X. X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2023 otsuse nr 4.2-1/13600-1 tühistamiseks ja kohustamiseks pikendada relvaloa kehtivust
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 otsus
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja X. X, esindaja Valentin Moto Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
X. X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 01.07.2024 otsus muutmata.
2.Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulu nende endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.06.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 21.11.2023 otsusega nr 4.2-1/13600-1 X. X-i relvaloa pikendamisest, kohustas teda andma enda valduses olevad relvad ja laskemoon üle politseile hiljemalt relvaloa kehtivuse viimasel tööpäeval ning selgitas, et tal on kohustus relv ja laskemoon võõrandada või alustada võõrandamist kolme kuu jooksul üleandmisest arvates (tähtaega parandatud 10.01.2024 kirjaga). Otsuse põhjenduste kohaselt on taotleja Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik. Tal on relvaluba kehtivusega kuni 06.12.2023. Taotleja ei vasta relvaseaduse (RelvS) § 30 lg 2 nõudele, mille kohaselt on relvaluba võimalik Eesti Vabariigis välismaalasel omada ainult juhul, kui ta on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik.
2.X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 21.11.2023 otsus nr 4.2-1/13600-1 ning kohustada PPA-d pikendama relvaloa kehtivust. Kaebaja leidis, et RelvS § 30 lg 2, § 41 lg 2 p 3 ja § 91 lg 39 on põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta asjas kohaldamata.
3.PPA palus jätta kaebus rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Praeguse vaidluse asjaolud ei anna alust tunnistada RelvS § 30 lg-t 2 põhiseadusevastaseks. Tulirelvade soetamise ja omamise piiramisel kodakondsuse alusel on legitiimne eesmärk tagada riigi julgeolek ning avalik kord. Venemaa Ukraina vastase sõja tõttu on julgeolekukeskkond oluliselt muutunud ning see tingib vajaduse võtta ennetavaid meetmeid. Välisriigi kodanikul puudub Eestiga samaväärne lojaalsussuhe nagu kodakondsusjärgse riigiga. Kodakondsusest tulenevad kohustused riigi ees sõltumata sellest, kas inimene jagab oma kodakondsusjärgses riigis parasjagu valitseva võimu vaateid või mitte. VF konstitutsiooni järgi on riigi kodanikud kohustatud oma riigi eest seisma ja arvestama võimaliku mobiliseerimisega. Sellistel isikutel tulirelvade soetamise ja omamise piiramine on Eesti julgeoleku ning avaliku korra tagamiseks sobiv meede. Relvaloa peatamine ja relvade hoiule võtmine oleks inimese vaatest leebem meede, kuid see ei ole riigi vaatest samaväärne, sh samasuguse halduskoormusega. Sellisel juhul säiliks inimesel ootus, et meede on ajutine, kuid praegu pole ettenähtav, millal võiks välismaalastel taastada relva omamise ning soetamise õiguse. Ka tähendaks ligikaudu 3000 relva pikaajaline hoidmine nii rahalist kulu kui ka hooldusvajadust. Vaba eneseteostuse piirang on proportsionaalne ning erinevaks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus. Riigi kohustus on ennetavalt välistada VF mõjutustegevus Eestis VF kodanike kaudu. Kuna VF territoriaalseid ambitsioone, mõjuvõimu laiendamist ja Ukraina ründamist toetatakse, on põhjendatud kahtlus, et välisriigis viibivad VF kodanikud võivad sõjategevuse laienedes hakata oma tegevusega taotlema VF eesmärke. Riigil puudub tegelik ning tõhus võimalus selgitada välja iga VF kodaniku meelsust, s.o tegelikke kavatsusi, väärtusi ja arusaamu vabadusest, põhiõigustest, demokraatiast ja rahvusvaheliste normide järgimisest, kuna isikud ei pruugi seda avaldada. Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid jagavad Eestiga samu väärtusi julgeoleku küsimustes. Ei ole ettenähtav, et lojaalsuskonflikt võiks tekkida mõnel Eestis viibival Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanikul. Muude riikide kodanike korral ei saa sellise konflikti tekkimist välistada, mistõttu on tegemist 2(6)
3-24-344 mõistliku ning asjakohase põhjendusega kohelda inimesi tulirelvade soetamisel ja omamisel erinevalt. Kaebaja ei ole avaldanud, et tulirelva omamine oleks keskse tähendusega kaebaja elukutse, eluviisi või identiteedi tarbeks. Eesti ühiskonnas ei ole läbivat ning akuutset vajadust igaühel omada enda ja oma vara kaitseks relva. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt tema etnilise või sotsiaalse päritolu, keele, rahvusvähemusse kuulumise või sünnipära tõttu. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks oma kodakondsust muuta ning väljendada lojaalsussuhet riigiga, kus ta on mitukümmend aastat elanud. Kaebaja ei ole ka avaldanud, kuidas tulirelvadest loobumine mõjutaks oluliselt tema elukorraldust. Kaebajat teavitati ette 9 kuud, et tema relvaluba ei pikendata ning seda saab pidada piisavaks ajaks oma elu ümber korraldamiseks, sh relvade võõrandamiseks ja muul viisil enda ja vara turvalisuse tagamiseks, kui oht kaebaja turvalisusele on tavapärasest kõrgem. Vaidlusalune meede pole ainus, mida riik on võtnud julgeoleku tagamiseks. Samas puuduvad muud leebemad, kuid sama tõhusad meetmed, mis võimaldaksid piirata Eestis elavate VF kodanike relvade omamise õigust nii, et nad oma lojaalsussuhtest Venemaaga tulenevalt ei osutuks ohuks Eesti julgeolekule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.X. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja soovib konflikti korral kaitsta oma perekonda, kes koosneb Eesti Vabariigi kodanikest. Nende lojaalsust ei saa kahtluse alla seada seotuse tõttu VF kodanikuga. Puuduvad tõendid ja konkreetne analüüs selle kohta, et RelvS-i muudatused on vajalikud ja proportsionaalsed riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks. Inimese usaldusväärsust ning ohtlikkust tuleb hinnata üksikjuhtumi põhiselt, mitte teha üldistusi ja eeldusi kõigi VF kodanike kohta. Kaebaja on Eesti Vabariigi suhtes lojaalsem kui mõnigi Eesti Vabariigi kodanik. Turvalisuse tagamiseks saab riik võtta erinevaid meetmeid, sealhulgas korraldada intervjuusid, taustakontrolle ja jälgimist, et kindlaks teha inimese lojaalsust ja usaldusväärsust. Samuti saab arvestada inimese varasemat tegevust ning suhteid Eesti riigi ja kogukonnaga. Kaebaja on elanud Eestis alates 1998. a-st ja omanud relvaluba alates 1992. ast. See näitab, et ta on olnud seaduskuulekas ja usaldusväärne elanik pikka aega. Lojaalsust saab inimene väljendada ka muul viisil nagu seaduskuulekus, perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed, aktiivne osalus kogukonnas. Kuigi formaalselt võib väita, et erinev kohtlemine põhineb kodakondsusel, siis praktikas võivad sellel olla diskrimineerivad mõjud etnilistele ja rahvusvähemustele. Kaebaja võib olla seotud sünniriigi kodakondsusega mitmel põhjusel, mis ei peegelda tema ebalojaalsust Eesti suhtes. RelvS § 30 lg 2, § 41 lg 2 p 3 ja § 91 lg 39 on põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta asjas kohaldamata.
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Relva omamine on eriõigus, mille saamise tingimusi on seadusandjal õigus kehtestada ja muuta. Kodakondsus kui isiku ja riigi vaheline õiguslik side kinnitab isiku lojaalsust sellele riigile. Inimesel on kohustusi kodakondsusjärgse riigi suhtes (nt mobilisatsioonikohustus). Seega ei ole välistatud, et teatud juhul võib inimene astuda teise riigi vastu, kus ta peamiselt või alaliselt viibib ja mille kodanikeks võivad olla tema pereliikmed. Riigil on õigus seista oma huvide eest, arvestades enda õiguskorra kujundamisel ka rahvusvahelist olukorda, millel on mõju sisemisele julgeolekule ja avalikule korrale. Õiguskuulekust kontrollitakse kõikidele välismaalastele elamislubade ja relvalubade andmise korral, kuid see ei anna täielikku ettekujutust inimese seotusest kodakondsusjärgse riigiga ega väära ustavuse nõuet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(6)
3-24-344
7.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).
8.Asjas ei vaielda selle üle, et esines RelvS § 30 lg-st 2 ja § 44 lg-test 1 ja 6 tulenev alus keelduda kaebaja relvaloa pikendamisest ning kohustada teda andma enda valduses olevad relvad ja laskemoon üle politseile ning kolme kuu jooksul võõrandama relvad ja laskemoon.
9.Vaidlus on selles, kas RelvS § 30 lg 2, mis ei võimalda anda relvaluba kaebajale kui VF kodanikule, on põhiseadusega kooskõlas.
10.RelvS § 30 lg 2 sätestab, et välismaalane, kes on Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik ning kellel on Eesti elamisluba või kes elab Eestis elamisõiguse alusel, võib soetada, omada ja vallata RelvS § 29 lg-s 1 loetletud relva, kui talle on RelvS-s füüsilisele isikule ettenähtud alustel ja korras antud Eestis relvaluba. Välismaalasele väljastatakse Eesti relvaluba, kui tema suhtes puudub kahtlus, et ta võib ohustada Eesti Vabariigi turvalisust või julgeolekut (RelvS § 30 lg 21). RelvS § 91 lg-st 39 tuleneb, et enne 2023. aasta 15. märtsi RelvS-i alusel füüsilisele isikule, kes ei ole Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik, väljastatud relvaluba jm RelvS-s ette nähtud luba kehtib kuni 2024. aasta 15. märtsini, välja arvatud, kui loal märgitud kehtivusaeg on lühem või ilmneb mõni loa kehtetuks tunnistamise alus. Loa kehtivuse lõppemisel tuleb lähtuda RelvS §-s 44 sätestatud nõuetest, välja arvatud relva ja laskemoona võõrandamiseks ette nähtud tähtaeg.
11.Halduskohus on õigesti leidnud, et relvaloa pikendamata jätmine riivab kaebaja õigust vabale eneseteostusele ja võrdsele kohtlemisele. Lisaks sekkub relva ja laskemoona politseile üleandmise ning nende kolme kuu jooksul võõrandamise kohustus kaebaja omandivabadusse (põhiseaduse (PS) § 32, Riigikohtu 18.06.2019 otsus asjas nr 5-19-26, p 49). Kuid need riived on allpool toodud põhjendustel õigustatud vajadusega kaitsta Eesti Vabariigi julgeolekut ning avalikku korda.
12.Ringkonnakohus leiab, et välismaalasele relvaloa andmise piirang on seotud eeskätt julgeoleku ja riigikaitselise eesmärgiga. Kui üksikisiku vaatest seondub relva kandmine isiku huviga tagada enda ja lähedaste elu ja turvalisus, tegeleda harrastusega jne, siis riigi ja avalike huvide aspektist tuleb arvestada, et eraisikute käes olevad relvad võivad mõjutada ka riigi võimet ennast kaitsta välise rünnaku eest. Eesti riigi julgeolekut ohustaval välisriigil on võimalik ära kasutada enda mõju all olevaid (oma kodanikest) relvaomanikke toime panema sabotaažiakte, moodustama Eesti territooriumil ebaseaduslikke relvastatud formeeringuid, paramilitaarseid üksusi jms. Eelnimetatu võimaldaks välisriigil sõjaliste operatsioonide ettevalmistamiseks või koos nendega toime panna nn hübriidrünnakuid 1. Tegemist on Eesti Vabariigi riigikaitse huve intensiivselt riivava ohuga, mille ennetamiseks ja maandamiseks on riigil õigus ja kohustus võtta asjakohaseid meetmeid.
13.Seadusandja tegi välismaalaste puhul valiku, et EL ja NATO liikmesriikide kodanike puhul uuritakse nendest lähtuvat ohtu Eesti Vabariigi turvalisusele ja julgeolekule individuaalselt (RelvS § 30 lg 21), kõikide teiste riikide puhul on aga piirang kehtestatud juba seaduse tasandil, seaduse rakendajale kaalutlusõigust andmata. Ringkonnakohus leiab, et selline normistik ei lähe vastuollu põhiseadusega.
14.Riigikohtu üldkogu on 15.03.2022 otsuses asjas nr 5-19-29 leidnud, et õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud 1
Vt ka relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 777 SE seletuskiri, lk 3. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2bc1e5a0-707e-4f8f-9c3b-be68f3c238e3/
4(6)
3-24-344 ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta. Normiloojal on oma otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda asjaolud, mille esinemisel tuleb haldusakt anda (vt ka Riigikohtu 18.06.2019 otsus nr 5-19-26, p 53). Ringkonnakohus leiab, et kaalutlusõiguse võimaldamata jätmine oli praegusel juhul seadusandja taotluslik ja hästi läbi kaalutud otsus, mille tingis vajadus astuda tõhusaid ennetavaid samme Eesti riigi julgeolekut ähvardava välisohu ärahoidmiseks ning tõkestamiseks.
15.Relvaloa andmise piiramisel peab riik arvestama võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimise keeluga.
16.PS § 12 lg 1 ls 2 kohaselt ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Erinevalt kaebaja arvamusest leiab ringkonnakohus, et siinsel juhul ei ole tegemist tema diskrimineerimisega eelnimetatud alustel. RelvS § 30 lg 2 seob piirangu selgelt kodakondsusega ning see ei ole seatud sõltuvusse etnilisest päritolust. Relvaloa võivad saada Eesti kodanikud ning teatud tingimustel EL ja NATO liikmesriikide kodanikud sõltumata nende rahvusest (etnilisest päritolust).
17.Võrdsuspõhiõiguse riive põhjus on mõistlik ning asjakohane juhul, kui see on kohases tasakaalus tekitatud erineva olukorra raskusega. Mida suurem on erineva kohtlemise mõju isikutele, seda kaalukamad peavad olema erineva kohtlemise põhjendused. Mida erinevamad on võrreldavad grupid, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda. Tunnistades seadusandja avarat otsustusruumi, on erinev kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu üldkogu 14.05.2025 otsus asjas nr 3-22-246, p 40).
18.Kuna riive proportsionaalsust tuleb kohtul hinnata konkreetse vaidluse asjaoludel, tuleb praegusel juhul kindlaks teha, kas põhjendatud on VF kodaniku põhiõiguste riive. Halduskohus ja PPA on piisavalt põhistanud, miks ei ole Eesti ja tema liitlasriikide (EL ja NATO) kodanike erinev kohtlemine võrreldes VF kodanikega ilmselgelt asjakohatu. Julgeolekuohtude puhul on oluline riigi võimekus koguda isikute kohta teavet, et nende kohta tehtud otsused vastaksid seadusele ja tagatud oleks võimalus paindlikult reageerida ohtudele. Välisriigi kodanike puhul on üldjuhul suurem vajadus teha teabe kogumiseks koostööd kodakondsusjärgsete riikidega. EL ja NATO liikmesriikidega toimib koostöö tihedalt ning vastastikuse usalduse alusel. Muude välisriikidega ei pruugi sellist koostööd toimuda. Siinse kaasuse puhul on oluline, et VF-ga puudub mistahes koostöö ning pigem võib eeldada, et VF on huvitatud teabe varjamisest või ebaõige teabe andmisest, sh eesmärgiga kasutada tema poolt potentsiaalselt mõjutatavaid oma kodanikke Eesti riigi julgeolekuhuvide kahjustamiseks. Halduskohus ja PPA on asjakohaselt välja toonud, et VF kodanikul on oma kodakondsusjärgse riigi suhtes lojaalsuskohustus ning VF võib kasutada nii seaduslikke kui õigusriiklike kontrollimehhanismide puudumise olukorras ka ebaseaduslikke meetodeid, et mõjutada oma kodanikku käituma oma huvides, s.o vastuolus Eesti julgeoleku huvidega. Välisriigi puhul, kelle Eesti julgeolekut ohustav tegevus on massiivne, pikaajaline ja konspireeritud, on äärmiselt keeruline välja selgitada, millise selle välisriigi kodaniku puhul on oht riigi julgeolekule konkreetne ja reaalne ja millise puhul pelgalt teoreetiline. See ei tähenda samas, et riik peaks taanduma oma julgeolekuhuvide kaitsmisest, vaid teatud meetmete võtmine on põhjendatud ka välisriigi kodanike suhtes lausaliselt. Relvaloa andmata jätmine on seejuures selline piirang, mis üldjuhul isiku põhiõigusi intensiivselt ei riiva. Halduskohus on õigesti selgitanud, et Eestis üldiselt ei ole vaja oma vara ja lähedaste kaitseks tulirelva kanda. Seega on isikute erinev kohtlemine on mõistlikult õigustatav (pole ilmselgelt asjakohatu) ning põhiõiguste riive on mõõdukas (proportsionaalne kitsamas mõttes), olles ülekaalukalt vajalik riigi julgeolekuhuvide kaitseks.
5(6)
3-24-344
19.Eeltooduga ei anta kaebaja suhtes hinnangut, et ta ei ole lojaalne Eesti riigile ja kujutab endast julgeolekuohtu. Relvaloa andmise piirangu näol on tegemist riskide hindamise tulemusel võetava üldist laadi meetmega, mis kohaldub kõikidele välismaalastele peale EL ja NATO liikmesriikide kodanike. Kaebajal on olnud võimalik otsustada, kas ta soovib loobuda VF kodakondsusest ja taotleda naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust.
20.Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata.
21.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulu hüvitamise taotlust esitanud, kannavad pooled oma menetluskulu ise. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.