Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-1707 15. märts 2024 Maria Lõbus X kaebus Justiitsministeeriumi tekitatud tervisekahju hüvitamiseks seoses vangistusseaduse muutmata jätmisega osas, mis puudutab vahistatute liikumisvabadust ja suhtlemisvõimalusi Kaebaja – X Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Laura Glaase Kirjalikus menetluses
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 15. aprill 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
3-21-1707
Vastustaja Justiitsministeerium palus kaebuse jätta rahuldamata.
VangS-is sätestatu ei takista vanglal võimaldada vahistatule mõtestatud tegevust ja piisaval määral suhtlust. Normi rakendajal (vanglal) on kaalutlusruum, millistesse tegevustega vahistatut hõivata ja milliste meetmetega tagada eelvangistuse tingimused, et vahistatu saaks piisavalt suhelda. VangS § 90 lõike 3 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. VangS § 90 lõige 3 ei piira vahistatu kambrivälist liikumist ajal, kui vahistatu on hõivatud õppimise või töötamisega, samuti ei piira säte vahistatule mõtestatud tegevuste ja suhtluse võimaldamist, kuivõrd tegevusi on võimalik korraldada ka kambris. Samuti saab vahistatu viibida iga päev värskes õhus. Seega sõltub kaebaja õiguste riive ulatus vangla tegevusest, mitte ei tulene vahetult õigusnormist. Arvestades, et säte ei keela vahistatule tööhõives või õppetöös osalemist ega suhtlusvõimalusi, siis ei saa ka kaebaja väidetav õiguste rikkumine tuleneda õigusakti andmata jätmisest. Kuivõrd säte üksnes piirab liikumisõigust ajal, mil vahistatu ei ole tööga või õppimisega hõivatud, ja sätte alusel on vahistatule hõivetegevused lubatud, siis ei saa ainuüksi sätte sõnastusest teha järeldusi kaebajale kohaldatud režiimi suhtes. Võimalik õiguste riive sõltub sellest, kuidas normi rakendaja on normis kirjeldatud tingimusi kohaldanud. Praeguses asjas ei tekitatud kaebajale kahju vahetult õigustloova akti andmata jätmisega. Norm võimaldab tagada vahistatule nii hõivetegevustes osalemise ja selle kaudu ka kambrist väljas liikumise võimalused. Samuti tagab vangla vahistatule erinevate suhtlusvõimaluste kasutamise. Seega on normi võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt ja kaebaja õiguste rikkumise eest saaks vastutada vangla, kui kaebaja tõendab, et vangla on tema õigusi rikkunud. Eelvangistuses viibivaid isikuid ei ole kuriteos süüdi mõistetud, seega ei ole ka eelvangistuse eesmärgiks vahistatute resotsialiseerimine. Sellegipoolest võimaldatakse vahistatutele Viru Vanglas erinevaid tegevusi, sh osaleda riigikeele õppes, vaadata filme, osaleda kunstiringis, saada lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, osaleda eluviisitreeningus, käia kabelis, vestelda kontaktisiku, psühholoogi, sotsiaaltöötajaga. Kaebaja oli vahistatu perioodil 13. oktoober 2020 kuni 4. jaanuar 2022. Vangla on pakkunud kaebajale võimalust asuda tööle (töö kasvuhoones), kuid kaebaja keeldus põhjusel, et töö toimus hommikusel ajal. Vangla on võimaldanud kaebajal soovi korral kohtuda kaplanaadi teenistujatega, kaebajal on olnud võimalus kasutada vangla raamatukogu teenuseid. Samuti on kaebajale igapäevaselt kättesaadavad ajalehed, kui ta avaldab selleks soovi. Kaebaja on aktiivselt kasutanud võimalust tutvuda õigusaktidega ja kohtulahenditega, selleks on ta lubatud arvutiruumi (nt 2021. a veebruaris 10 korda, märtsis
3-21-1707 14 korda, aprillis 7 korda, mais 11 korda, juunis 10 korda, juulis 13 korda, augustis 10 korda). Õigusaktidega tutvumise ajaks oli planeeritud kaks tundi. Kaebajal on olnud võimalus kasutada seadusest tulenevat õigust kokkusaamiseks. Vangiregistri andmete kohaselt on kaebajal toimunud 15. oktoobril 2020 lühiajaline kokkusaamine tuttavaga. Kuivõrd kaebajal ei ole teadaolevalt lähedasi, kes külastaksid teda pikaajalistel kokkusaamistel, siis ei ole kaebaja kokkusaamisi ka ise taotlenud. Kaplaniga on toimunud vestlused nt 17. augustil 2021,
3-21-1707 kannatanud isikute rühma. RVastS § 14 lõike 2 kohaselt ei välista RVastS § 14 lõige 1 vastutust õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud kahju eest. VangS § 90 lõike 3 esimene lause näeb ette, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. RVastS § 14 lõike 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2013. a otsuse nr 3-3-1-84-12 punkt 13). RVastS § 14 lõike 1 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega, mitte õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-64-04, punkt 24; 3-3-1-48-08, punkt 15; 3-3-1-44-08, punkt 16; 3-3-1-84-12; 3-3-1-53-13; 3-16-1191, punkt 9; 3-16-2267, punkt 18; 3-16-1903, punkt 21). Kui isiku suhtes on antud haldusakt või sooritatud toiming, siis saab kahju hüvitamist nõuda RVastS §-de 7 ja 9 alusel (Andresen, E. Riigivastutus. Tartu, 2009, lk 88; Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-1903, punktid 22−23).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.