Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja N.O Puudutatud isik – U.L , riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
U.L-i
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
U.L-i tähtaja
määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Jätta U.L-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-88 muutmata.
Lõpetada U.L-ile
riigi õigusabi andmine.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 04.11.2023 Marinova külas Setomaa vallas Võru maakonnas kinni kaks ebaseaduslikku piiriületajat, kellest üks oli U.L (puudutatud isik). Isikul puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ta peeti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kuni 48 tunniks kinni. Puudutatud isik esitas 04.11.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse ning selgitas, et soovis minna Leetu, kuid praegu sooviks töötada Eestis. PPA pidas isiku välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel 48 tunniks kinni. Tartu Halduskohus rahuldas 05.11.2023 määrusega nr 3-23-2482 PPA taotluse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS-i alusel kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
3-24-88
2.Puudutatud isik esitas 13.11.2023 avalduse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmiseks. PPA lõpetas 15.11.2023 otsusega nr 12311040023-1 isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ning pidas isiku VSS-i alusel kuni 48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus andis 16.11.2023 määrusega nr 3-23-2572 loa isiku VSS-i alusel kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 16.01.2024.
3.PPA andis 21.12.2023 puudutatud isikule edasi Eesti Vabariigi saatkonnalt Taanis saadud info, et Bangladeshi saatkond on väljastanud isikule tagasipöördumistunnistuse ja dokument on PPA poole teel, misjärel hakkab PPA isiku tagasisaatmist planeerima. Isik avaldas seepeale, et ta ei saa koduriiki tagasi minna. Puudutatud isik esitas 04.01.2024 bengalikeelse avalduse (tõlge saabus PPA-le 10.01.2024), mille kohaselt ei saa ta koduriiki naasta ning soovib Eestis rahvusvahelist kaitset. Isik peeti 10.01.2024 kinni VRKS-i alusel. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.01.2024 määrusega nr 3-24-88 PPA taotluse ning andis loa isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.03.2024.
4.PPA esitas 07.03.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VRKS § 36 2 lg 5 alusel, kuna esinevad § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud alused.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.03.2024 määrusega taotluse ja pikendas puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.07.2024 (k.a).
6.Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2024 määrusega jäeti puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata.
7.PPA tegi 21.06.2024 puudutatud isiku suhtes rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 12311040023-3.
8.PPA esitas 26.06.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamise pikendamiseks VRKS § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, kuna isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-s 5 toodud asjaolud. Esineb VSS § 68 p-st 8 tulenev põgenemisoht. Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ta peeti kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Isik kinnitas, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik. Ta on eelnevalt viibinud erinevates riikides ja sattus eksikombel Eestisse. Tema eesmärk oli minna ebaseaduslikult Leetu ja leida seal tööd. Dokumentide puudumise tõttu ei saanud ta seda seaduslikult teha. Väide dokumentide puudumisest või võimatusest seda taotleda ei vasta tõele, kuna Bangladeshi saatkond väljastas isikule tagasipöördumistunnistuse. Samuti leidis PPA isiku telefoni läbivaatamisel koopia tema rahvuspassist. Seega on väär isiku väide, et ta ei saanud endale dokumenti taotleda. Esineb ka VSS § 6 8 p-st 6 tulenev põgenemise oht. Alates kinnipidamisest oli selge, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita ja otsib viise, kuidas saavutada endale sobilikum tulem. 22.03.2024 korraldatud vestluse käigus ütles isik: „Ta ei lähe ära. Nõuab, et Eesti talle dokumendi annaks, et ta saaks Eestis viibida ja oma elu elada“. Põgenemisoht esineb ka VSS § 68 p 2 alusel. PPA hinnangul on taotleja esitanud teadlikult valeinformatsiooni. Taotleja on öelnud, et tal ei ole isikut tõendavaid dokumente ega ühegi riigi kodakondsust, mis ei vasta tõele. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad, et esineb tema põgenemise oht. Ta on andnud korduvalt valeütlusi, et tal pole kodakondsust, samuti väitis, et on India kodanik. Väited ei vasta tõele. Bangladeshi saatkond väljastas isikule tagasipöördumise tunnistuse, kus on rahvuseks märgitud bangladeshi.
2(7)
3-24-88 PPA on koostanud 21.06.2024 isikule rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse ning ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja määranud sissesõidukeelu Schengeni alale viieks aastaks. Isiku jätkuv kinnipidamine kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuse jõustumiseni ja tulevikus sunniviisiliseks väljasaatmiseks on vältimatult vajalik. Vabaduses viibides võib isik lahkuda talle sobivasse liikmesriiki või asuda end Eesti siseselt varjama. Isik on rahvusvahelise kaitse menetluse käigus esitanud teadlikult valeinformatsiooni, erinevaid, segaseid ja põhjendamatuid seletusi. Samuti ei esitanud tagakiusamist tõendavaid dokumente ega konkreetseid fakte. PPA hinnangul suurendab tagasilükkav otsus isiku põgenemise ohtu ning annab aluse arvata, et isik ei pruugi olla motiveeritud vabaduses viibides ja leebemate järelevalvemeetmete korral jääda Eestisse menetlust lõpetavat lahendit ootama, vaid liigub edasi endale sobivamasse riiki. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis on isikust tulenev põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne ning seetõttu ei ole võimalik kohaldada muid järelevalvemeetmeid. Isikule on kinnipidamiskeskuses tagatud meditsiiniline abi. Isik on korduvalt käinud psühholoogi vastuvõtul ja teda on suunatud uuringutele, kuid sellist meditsiinilist seisukorda, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses, ei esine.
9.Puudutatud isik selgitas 01.07.2024 kohtuistungil, et ei soovi Bangladeshi naasta. Isiku esindaja leidis, et PPA ei ole tõendanud, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati nimelt lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Taotlus tuleks jätta rahuldamata, sest see on nõuetekohaselt motiveerimata.
10.Tallinna Halduskohus rahuldas 01.07.2024 määrusega PPA taotluse ja andis loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.11.2024. Kohus nõustub PPA taotluses toodud põhjendustega. Taotluses toodud asjaolud annavad alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus võib olla esitatud eelkõige lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, sest korduv rahvusvahelise kaitse taotlus oli esitatud siis, kui isik sai teada, et Bangladeshi saatkond oli väljastanud talle tagasipöördumise tunnistuse ja PPA on alustanud väljasaatmise korraldamisega seonduvaid toiminguid. Seetõttu ei ole põhjendamatu ka PPA seisukoht isiku võimalikust põgenemisohust. Samasugusele seisukohale põgenemisohu tõenäosuse osas asuti ka Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 määruses, millega hinnati VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud tingimuste täidetust. Samuti hinnati seda Tallinna Halduskohtu 07.03.2024 määruses, millega pikendati kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega. Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2024 määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu 07.03.2024 määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata ning ringkonnakohus pidas VRKS § 361 lg 2 p-le 5 tuginemist põhjendatuks, nõustudes põgenemisohu tuvastamisega ning sellega, et muud järelevalvemeetmed ei oleks põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt eelnimetatud määruse p-d 13-15). PPA 26.06.2024 taotlus on varasema kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise taotlusega olemuslikus seoses ning sellest ei nähtu, et varasemate ohuhinnangutega võrreldes oleks sisulisi muutusi toimunud. PPA taotluse materjalist selgub, et 21.06.2024 seisuga on tehtud ka rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus, mille vaidlustamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Eelnimetatust järeldub samuti, et tähtsust omavate asjaolude (täiendava) väljaselgitamise vajaduse korral peaks isik olema endiselt kättesaadav. Kohtu hinnangul on PPA piisaval määral kaalunud ning motiveerinud taotluse esitamise vajalikkusega seonduvaid aspekte ja asjaolusid. Puudutatud isiku vastupidise seisukohaga ei saa nõustuda. Haldusasja materjalist ei nähtu ka sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et kinnipidamiskeskuses viibimine on muutunud ebaproportsionaalseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(7)
3-24-88
11.U.L palub 15.07.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 01.07.2024 kohtumäärus ja uue määrusega jätta PPA 26.06.2024 taotlus rahuldamata. Asjaolu, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast tema väljasaatmise kavandamist, ei anna alust arvata, et taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Isik oli esitanud taotluse ka juba varasemas menetluses. PPA ega kohus ei ole arvestanud isiku ütlustega. Kinnipidamise pikendamine ei ole proportsionaalne. Isik on kättesaadav ka vabaduses viibides. Riigikohus on lahendi nr 3-17-792 punktis 18.3 rõhutanud, et mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem peab olema ka kontroll kinnipidamise põhjendatuse üle. Seetõttu ei pruugi argument, et olukord ei ole muutunud, olla kinnipidamise pikendamiseks piisav. PPA ei ole välja toonud, milliseid menetlustoiminguid on vaja teha ja milliseid tähtsust omavaid asjaolusid on vaja välja selgitada. Kohus oleks pidanud kaaluma leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Puudutatud isiku põgenemise ohtu kohus piisavalt ei põhjendanud. Ringkonnakohus peab kontrollima, kas kinnipidamise alused esinevad veel ka määruskaebuse läbivaatamise ajal.
12.PPA palub 31.07.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega. Põgenemisohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega, mis põhineb kõikidel isikuga seotud asjaoludel kogumis. Vaidlust ei ole, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui ta oli VSS-i alusel kinni peetud. Kohus on põgenemisohu hindamisel arvestanud isiku enda poolt antud selgitusi, samuti kohtus antud ütlusi, kuid ei nõustunud nendega. Puudutatud isik ei selgitanud, miks ta ei toonud 04.11.2023 rahvusvahelise kaitse taotluses välja, et ta on ka poliitiliselt taga kiusatud, nagu ta väitis korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel. Isik on ise selgitanud (hiljem väitnud, et pole selliseid asju öelnud), et tahab, et Eesti annaks talle töökoha, tahab Eestis töötada autojuhina, taksojuhina. Isik pole määruskaebuses välja toonud, milliste asjaoludega ei ole kohus ega PPA arvestanud. Kohus on jõudnud õigele järeldusele rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks ning on lubatud VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel kinnipidamine. Arvestades isiku valeütluseid ja esitamata tõendeid, on õigustatud halduskohtu seisukoht, et isik peaks ka edaspidi lõpliku otsuseni olema kätte saadav. Põgenemisohu esinemist on hinnatud ning jõutud samale järeldusele. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu PPA, halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega, ei muuda põgenemisohtu olematuks. Kohus piisavalt põhjendanud, miks ei ole kaebaja suhtes võimalik kohaldada VRKS § 29 lg 1 sätestatud muid järelevalvemeetmeid. Puudutatud isik avaldas 01.07.2024 soovi kodumaalne naasmiseks. 23.07.2024 jõustus PPA otsus ning isiku lahkumisettekirjutus kuulus sundtäitmisele, mistõttu peeti isik kell 10.30 VSS § 15 lg 1 alusel 48 tunniks kinni. PPA taotles Tallinna Halduskohtult luba isiku kinnipidamiseks kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui üheks kuuks. Tallinna Halduskohus rahuldas määrusega PPA taotluse ning andis haldusasjas nr 3-24-2154 loa isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni väljasaatmiseni. 31.07.2024 seisuga on isik välja saadetud Bangladeshi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.PPA 31.07.2024 vastusest nähtuvalt on puudutatud isik Eestist välja saadetud. Isiku väljasaatmine ei võta kõrgema astme kohtult siiski võimalust kontrollida loa andnud määruse õiguspärasust ja seda vajaduse korral tühistada, s.o kaotada luba andva määruse kehtivus tagasiulatuvalt (Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 15). Kuigi PPA tegi 21.06.2024 puudutatud isiku suhtes rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 12311040023-3 (vt ka haldusasi 3-242154), kestis tema varjupaigataotleja staatus kuni PPA otsuse peale halduskohtule kaebuse 4(7)
3-24-88 esitamise tähtaja möödumiseni. Seega oli puudutatud isik vaidlustatud määruse tegemise ajal varjupaigataotleja staatuses.
14.Taotluse esitamise ajal oli isiku kinnipidamine VSS-i ja VRKS-i alusel kestnud kokku üle 7 kuu. Riigikohus on selgitanud, et mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem peab olema ka kontroll kinnipidamise põhjendatuse üle. Seetõttu ei pruugi argument, et olukord ei ole muutunud, olla kinnipidamise pikendamiseks piisav (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.3; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 9).
15.Halduskohus leidis, et PPA taotlus puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 361 lg 2 p 5 ning § 36 2 lg 5 alusel on põhjendatud. VRKS § 36 1 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 36 1 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p 5 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Selle sätte järgi võib taotlejat kinni pidada, kui ta peetakse kinni tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. Tagasisaatmisotsuse vastuvõtmise menetlus algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise. Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p-s 5 kirjeldatud olukorraga (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 24; 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p-d 21–22).
16.Selleks et isiku kinnipidamine oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb igal üksikjuhtumil arvestada rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid (VRKS § 361 lg 1; vt ka Riigikohtu 03.02.2015 määrus nr 3-3-1-56-14, p 16). Ringkonnakohus on hinnanud puudutatud isiku osas VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud aluse olemasolu 03.05.2024 määruses ja jõudnud järeldusele, et on tõenäoline, et isik esitas 04.01.2024 uue rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga takistada enda Eestist väljasaatmist ning põhjendatud oli isiku kinnipidamisel VRKS § 361 lg 2 p-le 5 tuginemine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2024 määrus nr 3-24-88, p-d 13-14). Ringkonnakohus jääb selle juurde ka praegu. Õige on halduskohtu seisukoht, et praegusel juhul on täidetud VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise eeldused. Puudutatud isikul oli selge motivatsioon takistada enda võimalikku väljasaatmist ning on usutav, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Puudutatud isik peeti PPA poolt kinni 04.11.2023 kell 00.50 Marinova külas Setomaal ebaseadusliku piiriületajana. Kuna tal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks, peeti ta kinni VSS-i alusel kuni 48 tunniks kinni. Puudutatud isik esitas 04.11.2023 kell 12:06 suuliselt soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Enda sõnul soovis ta algselt minna Leetu, et leida seal tööd kas torumehena või autojuhina, kuid nüüd soovis, et Eesti annaks talle töökoha. 13.11.2023 esitas puudutatud isik avalduse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmiseks ning PPA 15.11.2023 otsusega nr 12311040023-1 lõpetati isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus, jõudmata teha VRKS §-s 18 sätestatud toiminguid. Peale seda peeti isik jällegi VSS-i alusel kuni 48 tunniks kinni, et korraldada välismaalase Eestis ebaseadusliku viibimisega seotud menetlust ja koostada isiku suhtes sundtäidetav lahkumisettekirjutus koos Schengeni ala sissesõidukeeluga. Tallinna Halduskohus andis 16.11.2023 määrusega nr 3-23-2572 loa paigutada isik lahkuma kohustamise menetluse 5(7)
3-24-88 läbiviimise tulemuslikkuse tagamiseks kinnipidamiskeskusesse. Järelikult oli isik enne 04.01.2024 uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist peetud kinni VSS-i alusel Eestist lahkuma kohustamise menetluses. Eeltoodut arvestades on õige halduskohtu seisukoht, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati eelkõige lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et korduv rahvusvahelise kaitse taotlus esitati siis, kui isik sai 21.12.2023 PPA-lt teada, et Bangladeshi saatkond oli väljastanud talle tagasipöördumise tunnistuse ja et PPA on alustanud väljasaatmise korraldamisega seonduvaid toiminguid. Lisaks nähtub PPA 31.07.2024 vastusest määruskaebusele (dtl 348), et puudutatud isik avaldas 01.07.2024 ise soovi kodumaalne naasmiseks ning 05.07.2024 tagasipöördumisnõustajaga kohtumisel seda soovi kinnitanud, kuid enda tingimustel (ilma deporteerijateta koduriiki naasmine, 1600 eurot kohaliku lennujaama ülemale tasumiseks). Eeltoodu suurendab ringkonnakohtu hinnangul veelgi enam kahtlust, et isiku motiivid taotluse esitamisel ei olnud siirad. Tal puudus tegelik soov Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda ning taotlus oli esitatud üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist.
17.PPA poolt 22.03.2024 isikuga korraldatud vestluse käigus ütles isik, et ei lähe ära ja nõudis, et Eesti talle dokumendi annaks, et ta saaks Eestis viibida ja oma elu elada (dtl 261). Ka 01.07.2024 istungil selgitas puudutatud isik kohtule, et ta ei soovi Bangladeshi naasta. Seega on õige PPA hinnang, et isiku hoiakutest ja käitumisest nähtus järjepidevalt, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Vaidlust ei ole ka sellest, et isik oli peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Seega tuleb jaatada isiku suhtes põgenemisohu olemasolu vähemalt VSS § 68 p-de 6 ja 8 tähenduses.
18.Arvestades puudutatud isiku ebaseaduslikku sisenemist Eestisse, tema ajas muutunud väiteid kodumaale naasmise võimatuse kohta, korduva taotluste esitamise aega (s.o peale info saamist, et tema tagasipöördumistunnistus on teele pandud) ning seda, et isiku tegelik soov tema oli jõuda Leetu, mitte Eestisse, kuhu enda sõnul sattus ekslikult, annab eelnev ringkonnakohtu arvates põhjendatud aluse kahtluseks, et isik ei pruugi lahkumisettekirjutuse täitmisele pööramise ajal olla enam kättesaadav.
19.Kohtupraktikas on leitud, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peab olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2020 määrus nr 3-20-274, p 9). Kaebaja isikut (vanus, terviseseisund), käitumist ja olukorda (puuduvad dokumendid, puuduvad seosed Eestiga, elukoha ja raha puudumine Eestis toimetulekuks) iseloomustavaid asjaolusid arvestades ei olnud muude järelevalvemeetmetega võimalik sama tõhusalt tagada väljasaatmise tulemuslikkust. Kinnipidamine oli kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, sh arvestades potentsiaalset kinnipidamise kestust (isik on 31.07.2024 seisuga Eestist välja saadetud). Puudutatud isik ei ole määruskaebemenetluses välja toonud asjaolusid, mis põgenemisohtu vähendaks.
20.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 01.07.2024 määrus muutmata.
21.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine.
22.PPA teavitas 31.07.2024 ringkonnakohut, et puudutatud isik on 31.07.2024 seisuga välja saadetud Bangladeshi (dtl 348).
6(7)
3-24-88
23.Riigi õigusabi andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid kasutataks säästlikult. Puudutatud isik on riigist lahkunud. VRKS § 25 2 lg 2 kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud. Puudutatud isik on saanud realiseerida oma edasikaebeõigust. Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, Eestist lahkumise ettekirjutust ja sissesõidukeelu kohaldamise otsust nr 12311040023-3 isik ei vaidlustanud ning see jõustus 23.07.2024. Ringkonnakohus ei näe vajadust, et advokaat peaks jätkama menetluses osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi õigusabi kulusid olukorras, kus isik on Eestist lahkunud. Eeltoodu ning VRKS § 252 lg 2 alusel tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada. Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.