Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja MR
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.05.2024 määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale haldusasjas nr 3-24-1123.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.05.2024 määruse resolutsiooni punktid 2 ja 3 muutmata. Tallinna Vangla 15.04.2024 käskkirjaga nr 1-24/13/121 määratud distsiplinaarkaristuse võib täitmisele pöörata tingimusel, et enne kartserisse paigutamist saab X viibida mõistliku aja tavarežiimil.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla 15.04.2024 käskkirjaga 1-24/1-3/121 tunnistati kinnipeetav X süüdi Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 nõuete rikkumises (üldtunnustatud viisakusreeglite eiramine) ja karistati teda distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kaheks ööpäevaks vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel. Tallinna Vangla inspektorkontaktisiku AS 14.03.2024 ettekande nr 1-24-2883 kohaselt toimus X ja kaaskinnipeetava vahel 14.03.2024 kella 10.19 paiku R-5 eluosakonna spordinurgas sõnelus, millele AS reageeris ja andis korralduse sõnelus lõpetada. Videosalvestist kontrollides tuvastas AS, et samal päeval kella 10.17 paiku toimus samade kinnipeetavate vahel R-5 osakonna majandusruumis sõnelus, mille käigus X vehkis kätega kaaskinnipeetavale midagi selgitades. Seejärel suundusid samad kinnipeetavad spordinurka ja kella 10.20 paiku lähenes X kaaskinnipeetavale ja lükkas teda jõuliselt kätega eemale. Jätkus sõnelus, mis lõppes ametniku sekkumisel. Seejärel suundus X majandusruumi ja kell 10.21 viskas kuivatuskapist kõik intsidendis osalenud kaaskinnipeetava kuivama pandud riided põrandale. Toimepandud rikkumine ohustab otseselt vangla üldist julgeolekut ja järelevalve tegemist ning näitab üles lugupidamatust kaaskinnipeetavate ja
3-24-1123 vanglas kehtiva korra vastu. Kuna kinnipeetaval on mitu kehtivat distsipliinirikkumist (sh 2 karistust ebaviisaka käitumise eest) ja praegune rikkumine on raske, ei saa piirduda noomituse ega lühiajalise kokkusaamise keelamisega. Kinnipeetavat on varem samalaadsete rikkumiste eest karistatud noomitusega ja lühiajalise kokkusaamise keelamisega, kuid see pole uut rikkumist ära hoidnud. Praeguse vangistuse jooksul ei toimu kinnipeetaval pikaajalisi kokkusaamisi, tal pole kambris elektriseadmeid ega teda pole tööle määratud, mistõttu ei ole ka pikaajalise kokkusaamise ja elektriseadme keelamine ega töölt eemaldamine asjakohased karistused. Seega on kartserikaristuse kohaldamine otstarbekas ja see võib kinnipeetava edaspidised rikkumised ära hoida.
2.X esitas 16.04.2024 Tallinna Vanglale vaide, milles taotles 15.04.2024 käskkirja 1-24/13/121 kehtetuks tunnistamist ja alternatiivse karistuse määramist. Samal päeval esitas X Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Tallinna Vangla 15.04.2024 käskkirja 124/1-3/121 kehtivuse peatamiseks.
3.Tallinna Halduskohus vabastas 23.04.2024 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumise kohustusest ja peatas Tallinna Vangla 15.04.2024 käskkirja täitmise kuni vaide nr 5-15/24/92-1 esemeks olevas nõudes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni.
4.Tallinna Vangla jättis 17.05.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/92-3 X vaide rahuldamata. Vangla on teadlik kinnipeetava terviseprobleemidest, kuid meditsiiniosakonna andmetel absoluutset keeldu ajutise isoleerimise kohta ei ole. Seega ei ole kinnipeetava viidatud terviseprobleemid aluseks sellele, et tal ei ole võimalik kartserikaristust kanda. Samuti ei ole kinnipeetav ajal, kui ta on paiknenud avatud eluosakonnas üksinda kambris, esitanud ühtegi kirjalikku pöördumist põhjendusega, et ta ei saa olla vaimse tervise tõttu üksinda kambris. 15.04.2024 käskkirjas on põhjendatud karistuse liigi valikut. Seega ei ole tehtud kinnipeetavale kartserikaristuse määramisel kaalutlusviga.
5.X esitas 17.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15.04.2024 käskkirja nr 1-24/1-3/121 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas kaebaja taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud käskkirja kehtivus. Ühtlasi palus kaebaja vabastada end nii esialgse õiguskaitse taotluselt kui ka kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Kartserirežiim on ohuks kaebaja tervisele ja ta palub määrata alternatiivne karistus. ÜRO piinamisvastase eriraporti aruandest selgub, et üksikvangistuse negatiivne mõju inimese tervisele võib tekkida juba paari päevaga. Risk tervisele suureneb iga üksikvangistuses veedetud päevaga. Pikaajalise üksikvangistuse mõjud – unehäired, depressioon, ärevus, foobiad, emotsionaalne sõltuvus, segadus, mäluhäired, kontsentratsiooni puudulikkus jne – võivad avalduda pikalt ka pärast üksikvangistusest vabastamist. Üksikvangistust tuleks vältida tõsiste vaimsete probleemidega kinnipeetavate puhul. Kaebajal tekkisid suured probleemid psüühilises tervises pidevalt üksikvangistuse tingimustes viibimisega.
6.Tallinna Vangla palus 21.05.2024 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja rikkumise suhtes on läbi viidud nõuetekohane menetlus, kinnipeetava süü on tõendatud. Kuna kaebaja pani toime distsipliinirikkumise, siis võis talle VangS § 63 lg 1 kohaselt kohaldada distsiplinaarkaristusi. Menetleja on käskkirjas karistuse valikut kaalunud ja põhjendanud ning leidnud, et rikkumise eest on proportsionaalseks karistuseks kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kaebaja ei vaidle vastu distsipliinrikkumise toimepanemisele, küll aga ei nõustu ta terviseseisundile viidates rikkumise eest määratud karistusega. Vangla peab saama distsipliinirikkumise korral reageerida adekvaatse karistusega. Distsiplinaarkaristuse mõju nii konkreetsele kinnipeetavale kui ka üldpreventiivselt on suurim siis, kui karistus täidetakse kohe. VangS § 65 lg-st 6 tulenevalt ei ole vanglal võimalik distsiplinaarkaristust selle määramisest kaheksa kuu möödumisel enam täitmisele pöörata. Avalikkusel on huvi, et distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetavat karistatakse. Kaebajal on küll varem diagnoositud segatüüpi isiksusehäired F61.0 ja kaasneva diagnoosina F68.1, kuid 2(5)
3-24-1123 Tallinna Vangla meditsiiniosakond ei ole praegu leidnud, et kaebaja ei võiks viibida üksinda kambris (dtl 113–116). Tallinna Vangla psühhiaater on tervisekaarti teinud sissekande, milles ta palub vanglal küll jälgida mõistlikku tasakaalu distsiplinaarsete meetmete rakendamise ja võimalike tagajärgede vahel, kuid absoluutset keeldu kaebaja ajutiselt isoleerimiseks ei esine (dtl 113–116). 28.09.2020 tervisekaardi sissekandes on psühhiaater märkinud, et kinnipeetav uhkustab oma F61.0 diagnoosiga ja loodab sellega lisasoodustusi saada (dtl 117–119). Seega võib kaebaja puhul järeldada manipuleerivat käitumist ja rõhumist oma terviseprobleemidele siis, kui ta satub enda jaoks ebasoodsasse olukorda. Kaebaja vaimset tervist jälgitakse pidevalt, sh on 23.05.2024 planeeritud ka psühhiaatri konsultatsioon. Kaebaja suhtes kohaldatakse alates 06.05.2024 VangS § 69 lg 1 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna ta õhutas osakonnas konflikti tekkimist ja ohustas sellega vangla julgeolekut. Kaebaja paikneb eraldatud lukustatud kambris ning lisaks liikumisele on piiratud ka tema vanglasisest suhtlemist ja kehakultuuriga tegelemist. Praeguseks ei ole meedikud ega vanglateenistujad kaebaja käitumises ega terviseseisundis seoses lukustatud kambris hoidmisega negatiivseid muutuseid täheldanud. Seega ei esine praegu kaebajal tervislikke vastunäidustusi kartseris viibimiseks. Kui kaebajal peaks enne kartserikaristuse kandmisele asumist või kartserikaristuse ajal ilmnema terviseprobleeme, mis välistavad tema kartseris viibimise, toimitakse vastavalt meditsiiniosakonna suunistele.
7.Tallinna Halduskohus vabastas 23.05.2024 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumisest (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 2) ning taotluse kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks (resolutsiooni p 3). Halduskohus jättis kaebuse käiguta, andes kaebajale 20 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ja ekspertiisi taotluse täpsustamiseks 5 päeva määruse jõustumisest arvates. Kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest vaidlustatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse ärakandmisel ei ole võimalik seda enam tagasi pöörata. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud, sest kaebusel on väga vähesed eduväljavaated. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebaja pani toime talle vaidlusaluses käskkirjas etteheidetava distsiplinaarsüüteo. Tuleb möönda, et üksikvangistus võib mõjutada isiku vaimset tervist. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajal on varem tuvastatud segatüüpi isiksusehäire. Arvestades aga kaebaja toimepandud tegu ja asjaolu, et arstid ei ole keelanud kaebaja suhtes kartserikaristuse rakendamist tervislikel põhjustel, ei ole kaheks ööpäevaks kartserisse paigutamine karistusena ülemäärane. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja vaimset tervist jälgitakse pidevalt, sh on 23.05.2024 planeeritud ka psühhiaatri konsultatsioon. Seega, kui karistuse kandmise ajal peaks ilmnema, et kaebaja suhtes on kartserikaristuse kandmine tervislikel põhjustel vastunäidustatud, tuleb vanglal sellele reageerida ning karistuse kandmine kohe katkestada. Praegu ei ole esitatud andmeid, mis välistaksid karterikaristuse kandmise. Vaidlustatud käskkirjas (dtl 85-91) ja vaideotsuses (dtl 107-110) on piisavalt põhjendatud, miks ei olnud võimalik ja otstarbekas määrata kaebajale teist liiki karistust ja miks määrati sellise pikkusega karistus. Vangla esitatud põhjendustega saab nõustuda. Lisaks kaalub avalik huvi – üldise distsipliini ja julgeoleku tagamine vanglas – üles kaebaja huvi käskkirja kehtivuse peatamiseks. Vangla peab saama distsipliinirikkumise korral reageerida adekvaatse karistusega. Ka kohtupraktikas on korduvalt kinnitatud, et distsiplinaarkaristuse mõju nii konkreetsele kinnipeetavale kui ka üldpreventiivselt on suurim siis, kui karistus täidetakse kohe. Arvestades distsiplinaarkaristuse määramise aega ja eeldatavat kohtumenetluse pikkust, pääseks kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamisel VangS § 65 lg-st 6 tulenevalt suure tõenäosusega igasuguste tagajärgedeta distsiplinaarsüüteo toime panemisest. Taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks tuleb jätta rahuldamata sõltumata kaebaja maksevõimest, kuna kaebuse eduväljavaated on äärmiselt kasinad (HKMS § 110 lg 1 ja § 111 lg 1). Kaebaja subjektiivne arusaam, et talle määratud karistus on tema tervislikku seisundit 3(5)
3-24-1123 arvestades liialt range ning tuleks asendada mõne muu karistusega, ei ole aluseks kaebuse rahuldamisele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X palub 23.05.2024 määruskaebuses (täiendatud 26.05.2024) tühistada halduskohtu 23.05.2024 määrus ning uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. Halduskohus rahuldas 23.04.2024 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja vangla ei vaidlustanud seda. Kartserikaristus võib kahjustada kaebaja vaimset ja füüsilist tervist. Kaebaja tervislik seisund on niigi halb, kuid lisaks peab ta taluma üksikvangistust, üldist vanglasisest liikumis- ja suhtlemispiirangut, kartserisse paigutamist. Pikaajaline üksikvangistus omab negatiivset mõju kinnipeetava tervisele ja põhjustab diagnoositud haiguste süvenemist. Kohtupraktika järgi ei tohi psüühikahäiretega isiku suhtes üksikvangistust kohaldada. Arst on kaebajal diagnoosinud psüühikahäire (depressioon, ärevus- ja paanikahäire). Kaebaja üksikvangistuses hoidmisel muutub tema depressioon raskekujulisemaks ja võib lõppeda surmaga. Riigikohus on selgitanud, et isegi kui erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused on eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine. Halduskohus on rikkunud uurimisprintsiipi, kui ei määranud ekspertiisi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 23.05.2024 määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 119 lg 1, § § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud minimaalsetele nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).
11.Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest hilisema kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik ära kantud kartserikaristust tagasi pöörata ega kõrvaldada täielikult ka selle võimalikke tagajärgi. Samas jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole kaebuse väheste eduväljavaadete ja ülekaaluka avaliku huvi tõttu põhjendatud.
12.Kaebaja ei vaidle oma avaldustes vastu, et pani 15.04.2024 käskkirjas etteheidetava distsiplinaarsüüteo toime, kuid peab õigusvastaseks temale kartserikaristuse määramist. Ka ringkonnakohtu hinnangul on vangla 15.04.2024 käskkirjas ja 17.05.2024 vaideotsuses piisavalt ja asjakohaselt põhjendatud, miks ei olnud eesmärgipärane kohaldada kaebajale mõnda muuda VangS § 63 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarkaristust. Vangla ei ole tegutsenud õigusvastaselt, kohaldades kaebajale karistusena kartserisse paigutamist. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole psüühikahäirega kinnipeetava üksikvangistuses hoidmine täielikult välistatud, kuid seejuures tuleb hinnata tähtsust omavaid asjaolusid enne isiku üksikvangistusse paigutamist ning vajadust võtta seejuures arvesse konkreetse isiku olukorda ja rakendada asjakohasel juhul täiendavaid kaitsemeetmeid nt suitsiidi- või enesevigastamise ohu tõrjumiseks (nt 28.11.2023 otsus nr 3501/20 jt, Schmidt ja Šmigol vs. Eesti, p-d 123–126; 27.02.2018 otsus nr 50236/06, Shatokhin vs. Venemaa, p-d 30–32; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2024 määrus nr 3-24-855, p 10). Kaebaja tervisekaardi väljavõttest 4(5)
3-24-1123 nähtuvalt on vangla psühhiaater 18.04.2024 sissekandes (dtl 116) leidnud, et kaebaja isiksushäire on kompenseeritud ja määratud raviskeem optimaalne ning kuigi on vajadus järgida mõistlikku tasakaalu distsiplinaarmeetmete rakendamise ja võimalike tagajärgede vahel, ei ole kaebaja ajutine isoleerimine tema vaimse tervise seisundit arvestades täielikult vastunäidustatud. Seisukohal, et kaebaja puhul pole välistatud lukustatud kambris viibimine aga kartserikaristuse kandmine, on olnud varem ka teine vangla psühhiaater (vt Tartu Ringkonnakohtu 24.04.2024 otsus nr 3-22-775, p 13). Psühhiaatrid on avaldanud ka arvamust, et kaebaja kipub oma vaimse tervise probleeme võimendama, et saavutada enda soodsamat kohtlemist (nt 19.06.2020, 28.09.2020, 28.02.2024 sissekanded, vt dtl 115, 118–119; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.05.2024 määrus, p 11). VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 14 ööpäevaks. Seda arvestades ei saa kartserisse paigutamise aega – kaks ööpäeva – pidada ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et avalikes huvides on kinnipeetavale määratud karistuse täideviimine ning esialgse õiguskaitse kohaldamisel jääks VangS § 65 lg-st 6 tulenevalt suure tõenäosusega karistus täitmisele pööramata.
13.Haldusasjas nr 3-24-1417 selgitas Tallinna Vangla 24.05.2024 vastuses, et kaebaja suhtes kohaldatakse endiselt 06.05.2024 käskkirja alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid, ta viibib eraldatud lukustatud kambris ja piiratud on tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust. Samas ei nähtu vangla 24.05.2024 vastusest ja sellele lisatud kaebaja tervisekaardist sama kuupäeva seisuga, et kaebaja terviseseisund oleks muutunud nii, et see iseenesest välistaks tema kartserisse paigutamise (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2024 määrus nr 3-24-1417). Kuigi põhjendatud ei ole esialgse õiguskaitse korras Tallinna Vangla 15.04.2024 käskkirja nr 1-24/1-3/121 kehtivuse peatamine, märgib ringkonnakohus siiski, et määratud distsiplinaarkaristust ei tohi täitmisele pöörata nii, et kaebajal ei jää täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise ja kartserisse paigutamise vahele mõistlikku aega, mille ta saab veeta tavarežiimil (vt ka VangS § 65 lg 1 teine lause).
14.HKMS § 110 lg 1 kohaselt on menetlusabi riigipoolne abi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabina võib kohus isiku taotlusel mh määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest (HKMS § 110 lg 1 p 1). Lisaks sellele, kas isik on oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimeline riigilõivu tasuma, tuleb menetlusabi andmisel hinnata ka menetluses osalemise edukust (HKMS § 111 lg-d 1–3).
15.Halduskohus jättis ka õigesti rahuldamata kaebaja taotluse kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, saab nõustuda halduskohtu hinnanguga kaebuse väheste edulootuste kohta. Vangla on määratud karistust asjakohaselt põhjendanud ning ringkonnakohtule kaalutlusvigu ei nähtu. Kuna kaebuse edulootused on vähesed, tuleb menetlusabi andmisest keelduda kaebaja majanduslikust seisust sõltumata. Riigilõivu tasumise kohustuse eesmärk on ka vähendada põhjendamatute kaebuste esitamist. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.2007 määrus nr 3-3-1-40-07, p 11).
16.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 23.05.2024 määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 muutmata. Kui kaebaja soovib kaebuse menetlemist, tuleb tal tasuda 20 euro suurune riigilõiv 5 päeva jooksul praeguse ringkonnakohtu määruse jõustumisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.