X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2023 otsuse nr 4.2-1/13600-1 tühistamiseks ja kohustamiseks pikendada relvaloa kehtivust
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Valentin Moto Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 31.07.2024 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Riigikogu võttis 22.02.2023 vastu seaduse1 „Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus“, millega muudeti ja sõnastati RelvS § 30 lg 2 järgmiselt: Välismaalane, kes on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik ning kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel, võib soetada, omada ja vallata käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 loetletud relva, kui talle on käesolevas seaduses füüsilisele isikule ettenähtud alustel ja korras antud Eestis relvaluba.
2.X. X esitas 10.11.2023 relvaloa pikendamise taotluse (dtl 74). Taotluse kohaselt on tal üks püss ja kaks püstolit enda ja vara kaitseks. Taotleja soovib pikendada oma relvaluba enese ja vara kaitseks, sh et kaitsta enda peret – Eesti Vabariigi kodanikke. Taotleja täiendas (dtl 76), et tal on kehtiv relvaluba alates 1992. aastast ning puuduvad igasugused alused relvaloa kehtetuks tunnistamiseks või kehtivuse peatamiseks. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 21.11.2023 otsusega nr 4.2-1/13600-1 (dtl 47jj) keelduti X. Xi relvaloa pikendamisest, kohustati teda enda valduses olevaid relvi ja laskemoona üle andma politseile hiljemalt relvaloa kehtivuse viimasel tööpäeval ning selgitati, et tal on kohustus relv ja laskemoon võõrandada või alustada võõrandamist kolme kuu jooksul üleandmisest arvates (tähtaega parandatud 10.01.2024 kirjaga, dtl 58). Haldusakti põhjendused: - Taotlejal on Venemaa kodakondsus. Tal on relvaluba kehtivusega kuni 06.12.2023.
https://www.riigiteataja.ee/akt/114032023021
1(8)
- Taotlejat teavitati RelvS muudatusest 26.03.2023, sh et tal ei ole võimalik pärast kehtivusloa lõppu uut relvaluba taotleda. - Taotleja ei vasta RelvS nõudele, mille kohaselt on relvaluba võimalik Eesti Vabariigis välismaalasel omada ainult juhul, kui ta on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik. Seetõttu ei pikenda PPA taotleja relvaluba ning olemasolev relvaluba kehtib kuni sellel märgitud kuupäevani.
3.Taotleja esitas otsusele vaide (dtl 63 jj). PPA tagastas vaide 05.01.2024 (dtl 59), kuna vaidega ei saa lahendada RelvS sätete põhiseaduspärasuse küsimusi.
4.X. X esitas 05.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2023 otsuse nr 4.2-1/13600-1 tühistamiseks ja kohustamiseks pikendada relvaloa kehtivust. - Kaebaja taotleb RelvS § 41 lg 2 p 3, § 30 lg 2 ja § 91 lg 39 põhiseadusvastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist. - Normid on vastuolus õigusriigi põhimõttega, mille osaks on ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Ennekõike on normid vastuolus tagasiulatuva mõju keelu, õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse põhimõtetega. - Samuti ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, päritolu ega muude asjaolude tõttu. Seega tuleb kõiki kodanikke kohelda võrdselt, eriti olukorras, mil uue seadusega piiratud õigushüved on neile juba antud. Normid on vastuolus ka Euroopa Liidu õigusega, ennekõike põhiõiguste harta art-ga 21 ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 14. - PPA ega Siseministeerium ei ole pädevad otsustama seaduse põhiseaduspärasuse üle. Riik ei ole kaalunud teisi, vähem õiguseid riivavamaid meetmeid riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks. Siseministeerium ei ole tõendanud, et piirangud on hädavajalikud ja kõige sobivamad.
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. - Kuna kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, siis ta ei vasta RelvS § 30 lõikes 2 toodud nõuetele, mis on eelduseks relvaloa kehtivuse pikendamisel. - Vastustajal puudub kaalutlusõigus, mis võimaldaks teistsuguse haldusakti andmist. Vastustaja vastusele on lisatud ka Siseministeeriumi seisukoht (dtl 50jj), mille esitamise võimalikkusele viitas kohus menetlusse võtmise määruses (dtl 36). - Normi kehtestamisel analüüsiti piirangu kooskõla põhiseadusega. - Õigus omada ja soetada relva võib olla hõlmatud õigusega vabale eneseteostusele (PS § 19 lg 1). Riigikohus on varem leidnud, et relvaloa kehtivuse peatamise õiguslik eesmärk võib olla inimeste elu ja tervise kaitsmine. Relva omamisele võib seada piiranguid ka vajadus tagada riigi julgeolek ja avalik kord. Tegemist on relvaloa kehtetuks tunnistamise legitiimse eesmärgiga. - Seadusemuudatuste väljatöötamisel kaaluti võimalust rakendada ajutisi ja mitte nii piiravaid meetmeid, sealhulgas juba väljastatud relvalubade kehtivuse ja uute relvalubade väljastamise peatamist. See ei ole eesmärkide saavutamiseks olnud sama tõhus kui loa kehtetuks tunnistamine. Relvaloa kehtivuse peatamisel tekib relvaloa omajal ootus, et temale väljastatud loa kehtivuse peatamine lõpetatakse ja tema õigus relvi käidelda jätkub. See aga tähendanuks, et PPA-l olnuks kohustus loa kehtivuse peatamise ajal isikule kuuluvaid relvi hoida ja tagada nende säilimine. Arvestades muutunud julgeolekuolukorda ei ole aga teada, kas või millal võiks endine olukord taastuda. - Seadusandja eesmärgiks on mõjutada isikuid käituma ja valikuid tegema nii, et avalik kord, riigi julgeolek ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. Ohtlikuks tegevuseks võib olla ka relva omamine ja kandmine nende isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks. - Võib tekkida olukordi, kus seadusandja peab kehtinud regulatsioonid ümber vaatama, sest elukeskkond või julgeolekuolukord on muutunud. Mööndes küll õiguspärast ootust olemasoleva 2(8)
normistiku püsimajäämise suhtes, esineb siiski muudatuste tegemiseks ülekaalukas avalik huvi tagada sisemine rahu. Sisemise rahu osaks on ka sisemine julgeolek. - Käesoleval juhul tingisidki muutunud julgeolekuolukord ja ühiskondlikud olud vajaduse ümber hinnata relva omamise tingimused Eestis. Isiku kodakondsus loob unitaarriigi tunnuseks oleva vahetu õigusliku sideme riigi ja kodaniku vahel. Isikute hulka, keda kõnesolevad sätted puudutavad, kuuluvad selliste riikide kodanikud, kelle suhtes ei saa olla kindel nende meelsuses ja selles, et neist ei võiks olla ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Välisriikide kodanikest üksnes EL-i ja NATO liikmesriikide kodanikele Eestis relvaloa omamise võimaldamisel hinnati suuremaks kindlust, et nende riikidega on Eestil sarnased eesmärgid ja põhimõtted. RelvS-i muudatuste väljatöötamisele eelnevalt oli teada juhtumeid relvavaldkonnas tegutsevate isikute kohta, eelkõige laskespordiklubid ja laskeinstruktorid, kelle meelsus ja tegevused ei ole olnud pelgalt suunatud isikute laskeõppele, vaid teise riigi (praeguse agressorriigi) kultuuri ja väärtushinnangute ülistamisele. - Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla PS-iga kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta. Muudatuste vastuvõtmise ja jõustumise vahele nähti ette piisavalt pikk vacatio legis.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastustaja tagastas 05.01.2024 kaebaja vaide. Vaide õiguspärasel tagastamisel on kaebaja ületanud kaebetähtaega ning eelnevalt tuleks lahendada muud menetluslikud küsimused. Kohus selgitas 12.02.2024 määruses, et kohtu esialgsel hinnangul on kaebaja vaidemenetluse läbinud ning kaebus seega tähtaegne. Vaide sisuliseks läbivaatamiseks piisab sellest, et isikul on vaide esitamise õigus ning ta on esitanud nõude, mille läbivaatamine on vaidemenetluses võimalik, sh nõude haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ja uue haldusakti andmiseks (HMS § 85 p-d 1 ja 2). Kohus jääb ka kohtuotsuse tegemisel sama seisukoha juurde. Haldusorganil ei ole võimalik jätta kohaldamata kehtivat seadust ka siis, kui haldusorgan leiab, et see võib olla põhiseadusvastane. Samuti ei ole haldusorganil võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Küll aga ei välista see kaebaja vaide esitamise õigust ning vaie tulnuks sisuliselt läbi vaadata. Kohus märgib täiendavalt, et kui kohaldatav õigusnorm on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, on haldusorganil nii õigus kui ka kohustus jätta Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik norm kohaldamata.
7.Küsimuses, kas kaebaja relvaluba on võimalik pikendada, on asjakohased järgmised RelvS normid: - § 41 lg 2 p 3 - Relvaloa, paralleelrelvaloa või relvakandmisloa pikendamiseks tuleb Politsei- ja Piirivalveametile esitada dokumendid, mis tõendavad loa omaja vastavust sama seaduse mh § 30 lõikes 2 sätestatud nõudele. - § 30 lg 2 - Välismaalane, kes on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik ning kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel, võib soetada, omada ja vallata käesoleva seaduse § 29 lõikes 1 loetletud relva, kui talle on käesolevas seaduses füüsilisele isikule ettenähtud alustel ja korras antud Eestis relvaluba. - § 91 lg 39 - Enne 2023. aasta 15. märtsi käesoleva seaduse alusel füüsilisele isikule, kes ei ole Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik, väljastatud relvaluba, soetamisluba, paralleelrelvaluba, relvakandmisluba, kollektsioneerimisluba, Euroopa tulirelvapass ning käesoleva seaduse § 59 lõikes 4 ja § 62 4 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud luba kehtib kuni 2024. aasta 15. märtsini, välja arvatud, kui loal märgitud kehtivusaeg on lühem või ilmneb mõni loa kehtetuks tunnistamise alus. Loa kehtivuse lõppemisel tuleb lähtuda käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud nõuetest, välja arvatud relva ja laskemoona võõrandamiseks ettenähtud tähtaeg. 3(8)
8.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Poolte vahel ei ole vaidlust pädevus-, menetlus- ega vorminõuete täitmise üle. Selliseid rikkumisi ei nähtu ka kohtule. RelvS § 30 lg 2 välistab kaebaja relvaloa pikendamise ega sisalda kaalutlusõigust. Kaalutlusõigust saab teostada üksnes kooskõlas volituste piiridega (HMS § 4 lg 2) ning kaalutlusõiguse puudumisel ei saa haldusorgan endale kaalutlusõigust omistada. Eeltoodust tulenevalt taandub käesoleva vaidluse küsimus RelvS § 30 lg 2 põhiseaduspärasusele. Muud RelvS normid, millele haldusaktis ja kohtuotsuses on viidatud, on ennekõike vaidlusalust normi rakendavad, mistõttu kohus neil pikemalt olulises osas ei peatu.
9.Nagu kohus eelnevalt selgitas, ei saa haldusorgan jätta kehtivat õigust järgimata. Eeltoodu ei tähenda, et haldus- või kohtumenetluses ei võiks haldusorgan või vastava valitsemisala ministeerium kehtiva normi põhiseaduspärasust põhjendada ja selgitada. PS §-dest 15 ning 152 tulenevalt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust (vt nt RKÜKo asjas nr 3-4-1-7-08, p 21; RKPJKm nr 5-23-36/4, p 19, viimati RKPJKm nr 5-24-4, p 12). Seega kontrollib normi põhiseaduspärasust juba käesolevat asja lahendav halduskohus ning kui kohus kaebajaga ei nõustu, jätab kohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata ning kaebuse rahuldamata. Kohus selgitab täiendavalt, et kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks on õiguslik argument, mitte iseseisev nõue HKMS § 37 mõttes ega ka menetluslik taotlus HKMSi mõttes, mille kohus peaks lahendama eraldiseisvalt resolutsioonis.
10.RelvS § 30 lg 2 muudatuse seletuskirjas2 on vaidlusaluse normi kohta toodud järgmist: - 24. veebruaril 2022. a aset leidnud Venemaa Föderatsiooni relvajõudude laiaulatuslik sõjaline sissetung Ukrainasse ning Valgevene kaasumine Ukraina vastasesse agressiooni on muutnud julgeolekuolukorda nii Euroopa Liidus (edaspidi EL) kui ka Eestis. - Samas on jätkuvalt nii Venemaa kui Valgevene kodanikel, kes elavad Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel, kehtiva RelvS-i alusel õigus Eestis relva, kui kõrgema ohu allikat omada, vallata ja soetada. - Ettepanekutes on lähtutud põhimõttest, et Eestis võib muudatuste jõustumisest arvates relvaluba väljastada isikule, kes on EL-i või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi NATO) liikmesriigi kodanik, kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel. - Seniste relvaomanike osas tuleks ette näha teatud ajavahemik, mille jooksul on võimalik kohaneda muutusega ja vajadusel teha toiminguid, et uutele nõuetele vastata. Teiste välismaalaste osas on ette nähtud üheaastane periood, kui seni väljastatud load veel kehtivad, kuid kehtetuks muutunud lube ei uuendata. See jätaks võimaluse isikutel võõrandada oma relvad, muuta osad neist laskekõlbmatuks või ka soovi korral astuda samme oma kodakondsuse muutmiseks. Mõju hinnang: - Kehtetuks tuleb tunnistada ligi 1300 füüsilise isiku relvaload. Puudutatud on ligikaudu 5,1% praegustest relvaomanikest. Neist on suurim hulk määratlemata kodakondsusega isikud ja Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Kõnesolevate isikute omandis on ligikaudu 3000 relva ehk 5,23% kõigist füüsilistele isikutele kuuluvatest relvadest (koos juriidiliste isikutega on relvade arv 59 641 ehk 5,08%).
Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2bc1e5a0-707e-4f8f-9c3b-be68f3c238e3/, fail „Seletuskiri muudetud kujul“
4(8)
-
-
-
-
-
Relvaloa kehtivuse lõppemise korral kohustub relvaomanik relva koos laskemoonaga hiljemalt loa kehtivuse viimasel tööpäeval üle andma PPA-le. Relvaloa kehtivuse lõppemisele järgneva kolme kuu jooksul kohustub relvaomanik talle kuuluva relva ja laskemoona võõrandama, laskekõlbmatuks muutma või andma hävitada. Kavandatavate muudatuste kontekstis ei tundu see aeg piisav ja tuleks muuta selle pikendamist ühele aastale. - Relva võõrandamiseks on vaja eelnevalt taotleda PPA-lt võõrandamisluba (taotlejale riigilõivuvaba) ning väljastatud loa alusel võib omanik relva võõrandada teisele, soetamisluba (taotluse riigilõiv 30 eurot) omavale isikule või anda relv komisjonimüüki relvade müügi tegevusluba omavale isikule. - Kui relvaomanik ei ole kolme kuu jooksul pärast relvaloa kehtivuse lõppemist alustanud relva võõrandamise protsessi, peab PPA alustama relva sundvõõrandamist. Eesti Vabariigi põhiseadus (edaspidi PS) ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS-i § 19 lõikes 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Eneseteostusvabadus on igaüheõigus ning isiku vajadus või soov enda, lähedaste ja oma vara turvalisust tagada ei ole seotud tema keelteoskusega või sellega, kas ta viibib Eestis alaliselt või ajutiselt. Kavandatava muudatuse näol on kindlasti tegemist olulise riivega, kuid asjaolu, et Eestis saab edaspidi relvaloa ning ligipääsu relvadele ja laskemoonale kui kõrgema ohu allikale, vaid EL-i või NATO liikmesriigi kodanik, annab suurema kindluse relvaomanike usaldusväärsusele ja turvalisuse tagamisele. Vaba eneseteostuse õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole PS-iga vastuolus. Riigikohus on varem leidnud, et relvaloa kehtivuse peatamise õiguslik eesmärk võib olla inimeste elu ja tervise kaitsmine. Relva omamisele võib seada piiranguid ka vajadus tagada riigi julgeolek ja avalik kord, samuti võivad need piirangud olla õigustatud ka muude asjaoludega. Praegusel juhul on RelvS-i muutmise ajendiks riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamise vajadus. Isiku kodakondsus loob unitaarriigi tunnuseks oleva vahetu õigusliku sideme riigi ja kodaniku vahel. Isikute hulka, keda kavandatavad muudatused puudutavad, kuuluvad selliste riikide kodanikud, kelle suhtes ei saa olla kindel nende meelsuses ja selles, et neist ei võiks olla ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Soetamisloa või relvaloa mitteandmine või soetamis- või relvaloa kehtetuks tunnistamine on üldiselt sobiv abinõu, sest sellega on võimalik saavutada teiste isikute elu ja tervise kaitsmine ning riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine. Seadusandja ülesanne on õigusliku regulatsiooni kaudu mõjutada ühiskonnaliikmeid käituma ja oma valikuid tegema nii, et avalik kord, riigi julgeolek ja kõigi teiste õigused oleksid võimalikult suures ulatuses tagatud. See eesmärk õigustab välistada võimalikud ohtlikud tegevused, milleks põhimõtteliselt on ka relva omamine ja kandmine, nende isikute puhul, keda teatud rühmatunnusest lähtudes ei saa pidada usaldusväärseks.
Mõju analüüsis on täiendavalt analüüsitud Eesti mainet, mõju erinevatele kogukondadele ning ettevõtjatele. Samuti on analüüsitud relvade laskekõlbmatuks muutmist, mh hinda.
11.Kohus võtab eeltoodu pinnalt kokku, nõustudes seletuskirjas ning haldusorganite poolt tooduga: - Tulirelvade soetamise ja omamise piiramisel on käesoleval juhul legitiimne eesmärk tagada riigi julgeolek ja avalik kord. Avaliku korra ja julgeoleku tagamise osaks on ka ennetav toimimine ohtude prognoosimisel ja vältimisel. Üldteada asjaoluna on Eesti piirinaaber alustanud rohkem kui kaks aastat tagasi sõjalist agressiooni Ukraina vastu, mistõttu on julgeolekukeskkond oluliselt muutunud ja tingib omakorda täiendavate ennetusmeetmete kasutamist. - Relvade soetamise ja omamise piiramine on meetmena sobiv ja vajalik. Välisriigi kodanikul puudub Eestiga samaväärne lojaalsussuhe, kui tal on oma koduriigiga. Kaitsepolitseiamet on 2023/2024 aastaraamatus3 selgitanud, et kodakondsus pole pelgalt pass, millega reisida, vaid sellega kaasnevad oma kodakondsusjärgse riigi suhtes ka kohustused ning eelkõige lojaalsus, mis
seonduvad nii hoiakutega kui ka mobilisatsioonikohustusega. Kodakondsusest tulenevad kohustused oma riigi ees sõltumata sellest, kas inimesed jagavad oma kodakondsusjärgses riigis parasjagu valitseva võimu vaateid või mitte. Eestis elavad Venemaa kodanikud on Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni järgi kohustatud oma riigi, Venemaa eest seisma ja arvestama võimaliku mobiliseerimisega (lk 32). Sellistel isikutel tulirelvade soetamise ja omamise piiramine, kellel puudub lojaalsussuhe Eesti Vabariigiga, on Eesti julgeoleku ja avaliku korra tagamiseks sobiv meede. - Siseministeerium on selgitanud, et kaaluti leebema meetmena üksnes relvalubade peatamist ja relvade hoiule võtmist. Tegemist on isiku vaatest leebema meetmega, kuid see ei ole riigi vaatest samaväärne, sh samasuguse (haldus)koormusega. Relvalubade peatamisel ja relvade hoiule võtmisel säilib siiski isikul ootus, et meede on ajutine, sh mingi fikseeritud tähtajaga. Samas ei ole käesoleval juhul ettenähtav, kas ja millal võiks välismaalastel relva omamise ja soetamise õiguse taastada. Ka tähendaks ligikaudu 3000 relva pikaajaline hoidmine nii rahalist kulu kui ka hooldusvajadust. Seega ei ole tegemist isiku jaoks leebema, kuid muudes tegurites samaväärse meetmega. Nii on relvade soetamise ja omamise piiramine vajalik.
12.Kohus analüüsib relvade soetamise ja omamise piirangu proportsionaalsust vaba eneseteostuse põhiõiguse (PS § 19) suhtes koos võrdsuspõhiõiguse riivega, kuivõrd analüüs kattub sisulises osas. Eelnevalt märgib kohus ära võrdlusgrupid: - Eesti kodanikud; - välismaalased, kes on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanikud; - välismaalased, kes on mõne muu riigi kodanikud. Kõigil neil peab olema Eestis viibimiseks õiguslik alus, mis Eesti kodanikel on kodakondsusest lähtuvalt nagunii. Eestis viibimisõiguseta välismaalaste küsimust kohus ei käsitle. Ka võrdse kohtlemise analüüsimisel on erineva kohtlemise põhjuseks Eesti julgeoleku ja avaliku korra tagamine.
13.Järgnevalt käsitleb kohus küsimust, kas vaba eneseteostuse piirang on proportsionaalne (mõõdukas kitsamas mõttes) ning kas erinevalt kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus. Nagu kohus eelnevalt selgitas, on kodakondsuse sisuks lojaalsus kodakondsusjärgsele riigile. Seega erineb kaebaja Eesti Vabariigi kodanikest, kellel on kohustus olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust ning õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu (PS § 54). Samaväärseid kohustusi välisriigi kodanikel ei ole (vt PS § 55). Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras (PS § 124 lg 1). Vastupidiselt puudub Eesti riigil kohustus kaitsta kaebajat välisriikides, s.o väljaspool Eestit (PS § 13 lg 1 teine lause) ning kaebajal tuleb abi saamiseks pöörduda Venemaa Föderatsiooni poole. Ka ei ole kaebaja samaväärselt kaitstud väljasaatmise ja väljaandmise eest (PS § 36). Kaebajal on samaväärne lojaalsuskohustus Venemaa Föderatsiooni ees, sh kohustus alluda vastavalt Venemaa õigusaktidele antavatele korraldustele ning asuda Venemaa Föderatsiooni kaitsele, sh territooriumi kaitsele. Kohus märgib võrdlevalt, et Venemaa Föderatsioon on tunnistanud enda territooriumi osaks ehk annekteerinud iseseisva riigi, Ukraina osad4. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 31.10.2023 otsuses nr 3-22-1545 selgitanud, et riigi kohustus on ennetavalt välistada võimalik VF-i mõjutustegevus Eestis VF-i kodanike kaudu. VF-i konstitutsiooni § 59 lg 1 kohaselt on isamaa kaitse iga VF-i kodaniku kohus ja kohustus. Kuna VF territoriaalseid ambitsioone, mõjuvõimu laiendamist ja Ukraina ründamist toetatakse, on põhjendatud kahtlus, et välisriigis viibivad VF-i kodanikud võivad sõjategevuse laienedes hakata oma tegevusega taotlema
https://press.un.org/en/2022/ga12458.doc.htm
6(8)
VF-i eesmärke. Riigil puudub tegelik ja tõhus võimalus selgitada välja iga VF-i kodaniku meelsust, s.o tegelikke kavatsusi, väärtuseid ja arusaami vabadusest, põhiõigustest, demokraatiast ja rahvusvaheliste normide järgimisest, kuna isikud ei pruugi seda avaldada (p 15.2).
14.Seadusandja on teinud erandi Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kodanikele. Euroopa Liidu kodanike võrdne kohtlemine Eesti kodanikega on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtetest, kui Eesti kodanike eelistamiseks ei ole erilist, mõjuvat ning Euroopa Liidu õigusaktidega lubatud põhjust. Kaebaja ei ole Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Euroopa Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus 5. Sarnaseid eesmärke kaitsevad ka Põhja-Atlandi lepinguga 6 (NATO) ühinenud riigid, selgitades, et kaitstakse oma rahva vabadust, ühispärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja seaduse ülimuslikkuse põhimõtetel; ühendatakse oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks (preambul) ning kohustutakse lahendama kõik rahvusvahelised vaidlused, millesse nad võivad sattuda, rahumeelsel teel, ohustamata rahvusvahelist rahu, julgeolekut ja õigust, ning hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest viisil, mis ei ole kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidega (art 1). Tegemist on ka Eesti Vabariigile oluliste huvide ja väärtustega ning ettenähtav ei ole, et analoogne lojaalsuskonflikt võiks tekkida mõnel Eestis viibival Euroopa Liidu ja/või NATO liikmesriigi kodanikul. Muude riikide kodanike korral ei saa sellise lojaalsuskonflikti tekkimist vältida, mistõttu on tegemist mõistliku ja asjakohase põhjendusega isikute erineval kohtlemisel tulirelvade soetamisel ja omamisel.
15.Õigus vabale eneseteostusele hõlmab sisuliselt kogu mõeldavat inimtegevuse spektrit. Eeltoodu ei tähenda seda, et isiku mistahes tegevuse piiramine on põhiseaduse alusel lubamatu. Kaebaja ei ole avaldanud, et tulirelva omamine oleks keskse tähendusega kaebaja elukutse, eluviisi või identiteedi tarbeks. Relva soetamise ja omamise vajadusena on toonud kaebaja enese ja vara kaitse, kuid ei ole seda haldusmenetluses ega kohtumenetluses sisustanud, kuidas see on seotud kaebaja õigusega eneseteostusele. Eesti ühiskonnas ei ole läbivat ja akuutset vajadust igaühel enda ja oma vara kaitseks omada relva. Seega on tegemist kaebaja sooviga, küll aga mitte vajaduse või mõne muu põhiõiguse piiranguga.
16.Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt tema etnilise ehk rahvusliku või sotsiaalse päritolu, keele, rahvusvähemusse kuulumise või sünnipära tõttu. Erineva kohtlemise aluseks on kodakondsus, mida ei saa samastada rahvuskuuluvusega, ja sellest tulenev lojaalsussuhe teise riigiga, mille väärtusruum ja eesmärgid võivad oluliselt erineda Eestist ja seada seega ka ohtu Eesti julgeoleku. Kuigi kaebaja on väitnud endal relvaloa olemasolu alates 1992. aastast ning kohtute infosüsteemi rahvastikuregistri päringu kohaselt on kaebaja elukohaks vähemalt alates 1998. aastast olnud Eesti, ei ole kaebaja pidanud vajalikuks oma kodakondsust muuta ja väljendada lojaalsussuhet riigiga, kus ta on mitukümmend aastat eelduslikult elanud. RelvS säte ei nõua kaebajalt oma rahvusliku identiteedi muutmist ning relvaloa andmisel ei eristata isikuid lähtuvalt nende emakeelest, rahvusest ega sünnipärast.
Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versioon, art 2, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/? uri=CELEX:12016M/TXT
https://www.riigiteataja.ee/akt/721221
7(8)
17.Õiguskindluse põhimõte, sh tagasiulatuva mõju keelu, õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtted ei nõua õiguskorra kivistamist, st et kunagi antud õiguseid ei tohi mingil juhul muuta, piirata ega ära võtta. Muutust või piirangut tuleb kaaluda ühelt poolt isikule antud õiguse kaalukusega ja muudatustega, mida isik seetõttu oma elukorralduses on teinud, ning teiselt poolt muudatust õigustava väärtuse kaaluga. Vajadust kaitsta muutunud julgeolekuolukorras Eesti julgeolekut ja avalikku korda käsitles kohus eelpool. Kaebaja ei ole avaldanud, et tulirelvade omamise õiguse kaotamine oleks seotud tema elukutse, elatise teenimise ja/või identiteedi oluliseks osaks oleva hobiga. Seda ei nähtu ka tulirelva taotlemise alustest. Kaebaja ei ole ka avaldanud, kuidas relvaluba on muutnud kaebaja elukorraldust või kuidas on kaebaja asunud tulirelva omamisest tulenevat õigust teostama nii, et tulirelvadest loobumine toob tema ellu kaasa olulisi ümberkorraldusi. Kaebajat teavitati ette 9 kuud, et tema relvaluba ei pikendata ning seda saab pidada piisavaks ajaks oma elu ümber korraldamiseks, sj relvade võõrandamiseks ja muul viisil enda ja vara turvalisuse tagamiseks, kui oht kaebaja turvalisusele on tavapärasest kõrgem. Kaebaja ei ole vastustajale ega kohtule avaldanud vastupidist.
18.Kaebaja leiab ka, et riik ei ole kaalunud muid meetmeid julgeoleku tagamiseks. Kohus leiab, et üldteada asjaoluna on Eesti Vabariik võtnud kasutusele mitmeid erinevaid meetmeid julgeolekukeskkonna ohutumaks muutmiseks ning agressorriigi suunamiseks õiguspärasele käitumisele. Sellisteks meetmeteks on olnud näiteks sanktsioonid nii varade kasutamise piiramiseks kui ka Venemaa Föderatsiooni kodanike sisenemise keelamiseks. Nende piirangute eesmärgiks on olnud suunata kodanike kaudu, kes teostavad rahvana kõrgeimat võimu, agressorriigi poliitilist juhtkonda. Nagu kohtuotsuse kuulutamise ajal on näha, ei ole seni piirangud toonud kaasa lõpptulemuse saavutamist. Samas puuduvad muud leebemad, kuid sama tõhusad meetmed, mis võimaldaksid piirata Eestis juba pikaajaliselt viibivate Venemaa Föderatsiooni kodanike relvade omamise õigust nii, et nad oma lojaalsussuhtest Venemaaga tulenevalt ei osutuks ohuks Eesti julgeolekule.
19.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et RelvS § 30 lg 2 ja sellega seotud rakendusnormid on põhiseaduspärased, ning jätab kaebuse rahuldamata. Kohus jätab menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.