X (X) kaebus Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks hinnata tema abivajadust enne tema vabanemist vanglast ja tagada talle vabanemise järgselt sotsiaalkorter
RESOLUTSIOON
Tagastada kaebus asjas nr 3-24-792. Jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Jätta kaebaja taotlus kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
5.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule
päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale. Määrus edastatakse teadmiseks ka Tartu linnale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 15. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja taotleb Tartu Linnavalitsuse kohustamist hinnata tema abivajadust enne tema vanglast vabanemist ning tagada talle sotsiaalkorter. Kaebaja osutab, et ta on alates 4. kuuselt olnud lastekodu laps ning tal ei ole olnud kunagi lähedasi, kes toetaksid või aitaksid. Kaebaja palub esialgse õiguskaitse korras kohustada Tartu Linnavalitsust tagama talle elukoht vanglast vabanemisel, et ta ei jääks tänavale. Kaebajale teadaolevalt võtab sotsiaalkorteri saamine aega. Kaebaja osutab, et advokaadi väitel on suur tõenäosus, et ta saab maikuu alguses vanglast vabadusse. Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks ning riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
2.Vastuseks kohtunõudele teatas Tartu Linnavalitsus 21. märtsil 2024, et kaebaja ei ole Tartu Linnavalitsusele esitanud taotlust vanglast vabanemise järgselt elukoha (sh sotsiaalkorteri) saamiseks ning Tartu Linnavalitsuses ei toimu hetkel ühtegi menetlust seonduvalt X eluruumi tagamisega.
3-24-792
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus hindab esmalt kaebuse lubatavust (I), seejärel lahendab esialgse õiguskaitse taotluse (II) ning riigi õigusabi taotluse (III) ning viimaks teeb muud menetluslikud toimingud (IV). I
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
5.Tulenevalt HKMS § 2 lõikest 4, mille teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest, mõistab kohus, et kaebaja taotleb Tartu Linnavalitsuse kohustamist hinnata tema abivajadust enne tema vanglast vabanemist ja tagada talle vanglast vabanemisel sotsiaalkorter (HKMS § 37 lõike 2 punkt 2).
6.HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Tulenevalt HKMS § 44 lõikest 1 võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 tähenduses on kaebeõiguse ilmselge puudumisega tegemist juhul, kui kaebajal ei saa olla seda õigust, mille kaitseks ta kohtusse pöördunud on. Kohus leiab, et kaebajal puudub kaebuses esitatud nõude osas ilmselgelt kaebeõigus, kuna haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks riivatud. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
6.1.Kohustamiskaebuse põhjendatus eeldab kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani keeldumise või jätkuva tegevusetusega (sh keeldumise või tegevusetuse õigusvastasust) ning haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lõige 1) või vähemalt selle kaalumiseks (RVastS § 6 lõiked 4 ja 5).
6.2.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lõike 1 järgi on isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. SHS § 41 lõige 1 sätestab, et eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamisevõimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. SHS § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt lähtutakse sotsiaalhoolekandelise abi andmisel esmajärjekorras isiku vajadusest. SHS § 15 lõike 1 järgi selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi.
6.3.Tartu linnas osutatakse eluruumi tagamise teenust Tartu Linnavolikogu 10. juuni 2021. a määruse nr 140 „Eluruumi tagamise teenuse osutamise kord“ alusel (määrus nr 140). Nimetatud määruse 2. peatüki nimi on „Eluruumi teenuse taotlemine“. Määruse nr 140 § 2 lõike 2 kohaselt tuleb isikul tema abivajaduse hindamiseks ja juhtumiplaani koostamiseks pöörduda sotsiaal- ja tervishoiuosakonna elukohajärgse piirkonnakeskuse sotsiaaltöö spetsialisti poole. Eeltoodust nähtub, et isik, kes soovib sotsiaalteenuse raames kohalikult omavalitsuselt eluruumi, peab esmalt pöörduma vastava taotlusega sotsiaal- ja tervishoiuosakonna elukohajärgse piirkonnakeskuse sotsiaaltöö spetsialisti poole, kes alustab taotluse alusel
3-24-792 haldusmenetlusega. Eluruumi andmise otsustab sotsiaalhoolekande komisjon (määruse nr 140 § 9 lõige 1).
6.4.Tartu Linnavalitsuse 21. märtsi 2024. a vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja ei ole esitanud Tartu Linnavalitsusele taotlust vanglast vabanemise järgselt elukoha (sh sotsiaalkorteri) saamiseks ning Tartu Linnavalitsuses ei toimu hetkel ühtegi menetlust seonduvalt kaebajale eluruumi tagamisega. Seega Tartu linn ei ole keeldunud kaebajale sotsiaalteenuse osutamisest. Kuivõrd kaebaja ei ole eelnevalt pöördunud Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaaltöö spetsialisti poole taotlusega hinnata tema abivajadust eesmärgiga saada linnalt eluruum ning kaebaja taotluse suhtes ei ole tehtud keelduvat otsust, siis ei ole vastustaja oma tegevusega kaebaja õigusi riivanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus on kohtule esitatud ennatlikult, kuivõrd kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole hetkeseisuga riivatud. Kohtul puudub alus ennetavalt Tartu linnale kohustava ettekirjutuse tegemiseks.
6.5.Kohus peab siinkohal vajalikuks osutada, et kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu andmetel on kaebaja vahistatu staatuses alates 27. septembrist 2023. Menetlus kriminaalasjas nr 1-24-179 ei ole veel lõppenud (kohtute infosüsteemist nähtub, et asjas on planeeritud istungid mai- ja juunikuusse 2024), mistõttu ei ole antud ajal teada, millal kaebaja vanglast vabaneb. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub õigus taotleda elukohajärgselt kohalikult omavalitsuselt sotsiaalteenuse raames eluruumi tagamist enne, kui on teada tema vanglast vabanemise aeg. Pärast vabanemistähtpäeva kindlaks määramist on kaebajal võimalik alustada ettevalmistavate tegevustega, mis on suunatud vanglast vabanemisele (sh taotleda endale eluruumi tagamist elukohajärgses linnas).
6.6.Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal HKMS § 44 lõike 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus kohustamiskaebuse esitamiseks, mistõttu kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.
7.Kuna kohus tagastab kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab sel põhjusel taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
8.Vastavalt HKMS § 43 lõikele 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
9.Kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse korras Tartu Linnvalituse kohustamist tagada talle vanglast vabanemisel elukoht.
10.Vastavalt HKMS § 249 lõikele 1 võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajal olema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb siis, kui on oht, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob kaebajale kaasa pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed.
3-24-792
11.Kohtu hinnangul ei ähvarda kaebajat praegu tagajärg, mis võib tema õigusi pöördumatult või ebamõistlikult kahjustada. Nagu kohus märkis, siis on kaebaja antud ajal vahistatu staatuses ning tema vanglast vabanemise aeg ei ole teada, kuivõrd kriminaalmenetlus veel kestab. Seega ei vaja kaebaja eluruumi koheselt. Ei ole põhjust arvata, et kinnipidamisasutusest vabanemise ajaks ei ole kaebajale eluruumi tagamiseks mingeid samme astutud. Vangla peab igal juhul tegelema kaebaja vabastamise ettevalmistamisega (vangistusseaduse § 60).
12.Kohus märgib, et arvestades esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust ning asjaolu, et HKMS § 249 lõige 1 võimaldab kohtul esialgset õiguskaitset kohaldada ka omal algatusel (st ka olukorras, kus riigilõivu ei ole tasutud), ei pidanud kohus käesolevas asjas mõistlikuks hakata enne esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist tuvastama kaebaja maksejõulisust. Seetõttu lahendas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ilma tema menetlusabi taotluse osas seisukohta võtmata.
13.Kuna esialgse õiguskaitse taotlus on käesoleva määrusega lahendatud, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel läbi vaatamata. III
14.Kaebaja on esitanud koos kaebusega ka riigi õigusabi taotluse, mida kohus mõistab selliselt, et kaebaja soovib saada riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punktile 5.
15.HKMS § 110 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. RÕS § 6 lõike 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja halb majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. Kui esineb vähemalt üks RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta.
16.RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus on seisukohal, et praeguses asjas, kus kohus kaebuse tagastab, ei oleks riigi õigusabi määramine RÕS § 7 lõike 1 punktist 5 lähtudes eesmärgipärane. Arvestades eelnevalt välja toodud kaebuse tagastamise põhjuseid, leiab kohus, et ka enne kaebuse tagastamist kaebajale esindaja määramine ei oleks saanud aidata kaasa kaebuse menetlemisele. Samuti on kaebaja puhul tegemist isikuga, kellel on eelnev kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varem korduvalt iseseisvalt esitanud halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente. Ka praegusel juhul suutis kaebaja esitada kohtule arusaadava kohustamiskaebuse, millest nähtub tema tahe ja eesmärk. Seetõttu ei ole riigi õigusabi määramine põhjendatud ka lähtudes RÕS § 7 lõike 1 punktist 1.
17.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine esindamiseks haldusmenetluses ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.
3-24-792 IV
18.Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.