X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. juuli 2023. a relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristin Annsoo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 17. juuli 2023. a otsus nr 4.2-1/8267-1.
Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1190 eurot ja 75 senti.
Asendada X ja Y nimed avaldatavas otsuses tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 8. aprillil 2024 (esmaspäev, vt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
19.juulil 2013 andis Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) Xle relvasoetamisloa vintraudse püstoli ja revolvri jaoks. Kaebaja tõi 7. märtsil 2023 relvad PPA-le hoiule seoses relvaloa
3-23-1642 kehtivuse lõppemisega. 9. mail 2023 esitas kaebaja PPA-le taotluse uue relvaloa saamiseks vintraudse püstoli ja püssi soetamiseks sportimise ning enese ja vara kaitse otstarbel.
2.PPA keeldus 17. juuli 2023. a otsusega nr 4.2-1/8267-1 relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel kaebajale relvaloa väljastamisest.
2.1.Politsei infosüsteemis on registreeritud teave, et 2018. a-l tekkis kaebajal oma abikaasaga tüli. Politseisse helistas kaebaja abikaasa Y ema, kes kuulis 15. oktoobril 2018 tütrega telefonis rääkides kaebaja ropendamist. Y ütles, et kaebaja tõukas teda ja lõhkus tema telefoni. Sündmusele reageerinud politseiametnikud otsustasid kaebaja relvad ja laskemoona hoiule võtta. Kaebaja selgitas, et tal tekkis abikaasaga tavaline tüli elamise ja raha teemadel. Kuna samal ajal rääkis Y emaga telefonis, hakkas ta seda kõike emale kurtma. Kaebaja vihastas, võttis telefoni ja viskas selle eemale ning läks kodust minema. Seoses selle juhtumiga alustati kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 120 tunnustel. Menetlus lõpetati 22. oktoobril 2018 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 alusel. Relvad ja laskemoon tagastati kaebajale.
2.2.3. veebruaril 2019 registreeriti info selle kohta, et kaebaja karjub Y peale ja lõhub nõusid. Politseile tehtud kõne ajal hakkas kaebaja ust lõhkuma, abikaasa palus politseil ruttu tulla. Naine andis teada, et kodus on relv. Kus see asub, seda ta ei täpsustanud. Kodus oli kaks last. Y kirjeldas mehe seisundit psühhootilise ja ebaadekvaatsena. Mees ei olnud joobes. Füüsilist vägivalda ei olnud. Järelkontrolli ajal lubas perekond pöörduda psühholoogi poole. Juhtunust teavitati ohvriabi ja kohalikku omavalitsust. Menetlust ei alustatud.
2.3.23. oktoobril 2020 tegi PPA seoses nende juhtumitega kaebaja üle kontrolli ja vestles temaga. Kaebaja selgitas, et ei kasutanud kordagi abikaasa suhtes füüsilist vägivalda. Tülid olid verbaalsed, esines ka tõuklemist. Märtsis 2020 abielu lahutati. Kaebaja elab nüüd naisest ja ühistest lastest eraldi. Selgus, et kaebaja vahetas elukohta ja relvade hoiukohta, kuid ei teavitanud sellest PPA-d. Kaebajale tehti suuline hoiatus (RelvS § 891 lg 1).
2.4.Varem on kaebaja kohta laekunud teade, et ta 13. oktoobril 2013 lõi oma 14aastast last ja naist. Kontrolli käigus selgus, et kaasade vahel oli olnud tüli ja tõuklemine, kuna laps ei täida lubadusi. Väliseid vigastusi kellelgi ei olnud, pretensioone ei olnud. Menetlust ei alustatud. 2005. a-l jooksis kaebaja sõiduki teisaldamise käigus teisaldusautole järgi, hüppas sisse kaasreisija uksest ja rabas sõitva sõiduki roolist, keerates seda järsult vasakule. Selle tulemusena keeras veoauto koos pukseeritava sõidukiga põiki teele. Kriminaalmenetlust ei alustatud. 2002. a-l peeti kaebaja väärteo korras kinni seoses sellega, et omas ja tarvitas narkootilist ainet.
8.mail 2022 liiklusnõuete muu rikkumine, kõrvaltegevused (lühimenetlus, LS § 242 lg 1);
24.juulil 2021 kiiruseületamine (LS § 227 lg 2);
5.mail 2021 tegi politseipatrull suulise hoiatuse (tagasipööre keelatud kohas);
12.märtsil 2021 kiiruseületamine (LS § 227 lg 2);
7.detsembril 2020 tegi politseipatrull suulise hoiatuse (juhtis sõidukit riskeerivalt);
28.novembril 2020 kiiruseületamine (LS § 227 lg 2);
18.aprillil 2020 kiiruseületamine (lühimenetlus, LS § 227 lg 1);
26.märtsil 2020 sõidukil puudus numbrimärk;
27.mail 2019 liiklusnõuete muu rikkumine (lühimenetlus, LS § 242 lg 1); 2(9)
3-23-1642 • 27. augustil 2018 tegi politseipatrull suulise hoiatuse (lubatud sõidukiiruse ületamine); • 26. detsembril 2017 kiiruseületamine (LS § 227 lg 2); • 2. juunil 2017 kiiruseületamine, liiklusnõuete muu rikkumine (LS § 227 lg 2; § 242 lg 1); • 10. mail 2016 juhtis mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust; juhiloa kehtivus oli
23.veebruaril 2016 lõppenud; • 19. jaanuaril 2016 kiiruseületamine (LS § 227 lg 2); • 30. juunil 2015 kiiruseületamine (LS § 227 lg 2); • 27. mail 2015 kiiruseületamine (LS § 227 lg 2); • 4. veebruaril 2015 kiiruseületamine, sõidukil läbimata tehnokontroll (LS § 227 lg 2; § 207); • ajavahemikul 2007–2013 registreeriti veel vähemalt kaheksa liiklusalast rikkumist, millest enamus oli seotud lubatud sõidukiiruse ületamisega.
2.6.RelvS § 36 lg 4 p 3 annab vastustajale kaalutlusõiguse, mille teostamisel tuleb arvestada inimese käitumisest tingitud kahjulike tagajärgede saabumise. Tegemist on kaalutlusotsusega. PPA-l tuleb inimese eluviisi või käitumise alusel anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et ta võib ohustada enda või teiste inimeste turvalisust ja ei sobi seetõttu relva omama. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas. Seetõttu on relvaomanikule kõrgendatud nõudmised. Inimene, kellele tulirelv usaldatakse, peab olema usaldusväärne. Hinnata tuleb inimese käitumist ja eluviisi pikema ajavahemiku jooksul, et tuvastada käitumismustrid. Arvestada tuleb ka neid juhtumeid, mille eest inimesele pole karistust määratud.
2.7.Karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 16 järgi on PPA-l õigus saada registri arhiivist andmeid RelvS-s sätestatud taustakontrolli tegemiseks ja selle kontrollimiseks, kas inimene vastab RelvS nõuetele. Kaebaja eluviisi ja käitumise hindamisel kasutas vastustaja politsei andmebaasis talletatud teavet ja karistusregistri arhiiviandmeid.
2.8.Kaebaja eluviis ei ole olnud õigusekuulekas. Ta on käitunud agressiivsel, teisi ohustaval viisil ja pannud korduvalt toime liiklusrikkumisi. Kaebaja on olnud relvaomanik umbes kümme aastat, alates 2013. a-st. Selle aja jooksul on ta sattunud korduvalt politsei tähelepanu alla seoses lähisuhtevägivalla juhtumitega.
2.9.2018. a-l abikaasaga olnud konflikti tagajärjel otsustas PPA kaebaja relvad hoiule võtta. X selgitustest saab järeldada, et selline käitumine ja konfliktid on tema jaoks tavapärased. 2013., 2018. ja 2019. a-l toimunud sündmused näitavad, et kaebaja võib käituda konfliktselt, agressiivselt ja isegi vägivaldselt. Ta ei suuda konfliktisituatsioonis oma käitumist täielikult kontrollida.
2.10.Varasemad andmed näitavad kaebaja õiguskuulmatu käitumise järjepidevust. Kaebaja ei suuda või ei taha ühiskonnas kehtivatest reeglitest ja normidest kinni pidada. Viimane rikkumine jääb umbes aasta tagusesse aega. Praegu kaebajal kehtivaid karistusi pole. Siiski on alarmeerivatest juhtumitest möödunud aeg liiga lühike, et järeldada, et kaebaja varasem käitumine on minevik ja enam ei kordu.
2.11.Oluline pole see, et kaebaja vägivallategudele ei järgnenud karistusi. Oluline on see, et need sündmused toimusid. Kõigi kaebaja liiklusalaste rikkumiste põhjuseks ei saa olla tema perekonnaelus esinenud pinged (nt numbrimärgita sõit, tehnokontrolli läbimata jätmine jt). Juht ei tohi olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning liiklusnõuete täitmist (LS § 70).
3(9)
3-23-1642
2.12.Kui inimene ei suuda käituda õiguskuulekalt muudes valdkondades, on põhjust arvata, et ta ei suuda täita ka relvaomanikule seatud kõrgendatud ootusi ja kinni pidada tulirelva käitlemisega seotud reeglitest. Kuigi kaebaja ei kasutanud kümne aasta jooksul konfliktsetes olukordades relva, ei saa olla kindel, et seda tulevikus ei juhtu.
2.13.2020. a-l tuvastatud RelvS nõuete rikkumine on kaebaja lahutuse ja kolimise tõttu inimlikult arusaadav, kuid seaduse rikkumine leidis siiski aset.
2.14.Kaebaja on enda sõnul hea isa, toetades oma lapsi materiaalselt. Tal on kõrgharidus ja kindel töökoht. Ta tegeleb eneseharimise ja spordiga. PPA palus kaebaja kohta laskespordiklubist iseloomustust, kuid seda ei saadetud. Kaebaja enda positiivne iseloomustus ei kaalu üles tema õiguserikkumisi ega kummuta seisukohta, et ta ei sobi relvaomanikuks. Kaebaja leiab, et tema liiklusrikkumised ei olnud rasked. Kaebaja ei kahetse rikkumisi ega luba neist edaspidi hoiduda.
2.15.Kaebaja taotles relvi enesekaitseks ja laskespordiga tegelemiseks. Relvaloa andmisest keeldumine riivab kaebaja vaba eneseteostuse õigust. Tulirelv pole siiski ainus enesekaitsevahed. Laskespordiga saab tegeleda ka isiklikku relva ja relvaluba omamata.
X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA otsuse tühistada.
3.1.Vastustaja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet (põhiseaduse (PS) § 12).
3.2.PPA tegi kaalumisvea. Vaidlustatud otsus pole proportsionaalne, piirates kaebaja õigusi enam, kui vältimatult vajalik. Kaebaja saab aru, et PPA hindab varem toime pandud tegusid kogumis, kuid viimasel ajal on kaebaja käitunud mõistlikult. Ta ei kujuta endast ohtu ei ühiskonnale ega oma perele. Kaebaja on tulirelvadega alati hoolas olnud. Kui relvaloa kehtivus lõppes, viis kaebaja relvad PPA-le hoiule. Talle etteheidetavad teod pani kaebaja toime ammu. Kaebaja kahetseb neid tegusid ja peab neid rumalusteks, millest edaspidi hoidub. PPA on esile toonud, et kaebaja viimane rikkumine oli 8. mail 2022. See näitab, et kaebaja on asunud oma käitumist muutma.
3.3.Kaebaja olulisemad rikkumised on seotud liiklusega. Lisaks on PPA tuginenud kahele väidetava perevägivalla juhtumile. Kaebaja eksabikaasa andis küll teada, et kodus on tulirelvad, kuid ei väitnud kordagi, et kaebaja tulirelvi kuritarvitaks. Kuigi tehtud vigu ei saa õigustada, palub kaebaja anda endale võimalus taotleda uuesti relvaluba. Relvaloa saamiseks peab kaebaja läbima uuesti kontrolli, millest selgub, kas ta sobib relvaomanikuks või mitte.
3.4.PPA-l on KarRS § 20 lg 1 p 16 alusel õigus saada registri arhiivis talletatud andmeid RelvS- s sätestatud taustakontrolli tegemiseks, aga mitte relvaloa taotluse lahendamisel eelkontrolli tegemiseks. Seega ei võinud vastustaja tugineda arhiveeritud süütegudele ja karistatusele olukorras, kus kaebajal ei ole kehtivaid karistusi.
3.5.Kaebaja ei nõustu PPA seisukohaga, et ta on olnud vägivaldne. Ükski tõend ei kinnita, et kaebaja oleks kasutanud oma eksabikaasa või kellegi teise vastu vägivalda. Kaebaja ei ole agressiivne. PPA seisukoht, et kaebaja võib käituda ettearvamatult ja sattuda tavalistes elulistes olukordades konfliktidesse, on põhjendamatu.
Vastustaja esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.
4(9)
3-23-1642
4.1.Relv on kõrgema ohu allikas. Relvaluba on eriõigus, mille andmise aluseks on inimese kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Seetõttu peab relvaloa omanik käituma keskmisest vastutustundlikumat. Riik võib relva usaldada üksnes sellisele inimesele, kelle puhul on võimalik veenduda, et ta ei kasuta relvi süütegude toimepanemiseks.
4.2.Relvaloa taotlust lahendades tuleb PPA-l teha prognoosotsus, hinnates inimese senise käitumise ja eluviisi alusel tema võimalikku käitumist tulevikus. PPA ei pea ära näitama, et inimene asub edaspidi suure tõenäosusega käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda konkreetsed relvast lähtuvad ohud. Piisab sellest kui inimest pole tema varasema käitumise pinnalt põhjust piisavalt usaldusväärseks pidada.
4.3.RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa väljastamisest keeldumist otsustades on PPA-l kaalutlusõigus. Kaalutlusruum ei ole siiski ulatuslik, kuna norm näeb kaalumise õigusliku eeldusena ette, et inimene on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus on täidetud, st asjaolude pinnalt on tekkinud veendumus, et inimene on sobimatu relva omama, saavad üksnes erandlikult asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et PPA võiks inimesele sellegipoolest relvaloa anda.
4.4.Relvaloa andmisest keeldumine riivab kaebaja PS §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Sama paragrahvi teises lauses on aga täpsustatud, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Praegusel juhul kaalub teiste inimeste õigus elule, tervisele ja avalikule korrale üles kaebaja õiguse eneseteostusele. Kaebaja õiguste piirang on ajutine, selle mõju ei ole püsiv. Tegemist ei ole kaebaja eneseteostusvabaduse ebaproportsionaalse riivega.
4.5.Kaebusest selgub, et kaebaja soovib relvaluba tegelikult vaid laskespordiga tegelemiseks. Relva omamine enese ja vara kaitse otstarbel ei ole kaebajale oluline ega vajalik. Kaebajal säilib õigus laenutada ja kasutada relva lasketiirus ja laskepaigas RelvS §-s 86 ettenähtud korras. Seega ei ole vaidlustatud otsusega kaasnev piirang laskespordiga tegelemiseks absoluutne.
4.6.15. märtsil 2023 hakkas kehtima uus KarRS redaktsioon, millega täiendati KarRS § 20 lg 1 p-i 16 ning anti PPA-le õigus kasutada karistusregistri arhiveeritud andmeid ka RelvS nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Seadusandja eesmärk selle muudatuse tegemisel oligi anda PPA-le õigus kasutada karistusregistri arhiivi andmeid relvaloa taotluse menetluses. Seda eelkõige seetõttu, et teatud tüüpi raskete kuritegude toimepanijatel ei tohiks olla relvaluba isegi juhul, kui karistatus nende tegude eest on kustunud ning andmed kantud karistusregistri arhiivi (vt eelnõu „Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 777 SE“ (XIV koosseis) seletuskiri). Hoolimata sellest, et kaebaja ei ole toime pannud selliseid kuritegusid, mis välistaksid relvaloa väljastamise (RelvS § 36 lg 1 p 6), on PPA-l õigus toetuda karistusregistri arhiveeritud andmetele. Tegemist on inimest iseloomustavate andmetega.
4.7.Inimesele loomuomase käitumise hindamisel võib tugineda ka aastaid tagasi toime pandud väärteo asjaoludele, olenemata sellest, et andmed on karistusregistrist kustutatud. Tegemist ei ole inimese korduva karistamisega, vaid tema käitumisest tingitud võimaliku ohu ennetamisega selleks, et tagada teiste inimeste turvalisus.
5(9)
3-23-1642
4.8.Kaebaja õigusrikkumised pole jäänud ammusesse minevikku. Viimase rikkumise pani kaebaja toime 2022. a-l. Halduspraktikas on peetud vajalikuks vähemalt 2–3 õigusrikkumisteta aastat, enne kui uuesti hinnata inimese sobilikkust relva omama.
4.9.Kaebaja väidab, et PPA rikkus otsust tehes võrdse kohtlemise põhimõtet, kuid ei ole põhjendanud ega tõendanud, milles see rikkumine seisneb. Vastustaja ei nõustu, et kaebaja puhul oleks võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud. Teda on koheldud nagu iga teist relvaloa taotlejat. Relvaloa puhul on tegemist inimesele antud hüvega, mitte põhiõigusega.
Vastustaja esitas 22. veebruaril 2024 kohtunõudele vastuse, milles selgitas järgmist.
5.1.18. oktoobril 2020 ja 8. novembril 2021 selgitas PPA kaebajale, et relvaloa omanik peab olema seadusekuulekas ning jälgima ka liiklusnõudeid. Kaebajat hoiatati, et kui ta LS nõudeid veel rikub, siis tunnistatakse ta relvaluba kehtetuks. Kaebaja sai sellest aru. 8. mail 2022 pani ta sellegipoolest toime uue LS rikkumise, kasutades sõidu ajal telefoni ilma käsi vabaks jätvate vahenditeta (lühimenetlus, LS § 242 lg 1 ja § 33 lg 11 p 1). Vastustaja hindas kaebaja rikkumisi kogumis ja jõudis järeldusele, et kaebaja ei mõista relvaomanikule seatud kõrgendatud nõudmisi. Järjekordne liiklusnõuete rikkumine on piiriks, millest nähtub, et kaebaja ei ole suuteline aru saama enda tegevuse tagajärgedest ega mõista, et eriõiguse saab anda üksnes õiguskuulekale inimesele.
5.2.Relvalubade andmise halduspraktika on viimastel aastatel muutunud seoses Eestis ja mitmes teises EL liikmesriigis tulirelvadega toime pandud raskete tagajärgedega tegudega (sh 2020. a-l Lihulas ja 2021. a-l Pärnus toimunud tulistamised).
5.3.13. märtsil 2021 juhtis kaebaja sõidukit kiirusega 83 km/h (+/-6 km/h) teelõigul, kus suurim lubatud kiirus oli 50 km/h, ületades lubatud kiirust seega vähemalt 27 km/h. 24. juulil 2021 juhtis kaebaja asulasisesel teel, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, mootorsõidukit kiirusega 77 km/h (+/-3 km/h), ületades seega lubatud kiirust vähemalt 24 km/h.
KOHTU PÕHJENDUSED
RelvS § 36 lg-s 4 on loetletud olukorrad, mille esinemise korral võib PPA lisaks sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud alustele relvaloa andmisest keelduda. Muuhulgas võib keelduda relvaloa andmisest inimesele, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama (RelvS § 36 lg 4 p 3).
7.PPA-l tuleb RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel esmalt hinnata loa taotleja käitumist. Selgitada tuleb, kas inimesele võib olla loomuomane ohtu põhjustav käitumine. Selleks tuleb tuvastada, kas loa taotleja on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust sellest, et tema eluviis või käitumine ohustavad tema enda või teiste inimeste turvalisust. Arvestada tuleb loa taotleja isiksuseomadusi ja käitumismustreid, mis annavad aluse prognoosida tema käitumist tulevikus olukorras, kus tema kätte on usaldatud relv kui suurema ohu allikas. Seejuures tuleb PPA-l arvestada inimese varem toime pandud tegusid ja nende toimepanemise asjaolusid, samuti seda, milline on tema suhtumine nendesse tegudesse. Kui PPA tuvastab, et inimene on käitunud enda või teiste turvalisust ohustaval viisil, tuleb PPA-l kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas keelduda talle relvaloa andmisest. 6(9)
3-23-1642 Inimesele loomuomaste käitumismustrite tuvastamisel võib PPA arvestada pikema aja jooksul toime pandud tegudega, võttes siiski arvesse ka aja jooksul toimunud muutusi või arenguid, mis prognoosotsust mõjutada võivad. PPA peab selgitama, kas konkreetne õigusvastane tegu oli ühekordne ja väheoluline episood või moodustas osa mustrist, mille pinnalt saab teha järeldusi inimese võimaliku käitumise kohta tulevikus. Kaugemasse mineviku jäänud sündmuste tähendus tulevikku suunatud ohuprognoosile väheneb ajas, kui hilisemad sündmused ei kinnita käitumismustri jätkumist.
PPA võib tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anna PPA hinnangut inimese tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutab teadaolevat, loa taotlejat iseloomustavat infot. PPA viitab õigesti sellele, et tal on KarRS § 20 lg 1 p 16 alusel õigus saada karistusregistri arhiivis talletatud andmeid selleks, et kontrollida inimese vastavust relvaseaduse nõuetele. See hõlmab ka andmete kasutamist selleks, et selgitada välja inimese käitumismustrid pikema aja jooksul ning anda selle põhjal hinnang, kas inimene võib oma käitumise või eluviiside tõttu olla relvaomanikuks sobimatu.
Järelduse, et inimese käitumine ohustab tema enda või teise isiku turvalisust ning et ta on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste tegude pinnalt, millel ei ole mistahes seost relvaga. Muuhulgas on asjakohane arvestada inimese liikluskäitumist. Nii tulirelva kui ka mootorsõiduki puhul on tegu kõrgema ohu allikaga, mille kasutamisel võib ka esmapilgul väike hoolimatus tuua kaasa väga rasked tagajärjed. Mõlema kasutamisega seotud ohtude maandamiseks on õigusaktidega seatud ohtralt reegleid. Asjaolu, et inimene eirab selliseid reegleid järjepidevalt mootorsõidukit kasutades, võib viidata sellele, et ta ei pruugi teatud olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud kohustusi. Seetõttu võivad tema hoolimatuse või vastutustundetu käitumise pärast edaspidi realiseeruda tulirelvast lähtuvad ohud.
PPA selgitas, et on relvaomanike kontrollimisel viimastel aastatel halduspraktikat muutnud erinevate nii Eestis kui ka mujal maailmas tulirelvi kasutades toime pandud raskete tagajärgedega tegude tõttu. Halduspraktika muutmine on lubatud, kuni see jääb seadusega paika pandud piiridesse ning kõiki relvaomanikke koheldakse ühetaoliselt. Asjaolu, et relvaomaniku teatud viisil käitumist (nt süstemaatilisi liiklusrikkumisi) on varem aktsepteeritud, ei loo inimesele kaitstavat usaldust, et PPA seda ka edaspidi teeb. Kaebaja väitis kaebuses, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuid ei põhjendanud seda väidet. Kohtule praeguses asjas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ei nähtu. Kaebajal oli relvaluba 2013. a-st kuni 2023. a märtsikuuni. 2023. a juulis keeldus PPA kaebajale uue relvaloa andmisest, tuginedes kaebaja järjepidevatele liiklusseaduse rikkumistele ning 2018. ja 2019. a-l toimunud konfliktidele toonase abikaasaga, mille puhul kaebaja eksabikaasa ja tema ema pidasid mehe ägestumise tõttu vajalikuks paluda politseilt abi. Kaugemasse minevikku jäänud juhtumitest tõi PPA esile 2013. a-l politseile laekunud teate, et kaebaja muutus vägivaldseks oma lapse ja naisega toimunud tüli käigus, et kaebaja 2005. a-l reageeris agressiivselt oma sõiduki teisaldamisele ning et ta 2002. a-l peeti väärteo korras kinni narkootilise aine ebaseadusliku omamise ja tarvitamise pärast. PPA tõi esile ka asjaolu, et 2020. a-l, kolides pärast lahutust uude elukohta, jättis kaebaja PPA-le teada andmata relvade hoiukoha muutumisest. Tegu on relvaseaduse rikkumisega (vt RelvS § 42 lg 1 p 2).
7(9)
3-23-1642 Vastustaja on põhjendatult tuginenud sellele, et kaebaja on järjepidevalt liiklusreegleid rikkunud. Viimased kiiruseületamised tuvastati 2021. a märtsis ja juulis. Tegu ei olnud lubatud sõidukiiruse ületamisega vähesel määral, vaid ulatuses, mis viitab kiiruspiirangu teadlikule eiramisele (vähemalt 27 ja 24 km/h). PPA esitatud andmed kinnitavad, et need juhtumid moodustasid osa pikemaajalisest käitumismustrist.
Kahe aasta jooksul enne praeguses asjas vaidlustatud otsuse tegemist pole kaebaja siiski kiiruseületamistega politsei tähelepanu alla sattunud. PPA esitatud õiendi järgi vesteldi kaebajaga 2021. a oktoobris ning selgitati talle, et relvaloa omanik peab järgima LS nõudeid. Kaebajat hoiatati, et kui ta LS nõudeid veel rikub, tunnistatakse tema relvaluba kehtetuks. Kaebaja sai sellest aru (vt digitoimiku leht (dtl) 60). Uute sarnaste rikkumiste puudumine juba kahe aasta jooksul võib viidata kaebaja käitumismustri muutumisele.
14.PPA on esile toonud, et kaebaja rikkus uuesti liikluseeskirju 8. mail 2022, hoides sõidu ajal telefoni vasakus käes (LS § 33 lg 11 p 1, vt dtl 61). On tõsi, et ka selle nõude rikkumisel võivad asjaolude halva kokkulangemise korral olla rasked tagajärjed. Siiski on tegu olulisest kiiruseületamisest mõnevõrra vähem ohtliku üleastumisega. Kaebajale määrati rikkumise eest LS § 2621 lg 2 p 3 alusel mõjutustrahv 20 eurot. Tegu moodustab mustri kaebaja muude liiklusalaste rikkumistega, hilisemad neist 2021. a mais tagasipööre keelatud kohas ning 2020. a-l riskeeriv juhtimine.
15.Kaebaja agressiivne käitumine lähisuhtekonfliktides on temast kui relvaomanikust tulenevate ohtude prognoosimisel asjakohane ja väga olulise tähendusega teave. Arvestada tuleb siiski ka sellega, et sellistest juhtumitest on möödunud märkimisväärne aeg. Viimane teadaolev konflikt, mille lahendamisse kaasati politsei, oli 2019. a veebruaris. 2020. a alguses lahutas kaebaja abielu. Ligi nelja ja poole aasta jooksul enne vaidlustatud otsuse tegemist kaebaja konfliktisituatsioonides käitumisega seotud alarmeerivat infot ei tuvastatud. Tegu on piisava ajaga selleks, et PPA-l tekkiks kohustus selgitada kaebaja käitumisele hinnangu andmisel, kas tema käitumismuster võib olla muutunud.
16.Mis puutub relvaseaduse nõuete rikkumisse 2020. a-l, siis selle puhul on tegu ühekordse juhtumiga. Rikkumise esile toomine kogumis muude rikkumiste ja probleemidega oli asjakohane, kuid selle mõju prognoosotsuse tegemisele pole kuigi oluline.
17.PPA tõdes vaidlustatud otsuses, et kaebaja viimane rikkumine jääb umbes aasta tagusesse aega. PPA leidis, et alarmeeriva sisuga juhtumitest möödunud aeg on liiga lühike selleks, et järeldada, et kaebaja varasem käitumine on jäänud minevikku ega kordu. Kaebajat positiivselt iseloomustavate asjaoludena on PPA esile toonud kaebaja väite, et ta on hea isa oma lastele ja toetab neid materiaalselt. Kaebajal on kõrgharidus ja kindel töökoht. Ta tegeleb aktiivselt laskespordiga. PPA leidis, et need asjaolud ei kaalu üles kaebaja toime pandud õigusrikkumisi.
18.Kohus leiab, et PPA ei ole kaebaja käitumisele hinnangut andes ja ohuprognoosi tehes asjakohaselt arvestanud kaebaja käitumismustrites toimunud muutusi aastate jooksul, mis eelnesid vaidlustatud otsuse tegemisele. PPA on viidanud kaebaja lähisuhtekonfliktidele, kuid pole põhjendanud, miks ta peab probleemi jätkuvalt oluliseks olukorras, kus viimastest teadaolevatest juhtumitest on möödas ligi neli ja pool aastat. Liiklusrikkumistele viidates pole PPA arvestanud sellega, et viimast kiiruseületamist, mida sai pidada kaebaja süstemaatiliseks probleemiks ja mis osundab loomuomasele ohutusreeglite eiramisele, lahutas otsuse tegemise ajast kaks aastat. PPA on tuginenud sellele, et viimane liiklusalane rikkumine oli kaebajal 2022.
8(9)
3-23-1642 a maikuus, s.o veidi enam kui aasta enne vaidlustatud otsuse tegemist. PPA ei ole otsuses aga isegi märkinud, mis laadi rikkumisega oli tegu (selle kohta sai kohus selgust pärast PPA-le kohtunõude esitamist) ega analüüsinud, kas tegu on juhtumiga, mis kinnitab varasema ohualti käitumismustri järjepidevat jätkumist.
19.Arvestades sellega, et kaebaja käitumismustrites on täheldatavad muutused paremuse poole, ei ole PPA veenvalt põhjendanud kaebajast kui relvaomanikust tema käitumise või eluviisi tõttu lähtuvat prognoositavat ohtu. Mida ebakindlam on inimese varasema õigusvastase käitumise pinnalt tehtav järeldus, et tema käitumine ja eluviis on jätkuvalt teda ennast või teisi ohustav, seda olulisem on selgitada välja ka taotlejat iseloomustavad positiivsed asjaolud ning neid hinnangu andmisel arvesse võtta. PPA on kaebajat relvaomanikuna positiivselt iseloomustavad asjaolud küll ära märkinud, kuid üksnes lakooniliselt leidnud, et need ohuhinnangut ümber ei lükka. Selline üldsõnaline selgitus ei ole praeguse juhtumi puhul piisav ega veena selles, et PPA on kõiki olulisi asjaolusid tegelikult arvestanud. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada.
20.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palus mõista vastustajalt välja õigusabikulud 1170 eurot ja 75 senti (õigusabi osutamise aeg 6 tundi ja 30 minutit, tunnihind 150 eurot. Lisandub käibemaks; 6 h ja 15 minuti puhul 20%, 15 minuti puhul 22%). Kaebaja palub kanda selle summa W OÜ arveldusarvele. Kohus leiab, et taotletud menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista nii taotletud õigusabikulud kui ka tasutud riigilõiv 20 eurot, kokku seega 1190 eurot ja 75 senti.
21.Otsuse avaldamisel tuleb X ja Y nimed asendada tähemärkidega nende eraelu kaitseks (HKMS § 175 lg-d 3 ja 4). Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.