1.Mitte menetleda R.M-i poolt 18.10.2024 ja 21.01.2025 esitatud menetlusdokumente (kaebuse täiendused).
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 23.09.2024 määrus osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast R.M-i hagi N.O vastu varalise kahju 3501 euro ja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni väljamõistmise nõudes ning saata hagiavaldus selles osas samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 23.09.2024 määrus muutmata.
3.R.M-i määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.
1.R.M (hageja) esitas 05.11.2023 Pärnu Maakohtule hagi N.O (kostja) vastu abielu lahutamiseks ning varalise kahju 5000 eurot ja mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamiseks. Kohus lahutas pooled 13.03.2024 otsusega, milline jõustus 18.03.2024. Kohus keeldus 02.02.2024 määrusega hagi mittevaralise kahju 1000 euro hüvitamiseks menetlusse võtmast.
2-23-15640 Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.04.2024 määrusega Pärnu Maakohtu 02.02.2024 määruse muutmata.
1.1.Hageja varalise nõudega seotult nähtub hagis esitatud asjaoludest, et hageja ja kostja olid ajavahemikul 29.04.2016 kuni 19.10.2017 abielus. Pooled otsustasid uuesti abielluda ning esitasid 09.11.2022 avalduse abiellumiseks. Esialgu pidi abielu registreerimine toimuma 14.12.2022. Kuna kostjal pidi 02.12.2022 olema operatsioon, lükati abielu registreerimine edasi jaanuari 2023. Kostja palvel lasi hageja kanda oma tuttavatel kostja kontole abiellumise asjade (riided, sõrmused jne) soetamiseks kokku 1156 eurot. Poolte abielu registreeriti 16.08.2023. Peale abielu registreerimist sai hageja teada, et kostja abiellus hagejaga üksnes põhjusel, et hagejalt raha välja petta ja et kostja petab teda teiste meestega ning seda hageja poolt kostjale ja lapsele elamiseks üüritud majas. Kokku pettis kostja hagejalt välja ajavahemikul 01.01.-31.10.2023 välja 5000 eurot.
2.Pärnu Maakohus jättis 19.12.2023 määrusega hagi käiguta ning kohustas hagejat selgitama, kuidas on varaline nõue kujunenud (sh tuua välja summa arvutuskäik), milles hageja hinnangul pettus seisnes ning nimetada (vajadusel esitada) tõendid, mis hageja välja toodud asjaolusid tõendavad.
3.Hageja esitas 04.01.2024 hagiavalduse täienduse. Hageja märkis, et ajavahemikul oktoober 2022 kuni mai 2023 pettis kostja kelmuse teel hagejalt välja 1800 eurot ning ajavahemikul mai 2023 kuni oktoober 2023 pettis kostja hagejalt kelmuse teel välja 3200 eurot. Kostja tekitas pahatahtliku ja õigusvastase tegevusega hagejale varalist kahju kokku 5000 eurot. Hageja esitas 07.01.2024 nimekirja kuupäevadest ja summades, millal väljapetetud raha kostja või kostja poja kontole kanti või sularahas anti.
4.Pärnu Maakohus keeldus 15.01.2024 määrusega TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel varalise kahju hüvitamise hagi menetlusse võtmast (resolutsiooni punkt 2).
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23.04.2024 määrusega Pärnu Maakohtu 15.01.2024 määruse resolutsiooni punkti 2 ja saatis 5000 euro ja viivise saamiseks esitatud nõude menetlusse võtmise uueks otsustamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohtu hinnangul jättis kohus ennatlikult TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel hagi menetlusse võtmata. Maakohtul tuleb välja selgitada, kas ja millisel õiguslikul alusel võis kostja anda hagejale raha, st millistel asjaoludel hageja kostjale raha andis, millised olid hageja ja kostja omavahelised kokkulepped.
6.Pärnu Maakohus jättis 26.04.2024 määrusega hagi käiguta ning kohustas hagejat, juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu selgitustest (23.04.2024 määruse punkt 11.3) täpsustama kostjale antud rahasumma suurust ning perioodi ja isikuid, kes kostjale raha üle andsid, samuti selgitama seoses iga kostjale tehtud kandega, mis põhjusel ja millistel tingimustel raha andmine toimus ning miks hageja leiab, et tal on õigus kostjale antud raha tagasisaamisele.
7.Hageja tõi 06.05.2024 vastuses esile, et perioodil 20.10.2022 kuni 23.11.2022 kanti kostja kontole kokku 1156 eurot abiellumise asjade (riided, sõrmused jne, sõidukulud, notaritasu, abiellumise riigilõiv) soetamiseks. Hageja tõi esile, et hoiatas kostjat, et kui selgub, et kostja hagejat petab, siis kostjal on kohustus kõik rahalised vahendid tagastada ning kui ta seda ei tee, siis hageja nõuab kostjalt kõik rahalised vahendid tagasi kohtu kaudu. Perioodil 29.04.2023 kuni 18.09.2023 kandis hageja kostjale tema enda ja tema poja arvele 5853 eurot. Hageja selgitas, et kui kostja hagejat petab, siis on tal kohustus raha tagastada. Kostja on käitunud hageja suhtes ebaadekvaatselt, valetanud, norinud ilma igasuguse põhjuseta hagejaga tüli, solvanud hagejat jne. Hageja sai oma tuttavatelt teada, et kostja tarvitab narkootikume ja 2
2-23-15640 petab teda teiste meestega ning seda hageja poolt kostjale ja lapsele elamiseks üüritud majas. Narkootikumide tarvitamist kinnitab kostja pangakonto, millest oli näha pidevad ülekanded 20 euro kaupa narkodiileritele. Hageja esitas kuupäevad ja isikute nimed, kelle poolt summad kostjale anti või üle kanti. Hageja taotles kohtult välja mõista kostjalt hageja kasuks hagejale õigusvastaselt tekitatud varaline kahju 5853 eurot; alternatiivselt hagejale käsunduslepingu rikkumisega tekitatud varaline kahju 5853 eurot; alternatiivselt alusetu rikastumisega tekitatud varaline kahju 5853 eurot; alternatiivselt lepingu rikkumisega tekitatud kahju 5853 eurot ning viivised sellelt summalt VÕS § 113 lg.1 alusel teises lauses sätestatud määras alates nõude esitamisest kuni nõude täitmiseni.
8.Pärnu Maakohus jättis 15.05.2024 määrusega hagi korduvalt käiguta ning palus selgitada: seoses iga kostjale tehtud kandega mis põhjusel ja millistel tingimustel raha andmine toimus ja miks hageja leiab, et tal on õigus kostjale antud raha tagasisaamisele; millal ja kuidas lepiti kokku raha tagasinõudmise aluseks olev „petmise“ tingimus ja mida see tingimus sisaldab ning mida pooled selle tingimuse all mõtlesid; kas raha üleandmise tingimused olid kokku lepitud isiklikult poolte vahel või pidi kostja teada saama raha saamise tingimustest läbi kolmandate isikute. Selleks, et kohus saaks otsustada, millise õiguslikul alusel (kas käendusja/või laenulepingu ja/või alusetu rikastumise ja/või õigusvastaselt tekitatud kahju reguleerivate sätete alusel) on hageja nõuet võimalik lahendada, tuleb hagejal esitada faktilise sündmuse kirjeldus iga raha üleandmise kohta – milleks, miks, kas ja millal pidi tagasi maksma jne.
9.Hageja esitas 04.06.2024 täpsustuse, milles märkis, et on arvestustes eksinud ja nõuab ajavahemikul 17.10.2022 kuni 18.09.2023 kostjale kantud arvelduskontole ja sularahas üle antud 6420 euro väljamõistmist. Nõude esitamist põhjendas hageja jätkuvalt sellega, et on veel enne abielu registreerimist ja rahade ülekandmist korduvalt rõhutanud, et kui kostja hagejat petab (nt ei ilmu abielu registreerimisele) või hakkab käituma samal viisil nagu eelmise abielu jooksul (tarvitama narkootikume ja petma teiste meestega, valetama), mis sunnib hagejat abielu lahutama, siis kostjal tuleb kõik ülekantud rahalised vahendid tagastada ja kui ta seda ei tee, siis hageja esitab hagi kohtusse. Hageja kandis ajavahemikul 07.10.2022 kuni 07.05.2023 kostja ja tema poja arvelduskontole kokku 1316 eurot, selleks, et kostja ostaks abielu registreerimise tarbeks asjad (riided, notari tasu ja riigilõivu tasumiseks, sõrmused, sõidukulud). Seega on kostja saanud hagejalt käsundi kulutada raha (1316 eurot) üksnes abielu registreerimisega seoses ning pooltel oli kokkulepe, et raha kulutab kostja üksnes abielu registreerimisega seoses ja juhul, kui kostja seda ei tee, siis raha tuleb tal tagastada. Ajavahemikul 18.05.2023-18.09.2023 kandis hageja kostjale arvelduskontole ja andis sularahas üle kokku 5104 eurot. Eelnimetatud summast 3089 eurot kandis Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets kostja poja arvele ning see oli antud poolte kokkuleppel kostjale hoiule, kuna hageja soovis selle summa investeerida ärisse. Kostja ei ole hagejale raha tagastanud ning raiskas selle hagejale teadaolevalt oma tarbeks, millega tekitas hagejale varalist kahju. Hageja kandis kostjale arvelduskontole ja andis sulas üle rahalisi vahendeid kokku 2185 eurot. Eelnimetatud rahalised vahendid olid abielu registreerimise kulutusteks (hageja riided, riigilõivu tasumine, sõidukulud, sõrmused) ja kostjale korteri/maja üürimiseks, mis pidi saama ühiseks koduks, ehk võib öelda, et tegemist oli kinkimisega, kuid ka sellel juhul on hageja kostjale öelnud, et juhul, kui kostja petab hagejat, siis hageja nõuab talt kõik kulutused sisse, sest ta teeb kulutusi ühise pere loomise ja stabiilse elu eesmärgil, aga mitte selleks, et mõned kuud hiljem jälle abielu lahutada. Hageja esitas kuupäevad ja isikute nimed, kelle poolt summad üle anti või üle kanti. 3
2-23-15640
10.Hageja esitas 21.06.2024 täpsustuse, et väljamõistmisele kuulub kokku 6590 eurot (s.o 1316 + 3089 + 2185 eurot), mis oli kostjale kantud arvelduskontole/sularahas üle antud ajavahemikul 07.10.2022 kuni 18.09.2023. Ajavahemikul 07.10.2022 kuni 07.05.2023 kandis hageja kostja ja tema poja arvelduskontole kokku 1316 eurot selleks, et kostja ostaks abielu registreerimise tarbeks asjad (riided, notari tasu ja riigilõivu tasumiseks, sõrmused, sõidukulu). Hageja väitel ei kulutanud kostja saadud vahendeid abieluasjade soetamiseks, kuna ei ilmunud detsembris 2022, jaanuaris 2023 ega ka 09.05.2023 planeeritud abielu registreerimisele. Hageja oli seisukohal, et kostja rikkus käsundit. Ajavahemikul 18.05.2023 kuni 18.09.2023 kandis hageja kostja arvelduskontole ja andis sularahas üle kokku 5274 eurot, millest 3089 eurot kandis Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets kostja poja arvele. Märgitud summa oli antud kostjale hoiule, kuna hageja soovis selle summa investeerida ärisse. 2185 eurot anti kostjale abielu registreerimise kulutusteks (hageja riided, riigilõivu tasumine, sõidukulud, sõrmused) ja kostjale korteri/maja üürimiseks, mis pidi saama ühiseks koduks. Hageja oli seisukohal, et tegemist on kinkega. Hageja tegi kulutusi ühise pere loomise ja stabiilse elu eesmärgil, aga mitte selleks, et mõned kuud hiljem jälle abielu lahutada. Kostja näitas oma käitumisega hageja suhtes üles jämedat tänamatust ja lugupidamatust.
11.Hageja esitas 14.08.2024 täpsustuse, milline ei erinenud asjaoludelt 21.06.2024 dokumendist. Hageja taotles jätkuvalt kostjalt 6590 euro väljamõistmist perioodist 07.10.2022 kuni 18.09.2023. Täpsustuse kohaselt palus hageja mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 alusel põhinõudelt 6590 eurot alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Maakohtu määrus ja põhjendused
12.Pärnu Maakohus tegi 23.09.2024 määruse, millega muuhulgas keeldus menetlusse võtmast R.M-i hagi N.O vastu varalise kahju 6590 euro ja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni väljamõistmiseks (resolutsiooni punkt 3).
13.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt sätestab TsMS § 371 lg 1 p 5, et kohus ei võta hagivaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Tsiviilasjas 2-23-15547 kaasas kohus 10.09.2024 määrusega N.O kostjana menetlusse hageja nõudes 3430 euro saamiseks, millise summa oli hageja korraldusel Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets kandnud poolte kokkuleppel kostja poja arvele hoiule 26.07.2023 summas 837 eurot, 08.08.2023 summas 340 eurot ja 14.08.2023 summas 2252 eurot. Käesolevas tsiviilasjas nõuab hageja kostjalt 3089 eurot, mille kandis Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets kostja poja arvele poolte kokkuleppel hoiule 26.07.2023 summas 837 eurot ja 14.08.2023 summas 2252 eurot. Mõlemas tsiviilasjas hageja avaldas, et summad anti hoiule äritegevuseks. Seega tegemist on olukorraga, kus hageja nõuab 3089 euro väljamõistmist kostjalt käesolevas tsiviilasjas samadel asjaoludel, mis on hageja esitanud ka tsiviilasjas 2-23-15547 ning millises nõudes on kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse võtnud, mistõttu keeldus kohus 3089 euro menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel.
14.Kohus oli seisukohal, et hageja nõudest kostja vastu summas 1316 eurot tuleb menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel. Hageja heidab kostjale 1316 euro nõudes ette seda, et kostja ei ilmunud detsembris 2022, jaanuaris 2023 ja mais 2023 planeeritud abiellumisele ning väidetavalt kasutas kostja abiellumiseks saadud raha enda vajaduste rahuldamiseks, mitte abiellumisega seonduvalt. Hageja väitel oli pooltel kokkulepe, et raha kulutab kostja üksnes abielu registreerimisega seoses ja juhul, kui kostja seda ei tee, siis raha tuleb tal tagastada. Perekonnaseaduse (PKS) § 8 sätestab, et abiellumislubadus ei anna alust abielu sõlmimise nõudeks ega kahju hüvitamise nõudeks juhul, kui lubadust ei täideta. PKS § 4
2-23-15640 8 sätestatud erisusele on tähelepanu juhtinud ka Tallinna Ringkonnakohus 23.04.2024 määruse p-s 11.4. Hageja on läbivalt nõudnud 1316 euro väljamõistmist põhjendusel, et kostja hageja poolt välja toodud kuupäevadel abiellumise lubadust ei täitnud. Hageja väide poolte kokkuleppe kohta raha tagastamiseks on PKS § 8 teises lauses sätestatud keelu tõttu tühine. Seega tegemist on perspektiivitu nõudega.
15.Kohus oli seisukohal, et hageja nõudest kostja vastu summas 2185 eurot tuleb menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 3401 lg 2 ja 371 lg 2 p 2 alusel. Hageja on ise mitmetes ja mitmetes seisukohtades viidanud TsMS § 5 lg-le 1 ja ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel. Kohus on korduvalt (26.04.2024 määrus, 15.05.2024 määrus, 10.06.2024 määrus) hagejale selgitanud, et hagejal tuleb seoses iga kostjale tehtud maksega/kandega, välja tuua mis põhjusel ja millistel tingimustel raha andmine toimus ja miks hageja leiab, et tal on õigus kostjale antud raha tagasisaamisele. Hageja ei ole ka selgitanud kas raha üleandmise tingimused olid kokku lepitud isiklikult poolte vahel või pidi kostja teada saama raha saamise tingimustest läbi kolmandate isikute. Kohus palus ka selgitada, mille alusel sai hageja aru, et kostja oli hageja tingimustega (mida hageja ei ole kohtule siiani esitanud) ka nõus. Kohus ei ole nõudnud hagejalt tõendite esitamist, vaid on palunud viidata, milliste tõenditega hageja hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendab (TsMS § 363 lg 1 p 3). Olenemata kohtu korduvatest selgitustest on hageja üldsõnaliselt märkinud, et 2185 eurot oli antud kostjale abielu registreerimise kulutusteks ja korteri/maja üürimiseks, mis pidi saama ühiseks koduks. Hageja leiab, et tegemist on kinkega.
16.Kuna hageja raha andmise asjaolusid kohtule ei esitanud, ei ole kohtul võimalik jõuda õiguslikult teistsugusele järeldusele kui 15.01.2024 määruse põhjendustest (p 4). Hageja on korduvalt avaldanud, et andis raha kostjale abiellumiseks ja elamiseks (korteri/maja üürimiseks). Märgitust tulenevalt tegi hageja kulutusi perekonna ülalpidamiseks PKS § 6 lg 2 ja 3 mõistes ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 4 lg 2 p 2 kohaselt on tegemist kõlbelise kohustusega ning mille täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda VÕS § 4 lg 3 ja VÕS § 1028 lg 2 p 1 alusel.
27.Vastuseks hageja väitele, et tegemist võis olla kinkega selgitas kohus, et VÕS § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kohus möönis, et kinke esemeks võib olla ka raha, kuid mil viisil kostja on hageja poolt saadud raha arvelt rikastunud, hageja välja ei ole toonud. Kui raha on elamiseks ära kulutatud, siis puuduvad ka VÕS 52. peatükis sätestatud alusetu rikastumise alused. Hageja ei ole esile toonud ka neid asjaolusid, mille pinnalt saaks kohus asuda seisukohale, et poolte vahel olid perekonnavälised muud kokkulepped või, et kostja oleks tekitanud hagejale õigusvastaselt varalist kahju. Määruskaebus
17.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus keeldus menetlusse võtmast hageja hagi varalise kahju 6590 eurot nõudes ning saata asi tagasi maakohtule menetlusse võtmiseks teisele kohtukoosseisule.
18.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud kohtumenetluse norme ja materiaalõigust, mis on viinud ebaõige hagi menetlusse võtmisest keeldumiseni, mistõttu kuulub määrus tühistamisele.
5
2-23-15640
19.Määrus on järjekordne näide kohtuniku pahatahtlikust tegevusest ning hageja suhtes eelarvamuste omamisest. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kohtunik ei ole asja menetlemisel erapooletu. Kohtunik teatas tsiviilasja nr 2-23-15547 eelistungil 04.09.2024, et suure tõenäosusega võtab hagi menetlusse, kuid on vastupidiselt tegutsenud.
20.Hageja leiab, et maakohus pidi nõutavast summast 6590 eurot lahutama 3430 eurot, milles kohus kaasas kostja selles ulatuses kaaskostjana tsiviilasjas nr 2-23-15547 ning võtma hagi menetlusse hageja nõude 3160 euro osas.
21.Maakohus on meelevaldselt moonutanud hageja nõuete asjaolusid ja põhjendusi. Hageja on oma 14.08.2024 hagi täpsustamise p.s 1.2 märkinud, et kandis ajavahemikul 07.10.2022 kuni 07.05.2023 kostja ja tema poja arvelduskontole kokku 1316 eurot selleks, et kostja ostaks abiellu registreerimise tarbeks asjad (riided, notari tasu ja riigilõivu tasumiseks, sõrmused, sõidukulud). Pooltel oli kokkulepe, et raha kulutab kostja üksnes abielu registreerimisega seotud kulutuste tegemiseks, kuid kostja detsembris 2022.a, jaanuaris 2023.a ega ka 09.05.2023 planeeritud abielu registreerimistele ei ilmunud ega raha antud otstarbeks ei kulutanud, vaid kulutas selle enda vajaduste rahuldamiseks (sh narkootikumide soetamiseks). Kostja on saanud hagejalt käsundi kulutada 1316 eurot üksnes abielu registreerimisega seoses. Pooltel oli kokkulepe, et raha kulutab kostja üksnes abielu registreerimisega seoses ja juhul, kui kostja seda ei tee, siis raha tuleb tal tagastada. Pooltel oli ka kokkulepe, et juhul kui kostja abielu registreerimisele ei ilmu ja/või see ei toimu kostja süül ning raha antud sihtotstarbel ei kuluta, siis tuleb kostjal see hagejale tagastada. Kostja on alusetut rikastumist tunnistanud 19.02.2024 vastuses hagile, sest nimetatud ajavahemikul ta ei kavatsenudki hagejaga abielluda, kuna väidetavalt kõhkles. Seega on hagejal õigus raha tagasi nõuda ning nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 1028 alusetu rikastumise või § 1045 lg 1 p-de 4-8 alusel, mistõttu on kohus ebaõigesti leidnud, et hagejal ei ole õigust raha tagasi nõuda.
22.Samuti täpsustas hageja 14.08.2024, et ajavahemikul 09.05.2023 kandis hageja kostjale arvelduskontole ja andis sulas üle rahalisi vahendeid kokku 2185 eurot oma tuttavate, sõprade ja advokaadi abil. Eelnimetatud rahalised vahendid olid abielu registreerimise kulutusteks (hageja riided, riigilõivu tasumine, sõidukulud, sõrmused) ja kostjale korteri/maja üürimiseks, mis pidi saama ühiseks koduks. Võib öelda, et tegemist oli kinkimisega, kuid ka sellel juhul on hageja kostjale öelnud, et juhul, kui kostja petab hagejat, siis hageja nõuab talt kõik kulutused sisse, sest ta teeb kulutusi ühise pere loomise ja stabiilse elu eesmärgil, aga mitte selleks, et mõned kuud hiljem jälle abielu lahutada. Enne hagi esitamist esitas hageja kostjale nõude kõik rahalised vahendid tagastada, kuid kostja seda teinud pole. Seega on hagejal õigus kingitu tagasi nõuda, kuna kostja on oma käitumisega näidanud hageja suhtes üles jämedat tänamatust ja lugupidamatust.
23.Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine hõlmab juhtumeid, mil hagi nõue on õiguslikult perspektiivitu. Esitatud nõude rahuldamine on õiguslikult võimalik, alused selleks on sätestatud võlaõigusseaduses (eelkõige I osas ja II osa 22. peatükis). Seega puudus maakohtul alus hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda. Menetluse edasine käik
24.Kostja määruskaebusele ei vastanud. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse esitaja esitas ringkonnakohtule 18.10.2024 ja 21.01.2025 määruskaebuse täiendused.
6
2-23-15640
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada määruskaebuse läbivaatamise ulatust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas hageja 24.09.2024 esitatud määruskaebusele täiendused 24.09.2024, 26.09.2024, 18.10.2024 ja 21.01.2025. Ringkonnakohus ei menetle TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes hageja poolt 18.10.2024 ja 21.01.2025 esitatud menetlusdokumente, kuna need on esitatud hilinenult, st peale määruskaebuse esitamiseks määratud tähtaja möödumist. TsMS § 661 lg-st 1 tulenevalt on määruskaebuse esitamise tähtaeg nii hagimenetluses kui hagita menetluse tehtud määruste puhul 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul ükski õigusakt teisiti ei sätesta. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt sai hageja vaidlustatud määruse kätte 24.09.2024. Järelikult möödus seaduses sätestatud 15-päevane kaebetähtaeg hageja jaoks TsÜS 135 lg-st 1 ja TsMS § 661 lg-st 1 tulenevalt 09.10.2024. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, ei toimu nende tagastamist esitajale (RKTKm, 24.09.2014, 3-2-1-6814, p 19).
26.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud Pärnu Maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning hagiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast R.M-i hagi N.O vastu varalise kahju 3501 euro ja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni väljamõistmise nõudes, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
27.Vaidlustatud määruse resolutsiooni punktist 3 nähtuvalt keeldus maakohus hageja poolt kostja vastu esitatud varalise kahju nõude summas 6590 eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni väljamõistmise nõude menetlusse võtmisest. Kuigi määruskaebuse resolutsioonist nähtuvalt on hageja maakohtu määruse kogu eelnimetatud osas vaidlustanud, saab ringkonnakohus määruskaebuse sisu arvestades aru nõnda, et hageja siiski ei vaidlusta maakohtu määrust osas, milles kohus keeldus hageja nõuet summas 3089 eurot menetlusse võtmast põhjusel, et see on kohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-23-15547. Kuna selles osas on maakohtu keeldumine TsMS § 371 lg 1 p-le 5 tuginevalt ka õige, kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkust üksnes osas, milles kohus keeldus hageja nõuete summas 3501 eurot (1316 + 2185) menetlusse võtmisest.
28.Vaidlustatud määrusest nähtuvalt keeldus maakohus hageja nõude summas 1316 eurot menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel ja nõude summas 2185 eurot menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.
29.Riigikohtu pikaaegses praktikas on selgitatud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm, 08.03.2017, 3-21-177-16 p 10; RKTKm, 11.12.2013, 3-2-1-139-13, p 14.). Rõhutatud on, et kui hagis esitatud asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb hagi menetlusse võtta, et anda hagis esitatud asjaoludele õiguslik kvalifikatsioon ning selgitada hageja nõue välja. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldab õigust ise (RKTKm, 03.03.2014, 3-2-1-193-13, p 12).
7
2-23-15640
30.Hageja nõude summas 1316 eurot menetlusse võtmisest keeldumisel leidis maakohus PKS §-le 8 tuginedes, et hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu. Kuigi iseenesest on õige see, et täitmata jäänud abiellumislubadus kahju hüvitamise nõueteks alust ei anna ning sellest kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised, on maakohtul tähele panemata jäänud asjaolu, et see õigusnorm ei välista nõuete esitamist muudel alustel. Sellele faktile juhtis ringkonnakohus maakohtu tähelepanu ka 23.04.2024 määruse p-s 11.4, märkides, et PKS §-s 8 sätestatule vaatamata ei ole muudest õiguslikest alustest tulenevad nõuded selgelt välistatud. Ringkonnakohus jääb endiselt kõigi oma varasemate seisukohtade juurde.
31.Täiendavalt osundab ringkonnakohus, et seda seisukohta toetab ka seadusandja. Nii nähtub perekonnaseaduse seletuskirjast (347 SE), et kuigi eelnõu § 8 täpsustab suhteid isikute vahel, kes on leppinud kokku või andnud lubaduse teineteisega abielu sõlmida (kihlus), sätestades, et niisugused kokkulepped või lubadused ei ole sunni korras täidetavad ega anna alust ka kahju hüvitamise nõueteks (ka nt abielu ootuses tehtud kulutuste osas), on võimalik siiski kohaldada võlaõiguse (nt alusetu rikastumise) sätteid.
32.Hagiavalduse 04.06.2024 ja 21.06.2024 täpsustuse kohaselt sai kostja 1316 eurot hagejalt käsundi alusel eesmärgiga kulutada see summa üksnes abielu registreerimisega seoses (s.o notari tasu ja riigilõivu tasumiseks, sõidukuluks ning sõrmuste ja riiete ostmiseks), kuid rikkus käsundit. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul välistatud, et kostjal võib olla hageja suhtes tekkinud VÕS § 626 lg-s 1 sätestatud väljaandmiskohustus rahasumma osas, mille ta käsundi täitmiseks sai, kuid mida selle täitmiseks ei kasutanud. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks hageja nõude õiguslikku perspektiivikust seoses käsunduslepingu võimaliku rikkumisega kontrollinud.
33.Hageja nõuet summas 2185 eurot pidas maakohus õiguslikult perspektiivituks tuginedes PKS § 16 lg-tele 2 ja 3 (määruses ekslikult märgitud § 6 lg 2 ja 3) ning VÕS § 4 lg 2 p-le 2, lg-le 3 ja § 1028 lg 2 p-le 1, leides, et need kulutused olid tehtud perekonna ülalpidamiseks. Ringkonnakohtule nähtub hageja 04.06.2024 ja 21.06.2024 täpsustustes esile toodud asjaoludest siiski, et summa oli antud kinkena nii abielu registreerimise kui ka eluaseme üürimise kulude tasumiseks, ning hageja on selle tagasi nõudmisel tuginenud väitele, et kostja on tema suhtes üles näidanud jämedat tänamatust ja lugupidamatust. Kuigi maakohus on vaidlustatud määruses õigesti möönnud, et kinke esemeks võib olla ka raha, on keeldumine ka selle hageja nõude menetlemisest olnud ennatlik.
34.Nimelt nähtub tsiviilasja materjalidest, et kinkele on hageja esmakordselt tuginenud alles 04.06.2024 täpsustuses pärast maakohtu 15.05.2024 määruse saamist. Selles määruses selgitas kohus (arvestades hageja 06.05.2024 vastuses toodud nõudeid), et selleks, et kohus saaks otsustada, millisel õiguslikul alusel (kas käsundus- ja/või laenulepingu ja/või alusetu rikastumise ja/või õigusvastaselt tekitatud kahju reguleerivate sätete alusel) on hageja nõuet võimalik lahendada, tuleb hagejal esitada faktilise sündmuse kirjeldus iga raha üleandmise kohta – milleks, miks, kas ja millal pidi tagasi maksma jne.
35.Hageja 04.06.2024 täpsustuses toodut arvestades ei ole seega välistatud, et hagejal võib olla kingitud raha kostjalt väljanõudmise õigus VÕS § 268 lg 1 alusel alusetu rikastumise sätete järgi. Samas on selle nõude eelduseks kinkelepingu täitmine ja sellest taganemine mõnel VÕS § 267 punktides 1-3 ettenähtud alusel. Maakohtul tulnuks seega kontrollida hageja nõude olemasolu ka eeltoodud alustel. Vajadusel tulnuks hagi veelkord käiguta jätta, kuna sellest ei nähtu, kas hageja tugineb ka kinkelepingust taganemisele ja kui see nii on, siis millised asjaolud seda näitavad ning kas hagejal võis taganemiseks olla alust (ehk milles konkreetselt väidetav kostja jäme tänamatus hageja arvates seisnes). 8
2-23-15640
36.Võttes arvesse ringkonnakohtu eespool toodud seisukohti, ei saa seega selgelt väita, et hagis esitatud asjaoludel ei ole hageja õiguste rikkumine võimalik ning hagi ei saaks ühelgi õiguslikul alusel rahuldada. Toodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus osas, milles kohus hageja nõuete menetlusse võtmisest ennatlikult keeldus, tühistada ja saata hagiavaldus selles osas samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu, et kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada hagi menetlusse võtmise üle, tuleb asjaolud välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel (RKTKm, 13.02.2018, 2-17-8939, p 9).
37.Määruskaebuse esitaja on esitanud ka taotluse saata asi maakohtule tagasi menetlusse võtmiseks teisele kohtukoosseisule. Ringkonnakohus selgitab, et õigusaktidest ei tulene ringkonnakohtule pädevust korraldada maakohtu tööd ja määrata kohtukoosseise. Sellist õigust ei tulene ka TsMS §-st 30. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja ringkonnakohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohtu kohtunik oleks käitunud menetluses erapoolikult. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad ka kohtutoimikus viited kohtuniku erapoolikusele. Ainuüksi asjaolu, et maakohus ei ole teinud hageja jaoks sobivaid lahendeid või menetluslikke otsustusi ei anna alust järeldada, et kohus oleks olnud erapoolik või kallutatud. Seetõttu jääb määruskaebus selles osas rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
38.TsMS § 173 lg 3 teisest lausest tulenevalt jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.
39.Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 1 ja § 372 lg-st 5 ei saa määruskaebust esitada ringkonnakohtu määrusele, millega maakohtu määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta tühistati.