Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-2428 22. detsember 2023 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Kaasatud haldusorgan Siseministeerium, esindaja Merje Joll Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2023. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2023. a otsus. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 2022. a otsus.
3.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) on Kasahstanis 1968. a-l sündinud ja Moskvas elav Vene Föderatsiooni kodanik. Venemaal elavad ka tema abikaasa ja täiskasvanud poeg. Kaebaja Vene Föderatsiooni kodanikest vanemad elasid püsivalt Eestis. Kaebaja on vanemate ainus laps. Kaebaja isa suri 2018.
2.Kaebaja emal (sündinud 1930. a-l) oli alates 1999. a-st pikaajalise elaniku elamisluba (välismaalaste seaduse (VMS) § 230). Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 2020. a-l kaebaja emal sügava puude ning ta oli voodihaige, vajades ööpäevaringset hooldust. Kaebaja käis Eestis ema hooldamas viisa alusel, muul ajal viibis ema hooldushaiglas.
3.Kaebaja esitas 18. märtsil 2021 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks erandina humaansetel kaalutlustel välislepingu alusel (VMS § 118 p 7). Kaebaja viitas majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelisele paktile (MSKÕRP) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile (KPÕRP). Kaebaja soovis Eestisse elama asuda, et hooldada ema tema elukohas Narvas. Arvestades ema vanust, tervislikku seisundit, pikaajalisi emotsionaalseid ja majanduslikke sidemeid Eestiga ning koroonapandeemiat, ei ole ema kolimine kodakondsusjärgsesse riiki enam võimalik. Mõeldamatu on tema paigutamine
3-21-2428 hooldekodusse. Kaebaja pere ei ole nõus sellega, et tema ema asuks elama samasse korterisse Moskvas.
4.PPA keeldus 18. augusti 2021. a otsusega kaebajale elamisloa andmisest VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel. Välismaalaste seadus ei võimalda täiskasvanud lapsel taotleda tähtajalist elamisluba hooldust vajava vanema juurde Eestisse asumiseks. MSKÕRP ja KPÕRP ei anna õigust tähtajalise elamisloa saamiseks VMS § 118 p 7 ja § 201 mõttes. Ka põhiseadusest ega perekonnaseadusest ei tulene välismaalasele õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Ema tervisega seotud asjaolud ei ole erakorralised ega saanud kaebajale teatavaks ootamatult. Seega ei ole tegemist erandliku juhtumiga, kus esineksid humaansed kaalutlused tähtajalise elamisloa andmiseks. Kaebaja külastas viisa alusel oma vanemaid aastatel 2014-2018 ja juba enne isa surma saanuks ta korraldada vanemate elama asumise Venemaale. Ka pärast isa surma on talle korduvalt väljastatud erinevaid C- ja D-viisasid Eestis elava ema külastamiseks. 2019. a selgitas migratsiooni nõustaja kaebajale elamisloa saamise võimalusi mh Eestis töötamiseks. Kaebaja ei ole selle saamiseks samme astunud. Kaebaja lapsel (ema lapselapsel) on samuti kohustus oma vanavanemat abistada. Kaebaja emal on Venemaal sotsiaalsed garantiid. Kaebajal on võimalik elada oma kodakondsusjärgses riigis, kus elavad tema abikaasa, täiskasvanud laps ja lapselapsed, ning soovi korral võib ta viia enda ema Venemaale või alternatiivselt paigutada ta hooldekodusse.
5.Kaebaja vaide jättis PPA 18. oktoobri 2021. a vaideotsusega rahuldamata.
6.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 18. augusti 2021. a otsuse ja 18. oktoobri 2021. a vaideotsuse ning kohustada vastustajat taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja hinnangul ei ole PPA tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel arvestanud kaebaja erandlike asjaoludega. Ema on lamav haige, kelle elukorraldust muuta ei ole võimalik. Mõeldamatu on ka tema paigutamine alatiseks hooldekodusse. Kuna välismaalaste seadusest ei tulene alust elamisloa saamiseks hooldust vajava vanema juurde elama asumiseks, tuleb lähtuda taotluses nimetatud välislepingutest (KPÕRP art 23 ja MSKÕRP art 10) ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 lg-st 1, mis sätestavad individuaalseid õigusi. Arvestada tuleb ka põhiseaduse ja perekonnaseadusega, mis sätestavad perekonna kaitse ja ülalpidamiskohustuse.
7.Tallinna Halduskohus jättis 3. märtsi 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.
7.1.MSKÕRP-le, KPÕRP-le ega EIÕK-le tuginedes ei saa taotleda elamisluba VMS § 118 p 7 alusel (vt halduskolleegiumi otsused nr 3-3-1-42-09, p 31; 3-3-1-61-09, p-d 21 ja 22).
7.2.PPA on täitnud selgituskohustuse, selgitades kaebajale, et ehkki välismaalaste seaduses puudub alus täiskasvanud lapsele elamisloa andmiseks hooldust vajava vanema juurde Eestisse elama asumiseks, on tal võimalus taotleda elamisluba Eestis töötamiseks (VMS § 118 p 4). Kaebaja ei ole selleks samme astunud. Seega lähtus PPA õigesti kaebaja märgitud alusest ja jättis tema taotluse VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel rahuldamata.
7.3.Kui puudub välisleping, mille alusel kaaluda elamisloa andmist, siis ei pidanud PPA kaebaja ja tema emaga seostuvaid asjaolusid lähemalt hindama. Kui PPA seda (igaks juhuks) tegi, siis ei muuda see otsust õigusvastaseks. Kui võtta arvesse käesoleva juhtumi asjaolud selliselt, et kaebaja oleks soovinud taotleda elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde (kuigi seadus kaebaja olukorras elamisloa andmise võimalust ette ei näe), siis oleks taotlus PPA selgitusi arvestades ikkagi põhjendamatu. See, et ema vajab pidevat hoolt ja kõrvalabi, oli selge juba alates 2018. a-st pärast kaebaja isa surma. Ema vananemine, võimalikud terviserikked üldisemalt ning hooldusvajaduse suurenemine olid ettenähtavad. Kaebajal on olnud aastaid aega mõelda läbi, kuidas oma ema vanaduspõlve veetmine korraldada (nt viia ta Venemaale ja leida seal hooldekodu või elukoht, kasutada Eestis hooldekodu teenust ja teda Eestis viisa alusel külastada, asuda Eestis tööle koos 2(6)
3-21-2428 vastava elamisloa taotlemisega), ning asjaolu, et puuduvad alused ja võimalused anda kaebajale tähtajaline elamisluba, ei too kaasa seda, et PPA-l tuleb leida mistahes võimalus lubada kaebajal Eestis elada.
8.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3, millega kohus jättis tema kaebuse rahuldamata. Kaebaja ema suri apellatsioonimenetluse ajal, 2022. a oktoobris.
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. veebruari 2023. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse (resolutsiooni p-d 1 ja 3). Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt, tühistas PPA 18. augusti 2021. a otsuse ja 18. oktoobri 2021. a vaideotsuse, kuid jättis kaebuse rahuldamata kohustamisnõude osas (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata välismaalaste seaduse osas, milles see ei võimalda anda välismaalasest täisealisele lapsele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava hooldust vajava vanema juurde (resolutsiooni p 2.1). Samuti jättis ringkonnakohus põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata siseministri 12. jaanuari 2017. a määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ osas, milles see ei sätesta taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui välismaalasest täisealine laps taotleb tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava hooldust vajava vanema juurde (resolutsiooni p 2.2).
9.1.Kuivõrd apellatsioonimenetluse kestel suri kaebaja hooldust vajav vanem, ei ole võimalik rahuldada kohustamisnõuet. Tühistamisnõuded tuleb läbi vaadata, kuna vaidlus ei ole selles osas ammendunud ning kaebuse eesmärki on võimalik saavutada.
9.2.Õige on halduskohtu ja PPA seisukoht, et KPÕRP, MSKÕRP ega EIÕK ei ole rahvusvahelised lepingud, mis annaks välismaalasele aluse taotleda Eestis tähtajalist elamisluba VMS § 118 p 7 ja § 201 alusel. Need ei reguleeri elamisloa andmist. Puudub vajadus halduskohtu põhjendusi korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4).
9.3.Välismaalaste seadusest ei tulene võimalust taotleda tähtajalist elamisluba täisealisel lapsel, kes soovib Eestisse asuda oma vanema hooldamiseks. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid, et jaatada kaebaja ja tema ema vahelist sõltuvussuhet. Kuna elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, takistab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine täisealise lapse ja hooldust vajava ema Eestis kooselamist ning riivab perekonnapõhiõigust (põhiseaduse (PS) §-d 26 ja 27, vt ka PS § 9 lg 1, § 27 lg 5). Asjaolu, et kaebaja võiks elamisluba taotleda muul alusel, ei muuda riivet olematuks. Samuti riivab õigusliku aluse puudumine PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust, kuna hooldust vajaval vanemal ja täisealisel lapsel on välismaalaste seaduse kohaselt võimalik taotleda elamisluba oma püsivalt Eestis elava lapse või vanema juurde (VMS § 118 p 2, § 150 lg 1 p-d 2 ja 3), kuid täisealisel lapsel oma hooldust vajava vanema juurde mitte. Elamisloa andmise aluse puudumisest tulenev perekonnapõhiõiguse ja võrdsuspõhiõiguse riive on põhiseadusvastane, kuna riive eesmärgi saavutamiseks, s.o uue rändekanali avamise ja selle võimaliku väärkasutuse piiramiseks, ei ole see vajalik. Samadel kaalutlustel on põhiseadusega vastuolus määrus. Sellel, mida kaebaja oleks või poleks pidanud varem tegema, ei ole asja lahendamisel tähtsust.
10.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 22. juuni 2023. a otsusega nr 5-23-6/13 ringkonnakohtu taotluse välismaalaste seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata ja siseministri 12. jaanuari 2017. a määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ põhiseaduspärasuse kontrollimiseks läbi vaatamata.
10.1.Vaidlusaluse elamisloa aluse puudumine välismaalaste seaduses oli seadusandja teadlik valik. Euroopa Liidu õigus ei piira praegusel juhul põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust. Euroopa Liidu 3(6)
3-21-2428 Nõukogu 22. detsembri 2003. a direktiiv perekonna taasühinemise õiguse kohta (2003/86/EÜ) ei nõua ega keela vaidlusaluse õigusliku aluse kehtestamist (vt direktiivi art 4 ja art 3 lg 5). Kolleegium piiras õigusliku aluse puudumise põhiseaduspärasuse kontrolli üksnes olukorraga, mis puudutab elamisloa taotlemist Eestisse elama asumiseks välismaalasest vanema juurde, kes elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel.
10.2.Vaidlusaluse õigusliku aluse puudumine riivab nii elamisluba taotleva kui ka Eestis alaliselt elava välismaalase perekonnapõhiõigust, samuti üldist võrdsuspõhiõigust. Riivel on kaks legitiimset ja kaalukat eesmärki: vältida ohtu Eesti riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning koormust sotsiaalsüsteemile. Riive neil eesmärkidel on põhiseaduspärane: sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kolleegium eristas seejuures olukordi, kus vanemal on võimalik lahkuda Eestist, neist olukordadest, kui see võimalik ei ole. Kui vanema lahkumine Eestist on võimalik ega too kaasa raskeid tagajärgi, on põhiõiguste riive küll intensiivne, kuid võib olla mõõdukas, kuna riigi julgeoleku ja avaliku korra ning sotsiaalsüsteemi kaitse on koostoimes piisavalt kaalukad eesmärgid, et õigustada põhiõiguste riiveid. Kui vanema tervislik olukord on aga selline, et Eestist lahkumine on võimatu või esineb reaalne oht, et see põhjustaks talle raskeid tagajärgi (terviseseisund oluliselt, kiirelt ja pöördumatult halveneb, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise), on perekonnapõhiõiguse riive äärmiselt intensiivne. Riive intensiivsust vähendab ning põhiseaduspärase tulemuse tagab sellises olukorras võimalus anda täisealisele lapsele tähtajaline elamisluba erandkorras humaansetel kaalutlustel (VMS § 2103), kahjustamata seejuures ülemäära eelnimetatud eesmärke. Lisaks, lühiajaliseks viibimiseks Eestis ning põhiõigusi ülemäära riivavate olukordade vältimiseks on võimalik pikendada Eestis ajutise viibimise aega (VMS § 46); samuti tuleb välismaalase väljasaatmine (lahkumisettekirjutuse täitmine) peatada, kui välismaalase Eestis ajutine viibimine on põhjendatud humaansete kaalutlustega (nt tervisekaalutlused) (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lg 5 p 4).
10.3.Kolleegium lisas, et riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise eesmärgi kaalukuse hindamisel mängib rolli Eesti julgeolekukeskkond, mistõttu võib hinnang erinevatest riikidest pärit välismaalaste puhul olla ka erinev. Pole välistatud, et hinnang vaidlusaluse õigusliku aluse puudumise põhiseaduspärasusele võib praeguse kohtuasja asjaoludest erinevatel juhtudel olla teistsugune.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.PPA palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada, jätta kaebaja kaebus rahuldamata ja tema menetluskulud tema enda kanda.
11.1.Ringkonnakohus asus põhjendamatult seisukohale, et välismaalaste seadus piirab ebaproportsionaalselt perekonnapõhiõigust ja võrdsuspõhiõigust.
11.2.PPA ei saanud anda kaebajale tähtajalist elamisluba tema viidatud välislepingute alusel, kuna viidatud välislepingud ei sätesta elamisloa andmise aluseid. VMS § 118 p-s 7 ja §-s 201 nimetatud välisleping peab reguleerima elamisloa andmist, olles seejuures piisavalt selge, et olla iserealiseeruv.
12.Kaebaja ja kaasatud haldusorgan ei vastanud kassatsioonkaebusele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.PPA kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Jõusse jääb halduskohtu otsus. Kaebaja kaebus jääb rahuldamata. (HKMS § 230 lg 1, lg 5 p 4.)
14.Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas kõnealuses asjas tehtud otsuses, et välismaalaste seaduses puudub õiguslik alus tähtajalise elamisloa andmiseks välismaalasest täisealisele lapsele Eestisse elama asumiseks Eestis pikaajalise elamisloa alusel elava hooldust vajava 4(6)
3-21-2428 vanema juurde. See on olnud seadusandja teadlik valik. Sellist alust ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest (direktiivist 2003/86/EÜ) ega Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välislepingust (VMS § 118 p 7, § 201). Puudub vajadus korrata haldus- ja ringkonnakohtu ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pikemaid põhjendusi (HKMS § 231 lg 6).
15.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi hinnangul on sellise õigusliku aluse puudumine põhiseaduspärane. Seega saaks kaebaja kaebuse rahuldada ja PPA vaidlusaluse keelduva otsuse tühistada üksnes juhul, kui PPA-le oleks etteheidetav menetlusviga, mis osutab, et PPA-l tulnuks otsustada kaebajale muul õiguslikul alusel elamisloa andmise üle, või kaebaja taotlus tähtajalise elamisloa andmiseks tulnuks rahuldada muul õiguslikul alusel. Käesoleval juhul selliste olukordadega tegu ei ole.
15.1.Nagu halduskohus märkis, on PPA täitnud selgituskohustust (vt pikemalt käesoleva otsuse p 7.2).
15.2.Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium osutas võimalusele elamisluba saada VMS § 2103 alusel, st erakorralistel asjaoludel, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohus on korduvalt nentinud, et säte jätab PPA-le avara kaalutlusõiguse (halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1607/34, p 14; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-23-6/13, p 79).
15.3.Halduskohus ei viidanud küll VMS §-le 2103, kuid asus seisukohale, et PPA on võtnud arvesse kaebaja ema olukorda ning et erakorralised asjaolud elamisloa andmiseks puuduvad (vt käesoleva otsuse p 7.3). Seda põhjendas halduskohus järgmiste argumentidega: ema üha suurenev hooldusvajadus ja seega võimalik vajadus muuta elukorraldust pidi kaebajale olema äratuntav vähemasti alates 2018. a-st; ema vananemine, võimalikud terviserikked üldisemalt ning hooldusvajaduse suurenemine olid ettenähtavad; asjaolu, et ema oli voodihaige, viitab pigem sellele, et pikaajaline seotus Eestiga ei takista ema viimist Venemaale; kui kaebaja soov on pakkuda emale väärikat vanaduspõlve just poja hoolduse kaudu, siis pole määrav, kas seda tehakse Eestis või Venemaal; Venemaal on võimalik leida nii elukoht kui ka hooldekodu koht, kui kaebaja ema enda juurde võtta ei saa; kui ema viimine Venemaale on tõepoolest ületamatult keeruline, siis on Eestis jätkuvalt võimalik kasutada hooldekodu teenuseid ning kaebajal teda viisade alusel külastada ja Narva kodus hooldada; kaebaja argument, et ema pideva hooldusvajaduse tõttu ei saaks ta Eestis tööl käia ja sel alusel elamisluba taotleda, ei ole usutav, kuna ka enne ema 2021. a insulti, mille tõttu tema tervis järsult halvenes, ei astunud kaebaja samme, et saada töötamiseks elamisluba.
15.4.PPA on humanitaarsetel kaalutlustel elamisloa andmise alust, VMS § 2103 varem tõlgendanud viisil, et sel alusel elamisluba ei taotleta (vt halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1607/34, p 6.2). Nii on ka märgitud eelnõu seletuskirjas (seletuskiri välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks, 81 SE, muudatusettepanek nr 72): „Nimetatud alusel elamisloa andmine on erandlik ning samuti ei ole isikul võimalik luba ise taotleda, vaid isik saab Politsei-ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) poolt läbiviidava muu menetluse käigus välja tuua asjaolud, miks ta siiski Eesti elamisluba vajab. See aitab ära hoida vastaval alusel elamisloa väärkasutust.“ Kolleegiumi hinnangul seaduse tekst sellisele isiku taotlemiskeelule tuge ei paku ning taotlemiskeeld ei nähtu üheselt mõistetavalt ka siseministri
12.jaanuari 2017. a määrusest nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (vt mh § 2 lg 5, 5(6)
3-21-2428 § 5 lg 4, § 20 lg-d 3 ja 4, § 49 lg 3). Küll tuleb möönda, et VMS § 2103 leidmine ei pruugi välismaalase jaoks olla kuigi lihtne, et sellele taotluse esitamisel tugineda. Nimelt paikneb kõnealune alus välismaalaste seaduse jaotises pealkirjaga „Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks“ ning ka käesolevas asjas kaebaja kasutatud elamisloa taotluse vormil paigutuks see taotletavate aluste loetelus, kus taotlejal tuleb märkida soovitud aluse ette ristike, aluse alla „püsivalt Eestisse elama asumiseks“. Kumbki ei osuta neist kaudseltki humanitaarkaalutlustele.
15.5.Kaebaja tugines taotluse esitamisel sõnaselgelt küll välislepingule kui elamisloa alusele, kuid tõi nii taotluses (vt käesoleva otsuse p 3) kui ka hilisemas kirjavahetuses haldusmenetluse käigus esile piisavalt asjaolusid, mis osutasid tema hinnangul vajadusele hinnata elamisloa andmise alusena humanitaarseid kaalutlusi. Kuigi PPA ei selgitanud kaebajale otseselt VMS § 2103 alusel elamisloa taotlemise võimalikkust, nähtub asja materjalidest, et PPA on hinnanud kaebaja ema olukorda (vt käesoleva otsuse p 4). VMS § 2103 avarat sõnastust, PPA kaalutlusõigust ja konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades nõustub kolleegium eeltoodud halduskohtu järeldusega. Seega on vaidlusalune PPA otsus sisuliselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.
15.6.Kolleegium peab oluliseks lisada, et PPA vaidlusaluses otsuses esitatud seisukohti on võimalik tõlgendada ka viisil, et VMS § 2103 on kohaldatav üksnes juhul, kui erakorralised asjaolud ilmnevad ootamatult. VMS § 2103 sõnastusest selline eeldus ei nähtu, kuid olukorra ettenägematus võib olla üheks kaalutluseks otsuse tegemisel elamisloa andmise üle.
16.Kuna kaebaja kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja nimi tuleb otsuse avaldamisel asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.