3.3.Jätta vastuväide kohtu tegevusele (menetlustähtaegade määramine, kirjaliku menetluse määramine) rahuldamata.
3.4.Jätta taotlused haldusasja toimikust ärakirjade saamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2024. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 17).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Kaebaja Jaak Reinomägi esitas 19.07.2021 ja 26.07.2021 Viru Vanglale samasisulised kahju hüvitamise taotlused. Nõude aluseks oli kaebaja hoidmine üksikvangistuses. Kaebajal ei võimaldata käia õues, puudub kambriväline suhtlemisvõimalus ja liikumisvabadus. Arst peaks
külastama kaebajat üksikvangistuses igapäevaselt. Helistada saab korra nädalas 10 minutit. Kaebaja on taotlenud lisakõnesid. Kaebajal olid vanglasse saabumise ajal psüühikahäired, vanglas on need süvenenud (kuuleb hääli, näeb nägemusi, enesetapu mõtted).
2.Viru Vangla jättis 21.09.2021.a otsusega nr 6-16/147-3 kaebaja kahju hüvitamise taotlused rahuldamata, kuna tõendatud ei ole vastustaja õigusvastane tegu ega mittevaralise kahju tekkimine. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 90 lõikele 3 hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vangla on arvestanud õiguskantsleri soovitusega, et vahistatu paigutamisel tuleb arvestada üksikvangistuse mõjudega, pakkuda pikka aega vahi all olnud inimesele mõtestatud tegevust väljaspool tema kambrit ning võimaluse korral vältida pikaaegse vahistatu üksinda kambrisse paigutamist. Vastustaja on pakkunud kaebajale võimalust asuda tööle, kaebaja keeldus sellest. Kaebajale on pakutud võimalust osaleda kasvuhoone tegevustes, kaebaja keeldus sellest, kuna hõive toimuks hommikusel ajal ning kaebaja avaldas soovi hommikusel ajal magada. Kaebajal oli võimalus soovi korral kohtuda vanemkaplaniga, vestlus toimus 17.08.2021. Kaebajal oli võimalus kasutada vangla raamatukogu teenuseid, kaebaja tegi seda ühel korral, 27.08.2021. Kaebajal on õigus lühiajalistele kokkusaamistele, seda kasutas kaebaja ühel korral 15.10.2020 toimus lühiajaline kokkusaamine tuttavaga. Vastustaja on paigutanud kaebaja kambrisse teisi kinnipeetavaid, et kaebajal oleks võimalus sotsialiseeruda. 2021. aastal on kaebajal olnud Viru Vanglas kuus erinevat kambrikaaslast. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva, et vähendada kaebajale üksikvangistusest tulenevaid vaegusi. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et ta oleks oma terviseprobleemide põhjusena välja toonud kinnises kambris veedetud aega. Kaebaja nimetatud terviseprobleemid, näiteks skisofreenia ja depressioon, on diagnoositud vanglasse saabumisel. Vastustaja möönab, et kinnises kambris viibimine võib mõjuda kaebaja tervisele ebasoodsalt, kuid vastustaja on pakkunud kaebajale igakülgset arstiabi ning erinevaid kõrvaltegevusi, millega vähendada üksikvangistuse mõju tervisele. Kaebajale on tagatud igapäevane tervishoiuteenuse kättesaadavus, s.h on pidevalt kättesaadav meditsiiniõde. Vahistatute ja süüdimõistetute erinev kohtlemine on põhjendatud ja on ette nähtud seadusega. Vastustaja lahendas otsusega mõlemad kaebaja kahju hüvitamise taotlused, kuigi kaebaja on 26.07.2021 esitatud taotlusele kirjutanud, et võtab selle tagasi.
3.Kaebaja esitas 26.09.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse mittevaralise kahju 5000 euro hüvitamise nõudes. Kohus tegi 17.01.2022.a määruses kindlaks, et kaebaja taotleb tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, määratles nõude aluseks olevad asjaolud ja kohustas kaebajat teatama, kui kohus on kaebaja tahet kahjunõude sisustamisel valesti mõistnud. Kaebaja täpsustas oma 30.01.2022.a avalduses ühte kohtu välja toodud kaebuse aluseks olevat asjaolu ja täpsustas seda veelkord 10.02.2022. Eeltoodut arvestades on kaebus menetluses tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes ning nõude aluseks on järgmised asjaolud: 1) kaebajale ei ole võimaldatud vahistatuna üksikvangistuses olles piisavalt kambriväliseid sotsiaalseid tegevusi (sh helistada, värskes õhus jalutada). Vangla valetas, et kaebajal on toimunud lühiajaline kokkusaamine; 2) kaebaja terviseseisundit ei ole igapäevaselt hinnatud.
Kohus täpsustas 17.11.2023.a määruses, et kaebaja saabus Viru Vanglasse 16.10.2020. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse 19.07.2021 ning rõhutas kohtumenetluses mõnede vastustaja välja toodud asjaolude kohta, et need toimusid pärast kahju hüvitamise taotluse esitamist. Kohtuasi hõlmab seega perioodi 16.10.2020 kuni 19.07.2021.
4.Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebajat ei ole hoitud tingimustes, mis tagaksid adekvaatselt tema tervise ja heaolu. Üksikvangistuses olles halvenes kaebaja vaimne tervis - ta hakkas kuulma hääli, nende järgi asju tegema, ta näeb nägemusi ja tal on enesetapu mõtted. Üksikvangistuses oleva isiku terviseseisundit tuleb igapäevaselt hinnata, vastustaja seda ei teinud. Kaebaja ei ole saanud käia jalutuskäikudel, kuna need toimuvad hommikul ajal, mil kaebaja on unerohu mõju all. Piisav ei ole helistamise võimaldamine kord nädalas 10 minutit. Kaebaja on olnud kambris üksi ja kahekesi. Kaebaja ei nõustu, et vastustaja on pakkunud talle piisavalt tegevusi. Kasvuhoones on kaebaja käinud ühel korral ja teist korda kastmas, rohkem seda võimalust ei pakutud. Kaebaja on keeldunud hommikul jalutuskäikudest, kuna ta on õhtul võetud unerohu mõju all. Kaebaja kohtus kaplaniga ja külastas raamatukogu pärast kahjunõude esitamist. 15.10.2020 oli kaebajale lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega küll ette nähtud, aga see jäi ära koroonapiirangute tõttu. Pärast seda suhe katkes. Tervisekahju põhjustas ebapiisav helistamine, jalutuskäikude puudumine, lühiajalise kokkusaamise ärajäämine ja see, et kaebaja tervisele ei pööratud igapäevaselt tähelepanu. Kõik see kogumis halvendas kaebaja vaimset tervist. Kaebaja lähtus oma kaebuses õiguskantsleri kirjast ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Tervisekahju tekkimise tõendina viitas kaebaja oma haigusloole, mille palus vastustajalt välja nõuda.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde (vt otsuse punkti 3). Vastustaja selgitas täiendavalt, et vangiregistri andmete kohaselt on kaebajal 15.10.2020 lühiajaline kokkusaamine toimunud. Kaebaja esitas 27.10.2020 vastustajale taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks, mis pidi toimuma 04.11.2020, kuid see jäi koroonapiirangute tõttu toimumata. Rohkem ei ole kaebaja esitanud taotlusi lühiajalisteks või pikaajalisteks kokkusaamisteks. Ajavahemikul 16.10.2020 kuni 26.09.2021 on kaebajal olnud 10 erinevat kambrikaaslast, kellega on olnud võimalus kambris viibimise vältel suhelda. Kaebaja on osalenud Ida-Viru Kutsehariduskeskuse poolt läbi viidud aianduskursusel, mis toimus ajavahemikul 13.0531.08.2021. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva, et vähendada kaebajale vahistatu režiimist tulenevaid ebamugavusi ja võimaldada piisavalt väljundeid sotsiaalseteks tegevusteks. Vastustaja on kaebajale võimaldanud telefoni kasutamist tihemini, kui seaduses sätestatud vähemalt üks kord nädalas. See, et vanglas on telefoni kasutamine piiratud, on vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnev ebamugavus. Jalutuskäigud algasid kaebaja osakonnas kella 8.45 paiku. Arst on märkinud, et kaebaja raviskeem ei tohiks põhjustada võimetust hommikuti jalutada.
Kaebaja saabus juba vanglasse erinevate tervisehädadega. Õigusaktid ei pane vanglale kohustust teostada kinni peetavale isikule igapäevaselt tervisekontrolle. Tervisekaardist ei tulene, et kaebaja tervis oleks halvenenud vahistatu režiimil olles. Kaebaja kannab vangistust tingimustes, mis tagavad tema tervise ja heaolu. Kaebaja avaldatud rahulolematust heaolu üle tuleb võtta ebamugavusena, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega.
KOHTU SEISUKOHT
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju korral lisandub RVastS § 9 lg 1 alusel avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need tingimused. Kui vähemalt üks tingimus on täitmata, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik.
7.Kaebaja oli vaadeldaval perioodil, s.o 16.10.2020 kuni 19.07.2021 vahistatu. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Kaebaja hoidmine lukustatud kambris oli ette nähtud seadusega. Vastustajal ei olnud võimalust seaduse selgest nõudest kõrvale kalduda. VangS ei sisalda sätteid, mis paneksid vanglale kohustuse rakendada abinõusid VangS § 90 lõikes 3 sätestatud piirangu mõjude leevendamise eesmärgil. Selline kohustus saab esineda üldise hoolsuskohustuse ehk käibekohustusena. Käibekohustuse saab tuletada VangS § 41 lõikest 1, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.
8.Asja materjalide põhjal on vastustaja rakendanud järgmisi meetmeid.
8.1.Kaebajal oli enamusel vaadeldavast perioodist kambrikaaslane (dtl 230-231). Kohus lähtus vastustaja esitatud kuupäevadest ja kõrvaldas kattuvuse mõnedes kuupäevades. Kaebaja oli kambris üksi 17-22.10.2020 (6 päeva), 31.10-12.11.2020 (13 päeva), 11.12.202006.01.2021 (27 päeva), 09-13.01.2021 (5 päeva), 31.03.2021 (1 päev), 09-20.06.2021 (12 päeva), 16-19.07.2021 (4 päeva). Kokku oli kaebaja kambris üksi 68 päeva (24,46 % vaadeldava perioodi päevadest) ja koos kambrikaaslasega 210 päeva (75,54 % vaadeldava perioodi päevadest). Perioodid, mil kaebaja oli üksi, vaheldusid perioodidega, mil kaebajal oli kambrikaaslane. Vastustaja väitel olid kaebaja kambrikaaslasteks erinevad isikud, kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud.
8.2.Kaebajal oli õigusaktides ettenähtust oluliselt avaram võimalus kasutada telefoni. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord
nädalas. Viru Vangla kodukorra punktis 13.9.1.4 on ette nähtud, et helistada võimaldatakse ühel korral kuni 10 minutit, erinevate telefoninumbrite valimise arvu ei piirata. Vastustaja esitatud andmed (dtl 107-154, 156-200) näitavad, et - kaebaja tegi vaadeldaval perioodil kokku 583 telefonikõnet, mille kestus oli kokku 3 443,72 minutit. Vaadeldavas perioodis oli 278 päeva. Kaebaja tegi seega keskmiselt 2,1 telefonikõnet vaadeldava perioodi ühe päeva kohta ja kasutas telefoni keskmiselt 12,39 minutit vaadeldava perioodi ühe päeva kohta; - kaebaja on telefoni kasutanud 142 erineval päeval, s.o 51,08 % vaadeldava perioodi päevadest. Telefoni kasutamine on jagunenud ühtlaselt; - kaebaja on helistanud 61 erinevale telefoninumbrile. Kõige rohkem kõnesid tegi kaebaja numbrile 372 503 8559 - 65 kõnet, kokku 271,75 minutit (avalikult kättesaadavatel andmetel on tegemist vandeadvokaadi telefoninumbriga); numbrile 372 5308 1705 - 197 kõnet, kokku 898,98 minutit (avalikult kättesaadavatel andmetel on tegemist eraõigusliku isiku numbriga) ja numbrile 372 5554 2663 - 122 kõnet, kokku 1 716,57 minutit. Muude numbrite puhul jääb kõnede arv vahemikku 1 - 22; - kaebaja suhtes ei ole rakendatud piirangut, et ühel helistamiskorral või -päeval ei saa telefoni kasutada kauem kui 10 minutit. Kui kaebaja kasutas telefoni 142 erineval päeval, telefonikõnede arv oli kokku 583 ja kestus kokku 3 443,72 minutit, siis telefoni kasutamise päeva kohta oli telefonikõnede keskmine arv 4,1 ja telefoni kasutamise aeg keskmiselt 24,25 minutit. Kaebaja väitis kaebuses, et helistamist võimaldati kord nädalas ja seda 10 minutit. Kohtu hinnangul on kaebaja teadlikult esitanud kohtule vale faktiväite. Ei ole võimalik, et kaebaja ei teadnud, et tegelikult kasutas ta telefoni oluliselt rohkem. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 50 lg 2 sätestab, et menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kohus hoiatab kaebajat, et kohus võib trahvida menetlusosalist, kes esitab kohtule teadvalt või raskest hooletusest faktiväite, mis ei ole tõene, s.h võib kohus seda teha eelneva hoiatuseta.
8.3.Vastustaja väitel pakuti kaebajale võimalust osaleda kasvuhoone tegevustes, kuid kaebaja keeldus sellest, kuna tegevus toimus hommikusel ajal. Samuti oli kaebajal alates 13.05.2021 võimalus osaleda aianduskursusel (see lõppes pärast vaadeldava perioodi lõppu ehk 31.08.2021). Kaebaja väitel käis ta kasvuhoones kaks korda ja rohkem seda võimalust ei pakutud. Arvestades, et kaebaja väide telefonikõnede kohta osutus valeks, ei ole alust pidada usutavaks kaebaja väidet ka selle kohta, kas ja millise kambrivälise tegevuse võimalust kaebajale pakuti. Kohus loeb tõendatuks, et kaebajal oli võimalus osaleda kambrivälises tegevuses (käia tööl kasvuhoones), kuid kaebaja ei soovinud seda teha.
8.4.Kaebaja väitel ei olnud tal piisavat juurdepääsu arstiabile. Kuivõrd õigusaktid ei pane vastustajale kohustust kontrollida omal algatusel igapäevaselt kaebaja tervist, siis tuleb ka arstiabi kättesaadavuse puhul hinnata, kas see vastas üldise hoolsuskohustuse nõuetele. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte (dtl 76-98) põhjal oli kaebajal vaadeldava perioodi jooksul kokkupuude tervishoiutöötajaga - oktoobris 2020 kuupäevadel 16, 19; - novembris 2020 kuupäeval 15, lisaks 06 ja 23 taotlus tervisekaardi koopia saamiseks; - detsembris 2020 kuupäevadel 06, 07; - jaanuaris 2021 kuupäevadel 14, 18, hambaarst 20;
- veebruaris 2021 kuupäevadel 10, 15, 16; - märtsis 2021 kuupäevadel 04, 15, 17, 23, hambaarst 17; - aprillis 2021 kuupäevadel 01, 10, 13, 14, 16, 23; - mais 2021 kuupäevadel 03, 12, 14, 16, 19, 22, 25, hambaarst 19; - juunis 2021 kuupäevadel 01, 14, hambaarst 16; - juulis 2021 kuupäevadel 06, 11, 14, 15, lisaks 02 taotlus tervisekaardi koopia saamiseks. Viru Vangla kodukorra punkti 20.8 alusel jagab narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid õde koos valvuriga. Tervisekaardi kanne 16.02.2021 ütleb, et õhtuse psühhotroopse ravimi jagamise ajal andis kaebaja teada, et ta ravimit enam ei soovi, ning ravim alprasolaam on lõpetatud. 25.05.2021 on tervisekaarti märgitud, et õhtuste psühhotroopsete ravimite jagamise ajal palus kaebaja rohtu kõrvetiste vastu ning see anti talle. Eeltoodu tähendab, et seoses psühhotroopsete ravimite jagamisega puutus kaebaja iga päev kokku tervishoiutöötajaga, kelle poole tal oli võimalik ka muude muredega pöörduda.
8.5.Otsuse punktis 8.1-8.4 toodut arvestades on vastustaja kohtu hinnangul rakendanud piisavalt abinõusid selleks, et leevendada VangS § 90 lg 3 sätestatud kinnipidamisrežiimi võimalikke mõjusid, pakkuda kaebajale mõtestatud tegevuse ja suhtlemise võimalusi ning vajalikul määral arstiabi. Kaebaja viibis enamusel vaadeldavast perioodist ühes kambris erinevate isikutega. Kaebajal oli soovi korral võimalus käia tööl kasvuhoones. Kaebaja sai ligikaudu pooltel vaadeldava perioodi päevadest suhelda telefoni teel. Kaebajal oli regulaarne ning psühhotroopsete ravimite tarvitamise ajal igapäevane kokkupuude tervishoiutöötajaga. Vastustajale ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist.
9.Eraldi tuleb käsitleda kaebaja etteheiteid seoses jalutamisega, kuna seda reguleerib konkreetne asjakohane õigusnorm. VangS § 93 lg 5 alusel võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Kaebaja ei väida, et talle ei ole pakutud võimalust iga päev vabas õhus viibida. Kaebaja etteheide seisneb selles, et jalutuskäik oli ette nähtud hommikuti, kuid kaebaja soovis jalutada pärastlõunal. Vastustaja selgitas, et jalutuskäigud toimusid kella 8.45 paiku. Kaebajal ei olnud meditsiinilist näidustust jalutada pärastlõunal või õhtupoolikul. Tervisekaardis ei ole andmeid selle kohta, et kaebaja oleks enne 04.03.2021 jalutamise probleemiga tervishoiutöötaja poole pöördunud. Tervisekaardi kandest 04.03.2021 nähtub arst H. Silveti hinnang, et olemasolev raviskeem ei tohiks põhjustada võimetust hommikuti jalutada. Kui kaebajal meditsiiniline näidustus puudus, siis ei olnud kaebajal subjektiivset õigust nõuda ega vastustajal kohustust võimaldada jalutamist kaebaja soovitud ajal. Kohus märgib, et samale järeldusele on kohus selles küsimuses jõudnud ka varem. Kaebaja taotles kohtuasjas 3-21-989 mittevaralise kahju hüvitamist alusel, et vastustaja ei ole võimaldanud kaebajale jalutuskäike õhtupoolikul. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel (kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Kohus leidis, et kaebajal puudub subjektiivne õigus konkreetsel ajal jalutuskäigu nõudmiseks, meditsiinilist näidustust õhtupoolikul jalutamiseks ei ole ning kohtu hinnangul ei ole usutav, et und soodustavate tablettide tõttu ei ole kaebaja võimeline hommikuti jalutama minema. Tartu Ringkonnakohus märkis kaebaja määruskaebuse lahendamisel, et arst ei ole viidatud hinnangu andmisel tuginenud üksnes asjaolule, et kaebaja võtab õhtuti und soodustavat ravimit, vaid on arvestanud kõikide kaebaja poolt manustatavate ravimitega, viidates olemasolevale raviskeemile.
10.Kaebaja väidetest seoses lühiajaliste kokkusaamistega saab kohus lõppkokkuvõttes aru nii, et vastustaja keeldumise tõttu on ära jäänud üks lühiajaline kokkusaamine ning ärajäämise põhjuseks olid koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil kehtestatud piirangud. Rohkem lühi- või pikaajalisi kokkusaamisi ei ole kaebaja Viru Vanglas taotlenud. Vastustajale ei saa ette heita väheseid võimalusi kokkusaamisteks, kui kaebaja ei ole neid taotlenud. Vanglas kehtinud piiranguid seoses koroonaviiruse leviku tõkestamisega on kohtupraktikas peetud õiguspärasteks. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et õige ei ole vastustaja väide 15.10.2020.a kokkusaamise toimumise kohta. Kohus märgib, et sel kuupäeval ei olnud kaebaja veel Viru Vanglas. Vastustaja selgitas, et ta tugines vangiregistri andmetele. Kuna tegemist on vaadeldavast perioodist välja jääva kuupäevaga, siis ei ole kokkusaamise toimumisel või ärajäämisel sisulist tähtsust.
11.Otsuse punktis 7-10 toodu tähendab, et asjas ei esine vastustaja õigusvastast tegevust või tegevusetust.
12.Kaebaja esitas tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kaebaja väidetud tervisekahjustuseks on see, et tema vaimne tervis halvenes. Tõendid kaebaja väidet ei kinnita. Tervisekaardi andmetest nähtub, et kaebaja tarvitas vanglasse saabumisel regulaarselt mitmeid ravimeid (Lyrica, Cyclodol, Olanzapin, Haloperidol, Quetiapine, Ambrolan) ja tal oli arvukalt diagnoose (s.h F20.0 paranoidne skisofreenia, korduvhaigestumine; F23.0 äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta; F33 korduv depressiivne häire, korduvhaigestumine; F10.3 võõrutusseisund (kuulub jaotisse alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired), korduvhaigestumine; F10.31 võõrutusseisund krampidega, korduvhaigestumine; T42.4 mürgistus bensodiasepiiniga, korduvhaigestumine. Psühhiaater korrigeeris kaebaja raviskeemi vaadeldava perioodi jooksul 15.11.2020, 15.02.2021 (nähtub kandest 04.03.2021), 15.07.2021 (nähtub kandest 20.07.2021). Viimases kandes on öeldud, et hetkel arsti vastuvõtul kaebaja räägib, et kuuleb peas mingeid hääli, magab ravi foonil normaalselt, hommikuti kirjeldab kerget uimasust, muus osas kinnipeetav arsti vastuvõtul ei kaeba midagi. Kaebaja diagnoos on alates 15.02.2021 F22.0 luululine (paranoidne) häire. Pärast vaadeldava perioodi lõppemist on arst H. Silvet teinud tervisekaarti järgmised kanded: - 03.08.2021 kaebajal tarbitavate ravimite osas pretensioonid puuduvad, soovib sama raviskeemi jätkumist, räägib, et ravi toimib. Obj igakülgselt õigesti orienteeritud, psühhoosile viitavat ei tuvasta; - 12.10.2021 kurtis kaebaja ikka unehäireid, hääli peas ning arvas, et vajab psühhiaatri vastuvõtul raviskeemi ülevaatamist. Obj arsti vastuvõtul igakülgselt õigesti orienteeritud, psühhoosi pole. Jutt aruselge, adekvaatne; - 16.12.2021 ravi toimub vastavalt psühhiaatri soovitustele, objektiivselt kaebaja arsti vastuvõtul orienteerus igakülgselt õigesti, psühhoosile viitavat ei tähelda, suitsidaalsusele viitavat ei tähelda.
13.Otsuse punktis 12 toodu näitab, et kaebajal olid vanglasse saabumise ajal diagnoositud erinevad tervisehäired. Vaadeldava perioodi ajal asendusid varasemad diagnoosid (mille hulgas olid F20.0 paranoidne skisofreenia ja F23.0 äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta) uue diagnoosiga F22.0 luululine (paranoidne) häire. Meditsiinikirjanduse põhjal kuuluvad kõik need diagnoosid haiguste gruppi skisofreenia,
skisotüüpsed ja luululised häired ning nende kõigi puhul võivad esinda kuulmishallutsinatsioonid (hääled) (vt näiteks valisveeb.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F2.htm). Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et skisofreenia ja muud luululised häired on rasked kroonilised haigused, mida on ravimitega võimalik kontrolli all hoida, ning õige raviskeemi leidmine võib nõuda aega. Kaebaja puhul saavutati vaadeldava perioodi kestel rahuldav tulemus ning pärast vaadeldava perioodi lõppemist hea tulemus - 16.12.2021.a seisuga kaebaja orienteerus igakülgselt õigesti ning psühhoosile viitavat arst ei täheldanud.
14.Kokkuvõttes ei ole täidetud kaks olulist kahju hüvitamise eeldust - puudub vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus ja kaebajal tervisekahjustuse tekkimine. Muude kahju hüvitamise eelduste kontrollimine sel juhul vajalik ei ole. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Taotlused. Menetluskulud. Selgitused
15.1.Kohus jätab HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks, kuna tegemist on samadel asjaoludel ja samal alusel (halduskohtumenetluses osalemiseks) esitatud korduva taotlusega. Kaebaja väitis 24.01.2022 kohtusse jõudnud riigi õigusabi taotluses, et ta ei ole võimeline end tõhusalt kaitsma. Kaebuse põhjal oli kohtule ühtlasi teada, et kaebaja tervislik seisund on halb (16.02.2022.a määruse punkt 3). Kohus jätis 24.01.2022.a määrusega (resolutsiooni punkt 5) kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. 15.02.2022 kohtusse jõudnud teises riigi õigusabi taotluses tugines kaebaja taas sellele, et tema tervis on halb, s.h on tal psüühikahäire ja ta on ravimite mõju all. Kohus jättis 16.02.2022.a määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja esitas korduva taotluse samadel asjaoludel ja samal alusel (halduskohtumenetluses osalemiseks). 28.11.2023 kohtusse jõudnud kolmandas riigi õigusabi taotluses ei ole kaebaja välja toonud uusi asjaolusid, mida saaks siduda riigi õigusabi taotlusega (vt ka otsuse punkti 15.3). Tegemist on korduva taotlusega. Uueks asjaoluks ei ole see, et kaebaja soovib esindaja abil hinnata perspektiivikust kohtuniku taandamise taotluse esitamiseks. Tegemist on ühega paljudest võimalikest menetlustoimingutest. See, et kaebaja kaalub kohtuniku taandamise taotluse esitamist, ei anna kaebajale eelist riigi õigusabi saamisel. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja kohtuniku taandamise taotlusi iseseisvalt koostanud ja esitanud (kohtuasjad 3-21-988 ja 3-21-1708).
15.2.Kohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata kaebaja taotluse menetluse peatamiseks. Taotlus on puudustega ja seda ei ole võimalik puuduste kõrvaldamise teel lubatavaks muuta. Menetluse peatamise võimalikud alused on sätestatud HKMS § 93 - 95 1. Kaebaja avalduses toodud asjaolud ei ole neist ühegagi seostatavad. S. h ei ole kohaldatav HKMS § 94, mis lubab menetluse peatada poolest tuleneval mõjuval põhjusel. See, et kaebaja kohtuasja ei mäleta, ei ole mõjuv põhjus. Taotlus ei ole tegelikult käsitletav menetluse peatamise taotlusena, vaid pigem on tegemist vastuväitega kohtu tegevusele menetlustähtaegade määramisel (vt otsuse punkti 15.3). Ka ei ole avalduse põhjal kaebaja eesmärgiks saavutada menetluse peatamine, s.o olukord, kus ükski menetlusosaline ei saa teha menetlustoiminguid (HKMS § 96 lg 2). Vastupidi, taotluse aluseks on kaebaja väide, et ta soovib teha menetlustoiminguid.
15.3.Kohus tõlgendab kaebaja 28.11.2023 kohtusse jõudnud avaldust nii, et kaebaja on esitanud vastuväite kohtu tegevusele esiteks menetlustähtaegade määramisel ja teiseks kirjaliku menetluse määramisel. Kaebaja väitel tuli kohtu 17.11.2023.a määrus (kirjaliku menetluse ja menetlusdokumentide esitamise tähtaegade määramine) talle üllatusena, kuna kaebaja ei mäleta kohtuasja ja selle faktilisi asjaolusid ning ei ole selle kohta teinud märkmeid. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kaebaja sai 23.11.2023 kätte kohtu 17.11.2023.a määruse, vastustaja vastuse kaebusele ja selle lisad. Määruses antud tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks olid 04.12.2023 (uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavad avaldused ja tõendid) ning 13.12.2023 (muud menetlusdokumendid). Kohtumäärus ja vastus kaebusele kajastasid põhjalikult kaebaja nõude sisu ning väiteid, mida kaebaja menetluses on esitanud. Kaebaja tutvus toimikuga 07.12.2023. Kohus möönab, et asja menetlus on veninud pikaks. Kuid sellele vaatamata on ka kaebajal kohustus olla oma kohtuasjadega kursis, säilitada talle saadetud menetlusdokumente, vajadusel teha endale märkmeid jms. Kaebajal oli võimalus 23.11.2023 talle kätte toimetatud dokumentide alusel asja sisu meelde tuletada. Kaebajal jäi uusi asjaolusid sisaldavate avalduste esitamiseks 11 päeva (23.11-04.12) ja muude menetlusdokumentide (näiteks kokkuvõtva seisukoha) esitamiseks 20 päeva (23.11-13.12). Kaebaja on teadlik võimalusest taotleda menetlustähtaja pikendamist. Kaebaja on seda teinud käesoleva asja raames (24.01.2022 kohtusse jõudnud kaebaja taotlus ja kohtu 24.01.2022.a määrus). Tõendamiskoormist ja vajadust esitada tõendeid selgitas kohus käesoleva asja raames juba 17.01.2022.a kohtumääruses ning kaebaja vastas 03.02.2022 kohtusse jõudnud avaldusega. Kohus püstitas 17.11.2023.a määruses pooltele ainult ühe täpsustamist vajava küsimuse millistel perioodidel oli kaebaja kambris üksi ja mitu erinevat kambrikaaslast on kaebajal olnud. Vastustaja vastas sellele küsimusele. Kohus leiab eeltoodust lähtudes, et kaebajal oli piisav võimalus osaleda menetluses ja soovi korral esitada oma seisukohti. Kohus põhjendas 17.11.2023.a määruses, miks on õige vaadata asi läbi kirjalikus menetluses. Kohus jääb nende seisukohtade juurde. Kohus ei väitnud selles määruses, et kaebaja on kirjaliku menetlusega nõus. Kohus määras kirjaliku menetluse HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel. See säte võimaldab lahendada asja kirjalikus menetluses ka kaebaja nõusolekuta, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus istungi korraldamist nõuda. Kaebaja ei ole vastuväites esile toonud asjaolud, millest võiks järeldada, et need eeldused ei olnud täidetud.
15.4.Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotlused ärakirjade saamiseks. HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et seda õigust piirab HKMS § 28 lg 2, mille kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Kaebaja soovib ärakirju dokumentidest, mille ta on ise koostanud (vastustajale ja kohtule esitatud kaebaja avaldused) või mis on talle haldus- või kohtumenetluses juba edastatud (kohtueelses menetluses tehtud vastustaja otsus, kohtumäärused). Kaebaja on toimikuga
tutvunud. Kaebaja ei ole piisavalt põhjendanud vajadust saada ärakirju tema enda koostatud või talle varem juba edastatud dokumentidest.
16.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (kaebus oli riigilõivuvaba). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
17.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kui kaebaja taotleb rohkemat kui tema nime avaldamata jätmist, siis tuleb kaebajal välja tuua, milliste käesoleva otsuse punktide avaldamist ta ei soovi ja millega ta seda põhjendab. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.