X. X. kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 18.04.2024 otsus 15.7-16/205-4 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit tunnistama kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X. (Tai Kuningriigi kodanik, sündinud xx.xx.xxxx), volitatud esindaja Madis Truber Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärkidega. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 15.08.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X. X. (edaspidi ka kaebaja) on Tai kuningriigi kodanik, kes saabus koos abikaasaga viimati Schengenisse Saksamaa Liitvabariigi viisa alusel. Abikaasad saabusid Eestisse
15.01.2023 ning Eestis olles väljastati kaebajale D-viisa kehtivusega 15.02.2023–02.02.2024. Kaebaja esitas 02.02.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse uue D-viisa saamiseks, mille andmisest talle 16.02.2024 keelduti. 20.02.2024 tehti kaebajale lahkumisettekirjutus nr 1052276857, mille täitmise tähtaeg oli 06.03.2024, ning kohaldati sissesõidukeeldu 6-kuuks. Viisa andmisest keeldumist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist X. X. ei vaidlustanud. Kaebaja lahkus Schengeni alalt 05.03.2024, elamisloa saanud abikaasa jäi Eestisse.
2.X. X. esitas 20.03.2024 PPA-le taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt selle lühendamiseks. PPA 18.04.2024 otsusega nr 15.7-16/205/4 (edaspidi 18.04.2024 otsus) jäeti tema taotlus rahuldamata. PPA leidis, et: − X. X. ei esitanud sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks ühtegi sellist põhjendust, millele tuginedes oleks PPA- l alus jõuda seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on ära langenud või muutunud või et esinevad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu tühistamiseks või sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks; − Eestis elav abikaasa ei ole uus asjaolu ning PPA arvestas selle asjaoluga sissesõidukeelu kehtestamisel. Kuna X. X. viibis Eestis seadusliku aluseta, ei õigusta rikkumise toimepanemist ega tingi selle tagajärjel kaasnevast vastutusest vabanemist üksnes asjaolu, et isiku suhtes kohaldatud sissesõidukeeld omab mõju tema perekonnaelule ja et isik soovib tulla Eestisse oma välismaalasest abikaasa juurde. Soov olla abikaasaga koos ei kuulu humaansete kaalutluste alla; − X. X. abikaasa on Tai kodanik ning abikaasal on võimalik teda Tais külastada. Samuti ei ole välistatud perekonnaelu elamine väljaspool Eestit; − avaliku korra tagamiseks tuleb riigil välismaalaste ebaseaduslikule riigis viibimisele reageerida ning tagada õigusnormide järgimine ja seeläbi vajalikud õigushüved ka teiste riigis viibivate isikute õiguste kaitseks. Isik peab ise tagama enda tegevuse õiguspärasuse. Õiguskorra rikkumise tõttu tuleb tal taluda sissesõidukeeluga kaasnevat piirangut.
3.X. X. esitas 08.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.04.2024 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks tunnistada temale 20.02.2024 lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.PPA keeldus alusetult sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisest. Kaebaja ei rikkunud seadusi tahtlikult ning tunnistas eksimust. PPA ei kaalunud sissesõidukeelu proportsionaalsust. Kaebaja saabus abikaasaga Eestisse 2023. aasta jaanuaris. Kuna abikaasad töötasid Eestis, siis abikaasa töölepingu pikendamise järgselt taotleti abikaasale ka Eestis elamisluba. Kaebaja elamisluba anti sisse aga liiga hilja. PPA töötaja soovitas võtta taotluse tagasi ja asendada see viisa taotlusega, kuna kehtiva viisa päevi on liiga vähe alles jäänud ja antud taotluse menetlus on lühem. PPA ametnik selgitas, et kui dokumendid anda sisse koos passiga enne viisa tähtaja lõppu, siis väljasõidukohustus pikeneb. Kaebaja ei olnud teadlik, et vaatamata sellele toimub viisarežiimi rikkumine. Selle asjaoluga ei ole PPA arvestanud.
4.2.PPA sekkus õigusliku aluseta kaebaja perekonnaellu. Ei ole reaalne, et kaebaja elaks oma abikaasaga külastusabielu. Vastustajal on põhiseaduse §-st 27 kohustus tegutseda seadusandluse piires viisil mis soodustab perekonnaelu kaitset. See ongi humaanseks kaalutluseks, mis saab olla sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise aluseks.
2 (6)
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Sissesõidukeelu kohaldamist ei välista asjaolu, et kaebaja lahkus Eestist lahkumisettekirjutuses märgitud lahkumistähtja jooksul. 18.04.2024 otsust tehes lähtus PPA väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) §-s 32 toodust ning kaebaja ei esitanud põhjendusi, millele tuginedes pidanuks PPA jõudma seisukohale, et kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise asjaolud on ära langenud, muutunud või esineb humaanseid kaalutlusi. Ehkki sissesõidukeelu võib jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata, siis Eestis elamisloa alusel elav abikaasa selliseks asjaoluks ei ole. Samuti ei välista kehtiv õigus abikaasa Eestis elamisel viibimisõiguseta abikaasale sissesõidukeelu kehtestamist.
5.2.PPA võttis sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse kaebaja abikaasa Eestis viibimist ja töötamist ning vähendas sissesõidukeelu 6-kuule. Pärast seda on kaebajal võimalus taotleda Eestisse saabumiseks seaduslikku alust ning kui kaebaja selle saab, siis on tal võimalik Eestisse saabuda. Olgugi, et lahkumisettekirjutuses ei ole välja toodud sissesõidukeelu mõjuga seotud kaalutlusi kaebaja pereelule, siis on selge, et sissesõidukeelu mõju on see, et kaebaja ning tema abikaasa ei saa 6 kuu jooksul elada pereelu Eesti riigis. Kuue kuuline sissesõidukeeld ei oma pikaajalist mõju kaebaja perekonnale ning on usutav, et selle ajaga ei lagune perekond (kaebaja ei ole seda ka väitnud). Perekonnaeluga seonduvat on PPA käsitanud 18.04.2024 otsuses.
5.3.PPA selgitas kaebajale viisa andmisest keeldumise tagajärgi ning seda, et lahkuda tuleb Eestist koheselt. Seega pidi kaebaja mõistma, et pärast PPA negatiivset otsust ei ole tal enam riigis viibimiseks seaduslikku alust ning juba sellega rikub ta avalikku korda. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta (VSS § 2 lg 1 teine lause). Viisa kehtivuse viimasel päeval taotlust esitades pidi kaebaja möönma riski, et keelduva otsuse korral lõppeb tema viibimisõigus koheselt ning tal tuleb koheselt ka Eestist lahkuda. Kaebajal ei saanud olla ootust, et abikaasa tõttu jäetakse talle lahkumisettekirjutus tegemata.
5.4.Kaebaja ei vaidlustanud lahkumisettekirjutust ega sellega kohaldatud sissesõidukeeldu, st ta nõustus sellega. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlemine ei ole mõeldud olukorraks, kui ettekirjutus jääb õigeaegselt vaidlustamata. Seadusandja on küll näinud ette teatud olukorrad, mil võiks sissesõidukeelu lühendamine või kehtetuks tunnistamine kõne alla tulla, kuid jätnud selle osa kaalutlusõigusel põhinevaks.
5.5.Riik ei pea sissesõidukeeldu kehtetuks tunnistama selleks, et heastada kaebaja möödalaskmisi. Isegi, kui PPA ei oleks kaebaja osas sissesõidukeeldu kohaldanud, tulnuks kaebajal ikkagi Eestist lahkuda ning uue viibimisaluse saamine võtnuks samuti aega. Ei saa unustada, et kaebajale keelduti viisa andmisest. Kui kaebaja oleks taotlenud tähtajalist elamisluba abikaasa juurde, siis ka selle menetlus oleks võtnud oma aja. Seega oleks kaebaja puhul olnud paratamatu, et mõnda aega tulnuks abikaasadel elada n-ö visiitabielu. Seega ei ole PPA meelevaldselt piiranud kaebaja perekonnaelu elamist Eestis.
5.6.PPA ei kaasvastuta tekkinud olukorra eest ning vastutuse veeretamine PPA ametniku õlule on meelevaldne.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Vaidluse esemeks ei ole 20.02.2024 tehtud lahkumisettekirjutus ja selles kohaldatud sissesõidukeeld1. Vaidlust ei ole, et kaebaja neid PPA otsuseid ei vaidlustanud. Samuti ei ole
Digitoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 14–15
3 (6)
kaebaja vaidlustanud talle D-viisa andmisest keeldumise otsust2. Praeguse vaidluse esemeks on PPA 18.04.2024 otsus 3 , millega kaebaja 20.03.2024 taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või lühendamiseks 4 jäeti rahuldamata. Seega tuleb jätta tähelepanuta need kaebaja
väited, mis on suunatud 20.02.2024 otsuses tehtud sissesõidukeelu õigusvastasusele (sh väited, et sissesõidukeelu kehtestamine oli ebaproportsionaalne).
7.Kohus nõustub PPA-ga, et VSS §-s 32 toodud võimalus taotleda sissesõidukeelu muutmist või kehtetuks tunnistamist ei ole loodud selleks, et võimaldada tähtaegselt vaidlustamata jäetud sissesõidukeelu otsust vaidlustada. Seda kinnitab ka VSS § 32 sõnastus, mille lg 1 sätestab, et Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus 5 tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Sama korda järgitakse juhul, kui tegemist on lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeluga (VSS § 75 lg 1). Seega võib sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada või lühendada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2023 otsuse nr 3-21-152 punkt 13), kui: 1) sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud; või 2) humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Kuna sissesõidukeelu saab kehtetuks tunnistada või seda lühendada välismaalase põhjendatud taotluse alusel, siis on välismaalase ülesanne oma taotluses põhjendada ja põhistada asjaolusid, mis õigustaksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või lühendamist.
8.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja taotluses puudusid viited, millest saaks järeldada, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud on muutunud või ära langenud. Kaebaja tugines taotluses sisuliselt sellele, et PPA andis eksitavat infot; dokumentide korda ajamine võttis aega ning tema abikaasa elab ja töötab kaheaastase elamisloa alusel Eestis.
9.Ehkki PPA 20.02.2024 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise põhjendused on napid, siis nähtub nendest ometi, et PPA arvestas seadusega kehtestatud sissesõidukeelu lühendamisel asjaoluga, et kaebaja abikaasa elab ja töötab elamisloa alusel Eestis. Kaebaja ei ole taotluses toonud välja uusi asjaolusid, mis viitaksid sellele, et perekonnaelu riive on võrreldes sissesõidukeelu kohaldamise ajaga muutunud intensiivsemaks. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et kaebajaga 20.02.2024 läbi viidud vestluse ajal6 ei toonud kaebaja välja selliseid perekonnaeluga seonduvaid asjaolusid, mida PPA-l oleks tulnud võimaliku perekonnaelu riive juures arvesse võtta. Ka siis ei esitanud kaebaja vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamisele. Kohus märgib, et välismaalasel ei ole põhiõigust Eestis elamiseks ning vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et abikaasadel on võimalik elada perekonnaelu ka väljaspool Eestit. Seetõttu ei ole perekonna osas sissesõidukeelu kohaldamise asjaolud muutunud või ära langenud.
10.Taotluses sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks tugines kaebaja ka sellele, et viibimisaja rikkumise tingis PPA ametnike tegevusest tingitud eksimus. Kohus kaebaja väidetega ei Dtl 12–13 Dtl 19–21
Dtl 17
Praegusel juhul PPA
Dtl 38–40
4 (6)
nõustu. Vaidlust ei ole, et kaebaja esitas taotluse viibimisõiguse viimasel päeval ehk 02.02.2024 ning kaebaja kinnitas 02.02.2024, et on teadlik sellest, et kui talle viisa andmisest keeldutakse, siis tuleb ta kohaselt Schengeni viisaruumist lahkuda7. Kohtule ei nähtu ühestki esitatud tõendist, et PPA oleks kaebajat eksitanud seeläbi, et oleks näilikult pikendanud tema viibimisõigust ka ajaks, mil kaebaja viisa andmisest keeldumise järgselt teeb toiminguid Eestist lahkumiseks. Kaebaja viibimisõigus lõppes koos viisa andmisest keeldumise otsuse kättetoimetamisega.
11.Ehkki PPA-le võib 18.04.2024 otsuse tegemisel ette heita, et selles ei hinnata kaebaja väiteid, mis seonduvad etteheidetega PPA ametnike tegevusele, siis ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kaebaja pidi olema teadlik sellest, et tema viibimisõigus lõppes viisa andmisest keeldumisega samal ajal. Seega väited, et kaebaja oli eksimuses vms on tõendamata. PPA tõi õigesti välja, et välismaalasel on endal kohustus jälgida, et tal oleks Eestis viibimiseks seaduslik alus. Samuti on välismaalasel endal kohustus jälgida ka seda, et kõik vajalikud taotlused saaks esitatud tähtaegselt. Siseministri 18.12.2015 määruse nr 8 „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja pikendamise kord ja tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“ § 102 lg 1 kohaselt tulnuks kaebajal esitada pikaajalise viisa taotlus hiljemalt 10 tööpäeva, kuid kõige varem kaks kuud enne viibimisaja lõppemist. Kaebaja esitas uue viisa taotluse kehtiva viisa viimasel päeval, ehk päeval, mil ta oleks pidanud Eestist lahkuma (VSS § 3 lg 1). Ka Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et kuna VSS § 74 lg 1 ei eelda, et 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamiseks peaks välismaalane olema tahtlikult viibinud Eestis ebaseaduslikult, siis ei tingi sissesõidukeelu lühendamist argument, ei kaebaja oli pelgalt hooletu (vt 18.01.2024 otsuse nr 322-1382 punkt 14). Viidatu on kohtu hinnangul kohaldatav ka sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamisel. Kuivõrd sissesõidukeeldu võib kohaldada ka juhul, kui välismaalane viibis Eestis ebaseaduslikult teadmatusest või eksimuse tõttu, ei tähenda kaebaja hinnang, et ta viibis Eestis ebaseaduslikult PPA ametniku antud suuniste tõttu, et sissesõidukeeld tuleb kehtetuks tunnistada. Kui kaebaja leidis, et tema ebaseaduslik viibimine Eestis oli tingitud PPA ametniku eksimusest, siis oleks saanud selle välja tuua 20.02.2024 vestlusel või sissesõidukeelu vaidlustamisel. Seda kaebaja ei teinud.
12.Kohtule ei nähtu ka selliseid humaanseid kaalutlusi, mis oleks pidanud tooma kaasa kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või muutmise. Humaanseteks kaalutlusteks sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks VSS § 74 lg 4 alusel on esmajoones peetud olukordi, kus sissesõidukeeld Eestisse või Schengeni alale riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2024 otsuse nr 3-23-840 punkt 31 ja seal viidatu). Praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud ohtu oma elule või tervisele. Samuti ei ole kaebaja toonud välja selliseid asjaolusid, mille alusel saaks väita, et sissesõidukeelu kehtestamiseks riivaks intensiivselt kaebaja perekonna- või eraelu. Kõik kaebaja perekonnaeluga seotud asjaolud olid teada juba sissesõidukeelu kohaldamise ajal ja PPA on nendega sissesõidukeelu kestuse määramisel arvestanud. Nagu kohus eelnevalt leidis, ei ole kaebaja perekonda puutuvad asjaolud muutunud, millest tulenevalt ei ole muutunud ka sissesõidukeelu mõju intensiivsus perekonnapõhiõigusele, mis õigustaks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist humaansetel kaalutlustel.
13.VSS § 32 lg 12 kohaselt võib välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud
Dtl 42, tõlge dtl 58
5 (6)
lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Vaidlus puudub selles, et kaebaja lahkus lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul Schengeni alalt 8 , kuid ainuüksi lahkumisettekirjutuse tähtaegne täitmine ei ole aluseks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või muutmiseks. Täidetud peavad olema ka sisulised kriteeriumid ning taotlus peab olema põhjendatud (VSS § 31 lg 12). Kui leida, et ainuke VSS § 32 lg 12 sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise eeldus on vabatahtlikult lahkumisettekirjutuses määratud tähtaja jooksul Schengeni alalt lahkumine, muutuks sissesõidukeelu kohaldamine sisutuks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ9 artikkel 11 lg 3 annab liikmesriikidele kaalutlusruumi sisenemiskeelu kehtetuks tunnistamisel, sh jätab vabaduse arvestada lisaks humanitaarkaalutlustele ka muid kaalutlusi (vt ka Euroopa Kohtu 15.09.2022 otsus HN (Procès d’un accusé éloigné du territoire), C-420/20, ECLI:EU:C:2022:679, punkt 64). Seega on haldusorganil VSS § 32 lg 12 alusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisel suur kaalutlusruum. PPA leidis, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine või selle tähtaja lühendamine ei ole põhjendatud ja kohtule ei nähtu olulisi kaalutlusvigu, mis tingiksid otsuse tühistamise. HKMS § 158 lg 3 kohaselt on kaalutlusõiguse kohtulik kontroll piiratud ning kohus ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust.
14.Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA ei teinud kaebaja taotluse lahendamisel kaalutlusvigu ja jättis kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu õigesti kehtetuks tunnistamata. PPA on kaebaja taotluse lahendamisel kohaselt kaalunud nii kaebaja rikkumist kui ka riivet kaebaja pereelule, sh kas sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud.
15.Kaebus jääb PPA 18.04.2024 otsuse tühistamisnõudes rahuldamata.
16.Kuna tühistamisnõudes jääb kaebus rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka kaebaja nõue kohustada PPA-d tunnistama tema sissesõidukeeld kehtetuks. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja enda kantud menetluskulud tema enda kanda ning neid talle ei hüvitata. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
18.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Kaebajat kohustati lahkumisettekirjutusega lahkuma hiljemalt 06.03.2024 ning kaebaja lahkus 05.03.2024 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ, ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.