Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2024. a määruse peale haldusasjas nr 3-24-855.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2024. a määrus haldusasjas nr 3-24-855 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg 1; RÕS § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tallinna Halduskohtule 20.03.2024 riigi õigusabi taotluse, mille kohaselt vajab taotleja advokaadi abi pöördumiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) seoses haldusasjaga nr 3-21-1997. Taotlejal ei ole raha ega ka juriidilist haridust. Taotlejal on diagnoositud psüühikahäired (F60.1, F61.1, F43.2), mistõttu on tema puhul üksikvangistuses hoidmine rangelt vastunäidustatud (EIK lahendid nr 31535/09; 4242/07; 20071/07; 13621/08; 1777/06; 27887/06; 5532/10; 13579/09; 7334/13).
Tallinna Halduskohus jättis 28.03.2024 määrusega X riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lg 3 alusel rahuldamata, sest esitatav kaebus oleks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 35 lg 3 punkti a kohaselt ilmselt vastuvõetamatu. Taotluse lahendamine on RÕS § 37 lg 2 ja § 10 lg 31 kohaselt halduskohtu pädevuses (vt Riigikohtu 28.02.2022 määrus nr 3-21-3011, p-d 4–6). Taotleja soovib pöörduda EIK-sse seoses haldusasjaga nr 3-21-1997, milles kohtud lahendasid tema kaebust Tartu Vangla 16.08.2021 käskkirja nr 2-21/1-2/159 ja 26.08.2021 vaideotsuse nr 1-11/240-2 tühistamiseks. Tartu Halduskohtu 23.01.2023 otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning Riigikohus jättis 19.03.2024 määrusega taotleja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Taotleja on seega haldusasjas nr 3-21-1997 ammendanud kõik riigisisesed
3-24-855 õiguskaitsevahendid ja möödunud ei ole ka EIK-sse kaebuse esitamiseks ette nähtud 4-kuuline tähtaeg. Taotlejale riigi õigusabi andmine ei ole eeltoodule vaatamata põhjendatud. Taotleja hinnangul ei olnud tema kui psüühikahäirega kinnipeetava üksikvangistuses hoidmine põhjendatud, kuid ei ole selgitanud, milles seisneb kohtute poolne EIÕK-i rikkumine. Asjaolu, et taotleja ei ole asjas tehtud lahendiga rahul, ei anna eraldiseisvat alust EIK-sse pöördumiseks. Haldusasja nr 3-21-1997 menetlus on toimunud nõuetekohaselt ning kohtule ei nähtu, et Eesti riik oleks haldusasja menetlemisel pannud taotleja suhtes toime EIÕK või selle lisaprotokollide võimaliku rikkumise. Kaebusega EIK-sse pöördumine ei eelda esindaja olemasolu ja kaebuse esitamiseks ei piisa taotleja hinnangust, et riigisisene kohtumenetlus oli tema suhtes ebaõiglane. EIK ei ole täiendav edasikaebevõimalus Eesti kohtute lahendite peale (vt ka Tartu Maakohtu 15.01.2021 määrus nr 2-20-18896, p-d 11–12). Kuivõrd EIK lähtub üldjuhul osalisriigi kohtu tuvastatud faktilistest asjaoludest ning ei sekku kaaluka põhjuseta tõendite hindamisse, ei oleks kaebusel ka selles osas eduväljavaateid.
3.X palub 28.03.2024 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja rahuldada tema riigi õigusabi taotlus. Eesti kohtud on varasemalt määranud advokaadi asjades Dorozhko ja Pozharskiy vs. Eesti ning Julin vs. Eesti, miks siis praeguses asjas riigi õigusabi ei anta. Taotlejal ei ole juriidilist haridust ja ta viibib vanglas ning tal ei ole endal võimalik saata EIKle vajalikke kohtutoimiku materjale. Ilma selleta ei oleks kaebuse menetlemine võimalik. EIK praktika kinnitab, et taotleja kaebus on väga perspektiivikas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1; RÕS § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
5.Kui kohtule on esitatud RÕS § 37 lg 1 alusel taotlus riigi õigusabi andmiseks EIK-le kaebuse esitamiseks, peab kohus RÕS § 37 lg-st 3 tulenevalt tegema muu hulgas kindlaks, kas esitatav kaebus oleks EIÕK art 35 kohaselt vastuvõetav. Olemuselt on tegemist kaebuse perspektiivi hindamisega, mida kohus peab hindama ka riigi õigusabi andmisel riigisisesesse kohtusse pöördumiseks. Tuvastamine, et kaebus ei ole selgelt põhjendamatu EIÕK art 35 lg 3 punkti a tähenduses, nõuab EIÕK kohaldamise praktika alusel hinnangu andmist sellele, kas kaebuses toodud konkreetsetel asjaoludel võiks olla tegemist EIÕK mõne artikli rikkumisega. Vastuvõetavuse hindamiseks peab kohtul olema selgus selles, mille üle inimene täpselt soovib EIK-le kaevata (nt Riigikohtu 18.12.2017 määrus nr 5-17-31, p-d 13, 16 ja 19). Kohus ei saa taotleja eest sisustada, milliste EIÕK-st tulenevate õiguste ja vabaduste rikkumisele ta tugineda soovib (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.08.2020 määrus nr 2-19-18696, p 15).
6.EIK-i pädevuses oleks kontrollida üksnes seda, kas Eesti kohtud on haldusasja nr 3-211997 läbivaatamisel taganud kaebajale EIÕK-st ja selle protokollidest tulenevate inimõiguste ja põhivabaduste kaitse (vt EIÕK art 32 lg 1 ja art 34). Kuivõrd EIK-sse pöördumine ei ole täiendavaks edasikaebevõimaluseks, siis ei ole taotleja viidatud väidetavalt rikutud põhiseaduse sätted asjassepuutuvad. Riigi õigusabi taotlusest nähtuvalt on X toonud rikutud sätetena esiteks välja EIÕK art 6 lg 1 ja art 13 ning teiseks EIÕK art 3, art 5 lg 1 ja art 14. Samuti on taotleja viidanud suurele hulgale EIK-i lahenditele.
2(4)
3-24-855
7.Ringkonnakohtule ei nähtu riigi õigusabi taotlusest asjaolusid, mille põhjal võiks tekkida kahtlus, et haldusasjas nr 3-21-1997 on rikutud X õigust õiglasele kohtumenetlusele (EIÕK art 6) või tal oleks puudunud tõhus õiguskaitsevahend vangla vastu nõuete esitamiseks (EIÕK art 13). Taotlusest järeldub eelkõige, et taotleja hinnangul ei ole kohtud haldusasjas nr 3-21-1997 taganud temale kaitset ebainimliku kohtlemise (EIÕK art 3) ja diskrimineerimise (EIÕK art 14) eest, aktsepteerides taotleja kui psüühikahäirega kinnipeetava üksikvangistuses kinnipidamist. Taotleja viited EIÕK art 5 lg-le 1 ei ole asjassepuutuvad, sest vaidluse all ei ole, et X viibib vangistuses jõustunud kohtuotsuse alusel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (s.o lukustatud kambri režiimi kohaldamine) ei kujuta endast vabaduse võtmist, vaid seondub üksnes kinnipidamistingimustega.
8.Haldusasja nr 3-21-1997 materjalidest nähtuvalt on X vaidlustanud esmajoones tema üksikvangistuses hoidmist ja viidanud mh asjaolule, et tal on tuvastatud psüühikahäired, mis üksikvangistuse tõttu süvenevad ja seega kujutab üksikvangistuses pidamine endast tema piinamist (EIÕK art 3). Tartu Vangla 16.08.2021 käskkirjaga nr 2-21/1-2/159 kohaldati taotleja suhtes kuni asjaolude äralangemiseni vangistusseaduse § 69 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud täiendavaid julgeolekuabinõusid (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine). Tartu Vangla 26.08.2021 vaideotsusega nr 1-11/240-2 jäeti X vaie täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise peale rahuldamata. Haldusasjas nr 3-21-1997 menetlesid kohtud X 29.08.2021 kaebust eeltoodud haldusaktide tühistamiseks, kuid jätsid selle rahuldamata. Tartu Halduskohtu 23.01.2023 otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus jõustusid Riigikohtu 19.03.2024 määrusega, millega jäeti X kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
9.Haldusasjas nr 3-21-1997 vaidluse all olnud 16.08.2021 käskkirja alusel X suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude (sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine) kohaldamine lõpetati Tartu Vangla 09.09.2021 käskkirjaga nr 2-21/1-2/182 alates 09.09.2021. Seega peeti taotlejat lukustatud kambri režiimil kinni ajavahemikul 16.08.2021–09.09.2021. Taotleja on viidanud, et temal on tuvastatud järgmised psüühilised häired: F60.1 (skisoidne isiksus), F61.1 (mujal nimetamata muud isiksusemuutused), F43.2 (kohanemishäire). Kaebaja viitas enda psüühikahäiretele juba haldusasjas nr 3-21-1997 (sh viitas haldusasjas nr 3-21-1899 esitatud 18.08.2021 tervisekaardi väljavõttele, millest nähtub psühhiaatri 08.02.2021 määratud põhidiagnoos F61.0 – segatüüpi isiksushäired), kuid kohtuotsustest ei nähtu, et neis oleks eraldi analüüsitud küsimust, kas kaebajal esinev psüühikahäire välistab tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise. Eeltoodule vaatamata ei ole alust järeldada, et X eraldatud lukustatud kambris hoidmine 25 päeva vältel rikkus EIÕK art-s 3 sätestatud piinamise keeldu.
10.Kuigi EIK praktikas on psüühikahäirega kinnipeetava üksikvangistuses hoidmist peetud õiguspäraseks üksnes väga erandlikel juhtudel, ei ole EIK selliste isikute eraldamist täielikult välistanud, vaid rõhutanud esmajoones kohustust hinnata tähtsust omavaid asjaolusid enne isiku üksikvangistusse paigutamist ning vajadust võtta seejuures arvesse konkreetse isiku olukorda ja rakendada asjakohasel juhul täiendavaid kaitsemeetmeid nt suitsiidi- või enesevigastamise ohu tõrjumiseks (nt 28.11.2023 otsus nr 3501/20 jt, Schmidt ja Šmigol vs. Eesti, p-d 123–126; 27.02.2018 otsus nr 50236/06, Shatokhin vs. Venemaa, p-d 30–32). Haldusasjast nr 3-21-1997 ei nähtu, et X puhul esinenuks suitsiidi- või enesevigastamise oht või oleksid vangla meditsiinitöötajad muul põhjusel välistanud tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise. Puuduvad ka andmed, et taotleja vaimse tervise seisund oleks perioodil 16.08.2021–09.09.2021 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude tõttu halvenenud. Taotleja eraldamise lukustatud kambrisse ja tema vanglasisese suhtlemise piiramise tingis vajadus hoida ära 11.08.2021 intsidendiga samalaadsete füüsiliste konfliktide (s.o kinnipeetavate kakluste) kordumine ning kaitsta seeläbi teiste kinnipeetavate elu ja tervist ning vangla julgeolekut. Taotlejaga seotud 3(4)
3-24-855 intsidendid (enam kui 20 kehtivat distsiplinaarkaristust seoses allumatuse, füüsilise vägivalla ja suhtlemisreeglite rikkumisega) viitasid vangla hinnangul, et X kas ei oska või ei taha lahendada probleeme ilma agressiooni kasutamata, mistõttu on vajalik tema suhtes rakendada nii tõhusamat järelevalvet kui ka piirata tema vanglasiseseid kontakte. Seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks esinesid seaduses sätestatud alused, on kohtud haldusasjas nr 3-21-1997 piisavalt põhjendanud. Samuti on kohtud hinnanud kaebaja väidet pikaajalisest (8 kuu vältel) üksikvangistuses hoidmisest ja leidnud, et see ei vasta tõele (vt Tartu Halduskohtu 23.01.2023 otsuse p-d 29–31). Tartu Vangla 07.09.2021 seisukohast nähtuvalt viibis X varem eraldatud lukustatud kambri režiimil 29.01.2021–10.03.2021 ja 30.05.2021–02.07.2021, mitte 8 kuud järjest.
11.EIK praktika kohaselt hõlmab EIÕK art 14 iseenesest mh keeldu diskrimineerida isikuid puude või terviseprobleemide tõttu (EIK 30.04.2009 otsus nr 13444/04, Glor vs. Šveits, p 80; 10.03.2011 otsus nr 2700/10, Kiyutin vs. Venemaa, p 57). Haldusasja nr 3-21-1997 materjalide pinnalt ei ole samas võimalik tuvastada ühtegi asjaolu, mis toetaks taotleja väidet, et vangla on teda kui psüühikahäirega isikut diskrimineerinud. X on väitnud enda diskrimineerimist ainult aspektist, et kuigi 11.08.2021 toimunud konfliktis osales kolm kinnipeetavat, kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid neist üksnes tema suhtes. Ühtlasi ei nõustunud kaebaja vangla hinnanguga, et just tema kujutas endast ohtu teistele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule. Nagu juba märgitud, on kohtud haldusasjas nr 3-21-1997 tehtud otsustes piisavalt põhjendanud, et vangla hindas kaebajast lähtuvat ohtu ja seega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust õiguspäraselt.
12.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu lõppjäreldusega, et X taotlus riigi õigusabi saamiseks EIK-sse pöördumiseks tuleb jätta RÕS § 37 lg 3 alusel rahuldamata, sest esitatav kaebus oleks EIÕK art 35 lg 3 punkti a kohaselt ilmselt vastuvõetamatu.
13.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et riigi õigusabi andmist ei tingi iseseisvalt asjaolu, et taotleja viibib vanglas ja haldusasja nr 3-21-1997 toimiku materjalide paberkandjal EIK-le saatmine on tema jaoks raskendatud. Advokaadi määramine ei ole põhjendatud üksnes selleks, et koostada kaebus ja printida see koos vajalike lisadega välja ning edastada need siis EIK-le. Kohtutoimiku materjalidest on Xl võimalik taotleda asja menetlenud kohtult ärakirjade väljastamist vastavalt HKMS § 88 lg-le 1. Menetlusdokumentide ärakirjade väljastamise eest tuleb riigilõivuseaduse § 61 kohaselt tasuda iga väljastatud lehekülje eest alates 21. leheküljest riigilõivu 0,30 eurot. Vajaduse korral saab HKMS § 102 p 4 ja § 110 lg 1 p 1 alusel taotleda riigilõivu kandmiseks ka menetlusabi. Kui kaebaja soovib lisada kaebusele dokumente, mis ei sisaldu kohtutoimikus ning vangla keeldub nende printimise võimaldamisest, siis on kaebajal EIÕK art 32 kohta antud praktikajuhiste1 punkti 10 kohaselt võimalik esitada EIK-le selgitused, miks tal ei olnud võimalik neid kaebusele lisada. Kaebuse vorm on EIK-i veebilehel kättesaadav muu hulgas vene keeles.2
14.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.03.2024 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/Rules_Court_ENG (vt lk 68–70). https://www.echr.coe.int/web/echr/apply-to-the-court-other-languages?filter_category_3290069=1675224
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.