka eestkostjale soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigus laste faktilisest kasvatamisest tulenevalt ning mitte pelgalt juriidiliselt eestkoste seadmise ja eestkostjana kasvatamisest.
13.Kohus nõustub kaebajaga, et lapse kasvatamine ja eeskoste seadmine on erinevad toimingud ning need võivad erineda oma tekkimise ajast. Eestkostja mõistet tuleb RPKS § 10 lg 1 p 2 kohaldamisel sisustada perekonnaseaduse (PKS) 12. peatükis sisalduvate sätete alusel, mis reguleerivad eestkoste seadumist alaealise üle. PKS § 179 lg 1 alusel on eestkostja eestkostetava seaduslik esindaja, kellel on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava isiku ja vara eest oma ülesannete piires. Eestkoste instituudi paiknemine perekonnaseaduses tuleneb ajalooliselt suguvõsa kaitsevõimust oma liikmete suhtes. Eestkoste seadmine alaealisele lapsele tähendab eelkõige vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud lapse erilise kaitse alla võtmist, mis peaks mingilgi määral suutma imiteerida lapse ja vanema suhet2. Sealjuures olukorras, kus laps elab eestkostja juures peab eestkostja teostama vanemlikku kasvatust lapse huve ja arengut silmas pidades, juhindudes PKS § 124-126 sätetest (PKS § 182 lg 1). Eestkostjat valides arvestatakse tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu ning hinnatakse eestkostjaks määratava isiku sobivust (PKS § 174 lg 3). See tähendab, et eestkoste seadmine tuleneb vajadusest teostada lapse huvides tema isiku- ja varahooldusõigust olukorras, kus vanemad seda ei tee. Eestkoste seadmine on seevastu aeganõudev protsess, mis sõltub paljuski vastavate menetlustoimingute ajalisest läbiviimisest (avalduse esitamine, selle läbivaatamine, hagita menetluses läbiviidavate toimingutena lapsele esindaja määramine, seisukohtade küsimine, menetlusosaliste ärakuulamine jne). Lisaks sellele edastatakse eestkoste seadmise määruse järgselt vastavad andmed perekonnaseisusutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Tegemist on toimingutega, mille kiirus ei sõltu aga kaebajast, ent kõikide nende toimingute taustal on kaebaja reaalselt teostanud lapse suhtes isiku- ja varahooldusõigust. Seega ei täidaks RPKS § 10 lg 1 p 2 vastustaja tõlgendusest lähtudes oma eesmärki laste kasvatamise tunnustamisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et seadusandja soov on
V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2018. Kommentaar paragrahvile 554.
4(6)
3-24-592 olnud ka eestkostjale võimaldada soodustingimustel vanaduspensionit tingimusel, et eestkostja on last faktiliselt kasvatanud kaheksa aastat, mitte aga eestkostjaks saamisest kaheksa aastat, nagu on tõlgendanud vastustaja.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja määrati lapselapse eestkostjaks Harju Maakohtu 30.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-2809 (resolutsiooni p 4) ning sama määrusega võeti kaebaja lapselapse emalt ja isalt ära lapse isiku- ja varahooldusõigus (määruse resolutsiooni punktid 2 ja 3). Kaebaja on selgitanud, et on last kasvatanud juba enne tema eestkostjaks määramist ning lapsele eestkoste seadmise vajadus tekkis lapse tervise, koolieelselasteasutuse paigutamise, lapsetoetuse maksmise jms õigustest ja kohustusest. Kohtu hinnangul on nimetatud haldusasjas tuvastatud, et kaebaja lapselapse elab kaebaja juures juba 2015. aastast. Nimetatud tsiviilasjas on Harju Maakohus 06.07.2016 määrusega, milles kohaldas esialgset õiguskaitset, selgitanud määruse põhjendavas osas, et kaebaja lapselapse vanemate kooselu lõppes 2015. aasta algul ning vanemate ühisest kooselust sündinud tütar jäi pärast kooselu lõppemist elama vanaema juurde mõlema vanema ühisel nõusolekul. Kuna kaebaja on käesolevas haldusasjas esitanud kohtule Harju Maakohtu 06.07.2016 määruse ebatäieliku dokumendi (dtl 9-11), võtab kohus nimetatud määruse HKMS § 62 lg 2 alusel käesoleva haldusasjas materjalide juurde.
15.Harju Maakohtu 30.09.2016 määruses (tsiviilasjas nr 2-16-2809) on kohus määruse põhjendavas osas tuvastanud, et kaebaja lapselaps viibib alates 2015. aasta jaanuarist kaebaja juures (määruse põhjenduste p 14) ning laps elas reaalselt alates 2015. aasta märtsist kaebajaga (määruse põhjenduste p 27, 34). Lisaks on mõlemad vanemad nii lapse isiku- kui varahoolduse faktiliselt juba 2015.a märtsis lapse vanaemale üle andnud (määruse põhjenduste p 28). Ehkki kaebaja on kaebuses märkinud, et kaebaja on lapselast kasvatanud juba 01.10.2015 ning kaebaja on kohtule esitanud linnaosa valitsuse kinnituse, et lapselaps on kaebaja kasvatamisel alates 17.12.2015 (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 19.02.2024 teatis nr 7-8/908-1, dtl 8), on ka nendest kuupäevadest lähtumisel võimalik järeldada, et kaebaja on lapselast tegelikult kasvatanud vähemalt kaheksa aastat ning seeläbi täitis soodustingimustel vanaduspensioni saamise kriteeriumit, st nelja lapse tegeliku kasvatamise vähemalt kaheksa aastast perioodi. Seega oli kaebaja taotluse esitamise hetkel oma lapselapse eestkostjana õigustatud saama soodustingimustel vanaduspensionit
16.Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et vastustaja on RPKS § 10 lg 1 p-i 2 ebaõigesti kohaldanud, eksinud seetõttu kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramise otsustamisel ning teinud seega õigusvastase otsuse. Sellest tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ning tühistab Sotsiaalkindlustusameti 15.02.2024 otsuse nr 40125161-1.
17.Kohus märgib, et vastustajal tuleb kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel välja selgitada kaebaja lapselapse faktilise kasvatamise perioodi, eelkõige selgitada välja, millisest hetkest peab vastustaja kaebaja lapselapse kasvatamist tõendatuks. Menetluskulud
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohtuotsus on tehtud vastustaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Samas ei ole pooled menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega ole esitanud kohtule menetluskulusid tõendavaid dokumente. Sealjuures nähtub kohtule, et vastustaja on esindanud ennast ise ilma välise õigusabi kasutamiseta, mistõttu ei saa vastustajal menetluskulusid olla tekkinud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Isikuandmete asendamine
19.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kaebaja eraelu puutumatuse tagamiseks asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses 5(6)
3-24-592 omal algatusel nii kaebaja kui ka teiste otsuses mainitud isikute nimed, kaebaja elukoha aadressi ja kaebaja lapselapse sünniaja tähemärkidega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.