Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katri Bergmann; Puudutatud isik – U.L (sündinud aa.aa.aaaa)
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil, 01.07.2024 (videokonverents)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ja anda luba U.L-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.11.2024;
2.Määruse avaldamise korral asendada U.L-i sünniaeg tähemärkidega
Edasikaebamise kord
nimi ja
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi ka PPA) esitas 26.06.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse U.L s aa.aa.aaaa (edaspidi Isik) kinnipidamise pikendamiseks VRKS § 36 2 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-s 5 toodud asjaolud. Taotlusest nähtuvad järgmised asjaolud.
1.1.Varasemad asjaolud on välja toodud PPA 10.01.2024 taotluses ja Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 määruses 3-24-88. PPA ei asu neid kordama. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus
oma 03.05.2024 määruses nr 3-24-88 analüüsinud isikuga soetud asjaolusid ja kinnipidamise õiguspärasust ning leidnud, et isiku osas esineb põgenemiseoht.
1.2.Varasemas haldusmenetluses 3-23-2482 on tõendatud, et isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Ka isik ise kinnitas, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isiku sõnade kohaselt on ta peale kodumaalt lahkumist viibinud Araabia Ühendemiraatides, Usbekistanis, siis Kasahstanis, Türkmenistanis, Venemaal ja seejärel Valgevenes. Isik soovis minna Leetu, kuid see ei õnnestunud ja isik sattus eksituse ja juhuste kokkulangevuste tõttu hoopis Eestisse, kuhu ta ei soovinud tegelikkuses tulla. Tegelik eesmärk oli ebaseaduslikult minna Leetu, et seal leida tööd, põhjendades seda sellega, et dokumendi puudumisest tulenevalt ei saanud ta seda seaduslikult teha.
1.3.VSS § 68 lg 6 kohaselt esineb põgenemise oht välismaalase suhtes ka siis, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Alates kinnipidamisest oli selge, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita ja otsib muid viise kuidas saavutada endale sobilikum tulem. PPA on koostanud 21.06.2024 isikule rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse ning ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja määranud sissesõidukeelu Schengeni alale 5-ks aastaks. 22.03.2024 isikuga läbi viidud vestluse käigus isik ütles, /““et ta ei lähe ära. Nõuab, et Eesti talle dokumendi annaks, et ta saaks Eestis viibida ja oma elu elada“//
1.4.Isiku puhul põgenemisoht on põhjendatud ka VSS § 68 p 2 alusel. PPA oma tagasilükkavas otsuses jõudis järeldusele, et „PPA hinnangul on taotleja esitanud teadlikult vale informatsiooni. Taotleja on öelnud, et temal ei ole isikut tõendavaid dokumente ega ühegi riigi kodakontsust mis aga ei vastanud tõele. Taotleja nõustus, et jah alguses ta nii ütles aga siis kui temale öeldi, et peab tõtt rääkima, siis tunnistas üles, et temal on dokumendid, ja et soovis välja jõuda Leetu.“. PPA hinnangul antud isiku käitumine ja ütlused kinnitavad seda, et välismaalase suhtes esineb põgenemise oht. Eeltoodut arvesse võttes võib väita, et isik on teadlikult ette planeerinud ebaseaduslikku piiriületust ning selle plaani ka teadlikult ellu viinud. Isik on andnud korduvalt valeütlusi. Isiku sõnade kohaselt ei ole tal kodakondsust ja sellest tulenevalt ei saanud endale dokumenti mis omakorda ei võimaldanud isikul seaduslikult tegutseda. Samuti väitis isik, et ta on India kodanik. Menetluse käigus PPA tuvastas, et need väited ei vasta tõele, kuna Bangladeshi saatkond väljastas isikule tagasipöördumise tunnistuse ja seal on märgitud rahvuseks Bangladeshi ning samuti leiti isiku telefoni läbivaatamisel koopia tema rahvuspassist. Seega väide, et isik ei saanud endale dokumenti taotleda, on väär.
1.5.Isiku suhtes esineb kinnipidamise alus VRKS § 361 lg 2 p 5 kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Vaidlus puudub, et isik oli kinni peetud väljasaatmismenetluse raames, haldusasi 3- 23-2572. Isikule oli koostatud 04.11.2023 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052273566, mida ei saanud koheselt täita kuna isikul puudusid dokumendid. Isik, saades teada, et talle on Bangladeshi saatkonna poolt väljastatud tagasipöördumise tunnistus ja et PPA alustab väljasaatmisega (teekonnaplaneerimine, meeskonna komplekteerimine) ning et planeeritav väljasaatmise kuupäev on 16.01.2024, esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.
1.6.PPA hinnangul suurendab tagasilükkav otsus isikust tulenevat põgenemisohtu ning annab aluse arvata, et isik ei pruugi olla motiveeritud, et vabaduses viibides ja leebemate järelevalvemeetmete korral jääda Eestisse menetlust lõpetavat lahendit ootama, vaid liigub edasi endale sobivamasse riiki.
1.7.PPA on seisukohal, et VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht.
1.8.Isiku kehtivate reisidokumentide hoiule võtmine ning elama suunamine kindlaks määratud elukohta, ei vähenda PPA hinnangul temast tulenevat põgenemisohtu. Isikul ei ole kaasas ühtegi reisidokumendi, mille PPA saaks järelevalvemeetmete täitmiseks hoiule võtta. PPA hinnangul ei ole välistatud, et isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda teise riiki, seda enam, et Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Isiku elama suunamine kindlaks määratud elukohta ei vähenda PPA hinnangul temast tulenevat põgenemisohtu, lisaks pole PPA-le teadaolevalt isikul Eestis võimalikku elukohta. Isiku sõnul on ta varasemalt üritanud ebaseaduslikult siseneda Leetu. Isik on teadlikult ja tahtlikult ületanud ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi vahelist piiri ning ei ole isegi üritanud leida mõnda muud seaduslikku viisi Eestisse saabumiseks.
1.9.Isiku kinnipidamise pikendamine kinnipidamiskeskuses kuni tema rahvusvahelise kaitse lõpliku otsuseni ning Eesti Vabariigist sunniviisiliseks väljasaatmiseni on põhjendatud, kuna isikul puuduvad sidemed Eesti Vabariigiga, tal ei ole Eestis elu- ja töökohta ning perekonnaliikmeid ja tal puuduvad rahalised vahendid Eestis toime tulekuks. PPA-le teadaolevalt ei esine isikul sellist meditsiinilist seisukorda, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses.
2.01.07.2024 toimunud kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde kindlaks ja pidas seda jätkuvalt põhjendatuks.
3.U.L-i selgitas kohtuistungil, et ei soovi Bangladeshi naasta. Isiku esindaja leidis, et PPA ei ole tõendanud seda, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati nimelt lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks ja et taotlus tuleks jätta rahuldamata, sest see on nõuetekohaselt motiveerimata.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus on seisukohal, et PPA taotlus U.L kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 361 lg 2 punkti 5 ning § 362 lg 5 alusel on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
5.VRKS § 361 lõike 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. VRKS 361 lõikes 2 on loetletud rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise alused. Eelosundatud paragrahvi ja lõike punkti 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. VRKS § 362 lõike 2 kohaselt, kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on vaja sama seaduse § 361 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Sama
paragrahvi lõike 5 kohaselt pikendab halduskohus lõikes 2 sätestatud tähtaega kuni nelja kuu kaupa juhul, kui esinevad VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud alus ja lõikes 1 nimetatud põhimõtted.
6.Kohus nõustub Politsei- ja Piirivalveametiga selles, et antud juhul on VRKS § 36 1 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid arvestatud ning samuti esinevad VRKS § 36 1 lg 2 punktis 5 sätestatud alus. Kohus nõustub Politsei- ja Piirivalveameti taotluses toodud põhjendustega ning ei pea vajalikuks seda kõike tervikuna üle korrata. PPA on toonud taotluses välja asjaolud, mis annavad alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus võib olla esitatud eelkõige lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, sest korduv rahvusvahelise kaitse taotlus oli esitatud siis, kui isik sai teada, et Bangladeshi saatkond oli väljastanud talle tagasipöördumise tunnistuse ja et PPA on alustanud väljasaatmise korraldamisega seonduvaid toiminguid. Seetõttu ei ole põhjendamatu ka PPA seisukoht isiku võimalikust põgenemisohust. Sisuliselt samasugusele seisukohale põgenemisohu tõenäosuse osas asuti ka Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 määruses, millega hinnati VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud tingimuste täidetavust. Samuti hinnati seda Tallinna Halduskohtu 07.03.2024 määruses, millega pikendati kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega. Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2024 määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu 07.03.2024 määruse peale esitatud vastavasisuline määruskaebus rahuldamata, kusjuures ringkonnakohus pidas VRKS § 361 lg 2 punktile 5 tuginemist põhjendatuks nõustudes seejuures ka põgenemisohu tuvastamisega ja ka sellega, et muud järelevalvemeetmed ei oleks põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt eelnimetatud määruse p-d 13-15). Politsei- ja Piirivalveameti 26.06.2024 taotlus on varasema kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise taotlusega olemuslikus seoses ning sellest ei nähtu, et varasemate ohuhinnangutega võrreldes oleks sisulisi muutusi toimunud. PPA taotluse materjalist selgub, et 21.06.2024 seisuga on tehtud U.L-i suhtes veel ka rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus, mille vaidlustamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Eelnimetatust järeldub samuti, et tähtsust omavate asjaolude (täiendava) väljaselgitamise vajaduse korral peaks isik olema endiselt kättesaadav. Kohtu hinnangul on PPA taotluse esitamise vajalikkusega seonduvaid aspekte ja asjaolusid piisaval määral kaalunud ning motiveerinud. U.L-i vastupidise seisukohaga ei saa nõustuda. Haldusasja materjalist ei nähtu ka sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et kinnipidamiskeskuses viibimine on muutunud ebaproportsionaalseks.
7.Eeltoodut arvestades rahuldab kohus Politsei- ja Piirivalveameti taotluse ja annab loa U.L-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.11.2024. Eelnimetatu on tähtaja pikendamisega seonduv piirtähtaeg. Kinnipidamise aluste äralangemisel on vaja isik vabastada kinnipidamiskeskusest viivitamatult (VRKS § 364 lg 1).