Maivo Kärdi (Kärt) taotlus riigi õigusabi saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks seoses haldusasjaga nr 3-23-1543
RESOLUTSIOON
Jätta Maivo Kärdi riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse taotlejale kätte.
ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik Maivo Kärt esitas 8. veebruaril 2024 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, et pöörduda haldusasjaga nr 3-23-1543 seotud asjaoludel Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK). Taotleja soovib riigi õigusabi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevatele nõuetele vastava kaebuse koostamiseks. Taotleja arvates on vangla ja riigisisesed kohtud rikkunud EIÕK artiklist 3 tulenevaid nõudeid. Samuti on taotleja arvates riigisisesed kohtud oma otsustega rikkunud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 lõiget 1 ja § 25 lõiget 1.
2.Riigikohtu erikogu asus 28. veebruari 2022. a määruses nr 3-21-3011 seisukohale, et kui isik taotleb riigi õigusabi selleks, et pöörduda haldusasjast võrsunud vaidluse lahendamiseks EIK-i, kuulub taotluse lahendamine halduskohtu pädevusse. Kohus lähtub eeltoodud Riigikohtu erikogu määruses toodud juhistest ning vaatab M. Kärdi riigi õigusabi taotluse sisuliselt läbi.
3.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 37 lõige 1 sätestab, et Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel viibiv isik, kes vastab sama seaduse § 6 lõike 1 nõuetele, võib samas seaduses ettenähtud korras saada riigi õigusabi kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks kuni võimaluse tekkimiseni taotleda õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtult, kui tema kaebuse aluseks oleva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide väidetava rikkumise on toime pannud Eesti riik. RÕS § 37 lõike 3 järgi keeldub kohus riigi õigusabi andmisest, kui ta leiab, et esitatav kaebus ei oleks EIÕK artikli 35 kohaselt vastuvõetav.
EIÕK artikkel 35 sätestab EIK-i esitatud kaebuse vastuvõetavuse kriteeriumid.
3-24-375 EIÕK artikli 35 esimese lõike kohaselt võib EIK asja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning nelja kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. EIÕK artikli 35 kolmanda lõike järgi tunnistab kohus vastuvõetamatuks artikli 34 alusel esitatud kaebuse, kui: a) kaebus ei ole kooskõlas konventsiooni või selle protokollidega, on selgelt põhjendamatu või sellega kuritarvitatakse kaebeõigust või b) kaebuse esitaja ei ole kandnud märkimisväärset kahju, välja arvatud juhul, kui konventsioonis ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamine nõuab kaebuse sisulist läbivaatamist.
5.Kohus leiab, et M. Kärdi taotlus tuleb jätta RÕS § 37 lõike 3 alusel rahuldamata, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei oleks tema EIK-i esitatav kaebus EIÕK artikli 35 kohaselt vastuvõetav.
6.Kohtute infosüsteemist nähtuvad seoses haldusasjaga nr 3-23-1543 järgmised asjaolud:
6.1.Taotleja esitas 9. juulil 2023 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest 2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt kahjustas vangla taotleja tervist, sest taotleja arvates nakatus ta vangla süül COVID-19 viirusega, samuti ei võimaldanud vangla taotlejal helistada kaitsjale, millega alandas tema inimväärikust. Kaebusele olid lisatud menetlusabi taotlused kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.
6.2.Tartu Halduskohus tagastas 28. augusti 2023. a määrusega kaebuse osas, milles taotleja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist COVID-19 viirusesse nakatumise eest kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu (resolutsiooni p 1), võttis haldusasja materjalide juurde väljavõtte taotleja vabakasutuskontost ajavahemiku 9. märts 2023 kuni 8. juuli 2023 kohta (resolutsiooni p 2), jättis taotluse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3), jättis kaebuse käiguta (resolutsiooni p 4) ning andis taotlejale kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks tähtaja kolm päeva kohtumääruse resolutsiooni p 3 jõustumisest (resolutsiooni p 5). Lisaks jättis halduskohus rahuldamata riigi õigusabi taotluse (resolutsiooni p 6).
6.3.Tartu Halduskohus tagastas 20. septembri 2023. a määrusega kaebuse riigilõivu tasumata jätmise tõttu.
6.4.Tartu Ringkonnakohus tagastas 22. novembri 2023. a määrusega taotleja määruskaebuse halduskohtu 20. septembri 2023. a määruse peale.
6.5.Tartu Ringkonnakohus tegi 5. detsembril 2023 määruse, millega tagastas taotleja määruskaebuse halduskohtu 28. augusti 2023. a määruse resolutsiooni p-de 1, 3 ja 6 peale.
6.6.Riigikohtu halduskolleegium tühistas 15. jaanuari 2024. a määrusega Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2023. a määruse ja Tartu Halduskohtu 20. septembri 2023. a määruse ning saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule. Riigikohus märkis, et vaidlusalune ringkonnakohtu 22. novembri 2023. a määrus on tehtud, lähtudes eeldusest, et taotleja ei vaidlustanud halduskohtu 28. augusti 2023. a määrust, millega jäi mh rahuldamata tema taotlus vabastada ta riigilõivu tasumisest. See eeldus oli ekslik. Ringkonnakohtu hilisemast, 5. detsembril 2023 tehtud määrusest samas asjas nähtub, et taotleja siiski esitas määruskaebuse halduskohtu viidatud määruse peale. Ka kohtute infosüsteemist nähtub nüüdseks, et taotleja esitas 13. septembril 2023 määruskaebuse 1, milles ta palus tühistada halduskohtu 28. augusti 2023. a määrus. Kuna ringkonnakohus ei olnud veel kujundanud seisukohta taotleja määruskaebuse 1 suhtes (mh kas taotleja riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine halduskohtus augustis 2023 oli õiguspärane), oli kaebuse tagastamine halduskohtu 20. septembri 2023. a määrusega ennatlik. Riigikohus märkis, et halduskohtul
3-24-375 tuleb kontrollida, kas taotleja tasus pärast ringkonnakohtu 5. detsembri 2023. a määrust ettenähtud tähtaja jooksul riigilõivu, ning vajaduse korral (kui taotleja ei ole lõivu tasunud) otsustada kaebuse tagastamise küsimus kaitsjale helistada mittevõimaldamist puudutavas osas uuesti. Arvestades kohtu veast tingitud segadust, tuleb halduskohtul kaaluda, kas määrata riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg.
6.7.Tartu Halduskohus pikendas 17. jaanuari 2024. a määrusega Tartu Halduskohtu
28.augusti 2023. a määruse resolutsiooni punktiga 5 taotlejale antud tähtaega ning andis taotlejale riigilõivu tasumiseks tähtaja viis päeva alates kohtumääruse kättesaamisest.
6.8.Tartu Halduskohus tagastas 26. jaanuari 2024. a määrusega taotleja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lõike 2 ja § 121 lõike 1 punkti 2 alusel riigilõivu tasumata jätmise tõttu.
6.9.Tartu Ringkonnakohus tagastas 29. jaanuari 2024. a määrusega taotleja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 26. jaanuari 2024. a määruse peale.
6.10.Riigikohus jättis 6. veebruari 2024. a määrusega taotleja määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2024. a määruse peale HKMS § 2361 alusel menetlusse võtmata.
7.M. Kärdi riigi õigusabi taotlus on küll napisõnaline, kuid kohus mõistab seda selliselt, et taotleja ei nõustu sellega, et haldusasjas nr 3-23-1543 tagastati tema väidetava tervise kahjustamisega seonduvalt esitatud hüvitamiskaebus kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu ning et teda ei vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaitsjale helistamise mittevõimaldamisega. Taotleja peab seda EIÕK artikli 3 rikkumiseks. Nimetatud artikkel sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Taotleja viitab ka PS § 18 lõike 1 rikkumisele, mis sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Samuti viitab taotleja PS § 25 rikkumisele, mille kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
8.Kohtu hinnangul ei ole taotlejal haldusasjas nr 3-23-1543 läbitud EIK-i pöördumiseks vajalik siseriiklik kohtumenetlus osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses tema tervise kahjustamisega (COVID-19 viirusega nakatumine). Tartu Halduskohtu
28.augusti 2023. a määruse resolutsiooni punktiga 1 tagastati taotleja kaebus osas, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist koroonaviirusesse nakatumise eest. Taotleja küll esitas selle määruse peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 5. detsembri 2023. a määrusega tagastas, kuid viimati nimetatud ringkonnakohtu määrust ei ole taotleja Riigikohtus vaidlustanud. Seetõttu ei oleks selles osas taotleja kaebus EIK-ile EIÕK artikkel 35 lõike 1 kohaselt vastuvõetav.
9.Seonduvalt haldusasjas nr 3-23-1543 taotleja riigilõivust vabastamata jätmisega kaebuselt kaitsjale helistamise mittevõimaldamise osas leiab kohus, et PS-ga ja EIÕK-ga ei ole vastuolus see, kui siseriiklikult seatakse kohtusse pöördumisele teatud piiranguid riigilõivu tasumise kohustuse näol. EIÕK artikli 6 lõige 1 ei kirjuta otsesõnu ette, et juurdepääs õigusemõistmisele peaks olema tasuta. Ei saa eeldada, et õigus kohtusse pöörduda peaks olema tagatud absoluutsena. PS § 15 lõike 1 lausest 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, punkt 11). Haldusasja nr 3-23-1543 materjalidest nähtuvalt oli taotleja keskmine sissetulek selline, mis võimaldanuks tal hüvitamiskaebuselt riigilõivu tasuda, mistõttu jättis kohus tema riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata. Seejuures on halduskohus andnud taotlejale pärast edasikaebemenetluste läbimist riigilõivu tasumiseks veel ka täiendava tähtaja. Seega ei saanud
3-24-375 kohtu hinnangul riigilõivu tasumise kohustus praegusel juhul taotleja suhtes tingida EIÕK või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide rikkumist. Ka seoses taotleja esitatud määruskaebustega tekkinud kohtu viga ei olnud praegusel juhul selline, mis oleks kaasa toonud taotleja piinavat, ebainimlikku või alandavat kohtlemist. Eelnevat arvestades ei nähtu kohtule, et Eesti riik oleks haldusasja nr 3-23-1543 menetlemisel taotleja suhtes toime pannud EIÕK või selle juurde kuuluvate ja Eesti suhtes siduvate lisaprotokollide võimaliku rikkumise. Seetõttu oleks M. Kärdi kaitsjale helistamise mittevõimaldamisega seonduv kaebus selgelt põhjendamatu vastavalt EIÕK artikli 35 kolmanda lõike punktile a. Kohus märgib täiendavalt, et EIK-i kaebuse esitamiseks ei piisa üksnes sellest, et avaldaja hinnangul on siseriiklik kohtumenetlus tema suhtes olnud ebaõiglane või arvesse ei ole võetud tema esitatud taotlusi ja tõendeid. Asjaolu, et avaldajat ei rahulda siseriiklike kohtute lahendid, ei tähenda automaatselt avaldaja õiguste rikkumist. EIK ei ole täiendavaks edasikaebevõimaluseks Eesti Vabariigi kohtute lahendite peale (vt nt Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-18896, punktid 11–12).
10.Eelnevast tulenevalt jätab kohus M. Kärdi riigi õigusabi taotluse RÕS § 37 lõike 3 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.