Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.12.2021. a otsuse nr 15.3-3.1/1925-12 ja 21.01.2022. a vaideotsuse nr 15.33.6/1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Janika Jürgen-Määr
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada käesolevas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.03.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, § 67 lg 4). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X (edaspidi ka kaebaja) sündis 1979. aastal Eestis, Kohtla-Järve linnas, ning on rahvuselt venelane. 2000. aastal anti kaebajale Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)) otsusega alaline elamisluba, mis seoses 2006. aastal jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebaja on alates 2008. aastast Vene Föderatsiooni kodanik.
2.Viru Vangla tegi 13.08.2021 PPA-le ettepaneku tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ning teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks.
3.PPA tunnistas 19.12.2021. a otsusega nr 15.3-3.1/1925-12 (digitaalse kohtutoimiku lehed (dtl) 18–47) Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 19.12.2021 (punkt 1), tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele Xi kinnipidamisasutusest vabanemisel (punkt 2), ja otsustas kohaldada talle sissesõidukeeldu 3 aastaks ja 6 kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest (punkt 3). Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
3.1.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
3.2.Kaebajat on alates 20. eluaastast karistatud kriminaalkorras 7 ning väärteokorras 6 korral. Esimese kuriteo pani kaebaja toime 23-aastasena. Tema seadusekuulekad perioodid süütegude eest määratud karistuste vahelisel ajal ulatuvad maksimaalselt 3–4 aastani. Kuritegude eest on kaebaja süüdi mõistetud aastatel 2002, 2005, 2007, 2009, 2015, 2020 ja 2021. Väärteod sooritas kaebaja aastatel 2013 (kolm korda), 2016, 2017 ja 2020. Kaebaja korduv karistatus viitab sellele, et tema poolt süütegude toimepanemine ei ole olnud juhuslik, vaid tegemist on isiku teadliku, riskeeriva ning hoolimatu elustiiliga. Toime pandud süüteod näitavad, et kaebajal puudub tahe kontrollida oma käitumist, talitseda oma emotsioone, mitte kasutada vägivalda ja tarvitada alkoholi. Kuigi kaebaja kriminaalkaristused on karistusmäärade poolest alla keskmise karistusmäära ning ta oli reaalselt vangistuses teist korda, on ta süüdi mõistetud raskete kuritegude eest. Kaebaja seitsmest kuriteost viie puhul on olnud tegemist vägivallakuritegudega. Ühel korral põhjustas kaebaja kannatanule üliraske tervisekahjustuse – koljuluumurru, mis halvemal juhul oleks võinud lõppeda kannatanu hukkumisega. Kaebaja äkiline iseloom, ükskõiksus ning hoolimatus ümbritseva keskkonna, teiste ühiskonnaliikmete ja ühiselu reeglite osas, samuti oskamatus probleemseid olukordi lahendada tsiviliseeritult, verbaalselt, on asetanud ohtu ka isiku enda pereliikmed, sh alaealised lapsed. Süütegude järjepidev korduvus ning vägivallatsemised naiste ja lastega näitavad kaebaja erilist küünilisust, tema puuduvat empaatiavõimet, olematut enesekontrolli ning tahet arvestada oma pereliikmete ja ülejäänud ühiskonnaliikmetega. Katseajad on kaebajal möödunud n-ö mööndustega. Esimest korda mõisteti kaebaja süüdi grupiviisilises vägivallatsemises ning kaebaja käitumismall ja suhtumine pole aastatega muutunud. Mõistetud karistused ning kohtute antud võimalused muuta oma käitumine seadusekuulekaks ei ole tingimisi määratud vabadusekaotuslike karistuste näol kaebaja puhul oma eesmärki täitnud. Kaebaja on jätkanud erinevate süütegude, nii väär- kui ka kuritegude toimepanemist. Kuriteoliigid on korduvad ning tema süütegude laad ja tehiolud näitavad raskekujulist hoolimatust teiste inimeste elu, tervise ning vara suhtes. Ka kaebaja väärtegudest eristuv õigusvastane ning ükskõikne käitumine näitab hoolimatust nii kaaskodanikesse kui ka Eesti Vabariigi õiguskorda tervikuna.
3.3.Kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, mis õigustab talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Tõenäosus kaebaja vangistusest vabanemisel tema poolt uute kuritegude toimepanemiseks on suur. Kaebajast lähtuv oht võib realiseeruda alkohoolses joobes mootorsõiduki juhtimises ning vägivallasüütegude toimepanemises teiste ühiskonnaliikmete, sh pereliikmete ja alaealiste laste
3-22-284 suhtes. Arvestades kaebaja kuritegude iseloomu, raskust, juhuslikkust ning korduvust, on temast lähtuv oht tegelik ning piisavalt tõsine ning kaalub üles tema huvi säilitada tema pikaajalise elamisloa kehtivus.
3.4.Kaebaja eraelu puutumatuse riive on proportsionaalne ning eesmärgipärane ühiskondliku turvalisuse ning avaliku korra kaitseks. Kaebaja ning tema Eestis elavate ema ja õe vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe ning Venemaale väljasaatmisel ei muutu kaebaja suhtlus ema ja õega keerulisemaks. Oma täisealise pojaga ei suhtle kaebaja igapäevaselt ning ka neil on võimalus jätkata suhtlust telefoni, kirja või sotsiaalmeedia vahendusel. Lisaks on kaebaja täisealisel pojal Venemaa kodakondsus. Proportsionaalne ning eesmärgipärane ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks on ka kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive. Kaebaja alaealine poeg ei suhtle temaga ning vanem tütar teeb seda ainult telefoni teel. Laste ema sõnul ei muudaks see laste elus midagi, kui kaebaja saadetaks elama kodakondsusjärgsesse riiki. PPA kontrollitud andmetel oli kaebaja kasutanud oma eksabikaasa suhtes vägivalda ning kaebaja vägivald ja agressiivsus on mõjutanud ka kaebaja vanema tütre vaimset tasakaalu. Kaebaja ja tema 2021. aastal sündinud noorema tütre kokkupuude on olnud väga väike. Noorema tütre ema ehk kaebaja endine elukaaslane on koos oma lastega kolinud Saksamaale. Seega ei muutuks kaebaja saatmisega Venemaale nendevahelistes suhetes midagi.
3.5.Kaebaja ei ole Eestis elatud 42 aasta jooksul teinud mingeid katseid siinsesse ühiskonda lõimumiseks ega ole üles näidanud soovi ja huvi Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks. Kuigi kaebaja on alustanud vangistuses 2021. aastal riigikeele A1 taseme õpinguid, näitab tema suhtumine paraku tegelikku soovimatust eesti keelt omandada, Eesti kodakondsust taotleda ning Eesti ühiskonda integreeruda. Vangistuses olles ei ole kaebajat küll karistatud distsiplinaarkorras, kuid Viru Vangla kinnitusel suhtus kaebaja vanglaametnikesse teatud üleolevusega ning võttis taasühiskonnastavatest tegevustest osa ainult lootes, et see suurendab tema ennetähtaegse vabanemise või avavangla osakonda paigutamise tõenäosust. Võttes 29aastaselt Venemaa kodakondsuse, pidi kaebaja aduma, millised on tema otsuse mõjud ja tagajärjed. Venemaal käimine on olnud kaebaja jaoks tavapärane tegevus ning tal on kõik eeldused Venemaa Föderatsioonis edukaks hakkama saamiseks. Kodakondsusjärgsesse riiki elama asumisel säilib kaebajal võimalus vallata ja käsutada oma Eestis asuvat kinnisvara.
3.6.Kaebajale tuleb kohaldada maksimaalsest pikkusest lühemat, kolme aasta ja kuue kuu pikkust sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi. Kaebaja viimane kuritegu on toime pandud füüsilise vägivalla kasutamisega 8-aastase poisi suhtes. Alaealiste vastu suunatud kuriteod on käsitatavad üldohtlikena ning isiku ohtlikkus säilib ka pärast karistuse kandmist. Arvestades kaebaja süütegude ühiskonnaohtlikkust, samuti tema enda suhtumist, kus ta leiab, et viimastes kuritegudes on kannatanuteks hoopiski tema, mitte näiteks 8-aastane kasupoeg, on seaduskuulekate ühiskonnaliikmete ning kaebaja endise perekonna, sealhulgas tema alaealiste laste kaitseks põhjendatud sissesõidukeelu kohaldamine. Perioodid, mil kaebaja ei ole toime pannud mõnda süütegu, on kestnud maksimaalselt 4 aastat. PPA arvestab aga ka seda, et kaebaja on sündinud Eestis, tal on Kohtla-Järvel korter, Eestis elavad tema ema ja õde, ning kaebajal on neli last, kellest kolm on alaealised.
4.Kaebaja esitas PPA 19.12.2021. a otsusele vaide, mille PPA jättis 21.01.2021. a vaideotsusega (dtl 13–17) rahuldamata.
4.1.Vaide lahendaja nõustus vaidlustatud otsuses leituga, et kaebajas on välja kujunenud järjepidev käitumismuster ning asjaolu, et ta on korduvalt kasutanud vägivalda laste suhtes, on ühiskonnaohtlik faktor, millele on antud põhjendatult suurem kaal. Haldusmenetluses tehtud päringutest nähtuvalt ei ole kaebaja tegevus mõjutanud kannatanuid ainuüksi füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Kaebaja pereelu puutumatuse riive suuruse kindlaks tegemisel on ulatuslikult
3-22-284 rakendatud uurimispõhimõtet ja analüüsitud, missugune on olnud kaebaja panus tema laste elus ning milline oleks kaebaja riigist väljasaatmise eelduslik mõju kaebaja pereliikmetele. Seejuures tuleb esikohale seada laste parimad huvid, mida on korrektselt tehtud. Olgugi, et kaebaja on kirjalikult väljendanud märkimisväärset pühendumist ja soovi olla oma lastele parim eeskuju, näitab tema käitumismuster paraku eluviisi, mis ei ole laste parimates huvides. Kuigi kaebaja ei ole kasutanud vägivalda enda bioloogiliste laste osas, on ta seda korduvalt teinud oma viimase elukaaslase ning tema alaealise poja suhtes. Samuti lõppes abielu kaebaja bioloogiliste laste emaga kaebaja vägivalla tõttu. Ilmselgelt on vägivalla kasutamisel mõju laste vaimsele tervisele ning käitumisharjumuste kujunemisele.
5.X esitas 03.02.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PPA 19.12.2021. a otsuse nr 15.3-3.1/1925-12 ja 21.01.2022. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/1.
6.Tartu Halduskohus võttis 09.03.2022. a määrusega kaebuse menetlusse.
7.PPA esitas 05.04.2022 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus otsustas 08.01.2024. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja leiab, et vaidlustatud PPA otsus ja vaideotsus ei ole õiguspärased ning palub need tühistada, põhjendades oma seisukohta järgmiselt.
9.1.Riigikohtu 26.01.2022. a otsuses nr 3-20-915 on selgitatud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei võimalda direktiiv 2003/109 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda ega pikaajalist elanikku riigist välja saata ainuüksi seetõttu, et teda on kriminaalkorras karistatud, nt üle aastane vangistus mõistetud. Kaasuse asjaolud on haldusasjaga nr 3-20-915 sarnased ning viidatud asjas tühistas Riigikohus PPA otsuse isikule tehtud lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas.
9.2.Otsuse tegemisel on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. VMS § 241 lg 3 kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtta erinevaid asjaolusid, sh välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi. Kaebaja kuritegu, mida on mainitud PPA otsuses, on teise astme kuritegu (karistatud karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel). Kaebaja kuritegelik käitumine ei ole sedavõrd intensiivne, et tingiks isiku riigist väljasaatmise ja tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise.
9.3.Kaebaja ei ole olnud vanglas viibides passiivne. Ta osales vangla majandustöödel (toidu jagamine), läbis sotsiaalprogrammi “Eluviisitreening” ja tegi vastavaid järeldusi oma käitumise kohta. Riigikeel on omandatud A1 tasemel. Kaebaja suhtleb oma perekonnaga, nii oma abikaasa kui ka oma alaealiste lastega. Kaebaja elu on tihedalt seotud Eestiga. Ta sündis ja käis koolis Eestis. Eestis elavad kaebaja ema ja õde, kes toetavad teda. Venemaaga ei ole tal mingit seost (ei majanduslikku ega hingelist, kuna kaebajal ei ole seal sugulasi ega lepingulisi sidemeid). Vabaduses olles on tal võimalik töötada ettevõttes DIMED OÜ. Samuti on olemas elukoht aadressil XXX (korteriomand on kaebaja omandis).
9.4.PPA on otsuse tegemisel põhjendamatult viidanud juba arhiveeritud kuritegudele. Samuti ei ole olnud PPA poolt õige ja õiglane viidata vangla riskianalüüsile.
9.5.Kaebaja iseloomustusest tulenevalt ei ole ta sotsiopaat ega õiguskorra raske rikkuja. Kaebaja käitumises ei esine nii suurt ohtu ühiskonnale, mis tingiks tema riigist väljasaatmise. PPA otsuse täitmine ei ole kooskõlas seadusega, samuti riivab see kaebaja põhiõigust elule.
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel.
3-22-284
10.1.Kaebaja puhul on temast lähtuv oht avalikule korrale piisavalt tõsine ja reaalne, et lisaks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele võimaldas see teha sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu. Kaebaja järjepidevad teise astme isikuvastased kuriteod ja üks esimese astme isikuvastane kuritegu, mis olid toime pandud erinevate isikute, sh kaebaja elukaaslaste, 8-aastase kasulapse ja tuttavate suhtes, ning asjaolud, et isik viibis teist korda vanglas, on läbinud sotsiaalprogramme, ent on siiski jätkanud kuritegude toimepanemist, näitavad, et isikust lähtuv oht on piisavalt tõsine ja tegelik. Isik on ka varasemalt püüdnud tekitada kohtus usku, et ta on muutunud, kuid tegelikkuses polnud tal huvi oma probleemiga tegeleda ning endale vabatahtlikult võetud kohustust läbida alkoholiravi ta ei täitnud. Lisaks annab ohu tegelikkusest ning piisavast tõsidusest märku see, et pärast esimest vanglakaristust 2009. aastal pani kaebaja 2014. aastal toime esimese astme vägivallakuriteo ehk olenemata varasemast kinnipidamisasutuses viibimisest läks vägivallakuritegu raskemaks.
10.2.Kaebajat on kokku karistatud seitsmel korral, millest kaks karistust on kehtivad. PPA on lähtunud isiku järjepidevast kuritegelikust käitumisest. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb isikuvastane vägivald lugeda raskeks kuriteoks. Kaebaja on seitsmest toimepandud kuriteost viis pannud toime isikuvastase vägivallaga. Kaebaja käitumise raskuse hindamisel on võetud arvesse, et viimane toimepandud kuritegu oli isikuvastane vägivald, mis oli suunatud korduvalt 8-aastase lapse vastu. Järjepidevad vägivallakuriteod näitavad kaebaja erilist küünilisust ja puuduvat enesekontrolli. 8-aastase lapse korduv rusikaga näkku löömine ning hiljem väitmine, et tegemist ei ole intensiivse õigusrikkumisega, annab mõista, et kaebajal puudub täielikult moraalne arusaamisvõime. Kaebaja on vägivalda kasutanud isiku suhtes, kes on olnud abitus seisundis nii oma vanusest tingitud väiksema kasvu kui ka sõltuvussuhte tõttu. PPA on ka tuvastanud, et vägivallal on olnud kaudne mõju laste enesetundele. PPA arvestas kaebaja sidemeid Eestiga jm ning pidas vajalikuks kohaldada maksimaalsest lühemat sissesõidukeeldu.
10.3.Karistusregistri arhiiviandmed on olnud menetluses asjakohased, arvestamaks kaebaja varasemat elukäiku. Arvestades, et vangla omab kinnipeetavaga lähimat kontakti, on PPA igati asjakohaselt võtnud arvesse ka vangla taasühiskonnastamisametnike koostatavat riskianalüüsi. Vangla iseloomustuse kohaselt on kaebaja hinnatud kõrgohtlikuks lastele, konkreetsele täiskasvanule ja avalikkusele.
10.4.Kaebaja puhul on tegemist Eesti Vabariigi õiguskorra ja ühiskonna üldiste moraalinormide raske rikkujaga. Alaealiste vastu suunatud kuriteod on käsitatavad üldohtlikena ning isiku ohtlikkus säilib ka pärast karistuse kandmist. Lastevastane vägivald on eriti raske, mida on PPA ka põhjendatult arvestanud. Vastustajale jääb selgusetuks kaebusele lisatud KÜ Lehola 12 ja Dimed OÜ toetuskirjade seos PPA otsuse proportsionaalsuse hindamisega. Pere- ja eraeluriive on proportsionaalne kaebajast lähtuva ohuga, seejuures on PPA seadnud esikohale laste huvid.
10.5.Ainuüksi vanglas eesti keele õpingute alustamisest, sotsiaalprogrammi läbimisest ja kohustuslikust töötamisest ei saa järeldada, et isiku kuritegelikus käitumises on toimunud olulised muutused. Kaebaja on viibinud vanglas ka varasemalt ja talle on korduvalt võimaldatud karistuse kandmist vabaduses koos käitumiskontrolliga, ent ta on mitmeid kordi tingimisi karistuse kandmise nõudeid rikkunud.
10.6.PPA on nõuetekohaselt arvestanud kaebaja sidemeid Eesti Vabariigiga, sh siin sündimist, koolis käimist ja lähedaste olemasolu. Kaebaja taotles 29-aastasena endale ise Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, tehes seega teadliku valiku. Kaebaja on Venemaal töötanud ning ta räägib emakeelena Vene Föderatsiooni riigikeelt, mis näitab, et vähemalt
3-22-284 mingisugused sidemed on tal oma kodakondsusjärgse riigiga olemas. Ainuüksi korteri olemasolu Eestis ei oma sellist kaalu, et muudaks otsuse ebaproportsionaalseks. Töökoha olemasolu ei ole kaebajal varasemalt takistanud vägivallakuritegude toimepanemist lähedaste ja teiste isikute vastu, mistõttu ei ole kindla töökoha puudumine saanud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamisel määravaks. 3 aasta ja 6 kuu pikkuse sissesõidukeelu möödumisel on võimalik kaebajal taotleda Eesti Vabariigis viibimisalust, kui temast lähtuv oht on vähenenud.
KOHTU SEISUKOHT
11.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub HKMS § 165 lg 2 alusel vaidlustatud PPA otsuses ja vaideotsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid täiel määral korrata.
12.Kaebaja on kaebuses seisukohal, et temast tulenev oht avalikule korrale ei saa olla piisavalt tõsine ja reaalne ega saanud seetõttu õigustada talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja sõnul ei ole ta õiguskorra raske rikkuja ning vangistuses on ta käitunud õiguskuulekalt, läbinud sotsiaalprogramme ja asunud õppima eesti keelt.
13.Vaidlustatud PPA otsusega on tunnistatud kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Sama otsusega tegi PPA kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg-te 2 ja 3 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega pärast temale määratud karistuse lõppu ja kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks ja 6 kuuks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
14.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Viibimisaluseta Eesti Vabariigis viibivale välismaalasele tuleb vastavalt VSS § 7 lg-le 1 teha ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 4 annab PPA-le õiguse teha välismaalasele lahkumisettekirjutus ilma lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 74 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse välismaalasele, kellele ei anta tähtaega riigist vabatahtlikult lahkumiseks, lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu 5 aastaks. VSS § 74 lg 3 jätab PPA-le võimaluse kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu lühemaks ajaks juhul, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.
15.VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks (ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule) tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003. a direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (edaspidi ka direktiiv 2003/109/EÜ). Kuigi direktiivist 2003/109/EÜ tuleneb pikaajalise elaniku staatuse omandanud isikule tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu (vt selgituste p 16), lähtub sama direktiiv ka põhimõttest, et kolmanda riigi kodanikud, kes soovivad omada pikaajalise elaniku staatust, ei või kujutada ohtu avalikule korrale või julgeolekule (vt selgituste p 8). Seejuures võib mõiste „avalik kord“ hõlmata süüdimõistmist tõsise kuriteo eest.
16.Direktiivist 2003/109/EÜ lähtuvalt tuleb eristada ohtu avalikule korrale või julgeolekule, mis on tegelik ja piisavalt tõsine ja mis tingib isiku riigist väljasaatmise (art 12), ning ohtu avalikule korrale või julgeolekule, millega väljasaatmist ei kaasne (art 9 lg 3). Seega, riik saab isiku pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kohaldada tema suhtes samaaegselt ka sundtäidetavat lahkumisettekirjutust üksnes juhul, kui tuvastatakse, et isikust lähtuv oht
3-22-284 avalikule korrale või julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine (vt nt Riigikohtu 26.01.2022. a otsus nr 3-20-915, p 22; 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p 19; 03.05.2019. a otsus nr 3-1889).
17.Kohtu hinnangul tuleb kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale pidada piisavalt tõsiseks ja tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tähenduses.
18.Kaebaja on kriminaalkorras karistatud 7 korral (karistusregistri väljavõte dtl 173–178). Kuigi nendest kriminaalkaristustest 5 on arhiveeritud, on PPA õiguspäraselt arvestanud ka neid karistusi kaebaja varasemale käitumisele ja elukäigule hinnangu andmiseks ning temast lähtuva ohu hindamisel (vt karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 ja § 20 lg 1 p 4, Riigikohtu 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18).
19.Kaebaja on mõistetud esimest korda kriminaalkorras süüdi Lääne-Viru Maakohtu 17.10.2002. a otsusega (dtl 179–182) salajase varguse ning grupis ja relvataolist eset kasutades toime pandud huligaansuse (sh isikuvastane vägivald) eest. Teisel ja kolmandal korral mõisteti kaebaja kriminaalkorras süüdi joobes juhtimise eest (Ida-Viru Maakohtu 07.06.2005. a otsus, dtl 186–187; Viru Maakohtu 05.12.2007. a otsus, dtl 188–189). Ka kaebaja neljas süüdimõistmine oli muu hulgas joobes juhtimise eest (5 episoodis), kuid selle kõrval mõisteti kaebaja Viru Maakohtu 08.05.2009. a otsusega (dtl 190–193) süüdi ka KarS § 121 järgi teise isiku väärkohtlemises ja karistuse täitmisest kõrvalehoidmises (kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse mittetäitmises) ning talle määrati liitkaristusena reaalne vangistus 1 aasta ja 2 kuud. Kaebaja vabastati karistuse kandmiselt enne tähtaega. Pärast seda mõisteti kaebaja süüdi järjekordse vägivallateo toimepanemises Viru Maakohtu 11.09.2015. a otsusega (dtl 200– 202), sest kaebaja oli tekitanud teisele isikule raske tervisekahjustuse, millega põhjustas ohu selle isiku elule. Järgmised kaebaja süüteod seisnesid kaebaja poolt vägivalla kasutamises tema elukaaslase ja viimase sõbranna vastu (Viru Maakohtu 15.06.2020. a otsus, dtl 218–220) ning vägivalla kasutamises elukaaslase 8-aastase poja vastu (Viru Maakohtu 21.06.2021. a otsus, dtl 221–223). Seejuures oli viimane kuritegu toime pandud Viru Maakohtu 15.06.2020. a otsusega määratud katseaja kestel ning Viru Maakohtu 21.06.2021. a otsusega mõisteti kaebajale liitkaristuseks 1 aasta ja 9 kuud reaalset vangistust. Väärteokorras on kaebajat karistatud liiklusseaduse rikkumiste eest, sh sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades.
20.Kaebajale mõistetud karistused on olnud küll süüteokooseisus sätestatud karistusmäära miinimumi lähedased, kuid süütegude laad ja korduvus kinnitavad kohtu hinnangul siiski seda, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on piisavalt tõsine. Vastustaja on asjakohaselt viidanud kaebaja toime pandud isikuvastaste süütegude korduvusele ja nende ajas raskemaks muutumisele, tema käitumises välja kujunenud mustritele ning tegude toimepanemisel esinenud raskendavatele asjaoludele, et vägivalda on tarvitatud ka sõltuvussuhtes ning 8-aastase lapse suhtes (rusikaga näkku löömine). PPA on õigustatult võtnud arvesse Viru Vangla hinnangut, et kaebaja on kõrgohtlik lastele, konkreetsele täiskasvanule ja avalikkusele (dtl 98). PPA kogutud täiendavad andmed (PPA 17.09.2018. a teade Kohtla-Järve Linnavalitsusele, dtl 134–135; kaebaja endise abikaasa selgitused, dtl 138; Kohtla-Järve Linnavalitsuse 15.11.2021. a vastus PPA-le, dtl 142–143; Virumaa SOS Lasteküla perede tugitöötaja vastus PPA-le ja tugitöötaja aruanded, dtl 150–165) kinnitavad selgelt ka PPA järeldust, et kaebaja eluviis ja käitumine on tekitanud tema lähedastele, sh väikestele lastele hirmu ja kannatusi ka muul ajal kui kriminaalmenetluses tuvastatud sündmuste käigus.
21.Kaebajast lähtuvat ohtu tuleb pidada tegelikuks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA on jätnud vaidlustatud otsuses kaebajast lähtuva ohu hindamisel temaga seotud positiivsed asjaolud arvesse võtmata. Vaieldamatult iseloomustab kaebajat positiivsest küljest see, et talle
3-22-284 ei olnud vangistuse jooksul määratud ühtegi distsiplinaarkaristust, ta on läbinud vanglas sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ (tunnistus dtl 11), on seal töötanud ning õppinud eesti keelt. Küll aga on PPA võtnud asjakohaselt arvesse, et hoolimata ka varasematest sotsiaalprogrammi läbimistest, kriminaalkorras karistamistest ning käitumiskontrolli kohaldamistest on kaebaja jätkanud kuritegelikku käitumist. Seejuures on kaebaja toime pandud kuriteod muutunud ajas raskemaks ning ainsa esimese astme kuriteo pani kaebaja toime siis, kui teda oli vägivallakuritegude eest eelnevalt kahel korral kriminaalkorras karistatud. Temaga sõltuvussuhtes olevate isikute suhtes vägivalla tarvitamises seisnenud süüteod on kaebaja pannud aga toime pärast esimest korda vangistuses viibimist. Eelnev kinnitab kohtu hinnangul, et kaebajast lähtuvat ohtu ennekõike vägivallakuriteo korduvaks toimepanemiseks tuleb pidada tegelikuks. Seejuures on vanglas hinnatud kaebaja poolt vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 2 aasta jooksul 52% (dtl 98).
22.Hinnangut kaebajast lähtuvale ohule ei muuda kaebaja poolt kohtule esitatud korteriühistu juhatuse liikme ja kaebaja endise tööandja iseloomustused. See, et kaebaja on täitnud korrektselt tööülesandeid, maksnud regulaarselt kommunaalarveid ning on olnud naabritega seltsiv ja sõbralik, ei ole takistanud tal varasemate süütegude toimepanemist. Seetõttu ei ole alust järeldada nendest asjaoludest ka praegusel ajal kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu puudumist.
23.Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3 kohaselt tuleb liikmesriigil pikaajalise elaniku väljasaatmise otsustamisel arvestada järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil, b) asjaomase isiku vanus, c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks, d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (vt ka VMS § 241 lg 3). Kaebaja ei ole kohtumenetluses osutanud sellistele asjaoludele, mille pinnalt saaks pidada tema väljasaatmist ebaproportsionaalseks. Muu hulgas ei ole kaebaja vastu vaielnud PPA väidetele, et tema lähedastel on soovi korral võimalik temaga suhelda telefoni, kirja või sotsiaalmeedia vahendusel. Lähedaste ja alaealiste laste olemasolu on aga PPA võtnud arvesse kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kestuse vähendamisel 5 aastalt 3 aastale ja 6 kuule (VSS § 74 lg 3).
24.Kohtu hinnangul on kaebajale olnud nõuetekohaselt tagatud õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud. Haldusmenetluse seaduse § 40 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Praegusel juhul on kaebajale antud võimalus esitada haldusmenetluses oma selgitusi kahel korral: PPA 18.08.2021. a kirjaga menetluse algatamise kohta (dtl 93–94) ja asjaolude täpsustamiseks koostatud PPA 16.11.2021. a kirjaga (dtl 127–128). Menetluse algatamise kirjas on PPA kaebajale selgitanud, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ning sissesõidukeelu kohaldamine. Kaebaja esitas menetluse käigus enda selgitused ja vastuväited 22.08.2021. a avalduses (dtl 96) ning vastas PPA täiendavatele küsimustele 18.11.2021. a vastuses (dtl 131– 132, tõlge eesti keelde dtl 133, 298).
25.Kokkuvõttes leiab kohus, et nii vaidlustatud PPA otsus kui ka vaideotsus on õiguspärased ning kaebus nende tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.
26.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
27.Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Need menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause).
3-22-284
28.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel käesolevas otsuses kaebaja eraeluliste andmete kaitse eesmärgil kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.