X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 15. veebruaril ja 28. aprillil 2023 aset leidnud täielike läbiotsimistega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Edvard Remsel
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu (riigilõiv, mille tasumisest ta on menetlusabi korras vabastatud) Eesti Vabariigi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. jaanuaril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 25. aprillil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1600 eurot (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 1-3). Kaebaja peab õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks enda täielikku läbiotsimist, mis leidis aset 15. veebruaril 2023. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
2.Tartu Halduskohus vabastas 2. mai 2023. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis menetlusse kaebaja kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest (dtl 15-17). Lisaks tunnistas kohus vastustajaks Tartu Vangla, kohustas vastustajat kaebusele vastama ning tagastas kaebajale kaebuse lisa.
3.Tartu Vangla esitas 2. juunil 2023 vastuse kaebusele (dtl 24-27).
4.Kaebaja esitas 2. juulil 2023 taotluse, milles palus lisaks menetlusse võetud kahjunõudele menetleda kahju hüvitamise nõuet seoses kaebaja täieliku läbiotsimisega, mis leidis aset 28. aprillil 2023, ning et kohus tuvastaks 12. ja 20. juunil 2023 aset leidnud toimingute õigusvastasuse seoses kaebaja täieliku läbiotsimise ja suu avamiseks antud korraldusega (dtl 28-29).
5.Tartu Halduskohus rahuldas 28. augusti 2023. a määrusega kaebuse muutmise taotluse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist 28. aprillil 2023 aset leidnud täielike läbiotsimiste eest, võttis menetlusse kaebaja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses
28.aprillil 2023 aset leidnud täielike läbiotsimiste ja neist tuleneva inimväärikuse alandamisega ning jättis kaebuse muutmise taotluse ülejäänud osas rahuldamata (dtl 55-58). Ühtlasi kohustas kohus vastustajat esitama vastuse muudetud kaebusele.
6.Kaebaja esitas 25. septembril 2023 kaebuse muutmise taotluse (dtl 59). Kaebaja palus lisaks menetlusse võetud kaebusele menetleda kaebaja kahjunõuet seoses 23. juulil 2023 aset leidnud täieliku läbiotsimisega.
7.Tartu Halduskohus jättis 26. septembri 2023. a määrusega kaebaja 25. septembri 2023. a kaebuse muutmise taotluse rahuldamata (dtl 62-64).
8.Vastustaja esitas 27. septembril 2023 vastuse muudetud kaebusele (dtl 69-71).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt 15. veebruaril ja
28.aprillil 2023 aset leidnud täielike läbiotsimistega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
1.Väljaviimise kestel viibis kaebaja kahe vanglateenistuse ametnikuga pidevas silmsidemes. Väljaviimise ajal oli kaebajal seljas vangla jope, ümber keha jope peal asetses vöö, selle külge kinnitatud käeraudadesse suletud kätega kõhu peal, mida sealt eemale liigutada ei olnud võimalik. Protseduure teostanud med.töötajad olid kaebaja
3-23-907
jaoks tundmatud isikud. Seega kaebajal puudus isegi teoreetiline võimalus väljaviimise käigus omandada ükskõik milliseid esemeid või aineid. Täielikust läbiotsimisest keeldumisel selgitas kaebaja vanglateenistuse ametnikule läbiotsimise põhjendamatust. Seejärel sisenesid veel kolm ametnikku (kaks nendest olid saatnud kaebajat väljaviimisel), kaebaja selgitas uuesti läbiotsimise tarbetust, põhjendamatust ja õigusvastasust kõigile juuresolijatele. Tartu Vangla kodukorra p 4.6 viimane lause sätestab vajadusel kinnipeetava täieliku läbiotsimise koos lahtiriietumisega. Punkti sõnastus eeldab vajaduse ilmnemist, käesoleval juhul niisugust vajadust ilmselgelt ei ilmnenud. Vangla toiming on vastuolus Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) lahenditega ning kätkeb endas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artte 3 ja 8, ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 riivet, toiming on käsitletav riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi väärikuse alandamisena. Läbiotsimiseks riidest lahti võtmise korraldus on iseenesest intensiivne sekkumine isiku eraellu ja füüsilise enesemääramise õigusesse. Vangla kirjeldatud teoreetilisi olukordi ei esinenud konkreetsel väljaviimisel, lisaks olid kinnipeetava käed aheldatud käeraudadesse ja kinnitatud kõhule, millega käte kasutamine oli välistatud ja sellega oli välistatud ka ükskõik milliste käesolevas asjas tähtsust omavate toimingute sooritamine kinnipeetava poolt. Väikesemõõduliste esemete avastamiseks ei olnud kinnipeetava läbiotsimine piisav, lisaks oleks tulnud selleks kasutada olemasolevaid tehnilisi vahendeid, mis võimaldavad keelatud esemeid ja aineid avastada ilma kinnipeetava füüsilist puutumatust riivamata. Antud juhul on väärikust alandav, lisaks täielikule läbiotsimisele, selle absoluutne põhjendamatus.
10.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.
1.Vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kehtestab läbiotsimise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 32 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik järgmistel juhtudel: 1) vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel; 2) enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist; 3) objekti läbiotsimise ajal kui isik viibib objektil; 4) kartserisse paigutamisel ja 5) vanglasisesel saatmisel. Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-i 4.6 kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel läbi, vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega.
2.Kohtupraktika on järjekindlalt tunnustanud vangla ulatuslikku kaalumisruumi julgeoleku tagamiseks ohtude hindamisel ja vajalike abinõude üle otsustamisel. Kuigi kinnipeetav viibib väljaviimise ajal ametnike järelevalve all, võib ka väljaviimise käigus tulla ette olukordi, kus ametnikud ei saa kinnipeetava vahetus läheduses viibida. Hetkel, kui meditsiinipersonal teeb kinnipeetavaga vajalikke toiminguid, on ametnike vaateväli paratamatult piiratud. Paratamatu on ka see, et kuivõrd väljaviimised võivad kesta pikka aega, võib ka ametnike tähelepanu kinnipeetavalt mujale kanduda. Kõige tõhusam meetod vangla julgeolekut ohustavate ja sh
3-23-907
väikesemõõduliste esemete avastamiseks, on kinnipeetava lahti riietumisega läbiotsimine. Stomatoloogiakliinikus on kinnipeetava vahetus läheduses esemeid, mille omamine on vanglas keelatud. Seejuures võivad esemed olla väga väikeste mõõtmetega ning nende peitmine nt riiete alla ei ole keerukas. Kaebaja väidab, et kuna tema käed oli aheldatud käeraudadesse ja kinnitatud kõhule, siis ei olnud tal võimalik ühtegi asjas tähtsust omavat toimingut sooritada. Tartu Vangla selle seisukohaga ei nõustu. Vastab tõele, et kaebaja kätele olid väljaviimise ajal paigaldatud käerauad, käerauad omakorda olid kinnitatud ohjeldusvööle ette. See, et kinnipeetava käed fikseeritakse käeraudadega kõhu ümber oleva vöö külge, ei välista kinnipeetava poolt erinevates olukordades, kus ametnikud ei pruugi tema käsi näha, esemete haaramist. Kuigi kaebaja ise peab võimatuks seda, et ta oleks võinud midagi oma kätega haarata, saab ta anda hinnangu üksnes enda subjektiivsest vaatepunktist lähtuvalt. Väljaviimist teostavad ametnikud on välja õpetatud ohte teadvustama ja märkama. Kinnipeetaval ei ole väljaviimise ajal võimalik tajuda, millise nurga alt ametnikud tema käsi näevad või kas need üldse teatud ajahetkedel nähtaval on. Väljaviimist teostavad ametnikud on teadlikud ka sellest, et nende endi tähelepanu, mis liigub väljaviimise ajal pidevalt kinnipeetava ja ümbritsevas keskkonnas viibivate inimeste ja aset leidvate sündmuste vahel, ei pruugi neil võimaldada märgata kõiki potentsiaalseid olukordi, kus kinnipeetav võib keelatud esemeid haarata. Kui kinnipeetav on keelatud eseme enda kätte saanud, ei ole ka fikseeritud kätega raske seda nt varrukasse peita. Kui kinnipeetavale teostataks üksnes selline läbiotsimine, mille käigus kombatakse kinnipeetava keha läbi riiete, on tõenäoline, et väikesemõõdulised esemed võivad jääda varju nt riiete voltide ja värvlite vahele. Kinnipeetavad on leidlikud asjade ühest kohast teise toimetamisel ning selleks võimaluste avastamisel. Läbiotsimine kinnipeetava kompimisega läbi riiete ei võimalda alati leida peidetud esemeid. Läbiotsimisega, mis seisneb ainult läbi riiete kompimises, ei ole alati võimalik veenduda, et kinnipeetav ei ole riiete alla peitnud keelatud esemeid. Tehniliste vahenditega (nt metallidetektor) ei ole võimalik avastada metalli mittesisaldavaid, kuid kinnipeetavale eluosakonnas keelatud esemeid. Teenistuskoera kasutamine võimaldab samuti leida üksnes kindlaid keelatud aineid. Vanglal on kohustus tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks ning selle kohustuse rikkumise korral lasub vanglal vastutus, kui osakonda sattunud keelatud esemega tekitatakse kinnipeetava poolt teisele kinnipeetavale vigastus. Seega tuleb vanglal vältida, et selliseid keelatud esemeid ja aineid, millega kinnipeetav puutub kokku väljaviimise raames, ei toimetataks eluosakonda. Kuigi lahti riietumisega läbiotsimine ei ole kinnipeetavatele meelepärane ja sellega sekkutakse negatiivselt isiku põhiõigustesse, on see toiming vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ja keelatud esemete või ainete avastamiseks. Kui kinnipeetava läbiotsimisel järgitakse seaduses sätestatu eesmärki ja kehtestatud nõudeid, ei saa läbiotsimist pidada kinnipeetava väärikust alandavaks. Käesoleval juhul oli vanglal olemas õiguslik alus läbiotsimise teostamiseks ning läbiotsimine teostati kindlast eesmärgist lähtudes. Ei kahju hüvitamise taotluses ega kohtukaebuses ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida läbiotsimist kinnipeetava väärikust alandava kohtlemisena.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused.
3-23-907
12.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest normist tulenevalt on kahju hüvitamise üldised eeldused järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalikõiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega.
13.Kaebaja on palunud hüvitada talle väärikuse alandamises seisnev kahju, mille vastustaja põhjustas talle seoses 15. veebruaril ja 28. aprillil 2023 aset leidnud täielike läbiotsimistega.
14.Kinnipeetava läbiotsimist reguleerib VangS § 68. Selle sätte lg 1 ls 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, eluja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud vastavalt VangS § 68 lg 1 ls-le 2. VangS § 68 lg 4 alusel kehtestatud määruse nr 44 § 31 lg 1 ls 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Määruse nr 44 § 32 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik järgmistel juhtudel: 1) vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel; 2) enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist; 3) objekti läbiotsimise ajal kui isik viibib objektil; 4) kartserisse paigutamisel ja 5) vanglasisesel saatmisel. Tartu Vangla kodukorra p-i 4.6 kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel läbi, vajadusel teostatakse kinnipeetava suhtes täielik läbiotsimine koos lahti riietumisega.
15.Viidatud sätted ei näe ette läbiotsimise üksikasjalikku kulgu. VangS § 68 lg 1 kohaselt on läbiotsimise (sh ka kinni peetava isiku täieliku läbiotsimise) eesmärgiks avastada keelatud esemeid ja aineid. Kodukorra seletuskirja kohaselt on läbiotsimise eesmärgiks ennetada ja takistada keelatud esemete osakonda jõudmist ja sealt väljumist. Seega ei nähta lahti riietumisega läbiotsimist ette üksnes juhul, kui esineb veenev kahtlus, et peidetud on keelatud esemeid. Kuna vanglal ei ole ilmselt võimalik ette näha, millal kinnipeetav kavatseb keelatud esemeid või aineid väljastpoolt eluosakonda toimetada, ei ole võimalik ohtu välistada või tõrjuda ka üksnes konkreetse juhtumi põhiselt.
16.Vaidlust ei ole selles, et 15. veebruaril ja 28. aprillil 2023. a toimus kaebaja väljaviimine SA TÜ Kliinikumi Stomatoloogia kliinikusse. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale anti korraldus lahti riietumisega läbiotsimisteks, millest kaebaja keeldus. Ametnikud teostasid seejärel ise kaebaja lahti riietumisega läbiotsimised.
17.Poolte vahel on vaidlus selles, kas lahti riietumisega läbiotsimised olid praegusel juhul põhjendatud. Kaebaja leiab, et tema puhul ei ilmnenud vajadust täieliku läbiotsimise teostamiseks, sest tema käed olid terve väljaviimise aja käeraudadega vöö külge kinnitatud, seega oli käte kasutamine välistatud ja sellega oli välistatud ka ükskõik milliste toimingute
3-23-907 tegemine kinnipeetava poolt. Samuti on kaebaja seisukohal, et tal puudus isegi teoreetiline võimalus väljaviimise käigus omandada ükskõik milliseid esemeid või aineid, seetõttu puudus igasugune vajadus tema läbiotsimisteks. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu.
18.Kohtupraktikas on selgitatud, et alasti läbiotsimised peavad olema usutavalt õigustatud. Samuti on kinnistunud põhimõte, et vanglal on kohustus kaitsta vanglas viibivate isikute elu ja tervist ning ühtlasi tagada, et keelatud esemed eluosakonda ei satuks. (vt Tartu Ringkonnakohtu 9. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-1236, p 11 ja selles viidatud praktika) Samuti on Õiguskantsler 7. juuni 2023. a kirjas Tartu Vangla direktorile selgitanud, et inimese alasti läbiotsimise otsus peab olema erandlik ning põhinema konkreetsel ohuhinnangul (nt see on seotud kinnipeetava käitumisega, varasemate rikkumistega jms) (dtl 76). Ka EIK osutas 11. mai 2023. a asjas Bojar vs. Poola (p-d 15-16), et sellest ei piisa, kui niivõrd intensiivse ja potentsiaalselt inimese väärikust alandava meetme kasutamist, nagu on alasti läbiotsimine, põhjendatakse vangla üldiste julgeolekuvajadustega.
19.Vastustaja on nii 20. aprilli kui 7. juuli 2023. a hüvitamistaotluste rahuldamata jätmise otsustes (dtl 8-11, 44-47), 2. juuni 2023. a vastuses kaebusele (dtl 24-27) ja 27. septembri 2023. a täiendavas vastuses selgitanud, millisel õiguslikul alusel ja eesmärgil ning millistel põhjustel tehakse meditsiiniasutusest naasvatele kinnipeetavatele, sh kaebajale läbiotsimisi. Kohtu hinnangul on vastustaja usutavalt põhjendanud, et kuigi kinnipeetav viibib väljaviimise ajal ametnike järelevalve all, võib ka väljaviimise käigus tulla ette olukordi, kus ametnikud ei saa kinnipeetava vahetus läheduses viibida (nt teatud meditsiiniliste protseduuride ajal). Hetkel, kui meditsiinipersonal teeb kinnipeetavaga vajalikke toiminguid, on ametnike vaateväli paratamatult piiratud. Paratamatu on ka see, et kuivõrd väljaviimised võivad kesta pikka aega, võib ka ametnike tähelepanu kinnipeetavalt mujale kanduda (seda kas tänu suurtele inimhulkadele või muudele kõrvalistele teguritele). Stomatoloogiakliinikus on kinnipeetava vahetus läheduses paratamatult esemeid, mille omamine vanglas on keelatud. Seejuures võivad esemed olla väga väikeste mõõtmetega ning nende peitmine nt riiete alla ei ole keerukas. Ohutusvööle kinnitatud käeraudade kasutamine väljaviimisel üksnes raskendab esemete haaramist, maast ülesvõtmist ja riietesse peitmist, kuid ei muuda seda võimatuks. Ka sellisel viisil fikseeritud kätega on võimalik haarata keelatud esemeid hetkedel, kui ametnikud kinnipeetava käsi visuaalselt ei näe. Kuigi kaebaja ise peab võimatuks seda, et ta oleks võinud midagi oma kätega haarata, saab ta anda hinnangu üksnes enda subjektiivsest vaatepunktist lähtuvalt. Kinnipeetaval ei ole väljaviimise ajal võimalik tajuda, millise nurga alt ametnikud tema käsi näevad või kas need üldse teatud ajahetkedel nähtaval on.
20.Samuti on vangla selgitanud, et läbiotsimisega, mis seisneb ainult läbi riiete kompimises, ei ole alati võimalik veenduda, et kinnipeetav ei ole riiete alla peitnud keelatud esemeid. Tehniliste vahenditega (nt metallidetektor) ei ole võimalik avastada metalli mittesisaldavaid, kuid kinnipeetavale eluosakonnas keelatud esemeid. Teenistuskoera kasutamine võimaldab samuti leida üksnes kindlaid keelatud aineid. Kohtu hinnangul on need vastustaja selgitused asjakohased.
21.Kaebaja väited teda alavääristavast ametnike käitumisest läbiotsimise ajal on jäänud paljasõnaliseks ning kaebaja ei ole väitnud konkreetseid rikkumisi läbiotsimise toimetamisel. Kaebaja on vaid selgitanud, et antud juhul on väärikust alandav, lisaks täielikule läbiotsimisele, selle absoluutne põhjendamatus. Ka Tartu Vangla valvuri 28. aprilli 2023. a ettekandest nähtub, et kaebajat ei häirinud otseselt valvurid, vaid pigem vangla süsteem (dtl 66). Kaebaja ei ole haldusasjas esile toonud tema suhtes teostatud lahti riietumisega läbiotsimistega seoses kohtupraktikas (vt Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2016. a otsus asjas
3-23-907 nr 3-14-53095, p 15; 9. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-1236, p 12) nimetatud asjaolusid, mida EIK on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ning EIÕK art 3 rikkumiseks – näiteks ettekavatsetust, läbiotsimise põhjendamatult pikka kestust koos kehavigastuste tekitamisega, isolatsioonis viibiva kinnipeetava keha läbiotsimist 2-8 korda päevas, teadlikku ja tahtlikku alandamist ning isiku alavääristamist näiteks sellega, et kinnipeetav on kohustatud lahti riietuma vastassoost vanglaametniku juuresolekul või sellega, et läbiotsitava suguorganeid katsutakse paljaste kätega, läbiotsimise teostamine mitme valvuri ees, kes isikut sõimavad ja mõnitavad jne.
22.Kohus nõustub eelnevat arvestades vangla seisukohaga, et kaebaja läbiotsimised toimusid õiguslikul alusel ja legitiimsel eesmärgil, s.o avastamaks keelatud esemeid ja aineid. Samuti oli vanglal vajadus tagada turvalisus ja kaitsta teiste vanglas viibivate isikute elu ja tervist.
23.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja 2. mai 2023. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
24.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.