Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
05.03.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-2684
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 määruse peale haldusasjas nr 3-23-2684.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 määrus haldusasjas nr 3-23-2684 muutmata.
3.Vabastada X käesoleva määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused vene keelde.
Määruse avaldamisel asendada isiku nimi tähemärgiga.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.08.2022 Valgas kinni X koos kaaslasega. Puudutatud isikul ei olnud kehtivat reisidokumenti ja tal puudus Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus. Isik esitas kontrollimisel PPA-le Y nimele väljastatud Venemaa Föderatsiooni passi ja X nimele väljastatud välismaalase registreerimise koreakeelse kaardi. Isik avaldas kinnipidamisel soovi saada rahvusvahelist kaitset. Ta peeti kuni 48 tunniks kinni välismaalasele
3-23-2684 rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. Tartu Halduskohus andis 03.08.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-1647 PPA-le loa isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.10.2022. Tallinna Halduskohus pikendas puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega 03.10.2022, 02.02.2023, 01.06.2023 ja 28.09.2023 määrustega. Tartu Ringkonnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on nimetatud halduskohtu määruste peale esitatud määruskaebused jätnud rahuldamata. Riigikohus on jätnud ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebused menetlusse võtmata.
2.PPA lükkas 27.01.2023 otsusega nr 12208020063-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, lugedes selle selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 7 ja 9 alusel (p-d 1 ja 2) ning tegi Xle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (p 3) ja kohaldas sissesõidukeeldu 5 aastaks (p 4). Puudutatud isik vaidlustas PPA 27.01.2023 otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-23-446). Tallinna Halduskohus jättis 26.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, kuid peatas 26.05.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras PPA 27.01.2023 otsuse kehtivuse kuni haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Puudutatud isik esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus muutis 24.11.2023 määrusega esialgse õiguskaitse abinõu ja peatas PPA 27.01.2023 otsuse resolutsiooni p 3 (s.o lahkumisettekirjutus) täitmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
3.PPA pidas puudutatud isiku 27.11.2023 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel ja esitas Tallinna Halduskohtule taotluse tema kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.11.2023 määrusega nr 3-23-2684 PPA taotluse ning andis loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.01.2024. X esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.01.2024 määrusega X määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määruse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
4.PPA esitas 23.01.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 25 lg 1 alusel, kuna isiku suhtes esineb VSS § 23 lg 1 p-s 1 sätestatud alus. Isiku suhtes esineb jätkuvalt põgenemisoht. X saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks (VSS § 68 p 8). Ka isik ise kinnitas, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isiku väitel on ta varasemalt ka Koreas taotlenud rahvusvahelist kaitset Venemaa eest poliitilistel põhjustel ning selle saanud, kuid 2019. a-l läinud tagasi Venemaale. Menetluse käigus ei tõendanud isik, et ta oleks saanud Koreas rahvusvahelist kaitset ning esitas teadvalt PPA-le võltsitud dokumendi. Isik taotleb Eestis rahvusvahelist kaitset väidetavalt samadel põhjustel, mis Koreas, olles vahepeal tagasi pöördunud riiki, mille eest ta kaitset taotleb. Isiku ütlustest nähtub, et ta lahkus Venemaalt ja on viibinud Koreas pikka aega, pärast aga pöördus tagasi Venemaale ning otsustas Eestisse tulla siis, kui ei õnnestunud minna uuesti Koreasse ega Soome. Asjaolu, et isik on karistatud Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg 3 (alaealise vägistamine) alusel ning põgeneb enda karistuse kandmise eest Venemaalt, on tõendatud. Isikul on kandmata vanglakaristus 7 aastat 9 kuud ja 15 päeva. Puudutatud isiku õigusvastane käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist mõnda ühiskonna põhihuvi kahjustavat ohtu, mis muudab tema kinnipidamise vältimatult vajalikuks (VSS § 68 p 4). X puhul ei ole välistatud, et ta jätkaks Eestis viibides laste vastu suunatud kuritegude 2(6)
3-23-2684 toimepanemist. Seetõttu säilib isiku puhul oht avalikule korrale. Alaealiste vastu suunatud kuriteod on käsitatavad üldohtlikena. Alaealiste vastu seksuaalset huvi tundvad isikud on oma tegevuses järjepidevad. X asjade hulgast leiti ka määrus kriminaalmenetluse algatamiseks internetis laste seksuaalse ahvatlemise osas. Alates isiku kinnipidamisest oli selge, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita ja otsib muid viise, kuidas saavutada endale sobilikum tulem. Seega esineb ka VSS § 68 p-s 6 nimetatud asjaolu. Põgenemise ohtu suurendab ka see, et isik on saanud oma rahvusvahelise kaitse taotluses tagasilükkava otsuse ja kohtud on seisukohal, et isik on oht avalikule korrale. Perspektiiv, et isik saaks Eestis rahvusvahelise kaitse, on olematu. Isiku suhtumist Eesti õiguskorda iseloomustab ka tema käitumine kinnipidamiskeskuses. Isiku käitumine on üleolev ning isik on ähvardanud, et ta on oma teadmisi kasutades võimeline toime panema teo, millega ta on suuteline teisi tapma. Isiku osas on alustatud mitmeid distsiplinaarmenetlusi. Isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid, kuivõrd esineb põgenemisoht ning isik ohustab avalikku korda. Kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne abinõu, et PPA-l oleks võimalik tagada isiku väljasaatmine. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud majutus, toitlustus, vajadusel arstiabi ja on võimalus viibida värske õhu käes.
5.PPA jäi 26.01.2024 kohtuistungil oma taotluse juurde. Isik rikub jätkuvalt kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirju (isik omab keelatud esemeid, nt sularaha, žiletiterad, juhtmed, Xbox). Isiku osas esinev põgenemisoht ei ole ära langenud. Isik on PPA-le korduvalt väljendanud, et ta ei kavatse Venemaale lahkuda, mõistmata seda, et talle on tehtud lahkumisettekirjutus ning ta ei saa ise valida, kuhu ta soovib lahkuda. Isiku esindaja poolt esitatud kohtulahend haldusasjas nr 3-23-1012 (mis puudutab isiku kaaslast) ei ole asjakohane, kuna asjaolud ei ole identsed praeguse asjaga ning isikut ei hoita kinni ebaseaduslikult. Hetkel on pooleli isiku dokumenteerimine, ent see ei ole takistuseks isiku väljasaatmisel, kuna ta on Venemaal tagaotsitav.
6.X selgitas 26.01.2024 kohtuistungil, et talle ei ole PPA taotlust tutvustatud, ent kui see on samasugune nagu viimased PPA taotlused, siis jääb ta eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. Isik selgitas, et ta on kaasa aidanud enda dokumenteerimisele, sh on ta nõus tasuma dokumentide vormistamise eest. Isik on nõus täitma mis tahes Eesti riigi korraldusi ja ta teeb PPA-ga koostööd. Seoses Venemaale lahkumisega märkis isik, et soovib ära oodata lõpliku lahendi menetluses, mis puudutab tema rahvusvahelise kaitse taotlust. Kui lõpuks otsustatakse, et ta peab Venemaale minema, siis ei vaidle isik sellele vastu. Samas märkis ta, et Venemaal ähvardab teda oht ning kui talle ikkagi ei võimaldada rahvusvahelist kaitset siin Eestis, siis ta sooviks legaalselt liikuda mõnda kolmandasse riiki. Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses kokku juba ligi 1,5 aastat. Üksnes sisekorraeeskirjade rikkumine ei saa olla põhjuseks, miks isikut jätkuvalt kinni pidada. Esindaja esitas kohtule Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 otsuse nr 3-23-1012, millega halduskohus rahuldas osaliselt isiku elukaaslase kaebuse PPA vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. PPA hinnangul esines ka kaebaja kaaslase osas põgenemisoht, ent pärast kinnipidamiskeskusest vabastamist ta ei põgenenud.
7.Tallinna Halduskohus andis 26.01.2024 määrusega loa X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.05.2024 (k.a). Isiku osas esineb jätkuvalt põgenemisoht. Sealjuures ei ole asjaoludes toimunud selliseid muutusi, mis annaks aluse varasemat hinnangut põgenemisohu osas muuta. Isik on Venemaal süüdi mõistetud alaealise vägistamise eest ja tal on kandmata vanglakaristus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2023 ja 30.10.2023 määrused nr 3-22-1647; 24.11.2023 määrus nr 33(6)
3-23-2684 23-446, 12.01.2024 määrus nr 3-23-2684). See asjaolu näitab isiku suhtumist õiguskorda ega tekita usaldust, et isik on vabaduses viibides PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Isik on ka kinnipidamiskeskuses korduvalt rikkunud sisekorraeeskirju, olles samal ajal nendega kursis. Ka see asjaolu näitab isiku negatiivset suhtumist ja hoiakut õiguskorda. PPA esitatud andmetes puudub alus kahelda (vt ka taotlusele lisatud PPA 10.01.2024 ja 16.01.2024 kirjad). Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isik on väljendanud soovimatust oma lahkumiskohustust täita. Isik on PPA-le väljendanud, et ei soovi Venemaale naasta, vaid soovib lahkuda Ukrainasse, Iisraeli või Lõuna-Koreasse (vt Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 otsus nr 3-23446, p 65). Praeguses asjas toimunud 26.01.2024 kohtuistungil märkis isik samuti, et kuna Venemaal ähvardab teda oht, siis ta sooviks lahkuda mõnda teise riiki (mitte Venemaale). Kindel ei saa olla ka selles, et isiku ebaseadusliku piiriületuse eesmärgiks oli soov taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isikule on rahvusvahelise kaitse andmisest keeldutud ja talle on tehtud sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Venemaale ning halduskohus on jätnud isiku kaebuse 26.05.2023 otsusega nr 3-23-446 rahuldamata. Seega on endiselt põhjendatud seisukoht, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla enam PPA-le väljasaatmistoiminguteks kättesaadav. Kaebaja esindaja esitatud Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 otsus asjas nr 3-23-1012, millega halduskohus rahuldas osaliselt isiku kaaslase kaebuse PPA vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, ei anna alust muuta kohtu seisukohta praeguses asjas (eeskätt kohtu seisukohta isiku põgenemisohu osas). Kohus hindab, kas isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 25 lg 1 alusel on põhjendatud. Viidatud kohtulahend puudutas aga VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamist. Leebemad järelevalvemeetmed ei ole põgenemisohu tõttu praegusel juhul tõhusad. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab usaldust isiku suhtes. X senine käitumine ei ärata piisavat usaldust, et ta oma lubadustele vaatamata reegleid / õiguskorda ka tegelikult järgiks ning oleks PPA-le väljasaatmistoiminguteks kättesaadav. Kinnipidamist ei ole põhjust pidada ka ebaproportsionaalseks selle kestuse tõttu. Kinnipidamise tähtaja pikendamine kuni 26.05.2024 (s.o 4 kuu võrra) ei ületa VSS § 25 lg-s 1 sätestatud kuue kuu pikkust perioodi. Isiku kinnipidamine ei ole vastuolus tema tervise kaitsega või turvalisuse tagamisega (VSS § 23 lg 4). Kinnipidamiskeskuses on tagatud tervishoiuteenuse saamine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X palub 09.02.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Puudutatud isik jääb varasema seisukoha juurde, et Eesti kohus ei saa kontrollida Venemaa Föderatsiooni kohtuotsuse ja kriminaalmenetluse seaduslikkust. Kohtud ei ole sellekohase kohtuotsusega tutvunud ega teinud lõpuni selgeks juhtumi kõiki asjaolusid. Puudutatud isik on varasemal märkinud, et Venemaa Föderatsiooni kohtud ei ole alati usaldusväärsed ja kohtumenetlusi võidakse kasutada isikute represseerimiseks. Isikul ei ole võimalik kuidagi esitada tõendeid, et temale määratud karistus on fabritseeritud. Puudutatud isik suhtub positiivselt Eesti õigussüsteemi. Põgenemisoht on põhjendamata. Isegi kui esineb mõni VSS §s 68 nimetatud asjaolu, ei saa põgenemisohu tuvastamisel lähtuda ainult selles sättes loetletud alustest, vaid seda tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. Isik on menetluses igati kaasa aidanud. Kohus oleks pidanud rakendama leebemaid järelevalvemeetmeid. 4(6)
3-23-2684 Puudutatud isik on viibinud kinnipidamiskeskuses juba üle aasta ja viie kuu, mistõttu on tema kinnipidamine ebaproportsionaalne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
10.Puudutatud isik palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest. Tartu Ringkonnakohus andis puudutatud isikule 16.08.2022 määrusega riigi õigusabi esindamaks teda kinnipidamist puudutavas kohtumenetluses. Pole alust arvata, et isiku majanduslik seisund oleks praeguseks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku taotluse osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Seega tuleb kohtumääruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida vene keelde.
11.Halduskohus on puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise loa andmisel õigesti tuginenud VSS § 23 lg 1 p-le 1. VSS § 23 lg 1 p 1 kohaselt võib paigutada Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinnipidamiskeskusesse, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11). Direktiivi 2008/115/EÜ art 3 p 7 järgi tuleb mõiste „põgenemise oht“ sisustada õigusaktides kehtestatud objektiivsete kriteeriumite alusel. Eesti õiguses on need sätestatud VSS §-s 68. Isiku põgenemise ohtu ei saa siiski järeldada pelgalt mõne VSS §-s 68 sätestatud asjaolu esinemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata, arvestades kogumis kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18). VSS § 68 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4); välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6); välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (p 8).
12.Halduskohus on õigesti järeldanud, et puudutatud isikust lähtub põgenemisoht VSS § 68 p-dest 4, 6 ja 8 tulenevalt, arvestades seejuures konkreetset isikut ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leidis 12.01.2024 praeguses asjas tehtud määruse p-s 11 järgnevat: „/.../PPA on esitanud piisavalt usaldusväärseid andmeid, et isik on Venemaal süüdi mõistetud alaealise vägistamise eest ja tal on kandmata vanglakaristus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2023 ja 30.10.2023 määrused nr 3-22-1647; 24.11.2023 määrus nr 3-23-446). PPA on haldusasja nr 3-22-1647 raames esitanud 30.05.2023 halduskohtule Interpoli raporti, mille kohaselt on puudutatud isik Venemaal rahvusvaheliselt tagaotsitav alates 03.11.2022 ja ta on süüdi mõistetud alaealise vägistamise eest Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg 3 järgi. Nimetatud asjaolu osutab, et isik suhtub õiguskorda negatiivselt, ning see vähendab 5(6)
3-23-2684 usaldust, et ta on vabaduses viibides PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Kohtute hinnangul ei ole puudutatud isiku seni esitatud väidetest võimalik järeldada talle määratud karistuse fabritseeritust. /.../ Lisaks annavad isiku käitumine Eestis ja PPA-le antud ütlused alust arvata, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on PPA-le väljendanud, et ei soovi Venemaale naasta, vaid soovib lahkuda Ukrainasse, Iisraeli või LõunaKoreasse (vt Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 otsus nr 3-23-446, p 65). Soovi lahkuda Ukrainasse on puudutatud isik väljendanud ka halduskohtu 28.11.2023 istungil (istungi protokoll ja helisalvestis alates kell 00:37:44). Tallinna Ringkonnakohus on 28.11.2022 määruses nr 3-22-1647 (p 12) analüüsinud üksikasjalikult isiku väiteid seoses Eestisse tulekuga ja siin rahvusvahelise kaitse taotlemisega. Ringkonnakohus järeldas isiku käitumise ja ütluste põhjal kogumis, et tema tegelik soov ei olnud Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid siit edasi liikuda, tõenäoliselt mõnda teise Schengeni ala liikmesriiki. Arvestades, et isikule on praeguseks rahvusvahelise kaitse andmisest keeldutud ja talle on tehtud sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Venemaale, mille õiguspärasust on esimese astme kohus kontrollinud, on kokkuvõttes endiselt põhjendatud seisukoht, et vabaduses viibides võib isik põgeneda ja tema lahkumiskohustust ei ole võimalik tulemuslikult täita.“ Asjaoludes ei ole toimunud selliseid muutusi ja määruskaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaks aluse ringkonnakohtu varasemat hinnangut muuta. Halduskohus on õigesti märkinud, et isiku negatiivset suhtumist ja hoiakut Eesti õiguskorda iseloomustab täiendavalt tema käitumine kinnipidamiskeskuses (PPA 23.01.2024 taotlusele lisatud10.01.2024 ja 16.01.2024 kirjad). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda PPA esitatus. Soovi lahkuda mõnda teise riiki kui Venemaa väljendas isik jätkuvalt ka halduskohtu 26.01.2024 kohtuistungil. Seega on põhjendatud PPA ja halduskohtu seisukoht, et isiku osas esineb jätkuvalt põgenemisoht.
13.Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole isikust lähtuva põgenemisohu tõttu põhjendatud, sest põgenemisoht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Kuigi kinnipidamisega kaasneb eraelu ja vabaduspõhiõiguse riive, on see taotletava eesmärgi suhtes – tagada väljasaatmismenetlust – proportsionaalne. Kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne ka selle kestuse (VSS § 25 lg 1) või isiku tervise ja turvalisuse aspektist. Määruskaebuses ei ole toodud välja asjaolusid, mille põhjal saaks jätkuvat kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (mh puuduvad andmed, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust).
14.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.01.2024 määrus muutmata.
15.Ringkonnakohus asendab avaldatavas lahendis isiku nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.