Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Andreas Paukštys
Määruse tegemise aeg ja koht
05.01.2024 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 08.01.2024), Tallinn
Haldusasja number
3-24-38
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Alica Kliemesch ja Rika Laarits Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X
Resolutsioon
Anda luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.03.2024 (k.a).
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse (s.o kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud määruse) kättesaamisest arvates.
VRKS § 20 p-des 10, 11 ja 14 sätestatud asjaolud ning taotlus loeti põhjendamatuks. Samuti keelduti elamisloa andmisest VRKS § 40 p 1 alusel ja tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks VRKS § 25 lg 2 ja § 41 lg 2 alusel. PPA 17.01.2012 otsus jäi pärast kohtumenetluse läbimist Riigikohtu 08.08.2013 määrusega lõplikult jõusse (haldusasi 3-12-167). 08.03.2013 esitas Belgia Kuningriik Eestile isiku kohta tagasivõtmise palve ning 16.10.2013 nõustus Eesti isikut tagasi võtma. 15.01.2014 teatas Belgia, et isikut ei ole võimalik Eestile üle anda, kuna ta on kadunud. 12.12.2014 pidasid PPA ametnikud isiku Tallinnas 48 tunniks kinni. Pärast kinnipidamist esitas isik samal päeval korduva taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Tallinna Halduskohtu loal paigutati isik PPA kinnipidamiskeskusesse. 01.06.2015 esitas X elamisloa taotluse abikaasa juurde elama asumiseks. PPA 10.02.2016 otsusega anti X ́ile tähtajaline elamisluba abikaasa juurde ning seda on kahel korral pikendatud, viimati 10.02.2018. 19.02.2021 tunnistas PPA X tähtajalise elamisloa nr 1040610433/TEP kehtetuks. 04.10.2023 esitas Soome Vabariik Eestile taotluse isiku tagasivõtmiseks, kuna isik esitas Soomes 14.09.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse. Eesti oli nõus isiku vastu võtma. Isik saadeti Eestisse 04.01.2024. 04.01.2024 kell 15:30 saabus X reisilaevaga Megastar Helsingist Tallinna Vanasadamasse. Isik oli Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt kuulutatud tagaotsitavaks kriminaalasjas nr XXXXXXXX ning isik saabus Eestisse Soome politsei eskordi saatel. Isik on PPA poolt kinni peetud 04.01.2024 kell 15:50 Tallinnas Sadama 25 korrakaitseseaduse § 46 lg 1 p 4 alusel 48-tunniks ja toimetatud PPA kinnipidamiskeskusesse aadressile Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald. Kuna isikul puudus viibimisalus Eestis viibimiseks, alustati X suhtes illegaalimenetlust nr 1052275570 ja viidud läbi küsitlus eesmärgiga anda isikule võimalust esitada oma arvamused ja vastuväited lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Küsitluse lõpus avaldas X soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Käesolevaks hetkeks on PPA vastu võtnud X suulise rahvusvahelise kaitse taotluse ning alates 05.01.2024 kell 09:00 muutus isiku kinnipidamise alus - X kinnipidamine jätkub VRKS § 361 lg 2 p 4, 5 ja 6 alusel. 1.2 Taotluse esitamise hetkeks ei ole veel alustatud VRKS § 15 lg 1 toodud toimingute teostamist, kuid lisaks peab PPA rahvusvahelise kaitse menetleja VRKS § 18 lg 2 kohaselt kontrollima esitatud andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid tehes selleks vajalikke menetlustoiminguid, mis kõik võtab rohkem aega kui 48 tundi. Seega on vajalik asjaolude väljaselgitamiseks isik kinni pidada. PPA järeldab isiku varasemast käitumisest, ja hoiakutest, et kui isik viibiks vabaduses ja ootaks rahvusvahelise kaitse menetluse lõpplahendust ja saaks sellele negatiivse vastuse, ei oleks ta PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav, kuna tema eelnev käitumine on näidanud, et pärast keelduva vastuse saamise ei pruugi isik valmis olla kodumaale tagasi liikuma, vaid võib liikuda teise Schengeni liikmesriiki. Lisaks on PPA-l põhjust arvata, et X esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, kuna isik ei tulnud vabatahtlikult Eestisse. Isik esitas taotluse Eestis alles siis kui illegaalimenetluse raames läbi viidud küsitlus temaga oli juba jõudnud lõpusirgele ja ametnik selgitas talle, et PPA rakendab tema suhtes viie aastast sissesõidukeeldu, kuna tal pole seaduslikku alust Schengenis viibimiseks. PPA arvates sai X aru, et ta saadetakse riigist välja kodumaale ja seepärast esitas taotluse. PPA on seisukohal, et VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule andmine) ei
ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Isikuga seonduvaid asjaolusid arvestades, puudub PPA-l alus isiku usaldamiseks. PPA-le teadaolevalt puuduvad isikul Eestis elukoht, isik ei soovinud ametnikele avaldada, kes on tema väidetav elukaaslane Eestis, samuti mainis, et tal on Eestis alaealine poeg. Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, on PPA seisukohal, et olukorras, kus isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, on tõenäoline, et isik hakkaks end varjama ametivõimude eest, et takistada nii rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimist ja selle lõpetamist isiku soovil, mis eeldab PPA poolt kirjaliku otsuse tegemist ja menetluse ametlikku lõpetamist kui ka oma võimaliku väljasaatmist pärast varjupaigamenetluse lõppu ning isik võib lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Võimaliku ebaseadusliku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega.
4.2 VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel ning objektiivsete kriteeriumide põhjal konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus haldusasjas nr 3-20-2119, p 13; 17.04.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-1068, 16). Kohus leiab, et X varasem käitumine on olnud selline, mis ei ärata usaldust ja talle varjupaiga andmine näib pigem ebatõenäoline. Puudub vaidlus, et X on taotlenud rahvusvahelist kaitset erinevates EL liikmesriikides (vt käesoleva otsuse p 4.1). Ka menetletava rahvusvahelise kaitse taotluse esitas X alles pärast tema tabamist, täpsemalt pärast seda, kui PPA migratsioonijärelevalve ametnik oli talle küsitluse lõpus öelnud, et talle koostatakse lahkumisettekirjutus ja määratakse sissesõidukeeld (vt 04.01.2024 X küsitluse protokoll). Eeltoodud asjaolude valguses on kohtu hinnangul piisavalt alust arvata, et X esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasaatmise vältimiseks. 4.3 VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine) ei ole võimalik X suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Kohtupraktikas on leitud, et põgenemisohu tuvastamisel ei ole paigutamisega majutuskeskusesse ja leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega võimalik isiku kättesaadavust varjupaigamenetluses tõhusalt tagada (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus haldusasjas nr 3-3-1-48-14, p 19). Seejuures ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus haldusasjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Seega on põgenemisohu tuvastamise tõttu kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede VRKS § 361 mõttes (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus haldusasjas nr 3-3-1-48-14, p 17). X väide, et tal on Eestis elukaaslane ja laps on paljasõnaline. Asja materjalidest nähtub, et teda on kriminaalmenetluses kahtlustatud selles, et ta on järjepidevalt ja häirivalt sekkunud selle isiku eraellu, keda ta on kohtumenetluses oma elukaaslaseks nimetanud (vt X kahtlustatavana ülekuulamise protokoll kriminaalasjas nr XXXXXXXX). Asjaolu, et kriminaalmenetlus on selle kahtlustuse osas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 1 alusel lõpetatud (vt Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.01.2024 määrus kriminaalasjas nr XXXXXXXX), ei oma määravat tähtsust. Nõustudes menetluse lõpetamisega KrMS § 202 lg 1 alusel, on X ühtlasi nõustunud ka sellega, et ta on kahtlustuses kirjeldatud tegudes süüdi. Nimelt eeldab KrMS 202 kohaldamine, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud karistusseadustiku § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-2282, p 13). Samuti pole X esitada tõendit selle kohta, et tal on Eestis laps. Asjas kogutud teabe järgi on kaebajal lapsed Indias (vt X lähedaste sugulaste ja perekonnaliikmete andmete ankeet). Seega puudub riive perekonnaelule. Puutuvalt X terviseprobleemidesse, märgib kohus, et kinnipidamiskeskuses on kohtule teadaolevalt vajalikud meditsiiniteenused tagatud.
4.4 Eeltoodud põhjustel annab kohus loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.03.2024 (k.a).
/allkirjastatud digitaalselt/ Andreas Paukštys
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.