Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
12.01.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-2684
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigu-tamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja KB Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määruse peale haldusasjas nr 3-23-2684.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-23-2684 muutmata, kuid muuta osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Vabastada X käesoleva määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.08.2022 kell 03.30 Valgas kinni X koos kaaslasega. Puudutatud isikul ei olnud kehtivat reisidokumenti ja tal puudus Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus. Isik esitas kontrollimisel PPA-le Y nimele väljastatud Venemaa Föderatsiooni passi ja X nimele väljastatud välismaalase registreerimise koreakeelse kaardi. Isik avaldas kinnipidamisel soovi saada rahvusvahelist kaitset. Ta peeti kuni 48 tunniks kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. Tartu Halduskohus andis
3-23-2684 03.08.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-1647 PPA-le loa isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.10.2022. Tallinna Halduskohus pikendas puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega 03.10.2022, 02.02.2023, 01.06.2023 ja 28.09.2023 määrustega. Tartu Ringkonnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on nimetatud halduskohtu määruste peale esitatud määruskaebused jätnud rahuldamata. Riigikohus on jätnud ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebused menetlusse võtmata.
2.PPA tegi 27.01.2023 otsuse nr 12208020063-1, millega lükkas X rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, lugedes selle selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 7 ja 9 alusel (p-d 1 ja 2) ning tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (p 3) ja kohaldas sissesõidukeeldu 5 aastaks (p 4). Puudutatud isik vaidlustas PPA 27.01.2023 otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-23-446). Tallinna Halduskohus jättis 26.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, kuid peatas 26.05.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras PPA 27.01.2023 otsuse kehtivuse kuni haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Puudutatud isik esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus muutis 24.11.2023 määrusega esialgse õiguskaitse abinõu ja peatas PPA 27.01.2023 otsuse resolutsiooni p 3 (s.o lahkumisettekirjutus) täitmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus selgitas, et puudutatud isiku esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks on kaitsta teda Eestist väljasaatmise eest ja tagada tema osalemine kohtumenetluses. Seetõttu piisab praeguses asjas lahkumisettekirjutuse täitmise peatamisest ning puudub vajadus peatada vaidlustatud otsuse kehtivus tervikuna. Selliselt on täidetud isiku eesmärk kohtumenetluse ajal Eestis viibida ning esialgse õiguskaitse kohaldamine ei takista samas PPAl teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks.
3.PPA pidas puudutatud isiku 27.11.2023 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel ja esitas Tallinna Halduskohtule taotluse tema kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2023 määrus lõpetas puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse seisundi. Isiku jätkuv kinnipidamine on vältimatult vajalik Eesti Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku kaitseks ning kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpliku otsuse jõustumiseni ja tulevikus sunniviisiliseks väljasaatmiseks. Puudutatud isik ei täida kaasaaitamiskohustust, takistades enda väljasaatmist rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega. PPA on tõendanud, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu. Isikul puudub reisidokument tema väljasaatmiseks kodakondsusjärgsesse riiki. Puudutatud isikul esineb põgenemisoht VSS § 68 lg-te 4, 6 ja 8 alusel. PPA on tõendanud, et isik on Venemaal tagaotsitav Venemaa Föderatsiooni karistusseadustiku § 131 lg 3 – alaealise vägistamine – alusel. Isikul on kandmata 7 aasta 9 kuu ja 15 päeva pikkune vanglakaristus. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Alates isiku kinnipidamisest on olnud selge, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ja otsib muid viise, kuidas saavutada endale sobilikum tulem.
4.X selgitas istungil, et ta ei põgene, sest tal on Eestis elukaaslane. Puuduva reisidokumendi saamiseks on ta nõus minema Venemaa Föderatsiooni saatkonda. Isiku suhtes ei saa kohaldada VSS sätteid. Ei ole tõendatud, et talle on Venemaal tehtud süüdimõistev kohtuotsus.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 28.11.2023 määrusega PPA taotluse ning andis loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.01.2024. Puudutatud isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks (vt välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1). Tema rahvusvahelise kaitse seisund lõppes 24.11.2023 määrusega koosmõjus Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 otsusega, millega kohus jättis rahuldamata kaebuse PPA 27.01.2023 otsuse peale. Lõpliku otsusega muutus isiku staatus rahvusvahelise kaitse taotlejast Eesti 2(6)
3-23-2684 Vabariigis seadusliku aluseta viibivaks välismaalaseks (VRKS § 31 lg 1 p 2, § 31 lg 2). Ringkonnakohus ei peatanud 24.11.2023 määrusega PPA 27.01.2023 otsuse kehtivust, vaid üksnes lahkumisettekirjutuse täitmise. Seega leidis PPA taotluses põhjendatult, et 24.11.2023 määrusega muutus isik ilma seadusliku aluseta Eesti Vabariigis viibijaks. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine on lubatud, kui järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimist (VSS § 23 lg 1). Kinnipidamine on lubatud eelkõige, kui esineb välismaalase põgenemise oht (VSS § 23 lg 1 p 1) ning puudub reisidokument (VSS § 23 lg 1 p 3). VSS § 23 lg 1 kohaldamiseks piisab, kui on tõenäoline, et rahvusvahelise kaitse menetluse tulemusel ei saa isik rahvusvahelise kaitse seisundit, mis tähendab lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. Sellise järelduse saab teha nii Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 otsuse kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2023 määruse alusel. Seega ei takista ringkonnakohtu 24.11.2023 määrus isiku kinnipidamist. VSS §-s 10 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole võimalik põgenemisohu korral. Kohus saab teha prognoosotsuse põgenemisohu kohta isiku varasema käitumise alusel (VSS § 68 p 6). Põgenemisoht tähendab seda, et isik ei pruugi olla PPA-le kättesaadav tema väljasaatmise täitmiseks. Tallinna Halduskohus on 26.05.2023 otsuses (p 65) põhjalikult hinnanud, miks on alust arvata, et vabaduses olles ei oleks isik PPA-le kättesaadav tema Venemaale väljasaatmiseks. Selle kohaselt selgitas puudutatud isik 20.01.2023 PPA-le, et palub enda väljaandmist Ukrainale või soovib koos elukaaslasega minna Israeli. Samuti soovib ta võimalusel tagasi pöörduda Lõuna-Koreasse. Venemaale ei soovi isik naasta, kuna seal on oht, et ta peab olema vangis 16–20 aastat. Tallinna Ringkonnakohus leidis 28.11.2022 määruses, et puudutatud isiku põgenemisohtu kinnitavad ka isiku vastuolulised ütlused, miks ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust PPA-le viivitamatult pärast Eestisse saabumist. Isiku ütlused kinnitavad, et isiku soov ei olnud jääda Eestisse, vaid siit lahkuda. Isiku käitumine viitab sellele, et tema sihtriik ei olnud Eesti. Nende põhjendustega tuleb nõustuda. Need kinnitavad PPA veendumust, et isik ei soovi täita lahkumisettekirjutust Venemaale minekuks. Lisaks saab põgenemisohtu sisustada VSS § 68 lg 4 alusel. Kohtud on korduvalt (viimati Tallinna Ringkonnakohus 30.10.2023 määruse nr 3-22-1647 p-s 11) tõdenud, et PPA on esitanud piisavalt usaldusväärseid andmeid, et isik on süüdi mõistetud alaealise vägistamise eest ja tal on kandmata vanglakaristus 7 aastat 9 kuud ja 15 päeva. Asjaoludest nähtuvalt puudub isikul ka reisidokument, mis võimaldab teda Venemaale välja saata. Puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VSS § 23 lg 4).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub määruskaebuses halduskohtu 28.11.2023 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Täidetud ei ole VSS § 68 p-s 6 sätestatud asjaolu. Puudutatud isik ei ole enda käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust. PPA ega kohtud ei ole põgenemisohtu põhjendanud. Kohtute hinnang, et põgenemisoht tuleneb isiku vastuolulistest ütlustest, on arusaamatu. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse PPA ametnikega kohtumisel, mitte tema kinnipidamise tõttu. Ta ei viivitanud rahvusvahelise kaitse taotlemisega ega ole andnud vastuolulisi ütlusi. Samuti jääb puudutatud isik selle juurde, et Eesti kohus ei saa kontrollida Venemaa Föderatsiooni kohtuotsuse ja kriminaalmenetluse seaduslikkust. Kohtud ei saa arvestada isikule väidetavalt mõistetud karistust, sest nad ei ole sellekohase kohtuotsusega tutvunud ega teinud lõpuni selgeks juhtumi kõiki asjaolusid. Puudutatud isik on menetluse käigus märkinud, et Venemaa kohtud ei ole alati usaldusväärsed ja kohtumenetlusi võidakse 3(6)
3-23-2684 kasutada isikute represseerimiseks. Isikul ei ole võimalik kuidagi esitada tõendeid, et temale määratud karistus on fabritseeritud. Isegi kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, ei saa põgenemisohu tuvastamisel lähtuda ainult selles sättes loetletud alustest, vaid seda tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. Puudutatud isik on menetluses igati kaasa aidanud. Kohus ega PPA ei ole piisavalt põhjendanud, miks lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks ei piisa VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmetest, ennekõike kindlaksmääratud elukohas elamise ja PPA-s enda registreerimise kohustusest. Puudutatud isik on kinnipidamiskeskuses olnud juba üle aasta ja nelja kuu, mistõttu on tema kinnipidamine ebaproportsionaalne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt loetakse lõplikuks otsuseks VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Sama sätte lg 2 kohaselt lõpeb lõpliku otsuse tegemisega rahvusvahelise kaitse menetlus. Kuna halduskohus jättis PPA 27.01.2023 otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu 24.11.2023 määrusest tulenevalt ei ole PPA 27.01.2023 otsuse kehtivus enam tervikuna peatatud, selgitas halduskohus õigesti, et puudutatud isikul ei ole enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatust. Puudutatud isik on välismaalane, kellel ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust ja kes on PPA 27.01.2023 otsuse alusel kohustatud Eestist lahkuma. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et põhimõtteliselt on puudutatud isikut võimalik VSS § 23 lg 1 alusel kinni pidada (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2022 määrus nr 3-22-605).
9.Halduskohtu määrusest võib aru saada, et halduskohtu hinnangul on puudutatud isiku kinnipidamine põhjendatud VSS § 23 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel. VSS § 23 lg 1 kohaselt võib paigutada Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinnipidamiskeskusesse, kui VSS-is sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11). VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 68. Halduskohus leidis, et puudutatud isikul esineb põgenemisoht VSS § 68 p-des 4 ja 6 nimetatud asjaolude tõttu. Nimetatud sätete järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4); ja välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). VSS §-s 68 sätestatud asjaolud peavad põgenemisohu tuvastamiseks kindlasti esinema, kuid põgenemisohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ja hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5).
10.Halduskohtu seisukoht, et puudutatud isikul esineb VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus, ei ole põhjendatud. Kuni 17.06.2022 kehtinud VSS redaktsioonis oli samasisuline kinnipidamise alus sätestatud § 15 lg 2 p-s 3. Kohtupraktika kohaselt tuleb 4(6)
3-23-2684 nimetatud alust tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). Kuigi asjaoludest nähtuvalt puudub isikul Venemaale tagasipöördumiseks vajalik reisidokument, ei ole PPA ega halduskohus väitnud, et isik ei aita kaasa selle hankimisel. Puudutatud isik selgitas 28.11.2023 istungil, et ta on dokumentide saamiseks valmis koostööd tegema (vt istungi protokoll ja helisalvestis kell 00:37:44). Puudutatud isiku kinnipidamisel ei saanud seega tugineda VSS § 23 lg 1 p-le 3 ja ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu määruse põhjendusi.
11.Ringkonnakohus jagab aga halduskohtu seisukohta, et puudutatud isikut võib kinni pidada VSS § 23 lg 1 p 1 alusel. Halduskohus tuvastas õigesti puudutatud isikust lähtuva põgenemisohu VSS § 68 p-dest 4 ja 6 tulenevalt, arvestades konkreetset isikut ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Nagu halduskohus selgitas, on kohtud korduvalt leidnud, et PPA on esitanud piisavalt usaldusväärseid andmeid, et isik on Venemaal süüdi mõistetud alaealise vägistamise eest ja tal on kandmata vanglakaristus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2023 ja 30.10.2023 määrused nr 3-22-1647; 24.11.2023 määrus nr 3-23-446). PPA on haldusasja nr 3-22-1647 raames esitanud 30.05.2023 halduskohtule Interpoli raporti, mille kohaselt on puudutatud isik Venemaal rahvusvaheliselt tagaotsitav alates 03.11.2022 ja ta on süüdi mõistetud alaealise vägistamise eest Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi § 131 lg 3 järgi. Nimetatud asjaolu osutab, et isik suhtub õiguskorda negatiivselt, ning see vähendab usaldust, et ta on vabaduses viibides PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Kohtute hinnangul ei ole puudutatud isiku seni esitatud väidetest võimalik järeldada talle määratud karistuse fabritseeritust. Ka praeguses määruskaebuses ei ole esitatud väiteid, mille põhjal tuleks isikule määratud karistuse osas asuda teistsugusele seisukohale. Lisaks annavad isiku käitumine Eestis ja PPA-le antud ütlused alust arvata, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on PPA-le väljendanud, et ei soovi Venemaale naasta, vaid soovib lahkuda Ukrainasse, Iisraeli või LõunaKoreasse (vt Tallinna Halduskohtu 26.05.2023 otsus nr 3-23-446, p 65). Soovi lahkuda Ukrainasse on puudutatud isik väljendanud ka halduskohtu 28.11.2023 istungil (istungi protokoll ja helisalvestis alates kell 00:37:44). Tallinna Ringkonnakohus on 28.11.2022 määruses nr 3-22-1647 (p 12) analüüsinud üksikasjalikult isiku väiteid seoses Eestisse tulekuga ja siin rahvusvahelise kaitse taotlemisega. Ringkonnakohus järeldas isiku käitumise ja ütluste põhjal kogumis, et tema tegelik soov ei olnud Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid siit edasi liikuda, tõenäoliselt mõnda teise Schengeni ala liikmesriiki. Arvestades et isikule on praeguseks rahvusvahelise kaitse andmisest keeldutud ja talle on tehtud sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Venemaale, mille õiguspärasust on esimese astme kohus kontrollinud, on kokkuvõttes endiselt põhjendatud seisukoht, et vabaduses viibides võib isik põgeneda ja tema lahkumiskohustust ei ole võimalik tulemuslikult täita.
12.Kuna isikul esineb põgenemisoht, ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Kinnipidamisega kaasneb eraelu- ja vabaduspõhiõiguse riive, kuid see on taotletava eesmärgi suhtes – tagada väljasaatmismenetlust – proportsionaalne. Asjaoludest ei nähtu, et kinnipidamine oleks ebaproportsionaalne isiku tervise või turvalisuse aspektist. Kinnipidamist ei ole alust hinnata ebaproportsionaalseks ka üksnes selle kestuse tõttu. Puudutatud isik on paigutatud kinnipidamiskeskusesse VSS § 23 lg 1 alusel kuni kaheks kuuks ja VSS § 25 lg 3 kohaselt ei arvestata väljasaadetava kinnipidamise aja hulka VRKS alusel toimunud kinnipidamist. Isiku väljasaatmist ei ole põhjust pidada perspektiivituks. PPA taotluse esitamise ajal oli väljasaatmismenetlus alles algusfaasis ja PPA ei olnud veel saanud alustada vajalike toimingute tegemisega. 5(6)
3-23-2684
13.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 28.11.2023 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
14.Puudutatud isik palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest. Tartu Ringkonnakohus andis puudutatud isikule 16.08.2022 määrusega riigi õigusabi esindamaks teda kinnipidamist puudutavas kohtumenetluses. Pole alust arvata, et isiku majanduslik seisund oleks praeguseks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku taotluse osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Seega tuleb kohtumääruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida vene keelde. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.