X ja Yi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12. mai 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/415-2 ja 12. juuli 2021. a otsuse nr 15.33.2/557-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebajate taotlused uuesti läbi
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja I – X, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Kaebaja II – Y, lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad esindaja Kristiina-Marita Alliksoo, Eve Kikkas ja Juhannes Reisman
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X ja Yi kaebused rahuldamata.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebajate nimed tähemärkidega X ja Y.
4.Kuulutada haldusasja menetlus kinniseks kaebaja I ema terviseandmeid sisaldava tõendi (dtl 104) osas.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. jaanuaril 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 2. märtsil 2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks Eestis püsivalt elama asumiseks. Taotlus registreeriti numbriga 1050670038. Samal päeval esitas X abikaasa Y PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks (abikaasa juurde elama asumiseks). Taotlus registreeriti numbriga 1050671493.
2.PPA keeldus 12. mai 2021. a otsusega nr 15.3-3.2/415-2 Xle tähtajalise elamisloa andmisest. PPA leidis, et elamisloa andmiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud ning põhjendas otsust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) taotleja puhul on küll täidetud välismaalaste seaduse (VMS) 2102 lg 1 p 1 järgi täiendav lisatingimus, kuid ta on Eestist eemal elanud üle 20 aasta, mis on märkimisväärselt pikem, kui Eestis elamisloa alusel elatud aeg. Rohkem kui 20 aastat Eestist eemal olek on suurema kaaluga kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis elamine aastatel 1995-2000; 2) VMS 2102 lg-te 1 ja 2 kohaselt on püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise lisatingimuseks, et välismaalane on Eestis hästi kohanenud ja tema senine tegevus on olnud kooskõlas elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. PPA hinnangul ei ole taotleja Eestis hästi kohanenud. Ta elas tähatjalise elamisloa alusel Eestis rohkem kui 20 aastat tagasi ja külastas Eestit hiljem viisa alusel. Taotleja saabus koos vanematega Eestisse, kuid pärast elamisloa saamist siia elama ei jäänud. Pärast Eestis keskhariduse omandamist jätkas ta õpinguid Venemaal ning lõi seal peresidemed (abiellus), misjärel lahkus 22. veebruaril 2000 püsivalt elama Venemaale. Taotleja on alates 1. märtsist 1992 ristitud Venemaal Jehoova tunnistajana. PPA-le esitatud tuttavate hinnangud ja tõendid iseloomustavad taotlejat ajal, mil ta viibis Eestis viisa alusel sugulaste külastamiseks. Piiriületuse andmetel viibis ta Eestis viisa alusel 24. jaanuarist kuni 15. novembrini 2020. Nii lühikese aja jooksul ei ole võimalik eluga Eestis hästi kohaneda. Esitatud tõendid ei näita Eesti eluga kohanemist, vaid on esitatud elamisloa saamise eesmärgil. Eesti keele oskust ei kinnita mitte keelekursusel osalemine, vaid keeleeksami tunnistus; 3) taotleja tähtajaline elamisluba tunnistati 18. aprillil 2000 kehtetuks tema enda avalduse alusel; 4) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega ei rikuta taotleja põhiõigust pere- ja eraelule. Taotleja on abielus Venemaa Föderatsiooni kodanikuga, tal ei ole lapsi. Venemaa Föderatsiooni kodanikud on ka taotleja Eestis elav ema ning taotleja isa ja vend. Esitatud tõenditest ei nähtu erilist sõltuvussuhet täiskasvanud pereliikmete vahel, taotleja ema käib piiriületuse andmete kohaselt korra aastas Venemaal ja saaks seal taotlejat külastada. Elamisluba saamata saaks taotleja külastada oma ema Eestis viisa alusel; 5) Euroopa Liidu õiguse järgi on igal liikmesriigil endal õigus otsustada välismaalse riiki lubamise, seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Eesti põhiseadusest ei tulene välismaalasele õigust elada riigis, mille kodanik ta ei ole, ega riigi kohustust anda talle elamisluba. Taotlejalt ei võeta õigust taotleda elamisluba mõnel muul alusel, kui vastavad tingimused on täidetud. Eestisse siseneda ja siin viibida on võimalik ka viisa alusel.
3.PPA keeldus 12. juuli 2021. a otsusega nr 15.3-3.2/557-1 Yile tähtajalise elamisloa andmisest. PPA põhjendas otsust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) taotlus on esitatud elama asumiseks Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde. Kutsuja (taotleja abikaasa) on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja elab koos taotlejaga Venemaa Föderatsioonis; 2(16)
3-21-1107
2) PPA on keeldunud kutsujale (X) tähtajalist elamisluba andmast. PPA on kutsujat ja taotlejat teavitanud, et kutsujale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel tuleb keelduda ka abikaasale elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 alusel; 3) VMS § 123 p 1 on imperatiivne norm ega anna kaalutlusõigust, et hinnata Eestis elava välismaalasest lähedase sugulase vastavust VMS § 137 lg 1 tingimustele; 4) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei riiva oluliselt taotleja põhiõigusi. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgi on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimise üle. Põhiseadus ei anna välismaalasele õigust Eestis elada ning kaebajal ei ole subjektiivset õigust elamisluba saada; 5) taotleja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündis ja elab Venemaal. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel on tal võimalik elada kodakondsusjärgses riigis, kus ta ka seni koos abikaasaga elab, ning perekonnaõiguse riivet ei esine.
4.X ja Yi esindaja esitas 21. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 12. mai 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/415-2 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata X ja Yi tähtajaliste elamislubade väljastamise taotlused uuesti läbi. Kohus registreeris kaebuse haldusasjana nr 3-21-1107.
5.Yi esindaja esitas 2. augustil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 11. augustil 2021 kaebuse täienduse, milles taotles PPA 12. juuli 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/557-1 tühistamist ning PPA kohustamist vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi. Kaebuse kohaselt sai kaebaja PPA 12. juuli 2021. a otsuse kätte 22. juulil 2021. Kaebus registreeriti kohtus haldusasjana nr 3-21-1771.
6.Tartu Halduskohus liitis 24. septembri 2021. a määrusega haldusasjad nr 3-21-1107 ja nr 321-1771 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-21-1107. Sama määrusega võttis kohus kaebused menetlusse. Vastustaja esitas vastuse kaebustele 8. novembril 2021.
7.Haldusasjad nr 3-21-1107 ja nr 3-21-1771 (liidetud haldusasi nr 3-21-1107) on algselt jagatud lahendamiseks kohtunik Reelika Kitsingule. Tartu Halduskohtu esimehe 18. septembri 2023. a käskkirjaga nr 11-1/23/26 jagati kohtunik R. Kitsingu menetluses olev kohtuasi nr 3-21-1107 ümber kohtuniku koormuse vähendamiseks kohtu jõudluse parandamise ja lühemate menetlusaegade tagamise eesmärgil Tartu Halduskohtu kohtunik Sirje Kaljumäele. Pooled on teatanud, et neil ei ole vastuväiteid kohtukoosseisu muutmisele ning nad ei taotle eelmise kohtukoosseisu poolt tehtud menetlustoimingute kordamist (vastustaja 19. oktoobri 2023. a avaldus ja kaebajate 25. oktoobri 2023. a avaldus).
8.Kohus määras 27. oktoobri 2023. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebajate esindaja esitas 20. novembril 2023 taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja täiendava selgituse. Vastustaja ei ole kirjalikus menetluses antud tähtaegadel kohtule täiendavaid avaldusi esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja I vaidlustab tühistamisnõudega PPA 12. mai 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/415-2 ja kaebaja II PPA 12. juuli 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/557-1. Mõlemad kaebajd taotlevad ka nende taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamist. 3(16)
3-21-1107
10.Kaebaja I esitab järgmised väited.
10.1.Kaebaja I on Eestis pikaajaliselt elanud isik, kelle kõige lähedasem sugulane (ema) elab Eestis. Osa kaebaja lapsepõlvest möödus Tallinnas. Pärast kooli lõpetamist elas kaebaja Tallinnas, käis tööl, aitas ema. Ta oli sunnitud kolima Eestist ära vaid põhjusel, et tema abikaasa (kaebaja II) vanemad olid vanemaks jäänud ja vajasid hoolt. Kaebaja ei võinud jätta abikaasa vanemaid abi ja toeta. Vastustaja ei või kaebajale süüks panna, et ta elas pikaajaliselt Venemaal. Kaebajal oli Venemaal elamiseks mõjuv põhjus – abikaasa vanemate eest hoolitsemine, mistõttu ei töötanud kaebaja Venemaal, vaid oli koduperenaine.
10.2.Elamine Eestis 12 aastat on märkimisväärne ja piisav, et pidada Eestit kaebaja koduriigiks. Asjaolu, et pärast NSV Liidu kokkuvarisemist 1991. a jäi kaebaja elama Eestisse, tõendab, et ta valis oma koduriigiks Eesti. Asjaolu, et kaebaja elas teises riigis, ei võtnud temalt õigust naasta oma koduriiki peale teises riigis elamise mõjuva põhjuse äralangemist. Vastustaja ei või takistada kaebajal naasta Eestisse ning elada siin püsivalt. Tähtajalise elamisloa väljastamisest keeldudes pidid PPA-l olema väga kaalukad põhjused.
10.3.Venemaal elamise ajaks ei ole kaebaja katkestanud sidemeid Eestiga. Nii tema kui ka kaebaja II on püsivalt käinud Eestis – viibinud Eestis, külastanud kaebaja ema, suhelnud sõprade ja tuttavatega. Kaebajal on Eestis välja kujunenud sõprade ja tuttavate ringkond, kellega mõlemad kaebajad on pidevalt suhelnud ning teinud seda ka ajal, kui nad elasid Venemaal. Kaebajat ei saa pidada välismaalasteks de facto.
10.4.Kaebaja haige ja hooldust vajav ema on samuti väga suure osa oma elust Eestis elanud. Tema tervislik seisund ei võimalda elada Venemaal Rjazanis sealse suhteliselt palava kliima tõttu.
10.5.Kaebaja I ja kaebaja II on sõlminud abielu ning teinud kõik vajalikud toimingud ja ettevalmistused Eestis elama asumiseks ja neile kuulub ühisvarana soetatud korter KohtlaJärvel.
10.6.Kaebaja on kohanenud eluga Eestis ja siinsete tingimustega. Pärast Eestisse püsivalt elama asumist on ta käinud eesti keele kursustel ning sai 17. detsembril 2020 eesti keele A1taseme kursuse tunnistuse. Ta on esitanud vastustajale adapteerimise tõendamiseks vastavad tõendid. Ta teab Eesti kombeid, austab Eesti kultuuri, mõistab siinseid väärtusi ja aktsepteerib neid ning on seadusekuulekas ja soovib vabatahtlikult täita seadusi ning ühiskonnas mõistlikuks peetavaid kombeid ja käitumisreegleid. Vastustaja ei ole sisuliselt haldusmenetluse raames esitatud tõendeid hinnanud.
10.7.Vastustaja ei ole väitnud, et kaebajad oleksid ohtlikud avalikule korrale. Kaebaja puhul ei ole tegemist tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu kujutavate isikutega, kes võiks kahjustada mõnd ühiskonna põhihuvi.
10.8.Elamisloa andmisest keeldumine on jäänud nõuetekohaselt motiveerimata. Vastustaja pole toonud piisavalt selgelt ja arusaadavalt välja kaalutlusotsuse kujunemise põhjuseid. Vastustaja pole kaalunud VMS § 2103 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamist.
10.9.Vastustaja tuginemine VMS § 2102 lg 1 p-le 1 on asjakohatu ning vastustaja tõlgendus on põhjendamatu ja vastuolus VMS mõttega. Kaebajate hinnangul on selline seaduse tõlgendamine liiga kitsas ega arvesta tegelikke asjaolusid. 4(16)
3-21-1107
10.10.Vastustaja on jätnud täitmata uurimiskohustuse (jättes välja selgitamata olulised asjaolud, nt kaebaja I ema terviseseisundiga ja tema abikaasa ettevõtlusega seoses) ning selgitamiskohustust (jättes selgitamata võimaluse esitada lühiajalise elamisloa taotlus teisel õiguslikul alusel
10.11.Vaidlustatud otsusest ei selgu, kas see on tehtud ka X abikaasa suhtes või mitte, ning milline osa otsusest käib X ja milline osa Yi kohta.
11.Kaebaja II esitab järgmised väited.
11.1.Kaebajad on pärast perekondlike asjaolude (vajadus hoolitseda vanemate eest) äralangemist Venemaalt Eestisse elama asunud (alates novembrist 2019). Kaebajatele kuulub ühisomandis olev korteriomand Kohtla-Järvel. Kaebaja II on oma ettevõtlust Eestisse üle toomas – tema 2017. a asutatud Soynt OÜ on toimiv ettevõte ning Eesti Elektritööstuse Liidu liige ja patenteerimas leiutist Eesti Patendiametis. Kaebaja II viibib tihti Venemaal, kuna peab lõpule viima äri Eestisse kolimise.
11.2.Vaidlustatud otsus on motiveerimata, põhjendamata ega ole jälgitav. Vastustaja tegi kaalutlusvigu, rikkus menetlusenorme, pole täitnud uurimispõhimõtet ega selgitamiskohustust. Vastustaja menetles kaebaja taotlust väga pikalt ega ole menetluse käigus kaebaja käest midagi täpsustanud. Haldusaktis esineb kaalutlusvigu, kuna vastustaja pole arvestanud kaebaja esitatud faktide ja asjaoludega (kaebaja ettevõtlus ja perekondlik olukord).
11.3.Ilma elamisloata pole kaebajal võimalik püsivalt Eestis elada. Elamisoa mitteandmise tõttu võeti kaebajalt võimalus osaleda püsivalt abikaasa ema elus ja tema eest hoolitseda. Selliselt lõhutakse perekonna senine maailm. Kaebaja soovib Eestis püsivalt elada, hoolitseda abikaasa ema terviseseisundit arvestades tema eest pidevalt ning arendada iduettevõtte nõuetele vastavat äri. Vastustaja on rikkunud PS § 26 ja 27. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 8 kaitseala sisustades silmas pidanud ka sõltuvussuhet täiskasvanud laste ja vanemate vahel ning Riigikohus on leidnud, et PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid.
11.4.Vaidlustatud otsusega on oluliselt piiratud kaebaja võimalust eneseteostusele, püsiva elukoha valikule ning perena koos elada. Kaebaja on koos abikaasaga olnud Eestis ja elanud siin seaduslikult ning tal on põhjendatud ootus, et kui kaebaja abikaasa tuleb taas Eestisse elama, on tal õigus asuda elama Eestisse, enda abikaasa juurde.
11.5.Vastustaja oleks pidanud kohaldama VMS § 2103 lg-t 1. Vastustaja ei ole selgitanud, miks ei saa erandit teha ning väljastada kaebajale koos abikaasaga tähtajalised elamisload VMS § 118 p 9 alusel. Vastustaja piirdus otsuses hinnanguga, et kuna kaebaja abikaasale ei ole elamisluba antud, keeldutakse ka kaebajale elamisloa andmisest, kuid vastustaja on keeldunud kaebaja abikaasale elamisloa andmisest alusetult. Vastustaja pidanuks lähtuma VMS § 115 pst 7. Kuna on tõendatud, et kaebaja abikaasa elas Eestis enne 1990. aasta 1 juulit, andis see kaebaja abikaasale aluse elamisloa saamiseks. Vastustaja ei selgitanud kaebajale VMS § 115 p 7 kohaldamise võimalust.
11.6.Kaebaja ega tema abikaasa ei kujuta endast ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule.
5(16)
3-21-1107
12.Mõlemad kaebajad on arvamusel, et välismaalaste seadus võib olla vastuolus põhiseadusega osas, milles seadus välistab kaebaja ja tema abikaasa elamisloa taotluste rahuldamise, kuna ei arvesta kaebaja abikaasa pikaajalist elamist Eestis.
13.Kirjalikus menetluses esitatud täiendavas seisukohas märgivad kaebajad järgmist. Neile kui venelastele ei ole keelatud humaansetel kaalutlustel elamislubade väljastamine.Vastavalt VMS § 126 lg 3 võib erandina sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalase Eestisse saabumine või Eestis elamine on vajalik humaansetel kaalutlustel või rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Vastustaja peaks arvestama asjaoluga, et elamisloa mitteandmisel piiratakse kaebajate õigust perekonnaga koos viibida ja koos Eestis elada. Kaebajatele on oluline perekond ning enda vanema eest hoolitsemine. Takistatud on perena elamine ja enda lähedase eest hoolitsemine ning põhjendatud on anda elamisluba humaansetel kaalutlustel Kaebajad leiavad, et on põhjendatud anda kaebajatele õigus ja võimalus perena koos püsivalt Eestis elada.
14.Vastustaja vaidleb kaebustele vastu, esitades järgmised seisukohad.
14.1.Mõlemad vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. PPA on kaebajate I ja II tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel ja otsuse tegemisel lähtunud seaduse nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VMS ja haldusmenetluse seaduse (HMS) norme. PPA on piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärased otsused. Haldusorgan on piisava põhjalikkusega välja selgitanud asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu ning vastavad kaalutlused nähtuvad vaidlusalustest haldusaktidest.
14.2.Kaebaja I osas leiab vastustaja järgmist.
14.2.1.Elamisloa andmiseks peavad olema täidetud kõik VMS § 117 lg-s 1 sätestatud elamisloa andmise üld- ja täiendavad tingimused (VMS § 117 lg 2 ja 3). Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa lisatingimused on sätestatud VMS §-s 2102. Seega tuleb elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 alusel keelduda, kui täitmata on vähemalt üks elamisloa andmise üld- või täiendavatest tingimustest. PPA on tuvastanud, et kaebaja I tähtajalise elamisloa taotlus ei vasta VMS § 123 p-s 2 sätestatud tähtajalise elamisloa andmise tingimustele, täpsemalt VMS § 2102 lg 1 p-le 2, mille kohaselt ei ole kaebaja I Eestis hästi kohanenud.
14.2.2.Kaebaja I on Vene Föderatsiooni kodanik, kelle kodakondsusjärgseks riigiks on Vene Föderatsioon. VMS § 3 kohaselt on välismaalane isik, kes ei ole Eesti kodanik. Asjakohane ei ole kaebaja I väide, et tema puhul ei ole tegemist välismaalasega de facto. Kaebaja I lahkus Eestist 2000. a koos abikaasaga (kaebaja II) elama Venemaale ning on ka taotlenud väljarände toetust Venemaale elama asumiseks. Sega ei saa pidada tema tegelikuks elukohaks enam Eesti Vabariiki. Eesti Vabariik ei ole tema kodakondsusjärgne riik.
14.2.3.Oluline tähendus on VMS § 2102 lg 1 p-s 2 sätestatud lisatingimusel, mille kohaselt hinnatakse püsivalt Eestisse elama asumiseks antava elamisloa andmisel ka välismaalase Eestis kohanemist. PPA on vaidlusaluse otsuse p-des 18 ja 20 hinnanud kaebaja I kohanemist Eestis. Kaebaja I ei ole Eestis hästi kohanenud, kuna ta ei ole Eestis elanud alates 2000. aastast. Kaebaja I tuttavate hinnangud ja tõendid tema kohanemise kohta Eestis ei ole praegu asjakohased, kuna enamus hinnangu andnud tuttavatest on kaebajat I tundunud ainult ajal, kui ta ei elanud Eestis püsivalt vaid viibis ajutiselt viisa alusel ja tegelikult elas püsivalt kodakondsusjärgses riigis. Pelgalt kinnisvara olemasolu Eestis või asjaolu, et isikul on
6(16)
3-21-1107
minevikus olnud Eestis tähtajaline elamisluba, ei ole elamisloa andmise või pikendamise aluseks.
14.2.4.Ei ole usutav, et seadusandja pidas tähtajalise elamisloa alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks norme luues silmas, et olukorras, kus isik on elanud Eestis tähtajalise elamisloa alusel varem 5-aastase perioodi jooksul 3 aastat ning pärast seda lahkus püsivalt 20 aastaks elama kodakondsusjärgsesse riiki, saab jaatada välismaalase head kohanemist Eestis, et anda talle tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Ka EIK-i praktika kohaselt ei loo ainuüksi isiku elamine riigi territooriumil automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada väga tähtsaks. Kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole selles asjas asjakohane, kuna kaebajad I ja II ei ole isikud, keda tuleks riigist välja saata ega pikaajalist elamisluba omavad isikud.
14.2.5.VMS § 2103 lg-s 1 sätestatud menetluse loomisel peeti silmas olukordi, kus välismaalase riigist lahkuma kohustamine oleks ebamõistlikult koormav või võimatu. PPA ei ole VMS § 2103 lg-s 1 sätestatud alusel elamisloa menetlust algatanud, sest on ilmselge, et kaebajate I ja II puhul ei ole tegemist n-ö ,,erandite erandiga“, kellele Eestis tähtajalise elamisloa erandina andmine oleks viimane võimalus. Kaebajate Eestist lahkuma kohustamine ei ole ilmselgelt liiga koormav arvestades, et nad on Vene Föderatsiooni kodanikud, kes on elanud kodakondsusjärgses riigis viimased 20 aastat ning neil ei ole välistatud taotleda tähtajalist elamisluba muul alusel.
14.2.6.Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel ei saa PPA asuda taotleja asemele. PPA saab tähtajalise elamisloa taotluse lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjus) piiridesse jäädes. PPA on taotluste lahendamisel välja selgitanud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, sh taganud tähtajalise elamisloa menetluse raames korduvalt võimaluse muuta ning esitada tähtajalise elamisloa taotlus mõnel muul alusel, kuid kaebajad ei ole seda teinud. VMS § 18 kohaselt on ka välismaalasel endal kohustus menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisel.
14.2.7.PPA on mõlema isiku suhtes teinud eraldi otsused. Seega on asjakohatud kaebajate etteheited, et vastustaja otsusest pole võimalik aru saada, milline osa käib kaebaja I ja milline kaebaja II kohta.
14.2.8.PPA on 12.05.2021 otsuse nr 15.3-3.2/415-2 p-s 22 piisavalt põhjalikult analüüsinud kaebajate era- ja perekonnaelu põhiõiguse riivet ning on õigesti asunud seisukohale, et perekonnaõiguse riivet ei esine. VMS tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Kaebaja I on abielus kaebajaga II ning kaebajal I lapsi ei ole. Kaebaja II viibib kaebaja I perekonnaliikmena koos temaga Eestis ajutiselt ning neil puudub Eesti elamiseks elamisluba. Kaebaja I ja tema perekond ei ole püsivalt seotud Eesti Vabariigiga, neil on alati võimalik pöörduda tagasi oma koduriiki ning neid ei takistata elada perekonnaelu väljaspool Eesti Vabariiki. Perekonnaelu riive esineks juhul, kui kaebaja I abikaasal (kaebaja II) oleks elamisloa alusel õigus Eestisse jääda ja suhtlus selle pereliikmega ning peresidemete hoidmine muutuks seetõttu keerulisemaks. Mistahes riive ei tähenda, et isikule tuleb anda elamisluba.
14.2.9.Vastustaja on analüüsinud ka kaebaja I eraelu riivet. EIK praktika järgi ei ole täisealiste laste ja vanemate suhted käsitletavad perekonnana EIÕK art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. PPA on tuvastanud, et kaebaja I ja tema ema vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Arstitõendist ei nähtu, et kaebaja I ema vajab tõendis välja toodud krooniliste haiguste tõttu hooldust. Kaebaja I ei ole esitanud ühtegi sellekohast tõendit, et ta ka 7(16)
3-21-1107
tegelikult oma ema eest hoolitseb või milline on ema abivajadusest tingitud sõltuvussuhe tütrega. Intensiivset eraelu riivet ei esine. Kaebajal I on võimalik ka edaspidi külastada oma ema Eestis viisa alusel ning jätkata emaga suhtlemist nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ja toetada teda vajadusel majanduslikult.
14.2.10.PPA ei nõustu, et oleks pidanud tähtajalise elamisloa menetluses kohaldama VMS § 115 lg 7 sätestatut. Kuna tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks ei kuulu eelnimetatud erandi alla, ei olnud sellise erandi kohaldamine asjakohane.
14.2.11.Direktiiv 2003/86/EÜ ei ole praegu kohaldatav, kuna isik taotleb tähtajalist elamisluba iseseisval alusel, s.t puudub kutsuja, kes oleks perekonna taasühinemist taotlev isik. Kaebajatele ei kohaldu ka direktiiv 2003/109/EÜ, kuna tegemist ei ole pikaajalise elaniku elamisluba omavate isikutega VMS tähenduses.
14.2.3.Riigil puudub põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema seal viibimine ja riigist väljasaatmine. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust sellele, et saada või pikendada elamisluba. Kaebajate I ja II alaliseks elukohaks ei saa pidada VMS §-st 6 ja TsÜS § 14 lg-st 1 lähtuvalt Eesti Vabariiki.
14.3.Kaebaja II osas leiab vastustaja täiendavalt järgmist. PPA keeldus kaebajale II tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 alusel, kuna tema kutsujaks olnud abikaasale (kaebaja I) keelduti tähtajalise elamisloa andmisest. VMS § 137 lg 1 alusel saab kutsujaks olla isik, kes omab Eestis elamisluba või on Eesti Vabariigi kodanik. Kaebaja I ei saa olla kaebaja II kutsujaks, mistõttu ei ole täidetud ka tähtajalise elamisloa andmise tingimused abikaasa juurde elama asumiseks. Kaebaja II taotlus oli vahetult seotud kaebaja I taotlusega. Kui isikule keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, keeldutakse üldjuhul elamisloa andmisest ka tema abikaasale ja alaealisele lapsele (VMS § 127).
KOHTU SEISUKOHT
15.Mõlemad kaebajad on vaidlustanud tühistamisnõudega otsused, millega PPA keeldus rahuldamast nende tähtajalise elamisloa taotlusi, ning paluvad kohustada vastustajat nende taotlusi uuesti läbi vaatama. Kaebaja I esitas PPA-le VMS § 118 p 9 alusel tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks. Kaebaja II esitas tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 137 lg 1 alusel elama asumiseks elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde. Kohus rõhutab, et tühistamisnõuete lahendamisel tuleb HKMS § 158 lg 2 ls-st 2 tulenevalt hinnata haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga.
16.Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle. Mõlemad kaebajad on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, nad on abielus ning nende elukoht on Venemaa Föderatsioonis. Samas elavad ka kaebaja I isa ja vend. Kaebaja I Eestis elav ema on samuti Vene Föderatsiooni kodanik. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebajale I kuulub Eestis Kohtla-Järvel asuv korteriomand (vt kinnistusraamatu väljavõte, dtl 32) ning et kaebaja II on alustanud Eestis ettevõtlusega (äriregistri andmete väjatrükk dtl 33).
8(16)
3-21-1107
17.Mõlemad kaebajad heidavad vastustajale ette vaidlustatud otsuste ebapiisavat põhjendamist ning et vastustaja pole toonud piisavalt selgelt ja arusaadavalt välja kaalutlusotsuse kujunemise põhjuseid. Kaebaja I 25. mail 2021 esitatud kaebusega seoses on märgitud, et 12. mai 2021. a PPA otsusest pole aru saada, kas otsus on tehtud ka kaebaja II kohta ning millise osas on otsus kummagi kaebaja osas tehtud. Kohtu hinnagul vastavad mõlemad vaidlustatud otsused (dtl 22-27 ja dtl 78-80) HMS §-des 5457 sätestatud haldusakti vormi- ja põhjendamisnõuetele. Mõlemas otsuses on välja toodud otsuse tegemise asjaolud ja menetluse käik ning faktilised asjaolud ja õiguslik põhjendus. Vastustaja on mõlemas otsuses sisulise põhjenduse raames esitanud ka oma kaalutlused. Põhjenduste ja kaalutluste sisulise õiguspärasuse osas võtab kohus seisukoha allpool. Kohtu hinnangul vastavad mõlemad otsused ka selguse ja arusaadavuse nõudele (HMS § 55 lg 1). Vastustaja märgib asjakohaselt, et PPA 12. mai 2021. a otsus nr 15.3-3.2/415-2 (22-27) on tehtud üksnes kaebaja I suhtes tema taotluse nr 1050670038 (dtl 171-176) lahendamiseks. Otsuse resolutsioonis on ühese arusaadavusega märgitud: “keelduda X’le tähtajalise elamisloa andmisest“. Kuigi vastustaja on otsust põhjendades viidanud asjaoludele, mis seonduvad ka kaebaja I abikaasaga, ei viita miski otsuses, et selle adressaadiks oleks ka Y või et selle otsusega oleks lahendatud ka tema elamisloa taotlust. Kaebaja I nõue Politsei- ja Piirivalveameti 12. mai 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/415-2 tühistamiseks
18.Kaebaja I taotles tähtajalist elamisluba VMS § 118 lg 9 alusel, mille kohaselt võib välismaalasele anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks. Välismaalase püsiv Eestis elamine VMS tähenduses on välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel (VMS § 6). Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101 lg 1).
19.Kohus nõustub vastustajaga, et mis tahes alusel tähtajalise elamisloa andmiseks peavad olema täidetud tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused vastavalt VMS 117 lg-le 2 ning lgst 3 tulenevalt ka täiendavad tingimused vastavalt tähtajalise elamisloa andmise alusele. Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise lisatingimused on sätestatud VMS §-s 2102. PPA tugines elamisloa andmisest keeldudes VMS § 123 p-le 2. Selle sätte kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja I puhul täidetud küll VMS § 2102 lg 1 ps 1 sätestatud nõue, kuid vastustaja leidis, et ta ei vasta sama lõike p-des 2 ja 3 sätestatud lisatingimustele.
20.VMS § 2102 lg 1 p-st 1 tulenevalt on püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa üheks lisatingimuseks, et välismaalane on Eestis elanud viie järjestikuse aasta jooksul vähemalt kolm aastat. Vastustaja on tuvastanud, et kaebaja I saabus Eestisse elama 1988. a ning tal oli tähtajaline elamisluba ajavahemikuks 20. juuli 1995 kuni 20. juuli 2000, mis tunnistati kehtetuks 18. aprillil 2020 tema enda palvel seoses kaebaja I püsivalt Venemaale elama asumisega (dtl 194). Samuti on tuvastatud, et aastatel 1994 kuni 1997, s.t elamisloa kehtivuse ajal viibis kaebaja I seoses õpingutega Venemaal. Kuigi VMS § 2102 lg 1 p-s 1 sätestatud nõude täidetuse üle iseenesest vaidlust ei ole, on vastustaja seejuures pidanud kaalukaks, et Eestis 9(16)
3-21-1107
elatud ajast märkimisväärselt pikema aja (20 aastat) on kaebaja I olnud Eestist eemal. See kaalutlus ei ole aga määrav VMS § 2102 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel, vaid pigem saab olla oluline ühena kogumist välismaalse kohanemise hindamisel VMS § 210 2 lg 1 p 2 sisustamisel.
21.VMS § 2102 lg 1 p-s 2 on lisatingimusena sätestatud, et välismaalane on Eestis hästi kohanenud, ning p-s 3, et välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega.
22.Pooled on esmalt eri meelt selles, kas kaebaja täidab p-s 2 sätestatud eelduse, st on Eestis hästi kohanenud.
22.1.Kaebaja I ise leiab, et ta on hästi kohanenud. Ta põhjendab oma väidet esmalt asjaoludega, mille üle vaidlust ei ole: ta elas Eestis alates 12. eluaastast, käis aastatel 1998-1993 siin koolis ja sai keskhariduse ning töötas seejärel Eestis; pärast abiellumist 1997. a otsustasid kaebaja I ja kaebaja II perekondlikel põhjustel elada Venemaal, kus kaebaja I koduperenaisena hoolitses abikaasa vanemate eest; pärast abikaasa vanemate surma langes ära Venemaal elamise põhjus ning kaebajad otsustasid naasta elama Eestisse; kaebaja I soetas 2017. a Kohtla-Järvel abikaasade ühisomandiks oleva korteriomandi, mis on mõeldud abikaasade püsivaks elukohaks; kaebaja I abikaasa asutas 2017. a Eestis ettevõtte ja on asunud enda ettevõtlust Eestisse üle tooma; kaebaja I on läbinud A1 taseme eesti keele kursuse. Kaebaja I enda hinnagul on varasem elamine Eestis 12 aasta vältel piisav, et pidada Eestit koduriigiks ning ta rõhutab, et ei ole kunagi katkestnud ka sidemeid Eestiga ning on pidevalt külastanud siin elavat ema, sõpru ja tuttavaid.
22.2.Vastustaja on vaidlustatud otsuses kaebaja I kohanemise osas leidnud, et VMS § 2102 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus ei ole täidetud. Vastsustaja viitas seejuures käesoleva otsuse p-s 20 hindamisel aluseks olnud asjaoludele ning leidis järgmist. Taotleja on elanud Eestis elamisloa alusel viimati rohkem kui 20 aastat tagasi ning jätkas elu Venemaal, kus õppis, abiellus ning on alates 1992. aastast ristitud sealses Jehoova Tunnistajate koguduses. Hiljem külastas ta Eestit korduvalt lühiajaliselt viisa alusel (vt piiriületuse 2017-2020; dtl 193). Vastustaja hinngul ei kinnitanud tema head kohanemist ka A1-taseme keelekursuse läbimine.
22.3.Kaebaja I Eestis kohanemisele antud hinnangu osas nõustub kohus vastustajaga, et kohanemise heaks hindamisel ei saa pidada usaldusväärseteks tõenditeks kaebaja tuttavate antud kirjalikke seisukohti (dtl 19-21, 44-52), mis esmalt väljendavad kaebajale lähedaste tuttavate isikute subjektiivset arusaama ning teisalt kajastavad need arvamused kaebaja tegevust viisa alusel Eestis viibides ajal, mil ta elas püsivalt Venemaa Föderatsioonis. Vastustaja on vaidlustatud otsuses asjakohaselt märkinud, et enamus PPA-le arvamusi andnud isikutest tunneb kaebajat I alates 2018. aastast Kohtu hinnangul on asjakohane ka vastustaja osundus, et kaebaja on Eestis ema ja tuttavaid külastades viibinud lühemaid ja pikemaid ajavahemikke viisa alusel. Põhjendused, miks kaebajal ja tema abikaasal on kadunud vajadus elada Venemaa Föderatsioonis (kaebaja II vanemate surm ja hooldusvajaduse kadumine) ja soov seejärel seada oma elu sisse Eestis, ei kinnita tema head kohanemist Eestis, vaid on suunatud tulevikku. Kaebaja I on oma varasemast elamisõigusest Eestis ise loobunud, paludes talle antud tähtajalise elamisloa enne selle kehtivuse lõppemist kehetuks tunnistada (dtl 194) ning on seejuures kasutanud ka võimalust saada Eestist lahkudes väljarändetoetust (dtl 329).
22.4.Kaebaja I head kohanemist ei kinnita ka tõend A1 taseme eesti keele kursuse läbimise kohta. Keeleoskuse taset kinnitab keeleseaduse § 24 järgi tasemeeksami tulemus, kuid vastavat 10(16)
3-21-1107
tõendit kaebaja keeleoskuse kohta pole ei haldus- ega kohtumenetluses esitatud. Arvestades kaebaja enda hinnangut tema Eestis elamise pikaajalisusele ning ka varasemat tegelikku Eestis elamise perioodi, ei toeta üksnes 2020. aastal A1 taseme (kui madalaima taseme) keeleõppel osalemise fakt kohtu hinnangul seega arusaama heast kohanemist Eestis. Kaebaja I usuline kuuluvus ei kinnita seda samuti – tõsimeelselt religiooni praktiseerivad inimesed leiavad reeglina teise riiki kolides võimaluse oma usundi järgijatega liituda. Praegusel juhul on kaebaja I koos oma abikaasaga Jõhvi vene koguduse liige (dtl 248).
23.Vastustaja on vaidlustatud otsuses tuginenud ka VMS § 2102 lg 1 p-le 3, mis sätestab tähtajalise elamisloa lisatingimusena, et välismaalase senine tegevus peab olema olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Vastustaja on elamisloa andmisest keeldudes sellele sättele tuginedes rõhutanud järgmisi asjaolusid: varasema tähtajalise elamisloa kehtivusajal (1995-2000) õppis kaebaja I Venemaal (1994-1997) ning pärast õpingute lõppemist abiellus 1997. a Venemaal ning 22. veebruaril 2020 lahkus püsivalt Venemaale elama ning 18. aprillil 2020 tunnstati tema elamisluba kehtetuks tema enda taotluse alusel (dtl 194). Kohtu hinnagul ei ole vastustaja veenvalt põhjendanud, miks loetletud asjaoludest on tehtud järeldus, et kaebaja I tegevus ei olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Kaebaja I valikud haridustee ja perekonnaelu osas põhinesid asjaoludel, mis kujunesid pärast talle tähtajalise elamisloa andmist ning on inimlikult mõistetavad. Kohtumenetluses esitatud vastuses kaebusele vastustaja sellele normile ka enam ei tugine. Kohus nõustub aga vastustajaga, et elamisloa andmiseks peavad olema täidetud VMS § 117 lgs 1 sätestatud elamisloa andmise üld- ja täiendavad tingimused ning elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 alusel keeldumiseks on alus, kui täitmata on vähemalt üks elamisloa andmise üldvõi täiendavatest tingimustest (praegusel juhul kohtu hinnangul VMS § 2102 lg 1 p 2).
24.VMS § 2102 lg 1 p 2 sõnastuses sisalduv „hea kohanemine“ on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada ka perekonna- ja eraelu riivet, mis kaasneb elamisloa andmisest keeldumisega (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-23-643, p 11).
24.1.Kaebaja I on pidanud oluliseks rõhutada enda ema tervislikku seisundit ja vajadust koos kaebajaga II ema eest hoolitseda ning soovi perekonnana koos elada. Ta peab elamisloa andmata jätmist tema perekonnaelu ebaproportsionaalseks riiveks.
24.2.Perekond Eesti Vabariigi põhiseaduse tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut – vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kuid ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. juuni 2023. a otsus asjas nr 5-23-6, p 54 ja seal viidatud praktika). Perekonnaelu hõlmab ka õigust üksteise eest hoolitseda, seda nii ainelise abi andmise kui isikliku hoolduse näol (samas p 55 ja seal viidatud praktika). Vaidlust ei ole, et kaebaja I Venemaa Föderatsiooni kodanikust ema elab Eestis. Kaebaja väitel tingib ema tervislik seisund hooldamise vajaduse, mistõttu on kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine tema arvates ebaproportsionaalselt koormav tagajärg. Eesti õigusest (VMS § 150) tuleneb, et kui abivajav (iseseisvalt mittetoimetulev või hooldust vajav) vanem elab Eestis, siis tema juurde elama asumise eesmärgil ei saa täisealine laps tähtajalist elamisluba taotleda (vt ka viidatud otsus asjas nr 5-23-6, p 61), kuid välistatud ei ole sellisele välismaalasele elamisloa andmine muul VMS-s sätestatud õiguslikul alusel. Viiatud kohtupraktika järgi ei ole aga perekonnapõhiõigus absoluutne ning seetõttu ei ole Eestis elava välisriigi kodanikust 11(16)
3-21-1107
vanema hooldusvajadus igal juhul sedavõrd ülekaalukas argument, mis tingiks põhjalikuma kaalumiseta välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise VMS § 118 lg 9 alusel. Kohus märgib siinkohal, et haldusakti õiguspärasust tuleb tühistamisnõude lahendamisel hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja I ei ole esitanud tõendeid ema abivajaduse kohta. Toimikus on küll perearstikeskuse tõend emal diagnoositud krooniliste haiguste, kuid mitte igapäevase abistamis- ja hooldamisvajaduse kohta (dtl 104), ega ole tõendeid, mis kinnitaksid, et tema hooldamiseks puuduvad muud võimalused või et tal poleks võimalik kolida kodakondsusjärgsesse riiki, kus elab ka tema tütar. Viidatud perearsti tõendist selgub, et kaebaja I ema on käinud eelnevalt operatsioonil Peterburis, mis viitab vähemalt varasemalt soovile ja võimekusele reisida tervishoiuteenuste saamise eesmärgil Venemaale. Seega ei ole tõendatud, et kaebaja I ja tema ema vahel oleks selline eriline sõltuvussuhe, mis tingiks ülekaalukalt kaebajale elamisloa andmise hoolimata järeldusest, et täidetud pole VMS § 2102 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus. Võimatust kolida elama tütre juurde Venemaale selgitab kaebaja I asjaoluga, et emale ei sobi kolida elama Rjazanisse sealse liiga kuuma kliima tõttu. Kohtu hinnagul on tegemist tõendamata väitega. Avalikult veebis kättesaadavate andmete kohaselt ei asu Rjazan äärmuslike kliimatingimustega piirkonnas1 ning Venemaa Föderatsiooni piires on võimalik valida elamiseks ka soovi korral sobivam piirkond.
24.3.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal I välisriigi kodanikuna ei ole subjektiivset õigust saada igal juhul Eestis elamisluba. Samuti sellega, et kaebajal I on võimalik lisaks võimalusele elada perekonnaelu koos abi vajava emaga Venemaal, suhelda kirja ja telefoni ning muude suhtluskanalite vahendusel ning toetada ema rahaliselt. Ka varasemas kohtupraktikas on leitud, et nii õigust kui ka kohustust hoolitseda abi vajava perekonnaliikme eest saab realiseerida ka ainelist abi andes (viidatud otsus asjas nr 5-23-6; p 55 ja seal viidatud praktika). Seoses perekonnaelu riivega on Riigikohus leidnud, et näiteks õigusliku aluse puudumine tähtajalise elamisloa andmiseks täisealisele lapsele Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elava hooldust vajava vanema juurde elama asumiseks on põhiseadusega kooskõlas, kuna seadusest tulenevad muud alused, mis võimaldavad välismaalasel külastada Eestis elavat abi vajavat vanemat (viidatud otsus asjas nr 5-23-6, p 81). Riigikohus möönis viidatud lahendis, et selliseks puhuks näeb seadus ette muud abinõud, sh tähtajalise elamisloa andmine piiratud ajaks koos pikendamise võimalusega vastavalt VMS §-dele 210 3 ja 2104. Eelnevat arvestades leiab kohus, et vastustaja on asjakohaselt kaalunud kaebaja perekonnaelu riivet ning esitanud nii haldus- kui ka kohtumenetluses põhjendused, miks ta ei pea perekonnaelu riivet praegusel juhul ülekaalukaks. Kohus rõhutab, et kaebaja I ei ole tähtajalist elamisluba taotledes näidanud enda esmase eesmärgina elada Eestis pereelu koos oma hooldust vajava emaga, vaid see on üks argumentidest, miks ta peab talle elamisloa andmist põhjendatuks.
25.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et vastustaja otsus kaebaja I elamisloa taotluse lahendamisel on sisuliselt õiguspärane ja puuduvad alused selle tühistamiseks.
26.Kohus ei nõustu kaebaja I etteheidetega uurimis- ja selgitamiskohustuse rikkumise kohta tema elamisloa taotluse menetlemisel ning kohtu hinnangul ei esine menetlus- ega vorminõuete rikkumisi, mis võinuks kaasa tuua ebaõige sisulise otsustuse. Vastustaja on andnud kaebajale I korduvalt võimaluse esitada tõendeid ja selgitusi ning on oma otsustuse rajanud haldusmenetluses analüüsitud tõenditele. Alusetu on kaebaja I väide, et vastustaja pole talle selgitanud võimalust taotleda elamisluba muul alusel – vastustaja on kaebajale I korduvalt selgitanud nii lahendatava taotluse alusel elamisloa andmisest keeldumise aluseid kui ka võimalust esitada elamisloa taotlus mõnel muul VMS-s sätestatud alusel (nt töötamiseks või õppimiseks), ning pikendanud selleks ka taotluse menetlemise tähtaega (PPA
11.novembri 2020. a kiri (dtl 188), 12. detsembri 2020. a kiri nr 15.3-3.1/3460-1, dtl 195-196;
15.veebruari 2021. a e-kiri; dtl 222). Kaebaja ei ole vaatamata vastustaja selgitustele muul alusel tähtajalist elamisluba taotlenud. Kaebajale on olnud ka tagatud võimalus olla haldusmenetluses ära kuulatud – talle oli teada vastustaja kavatsus keelduda elamisloa taotlust rahuldamast ning motiivid, millele vastustaja kavatses tugineda, ning ta sai esitada enne vaidlustatud otsuse andmist omapoolsed seisukohad (kaebaja I 10. detsembri 2020. a kiri, dtl 204-207; 28. veebruari 2021. a vastuväited, dtl 223227). Kaebaja II nõue Politsei- ja Piirivalveameti 12. juuli 2021. a otsuse nr 15.3-3.2/557-1 tühistamiseks
27.Kaebaja II taotles tähtajalist elamisluba VMS § 137 lg 1 alusel elama asumiseks elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest abikaasa juurde. Vastustaja keeldus kaebajale II 12. juuli 2021. a otsusega elamisloa andmisest VMS § 123 p 2 alusel (tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa tingimustele) põhjusel, et kaebaja II abikaasale (kaebaja I) keelduti eelnevalt 12. mai 2021. a otsusega tähtajalist elamisluba andmast. Vaidlus puudub selles, et kaebajale II elamisloa andmisest keeldumisel oli aluseks kehtiv haldusakt, millega tema abikaasale elamisloa andmisest oli keeldutud. Kuigi kaebaja I on teda puudutava otsuse kohtus vaidlustanud, on senini tegemist kehtiva haldusaktiga. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-des 25 ja 26 jõudnud ka järeldusele, et tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamiseks puuduvad alused.
28.Kuna kaebaja II elamisloa taotlust lahendava otsuse tegemise ajal ei olnud tema abikaasa (kaebaja I) välismaalane, kellel olnuks tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks, ei olnud täidetud VMS § 137 lg-s 1 sätestatud eeldus kaebajale II elamisloa andmiseks. Kuigi VMS § 137 lg-st 1 ja § 123 p-st 2 koosmõjus ei tulene otsesõnu haldusorganile kaalumisruumi, on vastustaja hinnanud vaidlustatud otsuses ka otsustusega kaasneva õiguste riive olulisust ja mõju isikule. Kohus nõustub vastustajaga, et sarnaselt juba ka kaebaja I osas väljendatuga, ei ole tulenevalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetest ning Eesti põhiseaduses sätestatust välismaalasel põhiõigust Eesti elada ega subjektiivset õigust saada siin elamiseks elamisluba.
29.Kaebajale II elamisloa andmisest keeldumise proportsionaalsuse hindamisel on vastustaja asjakohaselt osundanud järgmistele asjaoludele: kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes on sündinud ja elab kodakondsusjärgses riigis; tema abikaasa on samuti Venemaa Föderatsiooni kodanik ja elab seal; isikul ja tema abikaasal on võimalik elada 13(16)
3-21-1107
kodakondsusjärgses riigis. Kohus nõustub vastuataja järeldusega, et kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes on tema õiguste riive vähene. Kuigi vastustaja on otsuse p 12 teises lõigus kasutanud sõnastust „pereriivet ei esine“, tuleneb p 12 sõnastusest tervikuna siiski, et vastustaja on analüüsinud enda otsustuse tagajärgede proportsionaalsust ja kaebaja perekonnaelu riivet ning hinnanud seda kaebaja II osas väheseks. Kaebaja II on kohtumenetluses rõhutanud soovi elada perena Eestis ning koos abikaasaga (kaebaja I) hoolitseda abikaasa haige ema eest. Haldusmenetlust kajastavatest dokumentidest ei ilmne, et kaebaja II oleks sellele asjaolule haldusmenetluses tuginenud. Ta ei ole ka haldusmenetluses kasutanud võimalust esitada täiendavaid seisukohti või vastuväiteid kavandatavale haldusaktile.
30.Kaebaja II väitel on vastustaja eksinud, jättes kohaldamata VMS § 115 p 7 ning arvestamata asjaoluga, et kaebaja II abikaasa asus Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit. Kohus märgib esmalt, et VMS § 115 loetleb isikud, keda ei arvestata sisserände piirarvu täitumise arvutamisel. Praegusel juhul ei ole kaebajale I keeldutud elamisluba andmast põhjusel et sisserände piirmäär oleks täitnud. Lisaks märgib kohus, et HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja I ei ole tõstatanud enda kaebuses küsimust sellest, et tema taotluse lahendamisel tulnuks arvestada VMS § 115 p-s 7 sätestatut. Kaebaja II osaleb praeguses kohtumenetluse kaebajana tema enda elamisloa andmisest keeldumist vaidlustades. Kuigi kaebajale I elamisloa andmisest keeldumine puudutab otseselt kaebaja II suhtes tehtud otsustust, ei ole kaebajal II õigust tugineda alustele, mis seavad kahtluse alla kaebajale I elamisloa andmise õiguspärasuse.
31.Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsus kaebajale II elamisloa andmisest keeldumiseks sisult õiguspärane. Otsus vastab haldusaktile kehtestatud vorminõuetele ning kohtu hinnangul ei esine ka menetluslikke rikkumisi, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise. Vaidlustatud otsuse p-st 7 ilmneb, et kaebajat II on tema elamisloa taotluse menetluses 12. mai 2021. a e-kirjaga (dtl 295) teavitatud, et seoses kutsujale (kaebaja I) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega tuleb ka taotlejale (st kaebajale II) tähtajalise elamisloa andmisest keelduda. Taotlejale anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise asjaolude kohta hiljemalt 12. juunil 2021. Samas selgitati talle, et kui ta teatatud kuupäevaks PPA-le ei vasta, keeldub PPA tähtajalise elamisloa andmisest. PPA pikendas kaebajale II vastamiseks antud tähtaega veel kuni 12. juulini 2021, kuid ka selle tähtaja jooksul kaebaja II oma arvamust ega vastuväiteid ei esitanud. Kaebajale II pidi olema ka juba varem teada, et PPA võib keelduda talle elamisluba andmast, kuna PPA selgitas seda juba 11. novembri 2020. a kirjas kaebjaga II koos elavale kaebajale I, kes esitas enda arvamuse ja vastuväited 10. detsembril 2020, ning veelkord 28. veebruaril 2021 vastuseks PPA 15. veebruari 2021. a e-kirjale. Seega pidi kaebaja II olema teadlik võimalusest oma arvamust ja vastuväiteid esitada, st talle oli tagatud võimalus olla elamisloa taotluse menetluses ära kuulatud. Kuna kaebajate I ja II eesmärgiks oli elada perekonnana Eestis, pole eluliselt usutav, et kaebajale II ei olnud teada võimalus kasutada õigust väljendada oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatavale elamisloa andmisest keelduvale otsusele.
32.Kohus peab vajalikuks märkida, et kuigi vastustaja hoiatas 12. mai 2021. a e-kirjas, et kui kaebaja II PPA antud tähtajaks (12. juuni 2021) ei vasta, keeldub PPA talle tähtajalise elamisloa andmisest, ei ole kaebajale II elamisloa andmisest keeldutud mitte PPA-le vastamata jätmise tõttu, vaid otsuses märgitud õiguslikel alustel. PPA antud tähtajal seisukohti ja vastuväiteid 14(16)
3-21-1107
esitamata jättes on kaebaja II võtnud riski, et PPA teeb otsuse ja sisustab vastavad kaalutlused talle seni teadaoleva informatsiooni põhjal.
33.Eelnevat arvesse võttes on kohus arvamusel, et ka kaebaja II elamisloa taotluse lahendamisel tehtud otsuse tühistamiseks puuduvad alused. Kohustamisnõuded kaebajate I ja II elamisloa taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
34.Kuna kohus on eelnevalt jõudnud järeldusele, et mõlema kaebaja osas tehtud elamisloa andmisest keelduvad otsused on õiguspärased, puudub ka alus vastustaja kohustamiseks kaebajate elamisloa taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Praegusel juhul pole täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused – vastustaja tegevus ei ole rikkunud kaebajate õigusi ning tal puudub seadusest tulenev kohustus kaebajate taotlusi uuesti läbi vaadata (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlused
35.Mõlemad kaebajad on arvamusel, et välismaalaste seadus võib olla vastuolus põhiseadusega osas, milles seadus välistab kaebajate elamisloa taotluste rahuldamise, kuna ei arvesta kaebaja I pikaajalist elamist Eestis. Kohus mõistab seda taotlusena alustada põhiseaduspärasuse kontrolli selliste normide pudumise üle, mis ei võimalda rahuldada kaebajate elamisloa taotlusi, kuna seejuures pole võimalik arvestada kaebaja I pikaajalist elamist.
35.1.Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul korral (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. juuni 2023. a otsus asjas nr 5-23-6, p 44 ja seal viidatud praktika).
35.2.Kaebaja II puhul on VMS § 137 lg 1 alusel esitatud taotlus jäetud rahuldamata põhjusel, et kaebaja I, kelle juurde elamiseks kaebaja II elamisluba soovis, ei ole tähtajalist elamisluba saanud põhjusel, et tema puhul pole täidetud VMS-s sätestatud tingimused. Seega ei ole kaebaja II puhul otseselt asjassepuutuvad VMS sätted, millele vastustaja tugines kaebaja I elamisloa taotlust lahendades, või mida oleks kaebajate hinnagul tulnud kohaldada. Kohus möönab, et võimalus arvestada või jätta arvestamata kaebaja I varasemat pikemaajalist elamist Eestis avaldab kaebaja II õigustele mõju, kuna on kaudselt tinginud olukorra, kus ka kaebajale II keelduti tähtajalist elamisluba andmast.
35.3.Kohtu hinnangul ei välista VMS sätted tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel aga pikaajalise elamise arvessevõtmist. Ka püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa lisatingimusi sätestavad VMS § 2102 lg 1 p 2 ja p 3 sisaldavad määratlemata õigusmõisteid, mille sisustamine võimaldab ühena asjaoludest pikaajalise elamisega arvestada. Vastustaja on kaebaja I varasemat Eestis elamist ka praegusel juhul talle elamisloa andmist mõjutavate asjaolude kogumit hinnates ära märkinud, kuid ei ole pidanud seda ülekaalukalt määravaks argumendiks. Seega leiab kohus, et kuna kaebaja I taotluse lahendamisel ei olnud tähtajalise elamisloa tingimuste täidetuse hindamisel välistatud tema varasema Eestis elamise arvessevõtmine, ei ole 15(16)
3-21-1107
praeguse vaidluse lahendamisel selliseid otsustava tähtsusega asjassepuutuvad norme, mille puuudmine välistab asja otsustamise teisiti kui see oleks võimalik vastavate normide olemasolul. Kohus ei pea seega põhjendatuks kaebajate taotlust rahuldada ega algatada põhiseaduspärasuse kontrolliks menetlust.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
36.Eeltoodut arvesse võttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud nedne enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ning tema võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
38.Kohus kuulutab kohtuasja menetluse kaebaja I ema terviseandmeid puudutava tõendi osas kinniseks. HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja ema kui menetlusvälise isiku eraelu kaitseks ning praegusel juhul puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutamise vastu.
39.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus selles kaebajate nimed tähemärkidega X ja Y (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.