Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe 22. mai 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-24-91
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada X kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2024. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja JJ Puudutatud isik – X, esindaja adv Merili Laansoo
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-91 resolutsiooni punkt 1 muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed ja sünniajad tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas nn Dublini menetluse raames 04.01.2024 kinni Soomest Eestisse saadetud India Vabariigi kodaniku X (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas 05.01.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse ning Tallinna Halduskohus andis 05.01.2024 määrusega nr 3-24-38 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 08.01.2024) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa paigutada X kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui 05.03.2024.
3-24-91 Rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses ilmnes 09.01.2024, et X on taotlenud Eestis rahvusvahelist kaitset ka 19.07.2011 ja 12.12.2014 ning seega ei ole isikul VRKS § 24 lg 5 kohaselt õigust jääda korduva taotluse menetlemise ajaks Eestisse. PPA tegi Xle 10.01.2024 ettekirjutuse nr 1052275570 Eestist lahkumiseks (sundtäidetav alates 10.01.2024) ja kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 10.01.2024 taotluse anda väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada X KPK-sse kuni kaheks kuuks. Isik saabus esmakordselt Eestisse 02.02.2011 ühekordse äriviisa alusel ja lahkus 29.04.2011 Rootsi, kus esitas 03.05.2011 rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik saadeti Eestisse tagasi ja ta esitas siin 19.07.2011 rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA jättis 17.01.2012 otsusega nr 7001110048-1 taotluse rahuldamata, keeldus Xle elamisloa andmisest ja tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. X vaidlustas PPA 17.01.2012 otsuse haldusasjas nr 3-12-167, kuid tema kaebus jäi rahuldamata. Seejärel lahkus isik Belgiasse ning Belgia esitas Eestile 08.03.2013 tagasivõtmispalve, kuid selle alusel ei olnud isikut võimalik üle anda, sest ta oli kadunud ja peeti 12.12.2014 kinni Tallinnas, kus esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA jättis 06.03.2015 otsusega nr 7001410189-1 X taotluse rahuldamata ja keeldus talle elamisloa andmisest. X vaidlustas PPA 06.03.2015 otsuse haldusasjas nr 3-15-629, kuid tema kaebus jäi rahuldamata. PPA andis 10.02.2016 otsusega isikule tähtajalise elamisloa Eestisse abikaasa juurde elama asumiseks ja elamisluba on kahel korral pikendatud, viimati 10.02.2018. PPA kuulas 03.08.2020 X kahtlustatavana üle kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX ning esitas talle kahtlustuse karistusseadustiku § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. PPA tunnistas 19.02.2021 otsusega isiku elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel kehtetuks. Prokuratuur kuulutas 12.08.2021 määrusega isiku tagaotsitavaks, kuna tema asukoht oli teadmata. Isik lahkus Soome, kus ta esitas 14.09.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse ja kust ta saadeti tagasi Eestisse.
Kinnipidamine on põhjendatud VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel, sest esineb põgenemise oht ning isik ei ole teinud koostööd ega hankinud enda väljasaatmiseks vajalikku dokumenti. Isiku puhul esineb VSS § 68 p-s 2 toodud asjaolu, sest ta on esitanud viisa taotlemisel valeandmeid. PPA-l puuduvad andmed, et isik oleks ühekordset äriviisat, mille alusel ta 02.02.2011 Eestisse saabus, reaalselt kasutanud äritegevuse eesmärgil. Isik on seega viisasüsteemi kuritarvitanud ning tema tegelik eesmärk oli siseneda Schengeni alale rahvusvahelise kaitse taotlemiseks sobivas riigis. Esineb ka VSS § 68 p 6 kohane põgenemise oht, sest isiku käitumisest ja hoiakutest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on korduvalt taotlenud rahvusvahelist kaitset erinevates riikides (Rootsi, Eesti, Belgia, Soome) ning teda on nn Dublini menetluse raames korduvalt saadetud tagasi Eestisse. Sellele vaatamata on ta Eestist uuesti lahkunud. PPA hinnangul lahkus isik 2020. a-l Soome kriminaalmenetlusest nr XXXXXXXXXXXX kõrvale hoidmise eesmärgil. Kriminaalmenetlus lõpetati 05.01.2024 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 1 alusel ja seega isik nõustus, et on kahtlustuses kirjeldatud tegudes süüdi. Isik jäi ebaseaduslikult Soome edasi ka pärast seda, kui tema Eesti elamisluba oli kehtetuks tunnistatud. Isiku sõnul on tal Eestis elukaaslane ja laps, kuid keeldus esialgsel küsitlusel nende nimede avaldamisest. Isik selgitas 05.01.2024 kohtuistungil, et tema elukaaslaseks on kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kannatanuks olnud naine ning teda ei ole ametlikes dokumentides kajastatud lapse isana. Kuna isiku teised lapsed elavad Indias ja isik viibis viimased aastad Soomes, mitte Eestis väidetava pere juures, siis perekonnaelu riive puudub. Leebemaid
2(8)
3-24-91 järelevalvemeetmeid ei saa kohaldada, sest vabaduses viibides võib isik omavoliliselt lahkuda mõnda teise Schengeni riiki.
X selgitas 11.01.2024 kohtuistungil, et tal on Eestis 5-aastane laps ning ta lahkus Soome 2019. a-l. Elukaaslane ja laps käisid aeg-ajalt Soomes külas ning elukaaslane vahepeal ka õppis Soomes, kuid isik ise ei ole alates 2019. a-st Eestis käinud. Eesti ametnikud on isiku suhtes negatiivselt meelestatud ja nõuavad teda tagasi riikidest, kus ta on soovinud töötada. Isik esitas 2024. a jaanuaris rahvusvahelise kaitse taotluse, sest teda kiusatakse Indias taga seoses omaaegse abieluga. Isikut kiusavad taga ka Eesti immigratsiooniametnikud. Ajal, mil isik viibis Tallinnas haiglas, kuulis ta pealt, kuidas politsei palus arstil ta tappa. Isiku tervis on väga halb, tal on olnud kaks infarkti ning ta võtab päevas 10 erinevat tabletti. Isik saaks elada elukaaslase juures. Elukaaslane ja laps ei ole isikut KPK-s külastanud, sest kardavad PPA ametnikke. Isik kaotas kehtiva passi Soomes 6 kuud tagasi, kui ta oli kodutu. Enne seda oli tal Soomes elukoht.
PPA selgitas kohtuistungil, et 04.01.2024 vestlusel väitis isik, et ei mäleta varem rahvusvahelise kaitset taotlemist. PPA-l on vaja isik dokumenteerida ja selle kestvus sõltub India saatkonnast Soomes. Tõenäoliselt kulub selleks vähemalt üks kuu sõltuvalt sellest, kas isikule väljastatakse tagasipöördumistunnistus või pass. Isikul on KPK-s võimaldatud konsulteerida õe ja arstiga. Isiku selgitused on olnud vastuolulised.
Tallinna Halduskohus andis 11.01.2024 määrusega (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 12.01.2024) VSS § 23 lg 1 p 1 alusel PPA-le loa paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.03.2024. Isiku 12.12.2014 taotluse osas tuvastati, et see ei sisaldanud uusi asjaolusid ning ei esitatud ka uusi dokumente või tõendeid, mis omanuks rahvusvahelise kaitse andmisel tähtsust, mistõttu PPA jättis 12.12.2014 taotluse sisuliselt läbi vaatamata. Ka kehtiva VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3 võimaldavad jätta korduva taotluse läbi vaatamata. Seega on varasem rahvusvahelise kaitse taotlus jäetud sisuliselt läbi vaatamata alusel, mis kehtiva VRKS § 24 lg 6 kohaselt välistab uue taotluse käsitamise korduva taotlusena VRKS-i tähenduses. VRKS §-ga 24 võeti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/32/EL art 28, mille lg 2 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada, et taotleja juhtumit võib uuesti käsitleda ainult üks kord. Puudutatud isiku 09.01.2024 isikuandmete ankeedist ega tema 11.01.2024 kohtuistungil antud ütlustest ei nähtu, et isikuga seotud asjaolud oleksid varasemaga võrreldes muutunud. Isik selgitas istungil, et ei saa Indiasse tagasi minna, kuna seal on rassistid ja esineb oht tema elule, mis tuleneb tema varasemast abielust. Samale asjaolule tugines isik ka eelmises taotluses. Asjaolu, et isik väidab nüüd lisaks enda tagakiusamist Eestis, ei ole varasemate taotlustega võrreldes uueks asjaoluks. Eelneva põhjal ei saa isikut käsitada korduva taotluse esitanud rahvusvahelise kaitse taotlejana, kellele rakenduvad VRKS-s sätestatud tagatised, mistõttu jääb isik VSS-i kohaldamisalasse. Isikule on tehtud 10.01.2024 sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja seega on isik väljasaadetava staatuses.
Kinnipidamist on taotletud lahkumisettekirjutuse täitmiseks ja väljasaatmise tagamiseks. Isiku Indiasse väljasaatmiseks ei ole teadaolevalt takistusi. PPA tegeleb isiku dokumenteerimisega, sest tal puudub kehtiv reisidokument. Reisidokumendi saamise kiirus sõltub India saatkonnast Soomes. Isiku käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Tõenäoliselt ei oleks isik vabaduses viibides PPA-le kättesaadav ja asuks ennast varjama, enda
3(8)
3-24-91 väljasaatmist takistama või lahkuks mõnda teise Schengeni riiki. Isik on seda varem korduvalt teinud ja lahkunud Eestist ning taotlenud seejärel rahvusvahelist kaitset teistes riikides (Rootsis, Belgias, Soomes). PPA-l on põhjendatud kahtlus, et isik lahkus Soome kriminaalmenetluses osalemise vältimiseks. Isik ei naasnud Eestisse vabatahtlikult, vaid toimetati siia pärast Soomes kinnipidamist. Isik väitis 04.01.2024 küsitlusel, et ei mäleta varasemalt rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, kuid tegelikult on ta seda teinud korduvalt. PPA viitas ka VSS § 23 lg 1 pdele 2 ja 3, kuid ei ole nende osas põhjendusi esitanud. Isiku kinnipidamine on põhjendatud VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 68 p 6 koosmõjus. Isiku kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks ja talle on KPK-s tagatud arstiabi. Kinnipidamist ei välista isiku soov elada koos Eestis elavate lähedastega. Kuigi isiku tagasisaatmise täpset aega ei saa prognoosida, puudub alus arvata, et isiku kinnipidamine võiks kujuneda pikaajaliseks. Kui muutuvad kinnipidamist õigustavad asjaolud, tuleb isik viivitamata KPK-st vabastada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub 31.01.2024 määruskaebuses (täiendatud 12.02.2024) tühistada halduskohtu määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st. Kuna isik on 05.01.2024 rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendanud 19.07.2011 ja 12.12.2014 taotlustega võrreldes uue asjaoluga (26.01.2016 sõlmitud abielu Yga), siis ei saa PPA lahendada seda kui korduvat taotlust, vaid peab jätkama varasema taotluse läbivaatamist ehk haldusmenetluse uuendama (vt direktiivi 2013/32/EL art 40 lg 1; VRKS § 24 lg-d 1 ja 2). Seega ei saa isikut pidada kinni VSS-i alusel, vaid temale laienevad rahvusvahelise kaitse taotleja normistik ja tagatised. Isiku kinnipidamine on ebaproportsionaalne ja riivab tema põhiõigust perekonnaelule. Isikul on Eestis elukaaslane ja poeg (sündinud XX.XX.XXXX). Meelevaldne on PPA väide, et isikute vahel puudub lähedussuhe. PPA ei ole lähedasi küsitlenud ega selgitanud välja, milline on nende tegelik suhe puudutatud isikuga. PPA ei ole põhjendanud kinnipidamist VSS § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel. Kehtiva reisidokumendi puudumine ei ole kinnipidamiseks piisav põhjus. Kuna isikul on Eestis väike laps, puudub tal huvi ja vajadus põgeneda. Puudutatud isik ei ole ka varasemalt Eestist põgenenud ega hoidnud kõrvale kriminaalmenetlusest, vaid oli PPA-le kättesaadav ja Soome lahkumist ei olnud temale keelatud. PPA on märkinud, et isik kuulati kahtlustatavana üle 2020. a augustis ja viibis Soomes tööl 2021. a veebruaris ning kuulutati tagaotsitavaks alles 12.08.2021. Pole selge, kuidas üritas PPA tema asukohta kindlaks teha. Isikul on terviseprobleeme ja ta võtab igapäevaselt mitmeid ravimeid. Isiku selgitused viitavad psüühikahäire olemasolule, mis raskendab arusaamist ning piirab oskust ennast väljendada. Halduskohus ei arvestanud piisavalt isiku terviseseisundiga, mis ei võimalda tema kinnipidamist ega ka väljasaatmist (vt VSS § 269 lg 4).
7.Politsei- ja Piirivalveamet palub 28.02.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et isiku kinnipidamine on õigustatud VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 68 p 6 koosmõjus. X 05.01.2024 rahvusvahelise kaitse taotlus on korduv (kolmas) ja taotluse sisulise läbivaatamise jätkamise tingivad üksnes sellised uued asjaolud või tõendid, mis olulisel määral lisavad tõenäosust käsitada taotlejat pagulasena (Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2016 otsus nr 3-15-629, p 14). Isik ei ole sellised tõendeid ega asjaolusid esitanud. Tagakiusukartuse põhjendamisel tugines isik ka varasemates taotlustes Yga sõlmitud abielule (st Indias 28.07.2008 sõlmitud abielule), mistõttu ei ole 26.01.2016 sõlmitud abielu Yga uueks asjaoluks. Perekonnaelu väidetava riive osas leidis Tallinna Halduskohus 08.01.2024 määruses nr 3-2438, et väited elukaaslasest ja lapsest on paljasõnalised. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX 4(8)
3-24-91 kahtlustati isikut selles, et ta on järjepidevalt ja häirivalt sekkunud sama isiku eraellu, keda ta on kohtumenetluses nimetanud oma elukaaslaseks (vt 03.08.2020 kahtlustatava ülekuulamise protokoll). Määravat tähtsust ei oma, et kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 202 lg 1 alusel. Isik ei ole tõendanud, et tal on Eestis laps, kes on tema pereliikmeks VSS § 29 lg 4 tähenduses. Puudutatud isik ei ole lapse isana registreeritud ja PPA-le teadaolevalt on isiku lapsed Indias. Nutiseadmete levikut arvestades ei saa pereelu ja -sündmuste jäädvustamist pidada keerukaks. Seega oli isikul võimalus täita kaasaaitamiskohustust, esitades nt fotode või kirjavahetuse näol tõendeid oma pereelust Eestis. Väidetavalt XX.XX.XXXX sündinud laps ei takistanud isiku Eestist 2020. a-l lahkumist. Isikule on KPK-s viibides tagatud tõhus ravi (sh ravimid). Isiku varasemat käitumist arvestades saab järeldada, et 05.01.2024 taotlus on esitatud rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamise eesmärgil ja väljasaatmise takistamiseks või edasilükkamiseks. Kinnipidamine on põhjendatud ka VSS § 23 lg 1 p 3 alusel, sest isikul puudub tagasipöördumiseks vajalik dokument ja selle hankimine vastuvõtvast riigist viibib. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise osas on PPA lähtunud kogu varjupaiga- ja väljasaatmismenetluse jooksul toimunust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Asjas tuleb võtta esmalt seisukoht, kas X kinnipidamine oli võimalik VSS alusel või saanuks seda teha üksnes VRKS alusel. PPA on 10.01.2024 taotluses leidnud, et kuna isik esitas 05.01.2024 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse teist korda, siis ei ole tal VRKS § 24 lg-st 5 tulenevalt õigust jääda Eestisse ja ta tuleb kinni pidada VSS § 23 lg 1 alusel. Halduskohus nõustus, et puudutatud isik ei ole käsitatav korduva rahvusvahelise kaitse taotlejana, kellele rakenduksid VRKS-s sätestatud tagatised, vaid ta jääb VSS-i kohaldamisalasse. Puudutatud isik on määruskaebuses seisukohal, et tema 05.01.2024 taotust ei saa käsitada korduva taotlusena, sest varasemate taotlustega võrreldes on asjaolud muutunud (s.o abielu Yga). Seega ei saa tema kinnipidamise aluseks olla VSS § 23 lg 1.
9.Direktiivi 2013/32/EL art 2 punkti q kohaselt on korduv taotlus täiendav rahvusvahelise kaitse taotlus, mis esitatakse pärast eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist (nt Euroopa Kohtu 08.02.2024 otsus nr C-216/22, p 28; 25.05.2023 otsus nr C-364/22, p-d 26–28). Korduva taotluse puhul tuleb eristada taotlust, milles esitatakse uusi tõendeid või antakse täiendavaid selgitusi, ning taotlust, milles eelmise taotlusega võrreldes uusi asjaolusid ei esine. Esimesel juhul tuleb korduv taotlus sisuliselt läbi vaadata ning seda tehakse eelmise rahvusvahelise kaitse menetluse uuendamise korras (VRKS § 24 lg 1; direktiivi 2013/32/EL art 40 lg 1), teisel juhul jäetakse korduv taotlus sisuliselt läbi vaatamata (s.o loetakse vastuvõetamatuks) ning menetlust ei alustata (VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3; direktiivi 2013/32/EL art 33 lg 2 punkt d ja art 40 lg 2).
10.Puudutatud isik on enne PPA-le 05.01.2024 taotluse esitamist esitanud Eestis kahel korral rahvusvahelise kaitse taotlused (19.07.2011, 12.12.2014) ning nende kohta on tehtud lõplikud otsused VRKS § 31 lg 1 p 2 ja direktiivi 2013/32/EL art 2 punkti e tähenduses. PPA 17.01.2012 otsusega nr 7001110048-1 lükati 19.07.2011 taotlus tagasi VRKS § 21 lg 2 alusel koosmõjus VRKS § 20 p-dega 10, 11 ja 14. PPA 06.03.2015 otsusega nr 7001410189-1 loeti 12.12.2014 korduv taotlus VRKS § 20 p-de 4 ja 7 alusel ilmselt põhjendamatuks, lükati see VRKS § 21 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel tagasi ning jäeti taotlus VRKS § 21 lg 3 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 3 alusel sisuliselt läbi vaatamata. 5(8)
3-24-91
11.VRKS § 24 lg 6 kohaselt juhul, kui taotlus on jäetud vähemalt ühel VRKS § 21 lg-s 1 sätestatud alusel läbi vaatamata, ei käsitata sellele järgnevat uut taotlust VRKS § 24 tähenduses korduva taotlusena. Halduskohus on määruse p-s 8 ekslikult leidnud, et VRKS § 24 lg-ga 6 on võetud Eesti õigusesse üle direktiivi 2013/32/EL art 28 lg 2. Kõnealune direktiivi säte puudutab ainult olukordi, kus taotleja on oma taotlusest loobunud või taotluse kaudselt tagasi võtnud ning seda reguleerivad Eesti õiguses VRKS § 23 lg-d 4–6 (vt ka Riigikogu XII koosseisu 81 SE seletuskiri, lk 32).
12.VRKS § 24 lg-st 5 tuleneb, et kui isik esitab korduva taotluse, mille läbivaatamiseks PPA uuendab eelmise rahvusvahelise kaitse menetluse, siis on taotlejal õigus jääda korduva taotluse menetlemise ajaks Eestisse, kui korduv taotlus esitatakse esimest korda. Kui aga korduv taotlus esitatakse vähemalt teist korda, siis ei ole taotlejal õigust jääda Eestisse. VRKS § 24 lg-ga 5 on võetud üle direktiivi 2013/32/EL art 41 lg 1 esimese lõigu punkt b (vt lisaks art 9 lg 2). Eelnõu 81 SE seletuskirjast (lk 35) nähtuvalt oli VRKS § 24 lg 6 sätestamise eesmärk eelkõige nonrefoulement põhimõtte järgimise tagamiseks välistada taotluse korduvaks lugemine juhul, kui eelnev taotlus on jäetud mõnel VRKS § 21 lg 1 p-des 1–6 toodud alusel läbi vaatamata. See on seostatav mh direktiivi 2013/32/EL art 9 lg-ga 3 ja art 41 lg 1 teise lõiguga.
13.Ringkonnakohtu hinnangul jääb VRKS § 24 lg-te 5 ja 6 omavaheline seos ebaselgeks. Eelkõige nähtub VRKS § 24 lg 5 esimesest lausest, et korduvat taotlust peaks saama esitada ka teist, kolmandat, neljandat jne korda. Seevastu järeldub VRKS § 24 lg-st 6, et olukorras, kus esimene korduv taotlus ei sisalda uusi olulisi asjaolusid või tõendeid (VRKS § 24 lg 3) ning see jäetakse VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, ei saa sellele järgnevat teist korduvat taotlust käsitada VRKS § 24 tähenduses korduva taotlusena. Järelikult ei saa selle suhtes kohaldada ka VRKS § 24 lg-s 5 sätestatut (st välistada vähemalt teistkordselt korduva taotluse esitanud isiku õigust jääda taotluse menetlemise ajaks Eestisse). VRKS § 24 lg-s 6 võib olla silmas peetud esmajoones VRKS § 21 lg 1 p-dega 1–3 ja 5–6 seostatavaid olukordi, kus varasemat taotlust ei ole ühtegi korda sisuliselt läbi vaadatud, kuid sätte sõnastus ei võimalda siiski välistada selle kohaldamist mh olukorras, kus eelmine taotlus jäeti läbi vaatamata VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel, kuna see oli korduv ning ei sisaldanud uusi asjaolusid ega tõendeid.
14.Siinsel juhul jäeti puudutatud isiku 12.12.2014 esimene korduv taotlus PPA 06.03.2015 otsusega samuti läbi vaatamata (sel ajal kehtinud VRKS § 21 lg 1 p 5 ja lg 3, HMS § 15 lg 3 alusel). Kuigi formaalselt oli tegemist puudustega taotluse läbi vaatamata jätmisega, toimus see sisuliselt põhjusel, et korduvas taotluses ei esitatud täiendavaid selgitusi ega uusi asjaolusid või tõendeid (st taotlus ei vastanud tollal kehtinud VRKS § 24 lg 2 nõuetele). Seega vastas korduva taotluse läbi vaatamata jätmine praegu kehtiva VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3 tingimustele. Eeltoodut arvestades ei saa 05.01.2024 taotlust VRKS § 24 lg-st 6 tulenevalt pidada korduvaks taotluseks VRKS § 24 tähenduses ning järelikult tuleks taotlus vaadata VRKS §-s 18 sätestatud korras sisuliselt läbi ja taotlejal on VRKS § 10 lg 2 p-st 2 tulenev õigus viibida Eestis kuni taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni.
15.Eeltoodule vaatamata tuleb PPA 10.01.2024 taotluse lahendamisel arvestada asjaoluga, et puudutatud isikut on PPA 10.01.2024 ettekirjutusega nr 1052275570 kohustatud viivitamata Eestist lahkuma (sundtäidetav alates 10.01.2024 – VSS § 72 lg 2 p 1) ning lahkumisettekirjutus on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud (sh ei ole ettekirjutuse kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatatud). Kuna väljasaatmist ei olnud puudutatud isikul kehtiva reisidokumendi puudumise
6(8)
3-24-91 tõttu võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia ja PPA hinnangul esinesid VSS § 23 lg-s 1 sätestatud kinnipidamise alused, võis PPA esitada halduskohtule taotluse anda VSS § 23 lg 1 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse.
16.VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS § 23 lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. PPA 10.01.2024 taotluses on tuginetud VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alustele, kuid halduskohus andis loa üksnes VSS § 23 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus VSS § 68 p-ga 6), sest teiste aluste esinemist ei olnud taotluses sisuliselt põhjendatud.
17.VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on andnud teada või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Halduskohus leidis põhjendatult, et puudutatud isiku varasemast käitumisest järeldub tema soovimatus täita lahkumiskohustust. PPA taotluses kajastatud asjaolud viitavad rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamisele ning isiku eesmärgile jääda iga hinna eest Euroopasse. Puudutatud isik saabus Eestisse esmakordselt 2011. a-l äriviisa alusel ja liikus rahvusvahelise kaitse taotlemiseks edasi Rootsi, kust ta saadeti Eestisse tagasi. Pärast esimese Eestis esitatud taotluse tagasilükkamist liikus ta Belgiasse, kus esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse ning saadeti taaskord Eestisse tagasi. Seejärel esitas isik Eestis korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, milles ei toonud esile uusi tõendeid ega asjaolusid (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2016 otsus nr 3-15-629). Isiku soovimatusele Schengeni alalt lahkuda viitab mh asjaolu, et pärast Eesti elamisloa kehtetuks tunnistamist 19.02.2021 ja tagaotsitavaks kuulutamist 12.08.2021 jäi ta ebaseaduslikult edasi Soome kuni Eestisse tagasisaatmiseni (vt PPA 04.01.2024 küsitluse protokoll). Puudutatud isik avaldas 04.01.2024 küsitlusel esmalt küll valmisolekut minna tagasi Indiasse, kuid seda ei saa pidada usutavaks, sest pärast kavandatavast lahkumisettekirjutusest ja sissesõidukeelust teada saamist esitas ta järjekordse rahvusvahelise kaitse taotluse. Seega tuvastas halduskohus õigesti isiku põgenemisohu VSS § 68 p 6 alusel.
18.Põgenemisohtu ei vähenda ka puudutatud isiku Eestis elavad väidetav elukaaslane ja laps. Puudutatud isikut ei ole lapse isana registreeritud ja ta ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et tema on lapse isa. Samuti puuduvad tõendid, et puudutatud isik elaks koos oma lapsega ühises perekonnas (vt VSS § 29 lg 4 p 2). Pidades silmas, et laps sündis väidetavalt XX.XX.XXXX ja isik liikus juba 2019. a-l Soome elama (vt halduskohtu 11.01.2024 istungi protokoll), ei ole ka alust arvata, et isik sooviks jääda Eestisse lapse kasvatamise eesmärgil. Suhted väidetava elukaaslasega ei ole haldusasjas nr 3-24-38 esitatud kriminaalasja materjalide põhjal sellised, et saaks eeldada lähedast suhet ja kooselamist. Ebausutav on selgitus, et väidetav elukaaslane ja laps ei ole puudutatud isikut KPK-s külastanud põhjusel, et elukaaslasel võiksid sellisel juhul tekkida probleemid riigiametis töötades. Kuna PPA-l tekkis juba olemasolevate tõendite pinnalt veendumus, et perekonnaelu riivet ei esine, siis ei olnud vajalik 7(8)
3-24-91 väidetavaid lähedasi täiendavalt küsitleda. Puudutatud isikul oli võimalus pöörduda ise väidetava elukaaslase poole ja paluda kinnitada isiku väiteid perekonnaelu kohta, kuid ta ei ole seda teinud ning kõik vastuväited on jäänud paljasõnalisteks.
19.Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku KPK-sse paigutamine oli põhjendatud VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 68 p 6 alusel, siis ei ole vaja täiendavalt analüüsida, kas kinnipidamise aluseks võinuks olla ka VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3 ning § 68 p 2.
20.Puudutatud isiku kinnipidamine kuni kaheks kuuks ei ole ebaproportsionaalne. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid isiku puhul tuvastatud põgenemisoht ei anna selleks alust. KPK-s on puudutatud isikule tagatud juurdepääs vajalikele tervishoiuteenustele (vt VSS § 269) ning puuduvad andmed, et isik oleks jäetud KPK-s temale vajaliku ravita.
21.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.01.2024 määruse (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 12.01.2024) resolutsiooni p 1 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
22.Kuna määrus sisaldab mh andmeid puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluste kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).
23.Xle määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.