1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas nn Dublini menetluse raames 04.01.2024 kinni Soomest Eestisse saadetud India Vabariigi kodaniku X (sünd. XX.XX.XXXX, puudutatud isik). Isik esitas 05.01.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse ning Tallinna Halduskohus andis 05.01.2024 määrusega nr 3-24-38 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 08.01.2024)
3-24-91 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 36 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa paigutada X kinnipidamiskeskusesse mitte kauemaks kui 05.03.2024. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses ilmnes 09.01.2024, et X on taotlenud Eestis rahvusvahelist kaitset ka 19.07.2011 ja 12.12.2014 ning seega ei ole isikul VRKS § 24 lg 5 kohaselt õigust jääda korduva taotluse menetlemise ajaks Eestisse. PPA tegi Xle 10.01.2024 ettekirjutuse nr 1052275570 Eestist lahkumiseks (sundtäidetav alates 10.01.2024) ja kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks.
2.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 10.01.2024 taotluse anda väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada X kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Tallinna Halduskohus andis 11.01.2024 määrusega (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 12.01.2024) VSS § 23 lg 1 p 1 alusel PPA-le loa paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.03.2024. Puudutatud isik esitas halduskohtu 11.01.2024 määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.05.2024 määrusega rahuldamata.
3.PPA esitas 04.03.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni neljaks kuuks VSS § 25 lg 1 ja § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel. Isik saabus esmakordselt Eestisse 02.02.2011 ühekordse äriviisa alusel ja lahkus 29.04.2011 Rootsi, kus esitas 03.05.2011 rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik saadeti Eestisse tagasi ja ta esitas siin 19.07.2011 rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA jättis 17.01.2012 otsusega nr 7001110048-1 taotluse rahuldamata, keeldus isikule elamisloa andmisest ja tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Kohtumenetluse lõppedes haldusasjas nr 3-12-167 jäi PPA 17.01.2012 otsus jõusse. Isik lahkus Belgiasse ning Belgia esitas Eestile 08.03.2013 tagasivõtmispalve, kuid selle alusel ei olnud isikut võimalik üle anda, sest ta oli kadunud. Isik peeti 12.12.2014 kinni Tallinnas, kus esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA jättis 06.03.2015 otsusega nr 7001410189-1 taotluse rahuldamata ja keeldus talle elamisloa andmisest. Haldusasjas nr 3-15-629 jäi PPA 06.03.2015 otsus jõusse. PPA andis 10.02.2016 otsusega isikule tähtajalise elamisloa Eestisse abikaasa juurde elama asumiseks ja elamisluba on kahel korral pikendatud, viimati 10.02.2018. Isik kuulati 03.08.2020 kahtlustatavana üle kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX ning talle esitati kahtlustus karistusseadustiku § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. PPA tunnistas 19.02.2021 otsusega isiku elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel kehtetuks. Prokuratuur kuulutas 12.08.2021 määrusega isiku tagaotsitavaks, kuna tema asukoht oli teadmata. Isik lahkus Soome, kus ta esitas 14.09.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse ja kust ta saadeti tagasi Eestisse. VRKS § 24 lg 5 on taotlejal õigus jääda korduva taotluse menetlemise ajaks Eestisse, kui korduv taotlus esitatakse esimest korda. Puudutatud isiku esitatud taotlus on teine korduv taotlus, seega ei saa tema kinnipidamise aluseks olla VRKS § 361 lg 2 p-d 3–5, vaid isik tuleb kinni pidada VSS alusel. Kinnipidamine on põhjendatud VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel, sest esineb põgenemise oht ning puudutatud isik ei ole teinud koostööd ega hankinud enda väljasaatmiseks vajalikku dokumenti. Põgenemise oht tuleneb VSS § 68 p-st 6, sest isiku käitumisest ja hoiakutest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on korduvalt taotlenud rahvusvahelist kaitset erinevates Schengeni liikmesriikides (Rootsi, Belgia, Eesti ja Soome), teda on korduvalt nn Dublini menetluse raames Eestisse tagasi saadetud ja ta on siit uuesti talle sobivasse liikmesriiki lahkunud. PPA hinnangul lahkus isik 2020. a-l Soome
2(6)
3-24-91 kriminaalmenetlusest nr XXXXXXXXXXX kõrvale hoidmise eesmärgil. Kriminaalmenetlus lõpetati 05.01.2024 kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lg 1 alusel ja seega isik nõustus, et on kahtlustuses kirjeldatud tegudes süüdi. Isik jäi ebaseaduslikult Soome edasi ka pärast seda, kui tema Eesti elamisluba oli kehtetuks tunnistatud. Isiku sõnul on tal Eestis elukaaslane ja laps, kuid ta keeldus esialgsel küsitlusel nende nimede avaldamisest. Isik selgitas 05.01.2024 kohtuistungil, et tema elukaaslaseks on kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kannatanuks olnud naine ning teda ei ole ametlikes dokumentides kajastatud lapse isana. Kuna isiku enda avaldatu kohaselt elavad tema teised lapsed Indias ja isik viibis viimased aastad Soomes, mitte Eestis väidetava pere juures, puudub perekonnaelu riive. Isik ei ole kinnipidamiskeskuses teinud koostööd endale dokumendi saamiseks. PPA esitas India saatkonnale isiku dokumenteerimise taotluse 11.01.2024. PPA on korduvalt pöördunud India saatkonna poole, et protsessi kiirendada, aga saatkonna sõnul on neil takistuseks tehniline rike. 01.03.2024 esitas PPA veebiplatvormi kaudu koos isikuga passitaotluse. Isik ei soovi ise saatkonnaga suhelda ega teha toiminguid enda dokumenteerimiseks. Leebemaid järelevalvemeetmeid ei saa kohaldada, sest vabaduses viibides võib isik omavoliliselt lahkuda mõnda teise Schengeni riiki. Isik viibis ka Soomes ilma kehtiva reisidokumendita, seega ei takista dokumentide puudumine isiku Eestist lahkumist.
4.X selgitas 07.03.2024 kohtuistungil, et tal on Eestis 4-aastane laps ja tüdruksõber, kellega ta tihti telefoni teel suhtleb. Ta elaks tüdruksõbra korteris. Ta soovib oma tüdruksõbraga abielluda. X esindaja leidis, et kinnipidamine riivab isiku õigust perekonnaelule ja põgenemisohtu ei esine.
5.PPA selgitas 07.03.2024 kohtuistungil, et kohtus koos isikuga istungi toimumise päeval India saatkonnas konsuliga ning viimase sõnul võtaks isikule dokumendi väljastamine aega vähemalt 2 kuud. Saatkond peab veenduma, et tegemist on India kodanikuga. Isikult küsiti Indias elavate sugulaste kontakte, mida ta aga ei andnud. Isik ütles, et tal ei ole lisada ühtegi dokumenti, mis tõestaks tema kodakondsust.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.03.2024 määrusega (resolutsiooni p 1) PPA taotluse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.07.2024. Halduskohus asus 11.01.2024 määruses praeguses haldusasjas seisukohale, et puudutatud isik ei ole enam käsitatav korduva taotluse esitanud rahvusvahelise kaitse taotlejana, kellele rakenduksid VRKS-s sätestatud tagatised, vaid ta jääb VSS-i kohaldamisalasse. Puudutatud isikule on 10.01.2024 tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldatud sissesõidukeeldu 5 aastaks. Seega on isik väljasaadetava staatuses. Teadaolevalt on isiku Indiasse väljasaatmine takistatud tulenevalt tehnilistest probleemidest India saatkonnas. Esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 alusel, sest isiku käitumisest järelduvalt ei soovi ta lahkumiskohustust täita. Tõenäoliselt ei ole isik vabaduses viibides PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav ja asub ennast varjama, enda väljasaatmist takistama või hoopis lahkub mõnda teise Schengeni riiki. Isik on juba korduvalt Eestist lahkunud ja esitanud rahvusvahelise kaitse taotlusi eri riikides. Näib põhjendatud PPA kahtlus, et Soome läks isik eesmärgiga vältida Eestis kriminaalmenetluses osalemist. Ka ei tulnud ta tagasi Eestisse vabatahtlikult, vaid toimetati siia pärast Soomes kinnipidamist. 04.01.2024 küsitluse protokollist nähtuvalt ütles isik, et ta ei mäleta, et oleks varem rahvusvahelise kaitse taotlusi esitanud, kuigi on teinud seda mitmeid kordi. Isiku soov elada
3(6)
3-24-91 Eestis perekonnaelu ei ole usutav. Kuigi isiku väitel on tal tüdruksõber, kellega on ühine laps, ei ole too puudutatud isikut kinnipidamiskeskuses kunagi külastanud. Samuti on väidetav tüdruksõber kannatanu kriminaalasjas, milles puudutatud isik on süüdistatav. Isik ei ole lapse isana kantud registrisse. Seega ei ole usutav, et vabaduses viibides hakkaks puudutatud isik elama oma tüdruksõbra juures ning oleks sealt kättesaadav. Samuti ei ole lapse olemasolu takistanud isikul varem Eestist lahkumist. Isiku käitumist arvestades on usutav, et vabaduses viibides püüab ta leida võimalusi Eestist endale sobivasse riiki lahkuda, et vältida väljasaatmismenetluse toiminguid. Schengeni viisaruumis kehtivat liikumisvabadust arvestades ei ole see keeruline. PPA on taotluses viidanud ka VSS § 23 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alustele, kuid ei ole nende osas esitanud põhjendusi. Isiku kinnipidamise lubatavuseks peab esinema vähemalt üks kolmest kinnipidamise alusest, praegusel juhul on selleks põgenemisoht, mis on ülaltoodut arvestades märkimisväärne. Leebemad järelevalvemeetmed ei ole põgenemisohu tõttu tõhusad. Kuna isikul puudub kehtiv reisidokument, ei saa ka seda hoiule võtta. Ei nähtu asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid. Isik on viidanud varem tekkinud tervisemuredele, kuid kinnipidamiskeskuses on talle tagatud arstiabi ja isik on ka kinnitanud, et ta on juba saanud kinnipidamiskeskuses arstiga rääkida. Pole ka ühtki muud puudutatud isikuga seotud kaalukat asjaolu, mis välistaks tema edasise kinnipidamise. Selleks ei saa olla soov elada koos Eestis elavate lähedastega. Isiku väljasaatmine võtab reisidokumendi puudumise tõttu aega ja PPA on menetluse staadiumit arvestades piisavalt põhjendanud, miks ei ole praegu võimalik täpset tagasisaatmise aega prognoosida. Kinnipidamise kestus ei ole tingitud PPA viivitusest, vaid India saatkonnast tulenevatest asjaoludest. PPA kohtuistungil antud selgitusi arvestades ei kujune isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses siiski pikaajaliseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 07.03.2024 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Isiku 05.01.2024 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust ei saa lahendada kui korduvat taotlust. Võrreldes varasemate taotlustega on asjaolud muutunud: puudutatud isik sõlmis 26.01.2016 abielu Qga, mis on kaasa toonud tagakiusamise päritoluriigis ning samuti on isikut taga kiusatud rahvuse tõttu. Seega peab PPA jätkama varasema taotluse läbivaatamist ehk haldusmenetluse uuendama (vt direktiivi 2013/32/EL art 40 lg 1; VRKS § 24 lg-d 1 ja 2). Seetõttu ei saa isikut pidada kinni VSS-i alusel, vaid temale laienevad rahvusvahelise kaitse taotleja normistik ja tagatised. Kuna isikul on Eestis väike laps, siis tal puudub huvi ja vajadus põgeneda. Isiku varasemat Eestist lahkumist ei saa talle ette heita, sest see polnud keelatud. Isik on olnud PPA-le menetlustoiminguteks kättesaadav ning ta ei ole rikkunud oma kohustusi. PPA on märkinud, et isik kuulati kahtlustatavana üle 2020. a augustis ja viibis Soomes tööl 2021. a veebruaris ning kuulutati tagaotsitavaks alles 12.08.2021. PPA pole selgitanud, kuidas ta üritas isiku asukohta kindlaks teha. Puudutatud isik möönab, et tal puudub isikut tõendav dokument, kuid see ei ole piisav põhjus tema kinnipidamiseks. PPA ametnike üleoleva käitumise tõttu on koostöö tegemine keeruline. Kohus ega PPA ei ole leebemate järelevalvemeetmete kasutamise võimalust sisuliselt analüüsinud. Isiku kinnipidamine on ebaproportsionaalne ja riivab tema põhiõigust perekonnaelule. Isikul on Eestis elukaaslane ja poeg (sündinud XX.XX.XXXX) ning meelevaldne on PPA seisukoht, et isikute vahel puudub lähedussuhe. PPA ei ole lähedasi küsitlenud ega selgitanud välja, milline on nende tegelik suhe puudutatud isikuga. Puuduvad ka tõendid, et väljasaatmine viibiks saatkonna probleemide tõttu. 4(6)
3-24-91
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 07.03.2024 määruse resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
9.Ringkonnakohus selgitas 22.05.2024 määruses praeguses asjas, et puudutatud isiku 05.01.2024 rahvusvahelise kaitse taotlust ei saa VRKS § 24 lg-st 6 tulenevalt pidada korduvaks taotluseks VRKS § 24 tähenduses. Isiku 12.12.2014 esimene korduv taotlus jäeti PPA 06.03.2015 otsusega sisuliselt läbi vaatamata põhjusel, et korduvas taotluses ei esitatud täiendavaid selgitusi ega uusi asjaolusid või tõendeid (st taotlus ei vastanud tollal kehtinud VRKS § 24 lg 2 nõuetele), mistõttu vastas korduva taotluse läbi vaatamata jätmine praegu kehtiva VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3 tingimustele. VRKS § 24 lg 6 kohaselt juhul, kui taotlus on jäetud vähemalt ühel VRKS § 21 lg-s 1 sätestatud alusel läbi vaatamata, ei käsitata sellele järgnevat uut taotlust VRKS § 24 tähenduses korduva taotlusena. Järelikult tuleks isiku 05.01.2024 taotlus vaadata VRKS §-s 18 sätestatud korras sisuliselt läbi ja taotlejal on VRKS § 10 lg 2 p-st 2 tulenev õigus viibida Eestis kuni taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni (vt täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 22.05.2024 määrus nr 3-24-91, p-d 8–14). Ringkonnakohus selgitas samas, et puudutatud isikut on PPA 10.01.2024 ettekirjutusega nr 1052275570 kohustatud viivitamata Eestist lahkuma (sundtäidetav alates 10.01.2024 – VSS § 72 lg 2 p 1) ning lahkumisettekirjutus on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud (sh ei ole ettekirjutuse kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatatud). Kuna väljasaatmist ei olnud puudutatud isikul kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia ja PPA hinnangul esinesid VSS § 23 lg-s 1 sätestatud kinnipidamise alused, võis PPA esitada halduskohtule taotluse anda VSS § 23 lg 1 alusel luba paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse (vt samas, p 15). Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ka praegu. Seetõttu võis PPA taotleda luba isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VSS § 23 lg 1 ja § 25 lg 1 alusel. 10. VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib. VSS § 23 lg 11 kohaselt peab kinnipidamine olema ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kui esinevad VSS § 23 lgs 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lg-s 11 nimetatud põhimõtted. VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 68. PPA on 04.03.2024 taotluses tuginenud VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alustele, kuid halduskohus andis loa üksnes VSS § 23 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus VSS § 68 p-ga 6), kuna leidis, et teiste aluste esinemist ei olnud taotluses sisuliselt põhjendatud.
11.VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on andnud teada või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Ringkonnakohus jääb 22.05.2024 määruses väljendatud seisukohale (vt p 17), et puudutatud isiku varasemast käitumisest järeldub tema soovimatus täita lahkumiskohustust, mistõttu on 5(6)
3-24-91 õige halduskohtu hinnang põgenemisohu esinemise kohta VSS § 6 p-st 6 tulenevalt. Isikuga seotud asjaolud viitavad rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamisele ning isiku eesmärgile jääda iga hinna eest Euroopasse. Isik tuli 2011. a-l Eestisse äriviisa alusel ja liikus siit edasi Rootsi, kus esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, misjärel ta Eestisse tagasi saadeti. Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise järel läks isik Belgiasse, kus esitas uue taotluse. Pärast Eesti elamisloa kehtetuks tunnistamist 19.02.2021 ja tagaotsitavaks kuulutamist 12.08.2021 jäi isik ebaseaduslikult edasi Soome kuni Eestisse tagasisaatmiseni. PPA ametnikuga 04.01.2024 peetud küsitlusel kinnitas puudutatud isik esmalt valmisolekut minna tagasi Indiasse, kuid pärast seda, kui talle teatati lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemise kavatsusest, esitas ta järjekordse rahvusvahelise kaitse taotluse (vt PPA 04.01.2024 küsitluse protokoll, mis on esitatud haldusasja nr 3-24-38 toimikusse). Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et isiku väidetava tüdruksõbra ja lapse olemasolu ei vähenda tema põgenemisohtu. Laps sündis väidetavalt XX.XX.XXXX ja isik liikus juba 2019. a-l Soome elama (vt halduskohtu 11.01.2024 istungi protokoll, dtl 72), seega ei ole lapse olemasolu takistanud isikul varem Eestist lahkumist. Haldusasjas nr 3-24-38 esitatud kriminaalasja materjalide põhjal saab järeldada, et isiku suhted väidetava tüdruksõbraga ei ole sellised, et saaks eeldada lähedast suhet ja kooselamist. PPA on märkinud, et puudutatud isiku väidetav tüdruksõber ei olnud teda ka kinnipidamiskeskuses külastanud ja puudutatud isik ei ole sellele vastu vaielnud. Kuna PPAl tekkis juba olemasolevate tõendite pinnalt veendumus, et perekonnaelu riivet ei esine, siis ei olnud vajalik väidetavaid lähedasi täiendavalt küsitleda. Isiku väitel on ta suhelnud oma tüdruksõbraga pidevalt telefoni teel, seega oli tal võimalus paluda tüdruksõbral kinnitada oma väiteid perekonnaelu kohta, kuid ta ei ole seda teinud ning väited perekonnaelu riive kohta on jäänud paljasõnalisteks.
12.Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine oli põhjendatud VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 68 p 6 alusel, ei ole vaja täiendavalt analüüsida, kas kinnipidamise pikendamise aluseks võinuks olla ka VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3 ning § 68 p 2.
13.Ringkonnakohus jagab ka halduskohtu hinnangut, et puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei olnud põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Halduskohtu määruse tegemise ajaks oli isik kinnipidamiskeskuses viibinud ligikaudu 2 kuud. Ringkonnakohtul puudub põhjus kahelda PPA selgitustes, mis puudutavad dokumentide taotlemisel esinenud takistusi. PPA on praeguseks ringkonnakohtule teada andnud, et puudutatud isik saadeti Indiasse 28.03.2024 (vt dtl 225). Seda arvestades ei nähtu, et PPA oleks viivitanud isiku väljasaatmiseks vajalike toimingutega.
14.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 07.03.2024 määruse resolutsiooni p 1 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.